Ekspeditsioon Lenini mäetipule 2000. aasta suvel

Ajavahemikus 23. juulist kuni 30. augustini 2000. aastal korraldas Tallinnas asuv Noorte Matkaklubi ekspeditsiooni Pamiiri mäestikus asuvale Lenini mäetipule (7134 m). Üritus kandis üsna kõlavat nimetust – “Esmakordselt lumelaual ja suuskadel “seitsmetuhandeliselt” – Lenini tipust” ning ekspeditsiooni käigus oli plaanis tõusta Lenini tippu ja sealt lumelaual või suuskadel alla laskuda. Muidugi, mitte kõik grupi liikmed ei kavatsenud laskuda suuskadel või lumelaual: 16-liikmelises grupis oli 4 lumelaudurit ja 4 suusatajat, ülejäänud olid n.-ö. jalamehed.

Kokkuvõttes oli see ekspeditsioon edukas: grupi 6 liiget jõudsid Lenini tippu ning esimese eestlasena (ja teise inimesena maailmas) laskus Valdek Udris lumelaual sellest tipust alla.

Ka minul oli võimalus sellest huvitavast ja raskest üritusest osa võtta ning alljärgnevalt esitangi oma meenutusi, muljeid ja mõtteid sellest reisist. Sissejuhatuseks aga iseloomustan lühidalt mäge ennast, marsruuti ja grupi liikmeid. Kuna järgnev jutustus on mõeldud ka laiemale lugejaskonnale, siis on selles põhjalikumalt kirjeldatud mõisteid ja termineid, mis mägedes käinud inimestele peaksid ammu selged olema.

Lenini mäetipp

Lenini nime kandev mägi asub Kesk-Aasias Pamiiri mäestikus Taga-Alai ahelikul endiste nõukogude liiduvabariikide (nüüd iseseisvate riikide) Kõrgõzstani (Kirgiisia) ning Tadžikistani piiril. Mäe endine kohalik nimetus oli Atšik-Taš – Kibe mägi, vahepeal kandis ta ka Kauffmanni nime. Mägi on üsna kõrge – 7134 meetrit üle merepinna, sellega on ta maailmas kõrguselt umbes sajandal kohal (märkusena, maailma kõik üle 7000-meetrised mäed asuvad Aasias).

Juurdepääs Lenini-nimelisele mäele on suhteliselt lihtne – Kõrgõzstani linnast Ošist baaslaagrini on umbes 250 kilomeetrit ehk 8 tundi autosõitu mööda küllaltki rasket ja ohtlikku Pamiiri trakti (see on autotee, mis muuhulgas läheb üle 3615 meetri kõrguse Taldõki kuru). Ka lihtsaim (nn. klassikaline) marsruut Lenini tippu on tehniliselt küllaltki lihtne. Seetõttu omab mägi alpinistide seas suurt populaarsust – näiteks üritas sel suvel tippu tõusta rohkem kui paarsada mägironijat.

Samal ajal on Lenini mägi kurikuulus keeruliste ja ebapüsivate ilmastikutingimuste ning laviiniohu poolest. Tippu tõusjat ootavad ees hõredast õhust tingitud hapnikupuudus, sügav lumi, madalad temperatuurid ja väga tugev tuul.

Lenini tippu viib üpris palju erineva raskusastmega marsruute. Meie eestlastest koosnev rühm valis tõusuks nn. klassikalise ehk standardmarsruudi – seda mööda tõusis ka valdav osa teisi gruppe. Kuid meie ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad soomlased valisid tippu tõusuks raskema ja tehnilisema nn. Lipkini marsruudi.

Klassikaline marsruut kulgeb algul mööda küllaltki tasast Lenini liustikku, siis järgneb ligi kilomeetrikõrgune järsk tõus lumisel ja praguderohkel Lenini põhjaseinal. Seejärel tuleb pöörata paremale (läände) ja liikuda umbes 3–4 kilomeetrit mööda suhteliselt tasaseid lumevälju. Siis algab uus ligi kilomeetrikõrgune järsk tõus sügavas lumes, mis viib mägironija Razdelnaja tippu (6200 m). Nüüd tuleb võtta kurss ida poole, laskuda sadakond meetrit madalamale Razdelnõi kurule ning siit algabki ühe kilomeetri kõrgune ja umbes 5–6 kilomeetri pikkune mäehari, mis lõpuks viib ihaldatud eesmärgini.

Nagu öeldud, on klassikaline marsruut tehniliselt lihtne, kuid see-eest füüsiliselt raske ja suurt pingutust nõudev. Väga suure kõrguse tõttu loetakse marsruudi raskuskategooriaks 5A (endise NSV Liidu klassifikatsiooni järgi).

Korralikult aklimatiseerunud (s.o. kõrguse ja hõreda õhuga harjunud) mägironijal kulub soodsate ilmade korral tipus käimiseks umbes nädal aega. Sobivaim aeg Lenini tipus käimiseks on 15. juulist 20. augustini.

Laagrid ja marsruut

Tavaliselt algab tõus suurele mäele nn. baaslaagrist. See on koht, kuhu “veel ulatub tsivilisatsioon“. Siitkaudu toimub ühendus välismaailmaga (transport, side). Siin on mägironijate jaoks veidi paremad tingimused elamiseks ja puhkamiseks kui kõrgemal mägedes.

Lenini põhjapoolsed baaslaagrid asuvad Atšik-Taši orus 3600–3800 meetri kõrgusel merepinnast. Möödunud suvel oli selles orus 4 või 5 baaslaagrit, ühed olid varustatud ja sisustatud paremini, teised veidi kehvemini.

Meie elasime ühes suhteliselt tagasihoidlikus baaslaagris, mis asub 3600 meetri kõrgusel. Siin oli paar-kolmkümmend väiksemat telki mägironijate majutamiseks ning mõned suuremad ühiskondlikeks vajadusteks. Laagris olid köök ja suur jurta, mis täitis nii söögisaali kui puhkenurga funktsiooni. Oli ka üsna algeline saun, aga asja ajas ta ära. Laagril oli raadioühendus kõrgel mägedes olevate gruppidega. Peaaegu iga päev käisid siin autod, mis tõid kohale toitu, varustust ja uusi mägironijaid.

Meie baaslaager on rajatud keset karjamaid maaliliste küngaste ja järvekeste lähedusse. Päeval on siin kaunis soe: päikese käes 15–20 kraadi, kuid öösel langeb õhutemperatuur tihti alla nulli. Mitmel korral sadas lund. Tavaliselt puhuvad siin mõõdukad jahedad tuuled.

Baaslaagris olles elasime kohalikult firmalt üüritud telkides üsna lahedates tingimustes. Siin saime hoida ka toidu- ja muid tagavarasid. Esialgu sõime laagri sööklas, hiljem valmistasime toidu ise.

Kuna baaslaagrist Lenini tippu on väga pikk ja raske tee, mille läbimiseks kulub mitu päeva, siis tahes-tahtmata tuleb püstitada veel rida teisi laagreid, nn. vahelaagreid. Vahelaagrid on aastate jooksul välja kujunenud suhteliselt mugavad ja ohutud laagrikohad, seetõttu tavaliselt telke mujale püsti ei panda. Harilikult on kõigil gruppidel igas vahelaagris alaliselt mõned telgid, kus hoitakse toiduaineid, kütust ja varustust ning kus vajaduse korral võib ööbida. See säästab mägironija alalisest telgi ja antud hetkel mittevajaliku varustuse kaasaskandmisest.

Mööda klassikalist marsruuti Lenini tippu tõustes püstitatakse harilikult 3 või 4 (vahe)laagrit. Need paiknevad järgmistel kõrgustel:

1. laager - 4300 m;
2. laager - 5300 m;
3. laager - 6100 m;
4. laager - 6400 – 6500 m.

Edaspidi tähistame neid laagreid vastavalt C1, C2, C3 ja C4 ning baaslaagrit BC. Järgnevalt iseloomustame igat vahelaagrit lühidalt.

Esimene laager (C1) asub Lenini liustiku vasakul külgmoreenil (liustiku poolt kaasa toodud mitmesuguse suurusega kivid ja muu mäematerjal) umbes 4300 meetri kõrgusel. Siin püstitatakse telgid jääl paiknevale kiviklibule. Enamiku ekspeditsioonide tarvis on siin ka üks suurem telk, milles saab varustust ja toiduaineid hoida, süüa teha, rahulikult istuda ning süüa. Meie valmistasime selles laagris oma söögi ise, kuid mitmel grupil (eriti läänest) oli palgatud kokk.

Ehkki lompides ja jääpragudes voolab vesi, ei soovitata seda ilma keetmata kasutada, sest ümbruskond on tugevasti reostunud siin aastakümneid käinud ekspeditsioonide poolt.

Esimeses laagris on tunduvalt jahedam kui all baaslaagris. Öösel langeb õhutemperatuur peaaegu alati alla nulli. Päeval on muidugi soojem, kuid tihti puhuvad liustikul külmad tuuled, nii et väga harva saab siin ilma särgita olla. Sageli sajab lund.

Aklimatiseerumata inimesel kulub baaslaagrist C1-sse jõudmiseks 7–10 tundi, hiljem läbitakse see maa ligi kaks korda kiiremini. Teel tuleb ületada lihtne Rändajate (Putešestvennikovi) kuru (4100 m), millelt laskumine ning tõus mööda moreene Lenini liustikule on küllaltki ebameeldiv, kohati isegi ohtlik. Ülejäänud osa teest on lihtne, rada on kõikjal ees.

Veel kümmekond aastat tagasi sõitis BC ja C1 vahel helikopter, mis vedas varustust, toitu ja ka inimesi. Nüüd pole helikopterit siinkandis enam ammu nähtud. Varustust saab aga nimetatud kahe laagri vahel kaunis edukalt vedada hobustega – ühe kilogrammi kauba vedu maksab 0,7–1 dollar ning hobustest puudus ei ole.

Teine laager (C2) asub umbes 5300 meetri kõrgusel tohutu suures katlakujulises orus. Kolmest küljest ümbritsevad seda kohta kõrged lumised seinad. Kagu ja lõuna pool kõrgub ligi kahekilomeetrine Lenini põhjasein. See koht on tuulte eest suhteliselt hästi kaitstud ja päikese käes võib olla väga palav. Sellest ka koha nimetus – “Skovorodka” (praepann). See-eest öösel või pilves ilma korral ei ole siin palavusest juttugi.

Telgid püstitatakse selle katlakujulise oru küllaltki järsul põhjapoolsel küljel asuvale osalt lumme mattunud rusule. Laagri alumised telgid paiknevad mitukümmend meetrit madalamal kui ülemised ning nende vahet on küllaltki vaevaline käia. Varem asus see laager otse katla põhjas, kuid 13. juulil 1990. aastal pühkis hiiglaslik lumelaviin sealt kõik telgid. Hukkus ligi 60 alpinisti. Pärast seda püstitatakse telgid kõrgele järsule vastasnõlvale, kus on märksa ohutum.

Teises vahelaagris elatakse väikestes kõrgmäestikutelkides. Kõik vajalikud tööd-toimetused tuleb siin endal ära teha, sest nii kõrgele teenindav abipersonal enam ei tule. Siin avaldab kõrgus juba tugevat mõju. Selles laagris loendasime korraga maksimaalselt 30 telki.

Kui ilm on soe ja lumi sulab, siis koguneb mõnda auku vett, mida saab joogiks-söögiks kasutada. Et aga ka siin on ümbrus tugevasti reostunud, siis tuleb seda vett keeta. Muul ajal peab vee saamiseks lund sulatama, see aga nõuab ligi kaks korda rohkem kütust (gaasi või bensiini).

Teekond C1-st C2-sse algab umbes tunniajalise lauge tõusuga mööda Lenini liustikku. Otse ees kerkib järsk Lenini põhjasein, mis haarab enda alla peaaegu kogu vaatevälja. Järk-järgult muutub tõus järsemaks, aeg-ajalt tuleb hüpata üle pragude. Mõne aja pärast jõuame teekonna kõige järsemale osale – see on umbes 100 meetri pikkune ja 40–45-kraadise kaldega jäine lumenõlv. Pärast seda muutub tõus jälle laugemaks (25–30 kraadi), kuid nüüd tulevad laiad ja sügavad jääpraod, mis on osaliselt lume all. Nende ületamisel tuleb olla väga ettevaatlik. Mõnesse kohta oli pandud isegi tugiköied ning üle ühe prao viis 1,5–2 meetri pikkune alumiiniumredel.

Umbes 5000 meetri kõrgusel tuleb pöörduda paremale (lääne poole) ja hakata kolossaalset lumenõlva traversseerima. Mõne aja pärast hakkab tulevane laagrikoht paistma, kuid sinna on veel oma tunni-kahe pikkune tee. Õnneks on nüüdseks enamus tõusust tehtud ning ka pragusid ei paista olevat (tegelikult on nad paksu lume all). Vähese aklimatiseerumisastmega mägironijal kulub tõusuks C1-st C2-sse 8–10 tundi, kõrgusega harjunud inimene läbib selle maa peaaegu kaks korda kiiremini.

Kuna laagrite vahel liigub iga päev mõlemas suunas palju inimesi, siis on lumme trambitud lai rada, mida mööda on suhteliselt kerge käia. Kui aga tuleb kõvem lumesadu või tuisk, siis on kõik jäljed kadunud ning ees seisab raske sumpamine sügavas lumes. Kergem on liikuda hommikupoolsel ajal, sest siis on lumi kõva. Lõuna paiku lumi sulab ja muutub pehmeks, ka palavus võib lausa tappev olla. Reeglina käiakse esimese ja teise laagri vahel seongus (s.o. kahe või enama inimese kaupa köiega ühendatult).

Kolmas laager (C3) paikneb Razdelnõi kuru piirkonnas umbes 6100 meetri kõrgusel. Telgid püstitatakse mäeharjal lumele ning neid püütakse võimalikult hästi kaitsta tuule eest. Selleks kaevatakse telgi jaoks sügav auk või ümbritsetakse telk lumemüüriga. Väga tihti puhuvad siin kõvad tuuled. Öösel langeb õhutemperatuur 10–20 külmakraadini ning päeval võib olla maksimaalselt paar kraadi sooja. Selles laagris oli korraga püsti kümmekond telki.

Teekond C2-st C3-sse algab kohe teise laagri juurest umbes 200-meetrise järsu (35–40 kraadi) tõusuga lumenõlval. Selle ületamisel jõutakse laiale laugelt tõusvale harjale. Rada keerab piki seda harja vasakule (lõuna suunas) ning mõne aja pärast algab uus 400–500 meetri kõrgune veel järsem (35–45 kraadi) otsetõus Razdelnaja tipu suunas. Natuke enne tippu jõudmist keeratakse veidi vasakule ning traversseeritakse nõlva kuni Razdelnõi kuruni.

Laagrite C2 ja C3 vaheline kaugus on märgatavalt väiksem kui vahemaad eelmiste laagrite vahel, kuid kõrguse ja nõlva suure kalde tõttu on mägironija liikumiskiirus sellel marsruudi osal üsna väike. Sõltuvalt mägironija aklimatiseerumisastmest kestab teekond 4–8 tundi.

Tavaliselt jääb kolmas laager viimaseks ning siit käiakse ühe päevaga tipus. Harilikult alustatakse tõusu varahommikul kella kuue paiku ning tippujõudmiseks kulub 7–10 tundi, laskumiseks umbes kaks korda vähem. Enne viimast otsustavat tõusu peab mägironija olema piisavalt aklimatiseerunud ja suure kõrgusega kohanenud. Selleks kulub tavaliselt 15–20 päeva, mille jooksul tõustakse järk-järgult kõrgemale ja aeg-ajalt käiakse madalamal puhkamas ja taastumas. Tervisehäirete korral tuleb tipputõusust loobuda.

Kirjeldame nüüd lähemalt seda marsruudi kõige tähtsamat ja füüsiliselt raskeimat osa. Razdelnõi kurult algab suhteliselt lai mäehari, mida mööda põhiliselt ida poole liikudes jõuabki Lenini tippu. Esimesed 300 meetrit on tõus järsk – mööda 35–40-kraadise kaldega jäist, lumist ja osaliselt kividega kaetud ribi. Seejärel tuleb suur enam-vähem tasane kõva lumega kaetud platoo. Siia, 6400–6500 meetri kõrgusele püstitavad mõned grupid neljanda vahelaagri (C4), sest siit kulub tipus käimiseks tunduvalt vähem aega kui Razdelnõi kurult.

Ees paistab suur mäemürakas. Nüüd tuleb võtta suund selle vasakule küljele ning varsti algab uus järsem tõus mööda kividega kaetud kõva lund. Tõus muutub aina järsemaks ja jäisemaks. Nüüd algab kogu teekonna kõige järsem ja ohtlikum osa – umbes saja meetri kõrgune ja 40–45-kraadise kaldega jäine kitsas hari. Siin libiseda ei tohi! Sellele nõlvale oli üles riputatud ka tugiköis, kuid selle kindlus oli kaheldav ning seda ronimisel kasutades tuli iga hetk valmis olla nööri lahtitulemiseks.

Natuke aega liigume edasi mööda harja, mis tõuseb ülalmainitud suure mäemüraka suunas (muuseas, õige tipp ei asu mitte selle müraka otsas). Järgneb veel paar väiksemat järsku tõusu ning siis jõuame lagedatele tasastele lumeväljadele 6900–7000 meetri kõrgusel. Nende lumeväljade taga algab lauge tõus kividega ülekülvatud lumistele küngastele.

Kõrguse tõttu on tippurühkija samm väga töntsiks jäänud. Iga paarikümne sammu järel tuleb teha väike paus ja lõõtsutada. Kuid ees paistavad üha uued ja uued kivised künkad, millel lõppu ei näi tulevat. Siiski, ükskord jõuame tiputuuri juurde. Kogu Pamiir on su jalge all!

Tagasi Razdelnõile laskutakse mööda tõusuteed. Kõvemad mehed laskuvad edasi C2-sse, kuid harilikult on tipust tulnud inimene nii väsinud, et Razdelnõi kurul olev telk tundub tõelise paradiisina, kus raske päeva õhtu ja öö mööda saata.

Osavõtjad

Kokku osales meie ekspeditsioonil 16 mägironijat. Seda üritust võib isegi rahvusvaheliseks pidada: Eesti Vabariiki esindas 11 liiget (neist kaks või kolm venelast) ja Soome Vabariiki 5 liiget. Naisterahvaid oli meie hulgas kolm: üks soomlanna ning kaks piigat eestlaste grupist (tegelikult olid mõlemad rahvuselt venelased). Kumbki eesti naine ei kuulunud tippu minejate rühma: nemad pidid madalamates laagrites meie asju valvama ja toitu valmistama. Nii kõrgetesse tippudesse nagu Lenin tahavad (ja jõuavad) minna vähesed õrnema soo esindajad. Teadaolevalt on Lenini tipus käinud ainult 2 eestlannat, neist üks hukkus tagasiteel.

Eestlaste ja soomlaste grupid üritasid tõusta tippu erinevaid marsruute pidi, mistõttu “tipu tegemise” perioodil me soomlastega kokku ei puutunud. Seetõttu kirjeldab kogu järgnev jutt peaasjalikult eestlaste grupi tegemisi. Eesti grupi koosseis:

Enamik grupi liikmeid on juba aastaid matkamise ja mägironimisega tegelnud ning on seetõttu üsna kogenud. Nii näiteks on härra ja proua Hirvoja harrastanud matkamist peaaegu 40 aastat. Valdo, Valdek, Boris ja Jüri on mägedes käinud ligi 20 aastat. Seejuures on Boris teadaolevalt üks kahest Eestimaa mehest (mõlemad küll rahvuselt venelased), kes üritanud tõusta maailma kõrgeimale mäele – Mount Everestile (8848 m): 1998. aastal jõudis ta 8600 meetri kõrgusele.

Mõlemad Toomased on mõnevõrra noorema generatsiooni esindajad, kuid küllaltki suure matka- ja mägedekogemusega. Lumelaudurid Kristjan-Erik ja Indrek on aga noored mehed, kel küll kogemusi vähe (näiteks on Indrek varem vaid paar korda Slovakkia mägedes sõitnud), kuid kes see-eest on väga sportlikud ja tugevad ning igatpidi toredad poisid.

Üldiselt on soovitav, et raskele matkale või tipumarsruudile minnakse kaaslastega, keda tunned, keda usaldad, kellele võid raskes olukorras loota ning keda sa vajaduse korral ise alati aitad. Paraku meie grupi korral see nii ei olnud. Nimelt oli grupi komplekteerimisel küllaltki suur roll rahal: kes suutis 25 tuhat krooni kokku korjata, võis kaasa tulla. Ja võib-olla nii mõnigi väga tubli mees, kellega koos oleks tahtnud minna, pidi rahapuudusel sellest retkest loobuma.

See aga tähendas, et gruppi sattusid üksteisele kaunis võõrad inimesed. Nii näiteks tundsin mina isiklikult vaid Valdot ja Valdekut, ülejäänud grupi liikmeid nägin esimest korda siis, kui Tallinnas rongile läksime. Selge see, et mitte kõik osavõtjad ei olnud üksteisele nii võõrad. Näiteks on Valdo ja Valdek korduvalt koos mägedes käinud ning ilmselt oli Valdo kõigi grupi liikmetega juba varem isiklikult tuttav.

Selline olukord avaldas grupi liikmete omavahelistele suhetele märgatavat mõju – puudus nn. grupi vaim. Ehkki eesmärk oli üks – tõusta tippu ning sealt õnnelikult alla jõuda, püüdlesid mitmed mehed selle poole üsnagi individuaalselt, vahel isegi staaritsedes. Kogu aeg liiguti n.-ö. oma tempos, üksteisest eraldi ning hädaolukorras ei saanud just eriti palju oma kaaslastele loota. Sellele vaatamata näitasid meie ekspeditsiooni kogemused ja tulemused, et mägedes võib suuri asju korda saata ka esialgu küllaltki võõrastest inimestest koosnev grupp.

Seevastu meie soomlaste grupp oli väga ühtne ja sõbralik, mida võiks eeskujuks tuua mistahes mägironijate seltskonnale. Kõik soomlased on mägedest laskumisega küllaltki kõvasti tegelnud, ehkki nad ise on kaunis noored inimesed. Siinkohal toon ära ka nende nimed:

Liikumisgraafik

Meie ekspeditsioon vältas kokku 39 päeva, sellest mägedes olime 28 päeva. Leian, et neli nädalat mägedes viibimist on küllaltki optimaalne aeg Lenini-taolise kõrge tipu tegemiseks – on piisavalt aega aklimatiseerumiseks ning jätkub varupäevi halva ilma korral. Kohale- ja tagasisõiduks kulub kokku vähemalt 8 päeva.

Meie rühma tegelik liikumisgraafik mägedes erines suuresti esialgu planeeritust, sest iga grupi liikumisele kõrgmägedes avaldavad väga suurt mõju ilmastik ning grupi liikmete füüsiline ja tervislik seisukord. Neid faktoreid on aga väga raske ette prognoosida.

Alljärgnevalt esitangi eestlaste grupi liikumisgraafiku sellesuvisel Pamiiri ekspeditsioonil. See peegeldab küll konkreetselt minu liikumist, kuid üldjoontes kirjeldab ta enamiku meie grupi liikmete tegevust kuni tipupäevani 16. augustil. Enam-vähem sarnast graafikut julgen soovitada ka teistele tulevikus Leninile minevatele mitte just väga tugevatele gruppidele.

Alljärgnevas tabelis on iga matkapäeva kohta näidatud liikumistee, sellel päeval saavutatud suurim kõrgus ning õhtuse laagrikoha kõrgus meetrites. Tabelis, nagu ka kogu käsilolevas kirjutises, on kõik kellaajad antud kohaliku aja järgi. Seejuures on Moskva kohalik aeg Eesti ajast 2 tundi ees, Kõrgõzstani aeg aga 4 tundi ees. See tähendab, et kui Eestis on kell näiteks 3, siis on Moskvas kell 5 ja Kõrgõzstanis juba 7.

Ülaltoodud liikumisskeemi kohta võiks teha järgmise märkuse. Väga rasked olid (vähemalt minu jaoks) esimesed radiaaltõusud esimesse ja teise laagrisse (vastavalt 3-ndal ning 8-ndal matkapäeval). Tulevaste gruppide jaoks soovitan asendada radiaaltõusu “päris” tõusuga (s.t. jääda ööbima kõrgemasse laagrisse) ning alles järgmisel päeval tulla tagasi alla.

Järgnevas “Matkapäevikus” on küllaltki pikalt ning põhjalikult kirjeldatud meie grupi tegemisi-toimetamisi sellel pikal, raskel ja huvitaval retkel. Tuleb kohe märkida, et need on minu isiklikud tähelepanekud, meenutused ja mõtted ning võib-olla nägi mõni teine grupi liige üht või teist sündmust või olukorda teise nurga alt ning mitte alati ei jaga minu seisukohti. Siin aga kasutan kirjutaja õigust.

Kuni tipu tegemise perioodini, s.o. 10. augustini, tegin regulaarselt märkmeid ning seetõttu on päeviku algusosa mõnevõrra täpsem kui lõpuosa. Praegu on retkest möödas kaks kuud ning mõned sündmused ja detailid on kindlasti juba ununenud.

Jüri Vilismäe
Oktoober, 2000