2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik

10. Viimased päevad mägedes

Üsna varakult ärkan üles, sest väljas käib kõva sagin ja sebimine. Pikapeale kära küll vaibub, kuid enam ma magama ei jää. Kui paari tunni pärast telgist välja tulen, siis selgub, et suur grupp inimesi on laagrist lahkunud. Osutub, et ka Boriss ning isegi Toomas ja Natalja on ära sõitnud. Tegelikult praegu on laagrist ärasõiduga probleeme, sest alla minejaid on palju ja sõidu eest tuleb kõvasti maksta.

Niisiis, praegu on siin baaslaagris vaid kolm meie grupi meest: Indrek, Toomas H. ja mina. Anti, Tatjana ja soomlased viibivad esimeses laagris, aga kolme ülejäänud mehe (Valdo, Valdeku ja Kristjani) asukohast ei ole meil täpset ülevaadet.

Paistab, et kõrgemal ei ole ilm just kõige parem – Lenini ülemine osa on pilvedes. Kahtlane, kas mehed niisuguse ilmaga tipputõusu üritavad. Aga kui nad seda täna ei teinud, siis võivad nad jääda ajahätta, sest baaslaagrisse tuuakse teade, et firma on ostnud meie jaoks lennukipiletid sõiduks Ošist Biškekki juba 25-ndaks augustiks. See aga tähendab, et meie ärasõit baaslaagrist saab toimuma hiljemalt 24. augusti varahommikul ning järelikult peab kogu grupp olema siin 23-nda kuupäeva õhtuks, s.o. juba ülehomme. Samas aga tuleb tõdeda, et teises laagris või kõrgemal asuvad mehed seda ei tea ning ilmselt ei saagi teada, sest mingit sidet meil nendega ei ole.

Ometi selgub hiljem (lõplikult alles homme õhtul!), et just täna üritasid meie kolm meest tippu tõusta ning Valdo ja Valdek jõudsidki tippu! Ning esimese eestlasena (ja teise inimesena terves maailmas) laskus Valdek lumelaual tipust alla! Tõepoolest, vägev saavutus!

Praegu aga ei tea me sellest veel midagi. Siin all on ilm soe ja ilus. Laagris on paljud telgid tühjaks jäänud. Kohalikud mehed (s.o. laagri ametimehed) võtavad neid maha, kuivatavad ning pakivad kokku. Ning saun võetakse koost lahti. Ka teised laagrid tõmbavad otsi kokku: meie laagri läheduses asunud baaslaager on oma töö juba lõpetanud ja ära kolinud. Ning juba eile veendusin, et Sibulavälja lõpus asunud usbekkide laager on maha võetud.

Enne lõunat teeme Indrekuga väikese jalutuskäigu endise rahvusvahelise alpilaagri (MAL) juurde. Meenutan, et 9 aastat tagasi käis MAL-is vilgas ja sportlik elu – siin elas korraga vähemalt 150 inimest. Praegu aga jätab kogu laagrikompleks lausa masendava mulje: mitmed hooned on lagunemas, ümberringi valitseb hauavaikus, harva näed mõnd töölist ringi liikumas. Kuid baar töötab – ajame baaridaamiga mõne sõna juttu. Saame teada, et mõned kliendid selles laagris siiski on. Samuti selgub, et teiste baaslaagrite rahvas (ka meie laagri rahvas) käib tihti selles baaris lõbutsemas. Muide, MAL-is on statsionaarne elekter sees.

MAL-ist veidi ülevalpool keset rohumaid paikneb üksik suur kivimürakas, mille külge on kinnitatud hulk mälestustahvleid Leninil hukkunud alpinistidele. Muuhulgas on siin ka tahvel kolmele “Firni” mehele, kes hukkusid Lenini lõunanõlval 1974. aastal. Need mehed olid: Priit Vürst (“Firni” toonane president), Tõnu Tennisson ja Erik Reino. Indrek teeb tahvlitest pilte.

Üheksa aastat tagasi oli siin läheduses helikopteri maandumisplats, praegu seisab selle koha peal vaid tühi sinine tsistern. Kui endistel aegadel sõitis helikopter siin peaaegu iga päev, siis sellel aastal ei näinud me kopterit kordagi. Ka 1991. aastal toimunud eestlaste Lenini-ekspeditsiooni laagriplatsi leian üles. Kõik see täidab hinge kerge nukrusega.

Peale lõunat läheb ilm päris kehvaks. Oru ülemine osa mattub paksudesse mustadesse pilvedesse, kuid õnneks ei jõua suur sadu ja äike baaslaagrini.

Tänane õhtu tõotab tulla üsna igav. Peale sööki istume jurtas. Indrek kirjutab märkmeid, Toomas loeb mingit raamatut, mina molutan niisama. Kõrval hakkab üks välismaalaste grupp (arvatavasti sakslased) pidama oma lahkumispidu. Nende umbes 15-st inimesest olevat tippu jõudnud kaks või kolm. Nende laudadele tuuakse head ja paremat, ka terve kastitäis viina.

Seda asja ei lasta meil vesise suuga kaua pealt vaadata – varsti panevad välismaalased ka meie lauale pudeli viina ja midagi pealehammustamiseks. Köögipiigad toovad ka teed ning nüüd läheb meie olemine tunduvalt lõbusamaks.

Kell hakkab liginema juba kümnele, kui ootamatult siseneb jurtasse Kristjan, silmad peas hullunult põlemas. Temalt saame teada, et täna hommikul alustasid meie 3 meest tõusu tipu poole. Kuna varahommikul oli ilm võrdlemisi kehv, siis väljusid mehed kolmandast laagrist väga hilja – umbes kella 8 paiku. Kusagil 6500 meetri kõrgusel aga hakkasid Kristjani jalad nii kõvasti külmetama, et ta otsustas tagasi pöörduda. Muide, mehel oli jalas ainult üks paar (mittevillaseid) sokke – vaata et saatuslik viga! Valdo ja Valdek aga jätkasid tõusu, kuigi ka nende seisukord ei olnud kõige roosilisem. Nende edasise käekäigu kohta ei oska Kristjan praegu midagi öelda.

Kristjan ise aga laskus 6500 meetri pealt siia 3600 meetri kõrgusele – seega peaaegu 3 kilomeetrit vertikaalset laskumist. Kuid horisontaalsuunas küünib selle tee pikkus ligi 30 kilomeetrini. Niisuguse teekonna läbimine on tõesti väga tugev saavutus! Kolmandast laagrist peaaegu esimesse välja sõitis mees lumelauaga. Laskumise käigus peatus Kristjan kõigis vahelaagrites, puhkas neis veidi ning võttis kaasa vajalikke asju.

Praegu aga paistab, et mees on ülimalt väsinud ja kurnatud. Tema varbad pidid olema veidi tundetud. Turgutamiseks pakun talle väikese annuse viina. Ning Kristjani reaktsioon sellele on samasugune nagu minul endal pärast esimest ebaõnnestunud radiaaltõusu C1-sse kolm nädalat tagasi – mees tormab jurtast välja oksendama. Kristjanil on tohutu janu ning ta joob ära ligi 10 topsitäit teed. Ma ei ole vist kunagi varem näinud, et keegi oleks korraga nii palju teevett alla neelanud.

Kuid kaunis kiiresti hakkab mees toibuma ning juba õige pea flirdib ta köögipiigadega, seltsiks meie ülejäänud noored mehed. Asi lõpeb sellega, et kogu seltskond läheb MAL-i baari pidu jätkama.

Oma praktiliselt tühjale rahakotile mõeldes ma nendega kaasa ei lähe, vaid poen telki magama.

Üsna varakult ärkan üles. Väljas käib vilgas ja kärarikas sagimine – ka täna hommikul sõidab suur hulk välismaalasi minema ning juba varakult tehakse selleks viimaseid ettevalmistusi. Kella üheksa paiku kuulen, kuidas laagri ülem äratab köögitüdrukuid (nende telk asub minu telgi läheduses): “Ljuda, millal hommikusöök valmis saab? Välismaa kliendid ootavad juba ammu!” Ju siis on piigad öösel kõvasti pidu pannud ning nüüd ei suuda kuidagi tõusta. (Hiljem saan poistelt teada, et pidu olevat kestnud kella kuueni hommikul.)

Lõpuks saavad välismaalased siiski kõhu täis ja sõidavad furgoonautoga minema. Nendega koos lahkub ka minu hea tuttav Oleg. Väga sõbralikult jätame hüvasti. Võib-olla Biškekis veel näeme? Ette rutates aga ütlen, et paraku seda ei juhtunud. Muuseas, paljud laagri töötajad elavad Biškekis või Ošis. Slava jääb esialgu veel siia, et aidata laagrit kokku panna.

Täna on ilm jälle väga ilus – taevas ei ühtegi pilve. Suure Lenini nime kandev mägi paistab kogu oma võimsuses ja hiilguses. Kas tõesti on seal üleval ära käidud?! Tundub, et kõik see toimus juba mitu nädalat tagasi. Pikapeale saame ka meie oma hommikusöögi valmis ja kõhu täis.

Pärast sööki otsustan teha teoks oma kauase mõtte ning tõusta MAL-i kohal kõrguva Petrovski tippu (4800 m). Jätkuvalt on ilm imeilus ning järelikult soosib seda üritust. Paraku ei soovi Indrek ega Toomas minuga kaasa tulla – ilmselt on öine pidu veel kontides. Seetõttu lähen üksinda. Kuna siit on näha, et mäe ülemine osa on kaetud lume või isegi jääga, siis võtan kaasa kassid ja kirka. Kella poole kaheteistkümne paiku hakkan astuma.

Lähen sama teed mööda kui eelmisel korral ning vähem kui tunni aja pärast jõuan üles harjale MAL-ist veidi allpool. Praegu on minu füüsiline vorm suurepärane ning tõus ei valmista mingeid raskusi. Aeg-ajalt vaatan tagasi alla ning mida kõrgemale jõuan, seda ilusamaks muutuvad vaated. Uskumatu, kui palju järvekesi meie laagri taguste küngaste vahel peitub! Nähtavus on suurepärane – paistab kauge Alai org ning selle tega asuv samanimeline mäeahelik. Lõuna pool asuvat Leninit aga ei ole üldse näha, sest ees kõrguv hari varjab vaate selles suunas. Teiselpool harja asuvas orus paikneb praguderohke liustik, mis saab alguse Petrovski põhjaseinalt.

Rahulikult liigun mööda laia aeglaselt tõusvat harja ülespoole. Esialgu on hari kaunis sile, kaetud hõreda kõrbenud rohuga, sekka kaljusid ja kive. Peagi jääb kaugel all paistev MAL seljataha ning hari muutub kaljusemaks. Üksikutest sandarmitest (harjal olev kõrge kalju) möödaminek on päris huvitav ja erutav, sest nendes kohtades on harja küljed kaunis järsud. Intuitiivselt tuleb aimata, kummast küljest on lihtsam sandarmist mööda minna.

Pikkamööda muutub hari järsemaks ja põhiliselt kaljune marsruut keerulisemaks. Midagi hullu siin muidugi ei ole, kuid üksinda liikudes tuleb alati olla väga ettevaatlik. Paistab, et siin on ka varem inimesi liikunud, sest aeg-ajalt näen jalajälgi. Varsti hakkavad tulema ka lumised rajalõigud.

Jätkuvalt on ilm väga ilus – minu ees taevas ujub vaid üksik väike vatitaoline pilvetups. Tuult peaaegu ei tunne, ilm on soe, valitseb täielik vaikus. Vaated igas suunas on võrratud. Kergetel kaljudel liikudes tunned end nagu paradiisis.

Ees kõrgel harjal on hästi suur sandarm. Muide, see sandarm paistab isegi alt baaslaagrist. Tema juurde jõudmine võtab tublisti aega, kuid lõpuks olen siiski kohal. Enne seda aga tuleb ületada järsk nõlv, kus õhukese sula lume all on puhas jää, mistõttu see nõlv on üpris ohtlik. Paistab, et nimetatud sandarmiga on marsruudi kaljune osa lõppenud ning edasi tuleb parajalt järsk jäine lumenõlv. Siin tuleks kassid kindlasti alla panna.

Kuid millegipärast ma seda ei tee, vaid otsustan tõusu hoopis lõpetada ja tagasi alla laskuda. Ma ei oskagi põhjendada, miks ma nii äkki tagasi pöördusin, sest kõik tingimused olid ülimalt soodsad ning tõusta jäi veel vaid 50–100 meetrit mööda mitte eriti järsku jäist harja. Nüüd aga liigun juba allapoole. Kell on alles kaks. Algul on siiski veidi kahju, et lõpuni ei läinud, kuid ma ei võta seda südamesse – ka ilma “päris” tiputa on tänane päev väga ilus ja meeldejääv. Minu jaoks on see vististi kogu meie pika retke kõige ilusam ja meeldivam päev.

Laskumine edeneb jõudsalt. Enne MAL-i kohale jõudmist algab harjalt kaunis järsk ja kitsas kuluaar, mis viib otse alla Atšik-Taši orgu. On näha, et siit on ennegi üles ja alla tuldud-mindud. Ning ka mina otsustan kasutada laskumiseks sedasama kuluaari. Kuluaari põhi on kaetud peenikese kiviklibuga, mida mööda saab hästi kiiresti ja mõnusalt alla joosta. Et tavaliselt on niisugune järsk ja terav sälkorg väga kiviohtlik, siis tuleb see läbida võimalikult kiiresti. Ning seda ma teengi. Kõrguste vahe alla orgu on selles kohas ligikaudu 300–400 meetrit ning selle läbimiseks kulub mul ainult 10–12 minutit. See tulemus on minu jaoks lihtsalt fantastiline!

Varsti olen tagasi laagris. Siin on elu õige vaikseks jäänud. Peale meid on kõik kliendid juba ära sõitnud ning nende telgid maha võetud. Õhtupoolikul võtavad mehed ka jurta koost lahti ning meie ”Kamaz” (mis tõi meid siia ja peagi ka viib alla Ošši) veab detailid kusagile hoiule. Ka köök lõpetab tegevuse. Nüüd on kogu laagris peale meie telkide püsti vaid paar suurt ja paar väiksemat telki. On näha, et laagri mehed ootavad kannatamatult, millal meie mehed ükskord alla tulevad ning kogu meie grupp ära sõidab.

Paistab, et meie “Kamaz” peatub kusagil kohalike karjuste juures ning ootab samuti, millal meie mehed alla tulevad. Meile antakse teada, et peame lahkuma hiljemalt homme pärastlõunal.

Kuna praegu pole laagris mitte midagi teha, siis peale lõunat lähen veel kord väikesele jalutuskäigule. Nüüd siirdun laagri läheduses paiknevate küngaste ja järvekeste piirkonda. Küngaste vahel on peaaegu täielik vaikus, soe päike paistab ülevalt, vaated järvekestele on võrratud – see on tõeliselt idülliline koht. Paistab, et paari nädala jooksul on veetase järvekestes tunduvalt alanenud – ju siis on kuiv periood mõju avaldanud. Jalutuskäigu jooksul laskun ka sügavasse sälkorgu, milles voolab Lenini liustikult algav võimas Atšik-Taši jõgi. Osutub, et sinna allaminek on tunduvalt lihtsam kui alguses arvasin.

Õhtul jõuavad laagrisse Anti ja Tatjana. Nendelt saame lõplikult teada, et eile jõudsid Valdo ja Valdek tippu ning Valdek laskus lumelaual tipust alla otse esimesse laagrisse. Vägev saavutus! Samuti saame teada, et Valdo ja Valdek jõuavad siia alla homme peale lõunat koos kogu ühiskondliku varustusega. Meie aga peame viima karjustele sõna, et nad homme varahommikul läheksid koos hobustega üles C1-sse ja tooksid meie asjad alla.

Vahepeal selgub, et laagri ühel töötajal on täna sünnipäev ning selle puhul korraldavad mehed väikese peo. Ka meid kutsutakse peost osa võtma. Võib arvata, et sellest kujuneb kõva viinavõtmine.

On juba päris pime, kui alla jõuavad meie soomlased. Tulevad just õigel ajal – saavad ka nemad peost osa võtta. Teatavasti jõudsid soomlased mööda Lipkini marsruuti 6600 meetri kõrgusele.

Mahutame end suures telgis ümber laua. On päris kitsas, sest kokku on meid rohkem kui 25 hinge. Olemine on väga lõbus, hüütakse tooste ning juuakse sõprust. Toimub täielik vennastumine. Laual on head ja paremat. Köögitüdrukud on küpsetanud suure ja maitsva tordi. Vahepeal olin juba leppinud kurva tõsiasjaga, et kuna me enam laagri toidul ei ole, siis meie jaoks ei tehtagi tiputorti, mida algul lubati. Nüüd aga võib tinglikult mõelda, et kuigi tegelikult on laual sünnipäevatort, on see ühtlasi ka meie grupi tiputort. (Huvitav, kas peale mind veel keegi selliseid mõtteid mõlgutas?)

Nagu tavaliselt, kustub kell 11 elekter. Kuid mehed panevad generaatori uuesti tööle ja pidu jätkub elektrivalguses. Lõpuks on söögid söödud, viin joodud ja pidu hakkab lõppema. Kuid vist oli viina vähem kui vaja ning meestel on hammas verel. Seepärast otsustatakse minna MAL-i baari pidu jätkama. Mind selline perspektiiv ei köida ning jään maha. Ülejäänud kamp aga ronib “Kamazi” peale (ka selle juht, teatavasti täiskarsklane, on peoliste hulgas) ning möirates sööstab masin pimedasse öhe.

Mina aga poen telki. Kui mälu mind ei peta, siis Anti ja Tatjana ei võtnud sünnipäevapeost osa ning magavad juba ammu. Kaua ei jää ma magama ning tundub, et kuidagi kiiresti tuli seltskond baarist tagasi. Hommikul saan aga teada, et üks mees oli baaridaamiga nii kõvasti tülli läinud, et solidaarsusest tuli kogu kamp üsna varsti baarist ära.

Tänane öö on viimane siin baaslaagris ja ühtlasi viimane öö mägedes sellel suvel.

Täna hommikul keedavad laagri kokad pudru ka meie rahva jaoks. Peale sööki hakkame oma asju kokku pakkima. Kõik oma isiklikud asjad topin kahte seljakotti – kola on mul ikka sama palju kui siia sõiteski.

Kohalikud mehed aga tegelevad laagri kokkupanemisega – niipea, kui me asjad telgist välja saame, võtavad nad telgi maha. Oleme viimased kliendid ning laagri mehed ootavad juba pikisilmi, millal me ükskord lahkume. Kuid Valdo ja Valdek ei ole veel saabunud. Hommikul vara läksid meie tuttavad karjused hobustega üles esimesse laagrisse, et kõik meie asjad alla tuua.

Lõpuks, kella kolme ajal, saabuvad Valdo ja Valdek. Nad tulevad kui tõelised “valged mehed”. Nimelt on nad pannud oma rasked kotid kohalike meeste selga, ise aga kepsutavad kerge kotiga allapoole. Tuleb aga märkida, et raske koti all sammuvad “pärismaalased” vähemalt sama kiiresti kui meie mehed kerge kotikesega. Loomulikult õnnitleme mehi suure saavutuse puhul. Seega on nüüd kõik mehed elu ja tervisega siin all ning järelikult võime lugeda ekspeditsiooni sportliku osa edukalt lõppenuks.

Kuid aega ei ole enam palju – meie ärasõit on planeeritud hiljemalt kella seitsmeks õhtul, seega juba 4 tunni pärast. See aga tähendab, et tagasisõit läbi mägede saab toimuma öösel pilkases pimeduses. Kuid midagi ei ole teha – meie autojuhi töögraafik on erakordselt pingeline.

Oleme saanud karjustega nii headeks sõpradeks, et nad otsustavad meie lahkumise puhul veristada lamba ning korraldada meile lahkumispeo. Pidu peab algama kell viis, seetõttu tuleb väga kiiresti teha. Ehkki just Valdol ja Valdekul on kõige kiirem, leiavad nad siiski aega, et minna karjuste juurde asju korraldama.

Vahepeal aga pakime asju. Varsti saabub “Kamaz” ning nüüd hakkame oma varustust autole laadima. Nii nagu siiasõidul, paneme ka nüüd suusad, lumelauad ja suured seljakotid kabiini katusele ning seome nad korralikult kinni. Paistab, et kabiinis saab olema rohkem ruumi kui siiasõidul.

Enne kella viit on kõik asjad autole laaditud ja nüüd oleme valmis lahkuma. Südamlikult jätame hüvasti laagri rahvaga. Vaevalt, et me veel kunagi kokku saame... Kurb on lahkuda armsaks saanud kohast ja inimestest.

Ronime autosse ning sõidame karjuste jurta juurde. Siin käivad kiired ettevalmistused suureks söögipeoks. Kogu karjusepere on kohal. Nagu tavaliselt, kaetakse “laud” murule. Lambast on tehtud mitut sorti kohalikku rooga. Ma ei ole just eriti suur lambaliha sõber, seetõttu söön liha kaunis tagasihoidlikult. Teised aga vitsutavad mehiselt. Laual on veel palju teisi häid asju: airaani, arbuuse, viinamarju, muidugi teed ja omaküpsetatud leiba. Saab end korralikult täis pugida – eelseisvat pikka sõitu silmas pidades võib-olla liigagi täis...

Paraku ei saa pidu eriti kaua kesta, sest ärasõiduaeg läheneb. Lõpetuseks tehakse ühispilte. Väga sõbralikult ja südamlikult jätame hüvasti karjusepere iga liikmega. On tõesti kahju lahkuda nendest sõbralikest ja külalislahketest inimestest. Mitte kunagi varem ei ole ma mägilaste elu-oluga nii lähedalt kokku puutunud ning see kontakt jättis mulle (ja loodan, et ka teistele) väga sügava ja meeldiva mulje. Nüüd aga ronime auto peale. Valdo istub juhi kõrvale. Meiega koos sõidab alla ka mitu kohalikku inimest, sealhulgas “meie karjus” isiklikult.

Kell 18.30 algab sõit. Masin rappub ja hüpleb konarlikul teel. Tundub, et tee on päris kuiv, sest auto taga hõljub vägev tolmupilv. Üsna ruttu jõuame mägede vahelt välja ning edasi lookleb tee kõrbenud karjamaade keskel väikeste küngaste vahel.

Istun akna all ning aeg-ajalt vaatan tagasi kaugenevate mägede poole. Ilm on üsna ilus ja nähtavus hea. Lenin kogu oma suuruses ja võimsuses on hästi nähtav. Ning mida kaugemale me sõidame, seda suuremaks ja kõrgemaks näib ta muutuvat, sest kõik ümbritsevad mäed ja tipud jäävad järjest madalamaks ning peagi kaovad hoopis. Ainult Taga-Alai aheliku peahari ja sellel kõrguv Lenin paistavad edasi. Päike hakkab loojuma ja juba hämardub. Veel viimane pilk Leninile, siis kaob Mägi minu vaateväljast lähedalolevate küngaste taha.

Mööda kõikuvat rippsilda ületame Kõzõl-Su jõe ning jõuame Kara-Kabaki asulasse. Kohalikud lapsed tervitavad kärarikkalt meie autot ja lehvitavad järele. Lehvitame vastu. On juba päris pime, kui algab sõit Alai orus kulgeval maanteel. Seoses kusagil lähikonnas toimunud (või toimuva) relvastatud konfliktiga kontrollivad militsionäärid ja sõjaväepatrullid mitmel korral meie dokumente. Kõik meie paberid on aga korras ning mingeid probleeme ei teki. Pealegi oleme “välismaa alpinistid”, kellesse suhtutakse hoopis teisiti kui tavalisesse venelasesse.

Kella 9 paiku jõuame Pamiiri traktile ning peagi algab tõus Taldõki kurule (3615 m). Pimeduses liigub mööda trakti väga vähe masinaid. Meie auto kabiin on täiesti pime, enamus inimestest magab või tukub. Mina aga vahin aknast välja ning vaatan autotulede valguses möödavilksatavaid kaljusid. Möirates ronib “Kamaz” mööda serpentiini järjest kõrgemale. Meie juht on ikka tõeline professionaal! Andku kõigevägevam talle ja masinale vastupidavust ja õnne!

Enne keskööd on kuru ületatud ning nüüd algab pöörane allasõit. Õnneks laabub kõik ilusasti ning tunni aja pärast peatub auto ühe teemaja juures. See on sama koht, kus me neli nädalat tagasi baaslaagrisse sõites lõunat sõime. Ka nüüd läheme siia sööma. Paistab, et see asutus töötab ööpäevaringselt.

Mina võtan tagasihoidlikult vaid teed ja leiba, teistel on isu suurem. Palju tellitakse praetud mune. Ühed mehed soovivad, et munad oleksid praetud ainult ühelt poolt, teised aga tahavad, et mõlemalt poolt. Ei saada hakkama ka viinata. Mõnus peatus kestab ligi tund aega.

Peale kehakinnitust sõit jätkub. Allpool on teele ehitatud mitmeid tõkkeid, mille juures kõik masinad kinni peetakse ja sõitjate dokumente kontrollitakse. Mõne aja pärast on mäed lõppenud ning mööda tasast teed kihutab “Kamaz” Oši poole. Ning varsti olemegi linnas. Turul tehakse lühike peatus. Selgub, et ka öösel võib siinselt turult üht-teist osta. Seda võimalust kasutab enamik – põhiline ostuobjekt on õlu.

Kell 3 jõuame ööbimiskohta. See on sama kämping, kus me kuu aja eest öö mööda saatsime. Meie käsutusse antakse enam-vähem samad ruumid kui eelmisel korral – igatahes meie Kristjaniga saame täpselt sama toa. Kiiresti laadime asjad autolt maha ja kanname tubadesse, sest jälle peab meie auto juba varahommikul kusagile sõitma.

Pikemalt viivitamata poeme voodisse linade vahele – neli pikka nädalat oleme maganud vaid magamiskotis. Pikk ja muljeterohke päev on seljataga ning karmide mägede rüpest oleme jõudnud päris tõelisse tsivilisatsiooni. Niisiis, selleks korraks on mäed seljataga!