2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
3. Aklimatiseerumisperiood II

Kolmapäev, 2. august
7. päev. Katse tõusta teise laagrisse

Täna hommikul äratatakse meid väga vara – kell 5, sest plaanis on teha radiaaltõus teise laagrisse (C2). Kui telgist välja ronin, on veel üsna pime. Kuid samas on selge, et ilm on halb: taevas on täiesti pilves ning paljudes kohtades on udu. Öö jooksul on maha sadanud päris palju lund. Minu arust on praegu mõttetu tõusu üritada. Kuid teised mehed on väge täis ning Valdol söök valmis tehtud.

Meie soomlased otsustasid, et nemad ei hakka Leninil tegema klassikalist marsruuti (raskuskategooria – 5A), vaid üritavad raskemat ja tehnilisemat nn. Lipkini marsruuti (raskuskategooria – 5B). Siit laagrist vaadates kulgeb see marsruut Lenini põhjaseinal mööda vasakpoolseid lumiseid ribisid ja harjasid ning lõpuks tõustakse tippu vasakult (s.o. ida) poolt. Aga klassikaline ehk standardmarsruut, mida eestlased üritama hakkavad, kulgeb algul otse põhjaseina keskel. Siis pöördub rada paremale ning kaob lumiste kaljude taha. Seejärel tuleb keerata tagasi vasakule ning lõpuks lähenetakse tipule paremalt (s.o. lääne) poolt.

Seega nüüd lähevad eestlaste ja soomlaste teed lahku ning edaspidi kohtume harva. Täna hommikul soomlased kõrgemale minna ei kavatse.

Peale sööki on väljas valgemaks läinud. Rahvas on eelseisva tõusu suhtes siiski kahevahel ning mõnda aega oodatakse telkides. Kuna aga otseseid vastunäidustusi tõusule ei ole, asutakse kella 8 paiku teele. Tatjana meiega kaasa ei tule – mingi veidra kokkuleppe kohaselt ei tohtivatki ta esimesest laagrist kõrgemale tõusta.

Seljakotid on üsna kerged – nendes on 6–7 kilo ühiskondlikku varustust, lisaks veidi soojemaid riideid, kassid ja kirka. Isiklikke asju aga ei ole eriti palju, sest õhtuks peame siia alla tagasi tulema ja seetõttu laagrivarustust meil kaasas ei ole. Ei tohi aga unustada, et ees seisab esimene tõus kaunis kõrgele – 5300 meetri peale.

Mingit rada ees ei ole – öösel sadanud lumi on kõik jäljed katnud ning täna pole veel keegi üles läinud. Taevas on madalalt pilves, nähtavus kehv, Lenini põhjaseinast on näha ainult alumine osa. Õhutemperatuur on nulli ringis, tuul üsna nõrk ning sajab üksikuid lumeterasid. Esiotsa on liikuda päris hea. Mõne aja pärast möödume kasahhide laagrist. Mingit liikumist ei näi siin olevat.

Nüüd keerame vasakul olevale liustikule. Udu on veel tihedamaks läinud, ilmnevad “valge pimeduse” tundemärgid. See on niisugune nähtus, kus udus või tuisus ei erista inimene lumise reljeefi elemente. Näiteks ei näe ta otse oma jalgade ees olevat astangut, ta ei erista maa ja taeva vahelist piiri. Kõikjal sinu ümber näib olevat vaid tihe piimjasvalge udu. Lumel mustavate kivide ja kaljude vahelised kaugused on moondunud ning seetõttu on orienteerumine väga keeruline.

Minu arvates on viimane aeg tagasi pöörduda. Kuid millegipärast pole kusagil näha meie juhti Valdot, tema abi Valdek aga ei söanda taandumiskäsku anda. Paistab, et teised mehed tahavad siiski edasi minna.

Äkki aga kuulen kõrvades mingit imelikku krabinat või särinat. Algul arvan, et see on tingitud lumeteradest, mis tuulega vastu minu mütsi lendavad. Kui aga maha kükitan, ei kuule seda krabinat enam. Kui jälle püsti tõusen, kuulen krabinat uuesti. Nüüd on asi selge – see on õhus olev staatiline elekter. Sellega nalja teha ei tohi – iga hetk võib alata tugev äike.

Teatan oma ärevusttekitavast tähelepanekust ka teistele. Esialgu mitmed mehed seda ei usu. Kui aga Valdek on mõned korrad oma suusakepiga “taevast torkinud”, siis on ka temal pilt selge ning ta annab korralduse tagasi pöörduda. Kell on umbes 9. Torman kohe minema, seetõttu jäävad mul nägemata tagapool arenevad dramaatilised sündmused. Nimelt saab Indrek suusakeppide kaudu parajalt tugeva elektrilöögi, mispeale ta koti ja kepid minema viskab ning karjudes künka otsast alla jookseb. Õnneks pääseb mees vaid ehmatusega.

Hiljem laagris filmikaamera ees kirjeldab Indrek (teatavasti on tema kõige väiksema mägedekogemusega mees meie hulgas) kaunis emotsionaalselt oma üleelamisi: “Enne matka rääkisite mulle ohtudest mägedes: laviinid, praod, tormid, päikesekiirgus jne. Aga mitte keegi ei rääkinud sõnagi äikesest! Seetõttu ei osanud ma seda ettegi kujutada!”

Terve tänane päev on ilm vilets: vaheldumisi sajab vihma, rahet ja lund, tihti on äikest. Peaaegu kogu ülejäänud osa päevast veedame telgis. Püüan magada, vähesel määral see isegi õnnestub. Õhtul näeme taevas märke, mis annavad lootust ilma paranemiseks. Kui ilm vähegi lubab, korratakse homme tänast üritust. Paistab, et homme Valdo meiega kaasa ei tule – kõhuhäda on tema üle võimust võtnud.

Õhtul küsin Valdolt (praegu täidab ta ka arsti ülesandeid) unerohtu. Valdolt saadud tablett on märksa tõhusam kui minu oma ning selle mõjul magan oma 5–6 tundi.

Neljapäev, 3. august
8. päev. Radiaal teise laagrisse

Täna on jälle varajane äratus ning mitte sugugi ei taha telgist välja ronida. Ilm aga on erakordselt ilus ning täna võetakse tõus teise laagrisse kindlasti ette. Siiski on ilm kaunis külm – umbes miinus 5 kraadi, lisaks puhub üpris vinge tuul. Seetõttu tuleb end hästi soojalt riidesse panna. Täna panen jalga rasked vene vibramsaapad, sest kõrgemal võib ilm veelgi külmem olla. Paistab, et ka teised mehed panevad jalga oma parimad jalanõud.

Kell 6 on söök valmis. Ka soomlased lähevad täna radiaaltõusule, kuid meie teed on erinevad. Kella 7 paiku on kõik asjad koos ning alustame liikumist. Meid on 7 meest, sest Valdo ja Tatjana jäävad laagrisse. Seljakott on üsna kerge. Selles on 6–7 kg ühiskondlikku varustust, mis tuleb üles viia, ning isiklikud soojad riided. Viimaseid aga on küllaltki palju, sest teatud määral tuleb valmis olla üleval ööbimiseks, kui ilm äkki ära pöörab (magamiskotti mul siiski kaasas ei ole, küll on aga bivikott). Kristjanil (Kristjan-Erikut kutsuvad kõik lihtsalt Kristjaniks) on seljakoti külge seotud lumelaud.

Hommik on võrratult ilus. Äsja on päike tõusnud ja valgustab ümbritsevaid tippe. Siia alla ta veel ei paista. Kõik kohad on kaetud värske pehme lumega. Kuid puhub vinge tuul ja seetõttu on päris külm. Oleme laagrist esimesed väljaminejad, seepärast ühtki jälge ees ei ole. Õnneks ei ole lumi sügav.

Möödume kasahhide laagrist ja keerame liustukule. Ka siin ei ole lumi eriti paks. Umbes tunni aja pärast muutub tõus järsemaks ja lumi kõvemaks. Teeme peatuse ning paneme kassid alla. Siiani oleme kõik koos liikunud, seetõttu saab Valdek kogu grupi käimist filmilindile jäädvustada. Kuna näha on küllaltki palju pragusid (õnneks küll kitsaid), paneme end seongusse (ka köiskond või side): ühes sidemes on Viina-Tom, Anti ja mina, teises aga ülejäänud neli meest.

Tõus muutub tasapisi järsemaks (25–30 kraadi). Aeg-ajalt tuleb astuda üle pragude. Õnneks on lume all oleva raja asukoht hästi jälgitav. Kuid ega selles piirkonnas rajal erilist tähtsust polegi, sest ees kõrgub sadade meetrite laiune kaunis ühtlane lumenõlv. Parajalt paksu lumekihi all on jää. Niisugusel kinnisel liustikul on aga hoopis julgem ja ohutum liikuda, kui mingi rada (või vähemalt aimatav raja asukoht) ees.

Umbes tund aega pärast kasside allapanemist (kell hakkab saama juba 10) jõuame väga järsu nõlva alla. See on ligi 100 meetri pikkune 40–50-kraadise kaldega pisut jäine lumenõlv. Nõlva ülemisse, kõige järsemasse kohta on pandud isegi tuginöör. Kogu teekonnal esimesest laagrist teise on see rajalõik kõige järsem ning tehniliselt raskeim. Väga ohtlik ta ehk ei olegi: lahtikukkumise korral “sõidad” suure hooga oma sadakond meetrit allapoole ning lauge koha peal jääd arvatavasti pidama (iseasi, mis seisukorras!).

Sellest nõlvast ülesronimiseks tuleb suusakeppide asemel kätte võtta kirka ning liikuda nn. kolmes taktis. Ülevalpool saab kasutada ka tuginööri, kuid mehed seda esialgu eriti ei usalda. Kogu grupilt võtab selle järsu nõlva ületamine päris palju aega. Kohati (eriti just kõige järsemas osas) on lumi väga kõva, isegi jää on väljas. Seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik, et mitte libiseda.

Pärast seda järsku kohta muutub nõlva üldine kalle laugemaks (25–30 kraadi), kuid nüüd tuleb suurte pragude vöönd. Osa pragusid on lume all, teised lahtised. Mõned praod on mitmekümne meetri sügavused ning mitu-mitu meetrit laiad. Enamikku neist saab ületada mööda lumesildasid (s.o. praos olev lumi või pragu kattev paks lumekiht). Aga ühest praost viis üle ligi kahe meetri pikkune alumiiniumredel. Ohtlikumatesse kohtadesse olid üles pandud tugiköied.

Pragude tsooni ülemises osas on üks eriti lai (umbes 10 meetrit) jääpragu. Mõttes nimetan seda Suureks Praoks. Õnneks on ta lund täis (või on selles kohas võimas lumesild), nii et temast saab kaunis hõlpsasti üle minna. Siiski, sellest praost väljaronimine tekitas nii mõnelegi mehele parasjagu närvikõdi.

Kui pragude piirkonnas liikuda seongus, siis võib end üsna rahulikult ja kindlana tunda. Kuid seongus liikumine seab temas olevatele inimestele oma piirangud – tavaliselt määrab seongu liikumiskiiruse kõige nõrgema inimese kiirus ning sellega tuleb lihtsalt leppida. Praegu liigub meie seongus kõige aeglasemalt Anti. Ka minu samm on üsna tönts, kuid Viina-Tom aina kibeleb ülespoole. Teine köiskond liigub sama kiiresti (õigemini küll aeglaselt) kui meie seong.

Varsti hakkavad meist mööduma altpoolt tulevad teiste gruppide mehed. Nüüd on rada ees ning liikuda veidi kergem. Kuid kõrgus teeb oma töö ning meie meeste tempo on väga aeglaseks muutunud. Märkamatult on pea valutama hakanud ning väsimus on juba üsna suur.

Aeg on kaugelt üle keskpäeva ning päike kõrvetab halastamatult. Praegu on mul seljas vaid üksainus triiksärk. Juba ammu oleme oma näod päikesekreemiga paksult kokku määrinud, sest nii kõrgel lumel ei mõista päike nalja. Tavaliselt niisugustes tingimustes võõpan oma näo iga paari-kolme tunni järel päikesekreemiga uuesti üle, hügieenilist huulepulka (millel samuti ultraviolettkiirguse vastane toime) kasutan hoopis sagedamini. Nende meetmete rakendamise tulemusena pääsen sellel suvel igasugustest päikesepõletustest. Kõrvetava päikese käes hakkab lumi kiiresti sulama ja muutub pehmeks, mis tunduvalt raskendab edasiliikumist.

Umbes kella kahe paiku hakkab rada tasapisi pöörduma paremale (lääne poole) ning traversseerima Lenini hiiglasliku lumise põhjaseina keskosa. Paremale alla jääb võimas jäämurd. Siit ülevalt avaneb erakordselt ilus vaade alla Lenini liustikule, Rändajate kurule ning isegi kaugele Alai orule. Ka meie esimene laager peaks hästi paistma, kuid kahjuks minu silm seda ei seleta.

Väsimus on nüüd juba õige suur. Väga tihti teevad seongud puhkepause. Umbes kella kolmeks on suurem osa tõusust tehtud ning nüüd avaneb vaade suurde lumisesse orgu. Selle oru vasak külg on väga järsk rohkem kui pooleteise kilomeetri kõrgune Lenini põhjasein, parema külje moodustab madalam osaliset kaljune ribi. Vasakul oru lõpus kõrgub Razdelnaja tipp (6200 m). Ning kaugel-kaugel oru lõpus paistab väike telkide kobar – see ongi teine laager C2.

Siit paistab, et oleme selle laagriga enam-vähem ühel ja samal kõrgusel. Laagrini jõudmiseks tuleb kõigepealt laskuda pisut madalamale katlakujulise oru põhja ning pärastpoole uuesti veidi tõusta. Tundub, et kui me liigume samas tempos nagu praegu, siis kulub telkideni jõudmiseks veel paar tundi.

Nüüd saab kõvematel meestel (Valdek ja mõlemad Toomased) sellest uimerdamisest villand. Nad otsustavad võtta teistelt kogu ühiskondliku varustuse ning minna koos sellega (ja muidugi ka enda omaga) C2-sse. Ülejäänud neli meest aga saadetakse tagasi alla.

Minu arvates on see väga tark otsus, sest nimetatud kolm meest liiguvad märgatavalt kergemini ja kiiremini kui ülejäänud ning pole mingit mõtet neid seonguga kinni hoida. Pealegi on aeg juba hiline ning nõrgematel meestel tekiksid kindlasti raskused valgel ajal C1-sse tagasijõudmisega. Muidugi ei saa ma rääkida teiste eest, kuid isiklikult mina võtan selle teate peaaegu rõõmuga vastu (kui niisuguses olukorras üldse rõõmustamisest rääkida saab).

Niisiis haagivad kolm kõvemat meest end köiest lahti, topivad teiste asjad oma kotti ning hakkavad ilma seonguta edasi minema. Mõttes ei kiida ma seonguta käimist sellises kohas küll heaks, aga eks kogenud mehed ise tea, mida teevad. Ning minu sõna ei maksa siin mitte midagi. Tahtmatult meenutan, et möödunud suvel kukkus just sellel rajalõigul mitu meest (sealhulgas ka üks eestlane) sügavasse prakku. Imekombel keegi viga ei saanud. Rajal liikuvaid teisi inimesi jälgides aga paistab, et rõhuv osa neist liigub esimese ja teise laagri vahel siiski seongus – parem hoida kui hiljem ohata!

Meie grupi nõrgem osa aga valmistub laskumiseks. Kristjan-Erik paneb lumelaua alla ning sõidab minema. Hiljem saame teada, et laskumine läks tal üpris kergelt, kiirelt ja probleemideta. Ülejäänud kolm meest aga seovad end köide. Meie seonguga ühineb ka üks väsinud välismaalane ja nii laskume neljakesi tuldud teed pidi tagasi. Oleme kõik väga väsinud. Seetõttu, vaatamata laskumisele, on meie tempo hästi aeglane. Lumi on täiesti sula ja pehme, jalad vajuvad sügavale sisse ning liikuda on tõesti raske.

Järsu nõlva kohale jõudmiseks kulub meil ligi kaks pikka tundi. Mitte kõigil ei lähe siit allasaamine just kõige libedamalt, kuid kella 17.45 paiku oleme kõik tervetena all. Siin võtame end köiest lahti ning kogu seltskond tormab minema, jättes minu kanda märja ja kaunis raske köie. Pea valutab ning olen väga väsinud. Laagrisse jõuan alles kell 7 – seega kulus mul tagasitulekuks ligi kolm ja pool tundi. Kogu päevatöö aga on kestnud 12 pikka ja rasket tundi.

Õige varsti saabuvad ka kõvemad mehed, kes teises laagris ära käisid. Sinna olevat nad püsti pannud kaks telki. Laskumiseks teisest laagrist siia esimesse olevat neil kulunud vaid pisut rohkem kui kaks tundi ning kogu tee olevat nad liikunud ilma köieta.

Peale kosutavat teejoomist hakkab peavalu tasapisi järele andma ning olemine muutub paremaks. Kui ekspeditsiooni alguspäevade kõhuhäda välja arvata, siis siiani on minu tervis enam-vähem korras olnud. Kõht on siiski veidi lahti, kuid see võib olla tingitud ka suurest arbuusisöömisest siin esimeses laagris. Täna õhtul tunnen, et üks hammas hakkab veidi valu tegema. Samuti on tekkinud mõõdukas nohu, aeg-ajalt nuuskan isegi verd. Jah, kõrgmägedes on inimese tervis väga tundlik, hell ja äraarvamatu. Väikseimgi möödalaskmine selles osas võib väga valusalt kätte maksta.

Samas pean märkima, et tervikuna on meie grupi tervislik seisukord üsna hea. Muidugi, ekspeditsiooni alguspäevil kannatasid paljud kergemate terviserikete all (põhiliselt kõhuhädad), kuid see pole oluliselt mõjutanud meie liikumist marsruudil. Paistab, et soomlastel on tervisega siiski enam probleeme kui eestlastel. Meenutan, et minu eelmise Lenini-ekspeditsiooni ajal olid inimesed hoopis rohkem haiged kui nüüd.

Veidi murelikuks teeb mind asjaolu, et juba kaks radiaaltõusu (nii esimesse kui ka teise laagrisse) on mul sisuliselt ebaõnnestunud. Siiski loodan, et edaspidi esinen tugevamalt.

Et täna oli raske päev kõigi jaoks, siis tehakse homme puhkepäev. Ülehomme aga minnakse uuesti teise laagrisse. Täna oli Valdol kõht lahti ning seetõttu ta üleval ei käinud. Kuid praegu on tal juba parem olla ning homme kavatseb ta üksinda teise laagrisse minna.

Enne magamajäämist võtan kaks tabletti aspiriini ja oma unerohtu, nii et mingil määral saan magada.

Reede, 4. august
9. päev. Puhkepäev esimeses laagris

Niisiis on täna puhkepäev ning seetõttu pole vaja vara tõusta. Hommikul on ilm enam-vähem normaalne, kuigi mitte nii ilus kui eile. Peale hommikusööki alustavad Valdo ja Toomas H. tõusu teise laagrisse C2. Neil on plaanis jääda sinna mitmeks päevaks ning teha aklimatitõuse kõrgemale. Homme lähevad ka ülejäänud mehed sinna neile järele.

Juba eile rääkis Tatjana, et tahab samuti käia Lenini põhjaseinal. Siis leppisime kokku, et läheme koos – ka mina tahtsin mõnusat jalutuskäiku ilma kotita, samuti lootsin sellega oma aklimatti parandada. Täna aga on Tatjana selle kokkuleppe ilmselt unustanud, sest varsti peale sööki kiirustab ta üksinda teise laagrisse viivale rajale.

Mina kohmitsen, nagu tavaliselt, kaua aega. Panen end vastavalt riidesse, seon kassid ja tuulepluusi vööle ning kusagil kella 10–11 paiku hakkan samuti ülespoole astuma. Praegu on ilm ilus, päike paistab, tuul nõrk ning astuda väga kerge ja mõnus. Möödun kasahhide laagrist, pöördun liustikule ning tasapisi hakkan otse ees kõrguvale lumisele seinale liginema. Paistab, et täna läheb üles palju rahvast – seinal kulgev rada on musti väga aeglaselt liikuvaid täpikesi täis.

Kui tõus järsemaks muutub, panen kassid alla (kogu Lenini-käigu ajal kasutasin kõige vanemat tüüpi vene kasse – ehkki neil on mitmeid puudusi, on nad minu meelest väga töökindlad, pealegi ei nõua Lenini standardmarsruut erilist jäätehnikat ja tipptasemel kasse).

Peagi hakkab paistma rajaosa kõige järsem koht. Parajasti on selle nõlva keskel üks inimene (nõlva ülemise osa poole vaatamiseks tuleb pea hästi kõvasti kuklasse ajada). Tundub, et see kuju millegipärast seisab ühe koha peal. Kui aga ükskord tema kõrvale jõuan, siis näen, et see on meie Tatjana. Selgub, et tal ei seisa üks kass saapa küljes kinni. Selle järsu koha peal ei saa ma teda aidata ning soovitan tal allapoole laskuda.

Ise aga tõusen tuginööri kasutades järsust nõlvast üles. Kui eile tundus siit ülesronimine üpris raske ja isegi närvekõditav, siis täna ei ole siin midagi erilist – mingit rajalõiku teist või enamat korda läbida on alati lihtsam kui esimesel korral.

Nimetatud järsu nõlva kohal algavad praod. Õnneks on ohtlikumatesse kohtadesse pandud tugiköied. Neid kasutades tõusen ülespoole kuni redelini, mis viib üle ühest suurest praost. Olemine on väga kerge ja mõnus. Üldse on ilma seljakotita mägedes ringi liikuda hoopis midagi muud kui (isegi mitte raske) koti all vaevelda. Vaated siit ülevalt alla Lenini liustikule on võrratud. Peale lühikest puhkust pöördun tagasi. Järsaku all kohtan oma sõpru Olegi ja Slavat. Nad püüavad Tatjana kasse kohendada, kuid kahjuks ei anna see soovitud tulemust.

Kasahhide laagri juures on mingi vanade lauajuppide hunnik. Sellest möödudes märkan üht suurt vineeritahvlit. See tundub tuttav olevat. Ning siis meenub, et just selle tahvli leidsime 1991. aastal ühest vanast laagrikohast Lenini mäest lõuna pool, kui Norma- ja Paide-nimelisi tippe tegime. Siis tõime selle tahvli helikopteriga siia ning kasutasime teda oma söögitelgis pööratava lauana – tahvel riputati nööride abil telgi lakke ning iga mees võis seda pöörates paremad palad oma nina ette liigutada. Hiljem näitan seda tahvlit Valdekule ning ka tema meelest on see just sama laud. Niisugune kohtumine toob hinge nukrusega segatud nostalgilisi tundeid.

Mõne aja pärast oleme laagris tagasi. Siin õnnestub Tatjanal endale teised kassid saada. Nimelt on üks välismaalane oma jala välja väänanud ning seetõttu peab hobuse seljas alla baaslaagrisse sõitma. Et aga selleks raha saada, müübki ta oma kassid Tatjanale vist 30 dollari (umbes 500 krooni) eest.

Vahepeal on Tatjanal tekkinud kange tahtmine minna homme koos meiega teise laagrisse. Pika mangumise peale nõustub Valdek sellega ning lubab ta seal oma telki võtta (on ju telgis Borisi koht veel vaba). Tatjana kaasatulekusse mina just kõige optimistlikumalt ei suhtu, sest mulle tundus, et tänase väikese käigu ajal väsis ta kõvasti. Kuid homme on ikkagi uus päev, asjaolud võivad muutuda ning siis võib täna väga aeglaselt liikuv inimene mäes lausa joosta.

Täna on minu nooremal pojal Martinil sünnipäev – saab teine juba 11-aastaseks. Et täna on ka meie soomlastel puhkepäev ning nad on koos oma sateliittelefoniga siin laagris, siis saan nende telefoniga Eestisse helistada ning poisile sünnipäevaks õnne soovida. Vahetan paar sõna ka abikaasaga. Saan teada, et meie tuttavad Palmid ja ka teised firnikad on oma retkedelt ilusasti tagasi: Viki käis Kaukaasias Elbrusel, Tiia aga Norras. Muid huvitavaid sündmusi polevat Eestis vahepeal juhtunud.

Meie soomlastel on kaasas ka arvuti, mis töötab päikesepatareist saadava energiaga. Kui ühendada see arvuti sateliittelefoniga, siis põhimõtteliselt saaks saata ja vastu võtta elektroonilisi kirju. Kuid kahjuks ei suutnud mehed vastavat süsteemi tööle rakendada ning nii on meil sidepidamiseks üksnes telefon.

Eile jättis Viina-Tom unarusse oma näo kaitsmise päikesekiirte eest ning täna on karistus käes – kogu nägu on ära kõrbenud ja ville täis. Ise on ta näo paranemise suhtes väga optimistlik, kuid nii mõnigi mees arvab, et see viga võib talle tipu maksta. Igatahes edaspidi kannab Toomas kogu aeg Valdolt saadud musta pangaröövlimaski. Osutub, et selle maski materjal on väga hea: kuuma ilmaga ei hakka palav, külmaga ei jäätu, hingamist ei takista. Ning etterutates olgu öeldud, et peale kolmepäevast viibimist all baaslaagris paranes Toomase nägu lausa hämmastava kiirusega.

Homme on meil plaanis tõusta teise laagrisse C2 ning jääda sinna paariks päevaks. Selle aja jooksul püüame tõusta veelgi kõrgemale. Igale mehele on välja jagatud 7–8 kilogrammi ühiskondlikku varustust, mis tuleb üles viia. Samas kavatsen viia teise laagrisse peaaegu kogu privaatpaki sisu, mille me paar päeva tagasi Valdolt saime. Viin üles ka väiksema seljakoti ja bivikoti. Et 5300 meetri peal võib päris külm olla, tuleb kaasa võtta palju sooje riideid. Seetõttu võib minu kott homme kaunis raske olla.

Paar päeva tagasi maha sadanud lumi on nüüdseks laagri ümbrusest sulanud. Õhtul läheb ilm kehvemaks, veidi tibutab vihma. Kuna mu nohu on suuremaks läinud ning aeg-ajalt köhin, siis profülaktikaks nurun Viina-Tomilt välja punnsuutäie piiritust. Paraku kõrvetan sellega oma kurku.

Valdek jagab igale mehele videokaamera aku – pandagu see püksi või magamiskotti, peaasi, et ära ei jahtuks-külmuks, sest aku laadimise võimalust kõrgemal ei ole, külmunud akuga pole aga midagi peale hakata. Edaspidi jagab Valdek akusid rahvale igal õhtul.

Nagu tavaliselt, on unega jälle suured probleemid – väga kaua ei uinu.

Jüri Vilismäe
Detsember, 2000