2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
2. Aklimatiseerumisperiood I

Neljapäev, 27. juuli
1. päev. Radiaal Rändajate kurule

Tõuseme üles umbes poole üheksa paiku, sest kell üheksa tuleb minna jurtasse hommikust sööma. Ilm on üsna ilus ning vaated ümbritsevatele mägedele võrratud. Meie laager asub suure Atšik-Taši oru suudmes, seetõttu paiknevad oru külgedel suhteliselt madalad punakad mäed, kuid oma läheduse tõttu paistavad nad kaunis kõrgetena. Oru lõpus aga kõrgub lumine Lenini mäe põhjasein, mis suure kauguse tõttu (rohkem kui 15 km) näib veidi madal olevat.

Jurtas on söögilaud jälle väga rikkalik ning ka söögiisu üle kurta ei saa. Enesetunne on päris hea, ehkki kiired liigutused, eriti näiteks künka otsa ronimisel, panevad hingeldama. Kuid nagu arvata oligi, kannatavad kõrguse mõju all kõige rohkem just vähese mägedekogemusega inimesed – Indrek ja Natalja, kellel on kaunis kehv olemine. Ka mitme soomlase enesetunne ei ole kiita.

Täna meil midagi erilist plaanis ei ole – esiotsa tuleb ju end baaslaagris korralikult sisse seada ja kõrgusega harjuda. Et aga parim viis aklimati saavutamiseks on mõõdukas füüsiline tegevus, siis otsustavad grupi kobedama tervisega liikmed teha väikese jalutuskäigu Putešestvennikovi (Rändajate) kurule (kõrgus – 4120 m; raskuskategooria – 1A). See kuru asub umbes poolel teel, kui tõusta meie baaslaagrist (BC) esimesse laagrisse (C1), mis asub 4300 meetri kõrgusel.

Osutub, et minek baaslaagrist esimesse laagrisse Rändajate kuru kaudu (tehes sellega liigse 200-meetrise tõusu) on lihtsam ja ohutum kui ukerdamine Lenini liustiku otsamoreenide jääpragude ja kivihunnikute rägastikus ilma kõrgust kaotamata. Seetõttu kulgebki BC ja C1 vaheline rada üle Rändajate kuru – sellega välditakse Lenini liustiku kõige ebameeldivamat osa. See kuru on tehniliselt lihtne, mida näitab ka tema ametlik raskuskategooria – 1A (endise NSV Liidu kurude klassifikatsiooni alusel). Kohalikud mehed käivad üle selle kuru ka hobustega, vedades nende seljas varustust baaslaagri ja esimese laagri vahel.

Kell 10.45 hakkab enamik meie grupi liikmetest Mäe poole astuma (mitte ühtegi soomlast kaasa ei tule). Esimesed 5–6 kilomeetrit liigume mööda üsna tasast (auto)teed, mis kulgeb laias ja selles kohas suhteliselt siledas Atšik-Taši orus karjamaade keskel. Oru ülemist osa kutsutakse Sibulaväljaks, sest siin kasvab üpris palju sibulaid. Sibulavälja lõpus, umbes 3800 meetri kõrgusel, paikneb veel üks baaslaager, usbekkide oma. Autotee lõpeb selle laagri juures. Siiani on tõus olnud vaevalt märgatav, sellele vaatamata oleme usbekkide laagri juurde jõudes kogunud kõrgust ligikaudu 200 meetrit.

Laagrist vasakule jääva sügava oru põhjas lõpeb Lenini liustik – sealt paistab tohutu jää- ja kivihunnikute kaos, nagu tavaliselt ikka suurte liustike otstes. Laagrist paremale jääb samuti järsunõlvaline sälkorg, kuid see on väiksem kui vasakpoolne. Selle parempoolse oru kaldal kulgeb kitsas rada, mille algusosa mööda saavad liikuda vaid loomad ja inimesed. Edasi tulebki minna seda rada mööda.

Esialgu on kaunis järsk tõus mööda kanjoni seinal kulgevat rada. All paremal müriseb paarikümne meetri kõrgune maaliline kosk. Edasi tulevad kilomeetri või kahe ulatuses kenad karjamaad. Seejärel aga hakkab rada serpentiinis tõusma vasakul mäeharjal paistva kurusadula suunas. See viimane tõus on umbes 150 meetri kõrgune, rada kulgeb 30–40-kraadise kaldega rusunõlval. Kohati on rada üpris porine.

Kõik kuru poole minejad astuvad aeglaselt oma tempos. Äsja Kaukaasiast tulnud mehed (Toomas H., Valdo ja Valdek) liiguvad loomulikult palju kiiremini ja lõbusamalt kui teised. Üsna tihti teeme puhkepause. Sageli kohtame rajal teisi alpiniste ja turiste. Mõnel neist on seljas suur kott, teistel aga õige pisike. Ilm on ilus ning kiirustada pole meil tegelikult kusagile.

Rändajate kurule jõuan üllatavalt kiiresti – veidi rohkem kui kahe tunniga. Enesetunne on enam-vähem normaalne. Siin saame kõik kokku, istume ja imetleme ümbrust. Kuru teiselt küljelt avaneb võimas vaade paarisaja meetri sügavuses asuvale Lenini liustikule – selles kohas on ta üsna praguderohke ja osaliselt mattunud moreenide alla. Liustiku taga kerkib lumine Lenini põhjasein – võrreldes baaslaagriga on ta nüüd tublisti lähemale nihkunud.

Peale küllaltki pikka puhkust laskume tagasi alla. Koduteel astume sisse usbekkide laagrisse. See on suurem ja nähtavasti paremini sisustatud baaslaager kui meie oma. Lisaks suurele hulgale mitmesugustele telkidele asuvad siin ka kaks jurtat. Ühes neist on midagi baaritaolist: siit saab osta mitmesuguseid jooke, viina ja konjakit, kirjaümbrikke ja postkaarte ning muud nipet-näpet. Hinnatase aga on siin hoopis teine kui all Ošis: näiteks maksab üks tavaline postkaart 2 dollarit (34 krooni), purk õlut 3-4 dollarit (50–70 krooni) jne.

Meile pakutakse teed – täiesti tasuta. Mõned mehed ostavad ka õlut. Enamik meist ostab siit ümbruskonna kaardi, mis maksab viis dollarit (85 krooni). Tatjana aga ei suuda naiselikule kiusatusele vastu panna ning ostab mingisuguseid ehteid (muuseas, nende hind on meiesuguste inimeste jaoks täiesti taskukohane).

Selles külalislahkes laagris minul enam viibida ei õnnestu, kuid teised meie mehed käivad siin hiljem veel mitu korda, et õlut juua. Kui tee ja õlu joodud ning asjakesed ostetud, liigume edasi. Peagi hakkavad kauguses paistma rahvusvahelise alpilaagri (MAL) hooned. Siit vaadates jääb meie laager MAL-st veidi paremale küngaste taha. Kella nelja paiku jõuame oma laagrisse.

Taas on õhtusöögilaud jurtas väga rikkalik. Mõnel mehel on isu kehv, kuid see-eest teised söövad lausa mitme eest. Õhtul hakkab vihma sadama ning sadu kestab peaaegu kogu öö. Öösel avastan, et minu kõrvalt laseb telk vett läbi. Õnneks suudan oma asjad õigeaegselt mujale nihutada, nii et märjaks nad ei saa.

Nüüd aga tekib mul probleem, mis vähemal või suuremal määral vaevab mind kogu sellesuvise mägedes viibimise aja jooksul – nimelt ei saa ma öösel korralikult magada. Tundide viisi olen ärkvel ning alles hommiku eel uinun lühikeseks ajaks. Pärastpoole hakkan kasutama unerohtu, kuid ka see ei too suurt kergendust. Esiteks, unerohtu soovitab arst võtta alles siis, kui kella 11-ks või 12-ks ei ole magama jäänud. Teiseks, kui oled tableti alla neelanud ja selle mõjul mõned tunnid maganud, ärkad enne hommikut ikkagi üles ja enam magama ei jää.

Ka Anti kaebab kogu mägedes viibimise ajal totaalse unepuuduse üle. Paistab, et teistel selle asjaga nii tõsiseid probleeme ei ole. Või kes teab – meie meestel pole just kombeks oma muredest ja hädadest teistele rääkida. Kui lausa pikali jäädakse, siis on pilt niikuinii selge.

Reede, 28. juuli
2. päev. Ettevalmistused

Ka täna hommikul kella üheksaks on jurtas meie jaoks kaetud rikkalik laud. Hommikul on ilm enam-vähem korras, taevas siiski päris palju pilvi. Panen tähele, et umbes kell kuus hommikul hakkab siinkandis valgeks minema ning enne seitset tõuseb päike (esialgu jääb ta siiski mäeharja taha). Õhtul loojub päike veidi peale kella kaheksat ning kell üheksa on juba päris pime.

Tänane päev on planeeritud ettevalmistusteks, varustuse sorteerimiseks ja kontrollimiseks. Kõigepealt tuleb üle vaadata meie telgid ning kontrollida, kas neil ikka kõik vaiad ja kinnitusnöörid olemas on. Eestlaste grupil on vahelaagrite jaoks firma “McKinley” poolt valmistatud kuus “Tundra”-tüüpi kolmekohalist telki – Iga kolmese köiskonna jaoks kaks telki. Lisaks nendele on meil veel kaks väiksemat kõrgmäestikutelki, mida hakkame kasutama vaid viimases laagris. Naiste jaoks (teatavasti nemad kõrgemale ei tõuse) püstitatakse esimesse laagrisse eraldi telk. Osutus, et kõik meie telgid pidasid rasketes ilmastikutingimustes ja tugeva tuule käes suurepäraselt vastu.

Vahemärkusena, soomlastel on kaasas oma varustus. Ka kõrgemal tarvis minevad toiduained on neil endil suuremalt jaolt olemas. Loomulikult sööme madalamates laagrites kõik ühest pajast. Soomlaste varustust ei hakka ma siinkohal kirjeldama ja ega eriti oskagi. Tundub, et neil on varustust veidi rohkem kui meil ning selle kvaliteet on võib-olla mõnevõrra parem. Siiski võiks mainida, et sidepidamiseks kodumaaga on neil sateliittelefon ja orienteerumist kergendab GPS.

Meil on kaasas kahte liiki priimuseid: 2 või 3 bensiinipriimust ning 4 või 5 gaasipriimust. Bensiinipriimuseid kasutame põhiliselt baaslaagris ja mõnikord ka C2-s, gaasi aga C2-s ning kõrgemal. Esimeses laagris (C1) on meie käsutuses suur kahe auguga gaasipliit. Kui seal gaas otsa peaks lõppema, tuuakse hobusega kohale uus balloon.

Muide, baaslaagris on võimalik tühje gaasiballoone uuesti täita ning seda võimalust kasutame kaunis ohtralt. Tõime ju lennukiga kohale enamasti tühjad balloonid ning täitsime nad siin. Kõik priimused kontrollitakse üle. Ausalt öeldes ei ole ma varem matkadel gaasipriimust kasutanud. Ka 1991. aasta Lenini-ekspeditsioonil olid meil vaid vene “Šmellid” – igal juhul palju töökindlamad kui seekord kaasas olnud 2500 krooni maksvad lääne bensiinipriimused (viimased aga on märgatavalt kergemad).

Lõunasöögi valmistame ise: priimustel keedetakse suur kogus paksu aedviljasuppi. Peakokk on Valdo, teised aitavad jõudumööda kaasa.

Valdo otsustab, et aklimatiseerumiseks ei hakka me spetsiaalselt tegema teisi tippe (näiteks MAL-i kohal kõrguvat Petrovski tippu), vaid kogu meie tegevus saab toimuma Lenini nõlvadel. Nimelt on meil kaasas küllaltki palju varustust ning selle vedamiseks kõrgematesse laagritesse tuleb tahes-tahtmata teha üsna palju tõuse. Ning koos nende tõusudega peab tulema ka vajalik aklimatiseerumine.

Homme on plaanis teha nn. radiaaltõus esimesse laagrisse. See tähendab, et peale tõusu tullakse õhtul baaslaagrisse tagasi. Selle tõusu käigus viib grupi iga liige C1-sse umbes 10 kilo ühiskondlikku varustust (naised muidugi vähem). Kuna ühiskondlikku varustust on meil päris palju, siis palkab Valdo kohalikud karjused, kes samuti homme oma hobustega meie varandust C1-sse vedama hakkavad. Hobusega ühe kilogrammi varustuse vedu baaslaagri ja C1 vahel maksab meie jaoks 0,7 dollarit (12 krooni) ning üks hobune võtab selga kuni 50 kg kaaluva koorma. Selleks aga tuleb teha ettevalmistusi: vaja on kõik asjad üle vaadata, vajalik välja eraldada, kaaluda ning korralikult kokku pakkida.

Täna leidis laagris aset omapärane intsident. Nimelt selgub, et Atšik-Taši orus olevad laagrid võitlevad klientide pärast väga kõvasti ning tihti kasutavad selleks lausa musti vahendeid. Nii saatsidki MAL-i mehed meie laagrisse militsionäärid, kes nõudsid laagri juhtkonnalt … maamaksu – 100 dollarit (1700 krooni) iga kliendi kohta. Seejuures ei osanud militsionäärid isegi öelda, kellele see maa tegelikult kuulub. Vaidlus oli päris äge ning kestis vaheaegadega mitu päeva. Tundub, et lõpuks jäi võit siiski meie laagri meestele.

Ilm siin all on täna üsna keskpärane: kõrgemad tipud on pilvedes ning õhtul pilvisus tiheneb tunduvalt. Jälle hakkab vihma tibutama. Kogu päev puhub jahe tuul ning ilma särgita olla ei saa. See on ehk isegi hea, sest siin kõrgel kõrvetab päike halastamatult ning nahapõletused on kiired tulema. Kohalikud mehed räägivad, et sel suvel on ilmad kõrgmägedes kehvemad kui tavaliselt. Nii näiteks pidid vene mehed, kes Leninil juba ära käisid, ootama C2-s ilma paranemist kolm päeva ning C3-s kaks päeva. Niru lugu…

Laupäev, 29. juuli
3. päev. Radiaal esimesse laagrisse

Täna hommikul on varajane äratus (umbes kella 7 paiku), sest juba kell 8 on karjused nelja või viie hobusega kohal, et meie varustust esimesse laagrisse (C1) viia. Ühiskondlik varustus (toit, telgid, priimused, gaasiballoonid, köied) on kokku pakitud ning grupeeritud 25-kilostesse hunnikutesse. Iga hobuse selga sadula külge seotakse kaks hunnikutäit kotte. Mõned meie grupi liikmed arvavad, et tore on valge inimese kombel matkata ning laadivad hobustele ka oma isiklikke asju. Selle eest aga tuleb oma isiklikku rahakotti kergendada (ühe kilogrammi vedu maksab 70 USA senti ehk 12 krooni).

Ega koormate laadimine hobustele nii libedalt lähegi. Kõik kotid kaalutakse karjuste poolt üle, sest nende arvates on kotid raskemad kui meie seda ütleme. Lõpuks on kõik erimeelsused siiski lahendatud, hobustel koormad seljas ning karavan hakkab ülespoole liikuma. Meie aga läheme jurtasse sööma ning seejärel tuleb ka meil endil teekond esimesse laagrisse ette võtta.

Juba öösel ärkasin üles ning tundsin, et enesetunne on viletsavõitu. Kõht oli lahti, süda paha. Hommikuks ei ole asi sugugi paremaks läinud, pigem vastupidi. Ilmselt olen mingi kõhuhäda külge saanud. Söögiisu ei ole, kuid veidi peab siiski võtma. Korraks tekib isegi mõte, et täna ei lähegi kõndima, kuid heidan selle kõrvale, kuna asi nii hull ka ei ole.

Peale sööki panen 10 kilo pakisuppe ja kissellipulbrit seljakotti, topin sinna veel mõned soojad riided ja kirka ning kell 9.20 hakkan esimese vahelaagri poole astuma. Õhtuks peame baaslaagris tagasi olema. Tundub, et ees ootab pikk ja raske päev.

Aeglaselt kõnnin üksinduses mööda tuttavat teed usbekkide laagri suunas. Mõned meie inimesed liiguvad minu ees, teised jälle tagapool. Ilm on enam-vähem ilus ja parajalt jahe, nii et isegi higistama ma ei hakka. Enesetunnet võib tinglikult normaalseks pidada, ehkki mitu korda tuleb kivi taga kükitamas käia.

Kell 10.40 jõuan Sibulavälja lõppu, kust algab Rändajate kurule viiv rada. Tempo on veidi aeglasem kui eelmisel korral ilma kotita liikudes. Kella 12 paiku jõuan üsna väsinuna Rändajate kurule (baaslaagrist siia tulekuks on kulunud umbes kaks ja pool tundi). Kurul tehakse pikem peatus, oodatakse ka viimased mehed (Indrek ja paar soomlast) järele. Naudime ilusaid vaateid, joome, sööme komme. Minu enesetunne on veidi kehvemaks läinud, kõht on kapitaalselt lahti. Lisaks märkan ehmatusega, et minu vanad head kiievi matkasaapad hakkavad lagunema – tallad murenevad suurte tükkide kaupa.

Kell 12.30 alustame kurult laskumist teisele poole. Esimesed sadakond meetrit laskub rada üpris järsult otsejoones allapoole, siis keerab paremale ning hakkab küllaltki järsku rusunõlva traversseerima. Kiiresti venib meie rivi pikaks, sest inimeste tempod on üsna erinevad. Tuleb märkida, et kogu tõusuteel Leninile on see tegelikult ainus koht, kus kiivrit vaja läheb, sest nõlv on järsk ning ülevalt kõrgetelt kaljudelt võib kive alla variseda. Kuid paljudel meie grupi liikmetel kiivrit kaasas ei ole – ikkagi kaalus kokkuhoid. Aga mille nimel?

Rada kulgeb enam-vähem horisontaalselt peaaegu kilomeetri jagu, siis laskub järsult alla jõe äärde. 1991. aastal, kui siin viibisin, oli see jõgi üsna lai ja kiirevooluline ning tema ületamine päris ebameeldiv. Nüüd aga on see jõgi, mis praegu voolab paralleelselt Lenini liustikuga, kaunis väikeseks jäänud ning tema ületamisel mingeid probleeme ei teki.

Jõe teisel kaldal algab küllaltki vaevaline tõus mööda külgmoreene Lenini liustikule. Rada keerutab kivihunnikute ja jääpragude vahel, kuid on üsna hästi jälgitav ja läbitav. Kella poole kahe paiku jõuan üles liustiku pinnale. Selles kohas on Lenini liustik peaaegu ühe kilomeetri laiune, kaunis sile ning tõuseb väikese kaldega ühtlaselt ülespoole. Liustiku keskel on vaid üksikud kitsad hästi märgatavad praod.

Nüüd algab pikk ja vaevaline astumine piki liustikku ülespoole. Olen väga väsinud. Ühel saapal on juba pool talda kadunud ja ka teine saabas ilmutab lagunemise tundemärke. Aeg-ajalt tuleb ülevalt vastu kergema või raskema kotiga mehi. Küsin ühelt, kui kaugel esimese laagri koht asub ning saan vastuseks, et veel on minna ligikaudu kaks tundi. Nüüd äkki on ka minu moraalne jõud kadunud. Kell on juba kaks. Olen veendunud, et esimese laagri kohani ma küll jõuaksin minna, kuid sealt tagasi baaslaagrisse ilmselt enam mitte. Seega, ainus lahendus on, et tuleb viivitamatult tagasi pöörduda!

Õnneks on läheduses mitu meie meest. Teatan Valdekule oma otsusest. Ta käseb mul ühiskondliku varustuse seljakotist välja võtta. Lähedal olevad mehed panevad minu asjad oma kotti ning jätkavad tõusu. Mina aga alustan löödult ja õnnetult tagasiteed. Varsti tekivad mul probleemid moreenil kulgeva raja alguse ülesleidmisega, kuid õnneks tulevad alt vastu Indrek ja paar soomlast, kes mulle õige koha kätte näitavad. Nende meeste tempo on veel aeglasem kui minu oma, sellele vaatamata on nad täis otsustavust C1-s ära käia.

Mina aga astun allapoole. Aeg-ajalt tuleb teha puhkepause. Olemine on väga sant: pea huugab, süda paha, kõht lahti, jõud kadunud – lausa klassikalised mägihaiguse tunnused. Vahepeal mööduvad minust kaks vene giidi. Igaks juhuks küsin neilt infot raja asukoha suhtes, kuna siin moreenil pole rada just kõige paremini jälgitav (eriti minu kehva nägemise juures). Samas kurdan neile ka oma halba enesetunnet ning kurba saatust.

Selgub, et mehed – Oleg ja Slava – on giidid-kandjad meie naaberbaaslaagrist ning praegu laskuvad nad koos oma klientidega alla. Kuna kliendid liiguvad võrdlemisi aeglaselt, siis aeg-ajalt peavad giidid neid järele ootama ning seetõttu möödume üksteisest mitu korda. Ja iga kord tunnevad Oleg ja Slava minu kannatustele kaasa, kuid aidata nad mind ei oska, kuna mu seljakott on praktiliselt tühi ja seda pole võimalik kergendada. Hiljem mägedes näen neid mehi korduvalt ja alati tervitavad nad mind rõõmsalt: “Juura, kuidas elu läheb?”

Praegu aga alustan tõusu Rändajate kurule. See on ränk. Iga kümnekonna sammu järel pean tegema väikese pausi ja puhkama. Ja iga kolme-nelja pausi järel pean minema kivi taha. Hingamine on täiesti korrast ära. On selline tunne nagu maratonijooksu viimastel kilomeetritel. Peas on ainult üks mõte – saaks vaid üle kuru, siis algab päästev laskumine. Mõlemal saapal on tald täiesti lagunenud, käin sokkide väel.

Kell 15.45 jõuan üles kurule. Olen surmani väsinud. Õnneks on ilm normaalne – taevas on küll palju pilvi, kuid vihma tulemas pole ning nähtavus on hea. Puhub jahe ja küllaltki vinge tuul. Kurul teen vaid hädapeatuse ning kohe liigun edasi. Aga ei ole isegi laskumine eriline kergendus, järjest sagedamini tuleb puhata ja lõõtsutada. Lausa ime, et pole veel oksendama hakanud – süda on niivõrd paha. Kui saaks vaid alla laagrisse ja pikali heita! Kell 5 jõuan Sibulaväljale. Siin mööduvad Oleg ja Slava minust viimast korda ning lubavad mulle auto vastu saata, kui ise alla laagrisse jõuavad.

Kaugel-kaugel all paistavad MAL-i hooned, kuid need ei tule ega tule lähemale. Kruusase tee asemel püüan kõndida mööda rohuseid karjamaid, et oma sokke veidigi säästa. Kui ligi kaks kolmandikku teest käidud, jõuavad mulle järele hobusemehed, kes hommikul meie asju C1-sse viisid. Kurdan neile oma kehva enesetunnet ning üks neist võtab mind hobuse selga (ju siis on minu näost näha, et olukord tõsine). Mõne aja pärast saabub ka auto, mille giidid on mulle järele saatnud. Oh, suur tänu teile, mehed! Tulen hobuse seljast maha ning ronin auto kabiini. Mõne minuti pärast, kell 6, olen laagris. Lõpuks ometi!

Mõtet telki pikaliheitmisest ei saa kohe teoks teha (tegelikult ei tule see isegi meelde). Olen kogu laagrirahva imetlusobjekt, eriti oma saabaste pärast, mida praktiliselt pole enam olemaski. Olen suurepärane näide sellest, mida võivad suured mäed väikese inimesega teha.

Samal ajal istuvad laagri ülemused jurtas ning võtavad viina. Nad kutsuvad ka mind enda juurde istuma. Laagri arst ütleb, et minu olukorras on parim ravim viin ning mulle kallataksegi üks ports. Vaevalt saan aga selle alla neelata, kui pean jurtast välja tormama – minu vaevatud maole ja kehale on selline “ravim” liig mis liig. Nüüd aga arvab doktor, et see olevat päris loomulik reaktsioon ning uued alkoholikogused peaksid küll sisse jääma ja aklimatti parandama.

Võib-olla on tal isegi õigus, sest kõik järgmised pitsitäied (ja neid oli kaunis palju) jäid ilusasti pidama ning enesetunnegi hakkas tasapisi paranema. Ei tohi aga unustada, et sellises olukorras hakkab ka väike alkoholikogus väga hästi pähe. Hiljem annab doktor mulle ka paar tabletti kõhuhäda raviks.

Peale enam kui pooletunnilist istumist ja meestega vestlemist (rohkem olen küll kuulaja osas) jätan seltskonna edasi jooma ning lähen järvekese äärde jalgu pesema. Oma suureks ja meeldivaks hämmastuseks näen, et vaatamata mitmetunnilisele teravatel kividel käimisele on kõik jalas olnud sokid praktiliselt terveks jäänud.

Pärast neid mälestusväärseid sündmusi olen laagris ja ka kõrgemal tuntud mees. Paljud giidid tervitavad mind rõõmsalt, kui kusagil rajal või vahelaagris kohtume.

Kell on juba 8, kui lõpuks telki poen (sööma ma ei lähe). Peavalu saatel püüan uinuda. Läbi poolune kuulen, et ka teised meie grupi liikmed hakkavad pikalt retkelt tagasi jõudma. Kuulen mingit ärevat kõnelust, kuid see ei lähe mulle enam korda, uni saab minust võitu. Tagantjärele meenutades võib öelda, et minu jaoks oli see kogu ekspeditsiooni kõige raskem päev. Ja kindlasti üks raskemaid päevi kogu minu mägedes käimise pika aja jooksul.

Pühapäev, 30. juuli
4. päev. Puhkepäev, ettevalmistused

Pärast ülimalt rasket päeva magan üsna korralikult. Hommikul ärgates on enesetunne enam-vähem normaalne. Pea ei valuta enam, kuid süda on veidi paha. Paljud lihased on valusad ja kanged. Kõht on ikka veel lahti, kuid mitte nii hullusti kui eile. Söögiisu on samuti kehvapoolne. Kuid kõhuhädade korral olevatki paastumine kõige parem ravim. Paari päeva jooksul võtan sisse kõhuhädavastaseid tablette, mida saan Valdo käest.

Eilne päev oli kaunis raske ja väsitav ka teistele. Lisaks sellele oli Tatjana tagasiteel eksinud: ta ei märganud õiget kohta, kus liustikult moreenile keerata ning laskus aina hullemaks muutuvat Lenini liustikku mööda allapoole. Siiski jõudis ta pärast järskudel ning ohtlikel rusunõlvadel ukerdamist lõpuks õnnelikult usbekkide laagri juurde ilma Rändajate kuru ületamata. Vahepeal aga olid meie mehed usbekkide laagris isegi häiret tõstnud.

Seetõttu on täna puhkepäev ning õhtupoolikul tegeleme ettevalmistustega homseks pikemaks väljaminekuks esimesse laagrisse C1 (4300 m), kus juba eile käidi. Selle käigu jooksul on plaanis tõusta ka teise vahelaagrisse C2 (5300 m) ja seal ööbida. Võib-olla proovime tõusta veel kõrgemale. Kogu see ettevõtmine peaks kestma umbes nädal aega, seejärel tuleme tagasi baaslaagrisse kosuma ja taastuma.

Seda silmas pidades tuleb homme kaasa võtta peaaegu kõik asjad, mida hiljem kõrgel vaja läheb. Oma isiklikke asju kannab igaüks ise, kuid ühiskondliku varustuse veoks kasutame jälle hobuseid.

Siinkohal veel üks mõte seoses eilse raske päevaga: et vältida mägedes viibimise esimeste päevade jooksul mõttetuid ülepingutusi, soovitan tulevikus Leninile (või ka teistele suurtele mägedele) minevatele gruppidele alguses mitte teha nn. radiaaltõuse, vaid “päris” tõuse. See tähendab, et ööbima tuleb jääda kõrgemasse laagrisse ning alles järgmisel päeval tagasi alla laskuda. Ajaliselt ei kaotata sellega mitte midagi, sest väga raskele ja pikale päevale järgneb tavaliselt puhkepäev, mille jooksul niikuinii midagi ei tehta.

Suure osa tänasest päevast sebin ja sorteerin oma asju. Kuna ma ei ole eilsest katsumusest veel päriselt taastunud ning ilmselt pole ka homme oma parimas vormis, siis otsustan mõned päris kõrgel vajaminevad asjad esialgu maha jätta, et koti kaalu vähendada. Sellele vaatamata saab mu seljakott homme üpris raske olema.

Suur mure on saabastega, kuna minu matkasaapad lagunesid eilse päeva jooksul täiesti ära ning ma pean nad minema viskama. Nüüd on mul alles vaid vene vibramid, kuid need on ette nähtud kõrgemal käimiseks, nad on väga rasked ning seetõttu madalamal pole neid mõtet kasutada. Ootamatult aga saabub positiivne lahendus. Nimelt tuleb üks välismaa mees (vist austerlane), kes täna laagrist ära sõidab, minu juurde ning pakub mulle oma kergeid matkasaapaid. Ta ütleb, et jätaks need saapad nagunii siia maha ning tal olevat väga hea meel, kui kellelgi neist kasu oleks. Ju ta siis nägi, kuidas ma eile paljajalu laagrisse tulin. Suur, suur aitäh!

Vahepeal leian siiski aega, et kodustele kiri kirjutada. Täna õhtul läheb üks auto alla Ošši ning sellega saan oma kirja ära saata. Hiljem saan teada, et see kiri jõudis Eestisse “suhteliselt ruttu”, 17. augustil (seega 18 päevaga).

Õnneks selgub, et meil on siin olemas ka tunduvalt kiiremaid sidepidamisvahendeid. Nimelt on meie soomlastel kaasas sateliittelefon (milles sidepidamine toimub sputnikute kaudu) ning nad lubavad seda kasutada ka erakõnedeks. Seejuures maksab üks minut sateliittelefoni kasutamist 15 Soome marka ehk umbes 40 krooni. Täna hommikul proovisingi kodustele helistada, kuid kahjuks polnud kedagi kodus.

Märkusena, millegipärast puuduvad meie grupil mägedes igasugused sidepidamise vahendid. Kevadel oli küll kuulda, et soomlased võtavad raadiojaamad kaasa, kuid nagu näha, seda nad ei teinud. Tõsi, suure vajaduse korral saaksime kasutada teiste gruppide raadiojaamasid, kui need kusagil läheduses olema juhtuvad.

Ühel neist päevadest sai ka korra laagri saunas käidud. Saun ise on kuidagiviisi kokku klopsitud ja seda köetakse õliga. Leiliruum on päris korralik ja kuum, kuid pesemisruum on sisuliselt poollahtine puldantelk, kus pesemiseks vaid paar kaussi. Sellele vaatamata sai end korralikult puhtaks pesta. Saunast saab otse külma järve joosta ning see oli väga mõnus ja karastav.

Lõunaks keedab Valdo priimusel mingit vedela ühepajatoidu taolist rooga. Õhtul aga läheme sööma kohalike karjuste juurde. Need on samad karjused, kes eile oma hobustega meie varustust C1-sse vedasid ning teevad seda ka hiljem. Valdo ise läheb karjuste juurde tund aega varem kui ülejäänud seltskond, võtab kaasa vajalikud toiduained ning karjusenaiste abiga vaaritab pudru või muu söögiolluse valmis. Karjused omalt poolt pakuvad meile leiba, teed ja airaani (teatud viisil hapendatud piim).

Edaspidi baaslaagris viibides söömegi ainult karjuste juures või siis keedame priimusel toidu ise. Laagri sööklas (jurtas) me enam söömas ei käi. Veidi kahju, sest minu meelest olid söökla toidud väga head, lisaks anti kõiksugu hõrgutisi. Nüüd aga tuleb leppida üsna tavalise pudruga.

Ilmselt on karjuste juures söömine kasulik mõlemale osapoolele. Nimelt maksab söömine baaslaagri jurtas päris palju – vist 15 dollarit (250 krooni) inimese kohta päevas. Aga karjuste jurtas kulub söömisele mitu-mitu korda vähem raha. Samal ajal oleme karjuste jaoks head ja kindlad kliendid – käib ju kohalike hobusemeeste seas kõva konkurents selle nimel, kes suudab rohkem ja kallimalt alpinistide varustust vedada.

Kõnealune karjuste majapidamine asub meie laagrist umbes poole kilomeetri kaugusel (ümbruskonnas elab ka teisi karjuseperesid). Siin on jurta inimeste jaoks ning paar väikest sara loomade tarvis. Kui ilm on vihmane, sööme jurtas, kui aga ilus, siis kaetakse “laud” õue. Tegelikult laotatakse rohu peale vaip, kaetakse see linaga ning selle peale asetatakse kõik toidud ja nõud. Sööjad istuvad rätsepaistes (või kuidas keegi oskab-suudab) ümber vaiba ning lasevad toidul hea maitsta.

Karjusepere liikmed tavaliselt meiega koos ei söö: mehed istuvad või seisavad kõrval ning räägivad, naised aga jooksevad ringi ja teenindavad külalisi (s.o. meid).

Nüüd paar rida ka karjuste elamust – jurtast. Jurta on ümmargune puukarkassiga ehitis, mis kaetud vildiga või loomanahkadega. Seest on ta üsna ruumikas, sest siin on nii vähe asju. Jurta keskel on plekist pliit, mida köetakse kuivatatud loomasõnnikuga (teatavasti puid siinkandis ei kasva). Jurtas on paar väiksemat kirstu panipaigaks, mõned potid-pajad ja toidunõud. Magatakse mattidel, mis päevaks kokku rullitakse ning seina äärde lükatakse.

Vaadeldavas jurtas elab õige mitu inimest, kuid nende sugulussidemetes ma selgust ei saanud. Jurta peremeheks näib olevat umbes 35–40-aastane mees, kes põhiliselt meie varustuse veoga tegeleb (siinse rahva madalate sissetulekute taustal on alpinistide varustuse vedu lausa kullaauk). Veel elavad siin tema väikesed lapsed, ema ja teisedki sugulased (enamasti kesk- või vanemaealised). Kõik karjusepere liikmed on meie vastu väga lahked ja sõbralikud – läbisaamine on lausa ülihea.

Põhiliselt karjatatakse siin lambaid. Karjuseperel on ka mõned lehmad (kellelt peamiselt oma pere tarvis piima saab) ning hobused, kes muu töö kõrvalt ka alpinistide varustust veavad. Karjused koos perega elavad Atšik-Taši orus vaid suvel. Juba augusti lõpus aetakse loomad alla külla ning ka inimesed ise lähevad oma päris koju (kas linna või külasse).

See lähem tutvus kirgiisi karjakasvatajate elu-oluga oli väga huvitav ja omapärane kogemus, sest sportlike matkade ja alpinistlike ürituste ajal juhtub haruharva, kui kohaliku rahvaga nii tihedalt kokku puutud. Seetõttu olen saatusele (ja muidugi ka Valdole!) väga tänulik, et saime tutvuda kultuuri ja elu-oluga, mis meie omast suuresti erineb.

Tänane päev on ilma poolest kehv: taevas on enamasti pilves, tihti tibutab vihma.

Esmaspäev, 31. juuli
5. päev. Tõus baaslaagrist esimesse laagrisse

Täna on äratus õige vara – kell 6. Plaanis on tõusta esimesse vahelaagrisse. Ilm on ilus. Enesetundel pole väga viga, süda on siiski veidi paha ja ka kõht pole veel päris korras. Seljakotti paneme vaid isiklikud asjad, sellele vaatamata kaalub minu kott (suurem seljakott) umbes 25 kilo. Kotti topin ka rasked vibramsaapad, mis on ette nähtud kõrgemal käimiseks. Jalga aga panen austerlaselt kingituseks saadud matkasaapad.

Ühiskondliku varustuse veoks on tellitud neli hobust. Mõni meie grupi liige laadib hobusele ka oma isiklikke asju, eriti ohtralt kasutavad seda võimalust soomlased ja perekond Hirvoja. Indreku tervis pole just kõige parem ja ta kahtleb, kas üldse kaasa tulla. Lõpuks paneb ta oma seljakoti hobusele (karjuste suureks rõõmuks) ning hakkab ilma kotita C1 poole astuma.

Natalja aga jääb baaslaagrisse. Üleeilne käik C1-sse avaldas talle niisugust mõju (kahjuks negatiivset), et tema enam kõrgemale minna ei kavatse. Siit väike moraal: mägedes käimist tuleks siiski alustada lihtsamate mägedega ja seejärel järk-järgult raskematesse minna (loomulikult, igal reeglil on erandeid). Ehkki kogenud mägironija jaoks ei kujuta teekond baaslaagrist C1-sse midagi erilist, võivad mõned rajalõigud algaja inimese jaoks tõepoolest kaunis hullud ja ohtlikud tunduda ning sellega kogu eluks kujundada hirmu ja vastumeelsuse mägede suhtes. Tõesti kahju, Natalja, et nii läks!

Niisiis, kella 8.45 paiku hakkab 14 inimest ülespoole liikuma. Sellise lause kohta võiks esitada järgmise kommentaari: kogu meie mägedes viibimise aja jooksul ei mäleta ma ühtegi juhtu, kus kõik meie grupi liikmed oleksid ühel ja samal ajal mingist laagrist väljunud. Iga mees väljus just sellel ajal, kui ta oma asjadega valmis oli saanud ning ülejäänud kaaslaste käekäik teda eriti ei huvitanud. Tavaliselt kuulusid esimeste startijate hulka mõlemad Toomased ja Hirvojad. Valdo ja Valdek startisid üldiselt viimaste hulgas. Ka mina, vaatamata kaunis suurtele ponnistustele, sebisin üsna kaua ning peaaegu alati olin viimaste väljujate seas.

Tavaliselt liikus iga mees rajal oma tempos, kaaslastest eraldi ning harva oodati üksteist järele. Sellest siis tuligi, et laagrist esimeste hulgas väljunud mehi nägid alles õhtul järgmises laagris. Ning viimased mehed jõudsid sihtpunkti mitu tundi hiljem kui esimesed. Ehk oleksid kõvemad mehed võinud nõrgemate kotte kergendada? Paraku ei tehtud seda vist kunagi…

Niisugune liikumisstiil valmistas peavalu ka filmioperaatorile (s.o. Valdekule). Et saada häid ja huvitavaid kaadreid, peab kaameramees jõudma igale poole: nii ette, taha kui ka küljele. Filmimehe varustus kaalub aga omajagu ning väga raske on kõvemate meestega mägedes võidu joosta. Seetõttu jäigi filmimaterjali hulk, eriti meie marsruudi kõrgema osa kohta, kaunis tagasihoidlikuks. See kõik on aga rohkem südametunnistuse asi – ega kelleltki saa ju nõuda teise inimese asjade kandmist.

Praegu aga liigub meie seltskond esimese laagri suunas. Sammun väga ettevaatlikult ja rahulikult, esiotsa ei tundu ka seljakott raske olevat. Vähem kui pooleteise tunniga olen Sibulavälja lõpus ning kell 11.30 jõuan Rändajate kurule. Kogu aeg olen liikunud üksinduses. Ilm on jätkuvalt ilus, minna suhteliselt kerge. Osutub, et austerlaselt saadud saapad on suurepärased – mugavad ja kerged, mitte kusagilt ei hõõru.

Peale lühikest puhkust jätkan teed. Laskun kurult alla, ületan oja ning tõusen mööda moreene liustiku pinnale. Siin on veidi jahedam ja tuleb pikad püksid jalga tõmmata. Nii ees- kui tagapool liigub meie rühma inimesi. Sageli näeb ka teiste gruppide rahvast ning hobuseid, kes varustust veavad. Liustikult on kogu lumi ära sulanud ning seetõttu pole rada enam jälgitav. Sellel aga ei ole erilist tähtsust, sest liustik on pea kõikjal ühesugune: lauge ning üksikute kitsaste pragudega.

Pikapeale hakkab monotoonne astumine väsitama. Ja nagu sellisel juhul ikka, tundub ka kott järjest raskemaks muutuvat. Möödun sellest kohast, kus eelmisel korral tagasi pöördusin. Paremalt hakkab paistma moreenvall, millel peaks meie tulevane laager asuma. See vall aga kulgeb mitme kilomeetri pikkuselt ning raske on öelda, kus täpselt õige laagrikoht asub. Valdek ütles, et laagri juurest paistvat kaugele üks “Pamirka”-telk ning silmadega otsingi nüüd seda.

Vahepeal on väsimus väga suureks kasvanud. Kiirgava päikese käes hakkab ka pea kergelt valutama. Tee tundub lausa lõputa, kuid laagrit ei paista ikka veel. Lõpuks hakkan kauguses mustava moreenvalli taustal aimama valget ruudukest – see on tõepoolest “Pamirka”. Aga telgini on veel pikk maa minna.

Kui ükskord “Pamirkaga” kohakuti jõuan, keeran liustikult paremale poole kiviklibule ning varsti jõuangi sihtkohta – esimesse laagrisse. Tuleb märkida, et kõik telgid (välja arvatud “Pamirka”) asuvad moreenvalli kõrgema osa taga ning seetõttu liustikule ei paista.

Kell on kolm. Seega kestis minu teekond baaslaagrist esimesse laagrisse veidi rohkem kui kuus tundi. Teekonna lõpuosa kulges minu jaoks väga vaevaliselt. Hiljem selgub, et meie kõvemad mehed läbisid selle maa rohkem kui tund aega kiiremini.

Enamik meie inimesi on juba kohal, keedetakse teed ning kustutatakse suurem janu. Nüüd tuleb hakata telke püstitama. Enne aga jaotab Valdo meid kolmekaupa telkkondadeks, hiljem saavad neist ka köiskonnad:

Kuna Natalja sellesse laagrisse ei tulnud, siis läheb Anti oma naise juurde neljandasse telki. Seetõttu saame Viina-Tomiga suures telgis kahekesi laiutada. Toomasel vist ei ole sellest sooja ega külma, minul aga on väga hea meel – saan kõik oma asjad telgis rahulikult laiali laotada.

Iga kolmene punt püstitab esimesse laagrisse ühe “McKinley Tundra” kolmekohalise telgi. Neid telke on veidi täiustatud: on lisatud mõned kinnitusnöörid ning külge õmmeldud lumekaitsed. Ekspeditsiooni käigus selgus, et need telgid on päris head: pidasid ilusasti vastu ka väga tugevatele tuultele. Kõrgemate laagrite (C2 ja C3) jaoks on igal köiskonnal veel üks samasugune telk.

Telgi püstitamiseks tuleb kiviklibulist pinda veidi tasandada. Üldiselt on siin pinnas kaunis tasane, sest seda kohta kasutatakse laagriplatsina pidevalt. Õhukese kivikihi all on jää. Kuna jää pidevalt liigub ja sulab, siis võib juhtuda, et paari nädala jooksul muutub telgialune pinnas üsna ebatasaseks. Ega meil telkide püstitamiseks väga palju aega olegi, sest vihmasadu on lähenemas. Soomlased panevad oma telklaagri üles veidi eemale.

Laagri juures on moreenvalli laius umbes 150 meetrit ning kõrgus 10–15 meetrit. Moreenvallis on üsna palju jääpragusid, mis aga õnneks enamjaolt kive täis varisenud, nii et suuremat ohtu neist pole. Esimest laagrit ümbritsevad peaaegu igast küljest kõrged lumised seinad ja mäeharjad, nii et erilist väljavaadet siit ei ole. Ainult põhja poole Rändajate kuru ja Alai oru suunas on vaade enam-vähem vaba.

Laager ise koosneb mitmekümnest telgist. Telkide sortiment on erakordselt lai – peaaegu igal grupil on erinevat tüüpi telgid. Enamik telke on professionaalsed – spetsiaalselt ette nähtud kõrgmägedes kasutamiseks. Terves laagris on vaid üks “Pamirka” – see on püstitatud otse moreenvalli harjale ning seetõttu paistab kaugele nagu majakas. Selles telgis elab vist üks laagri abitööline.

Esimeses laagris on enamiku ekspeditsioonide tarvis ka üks suurem telk, kus võib oma asju hoida ja süüa teha. Ka meie rühma jaoks on siin suur ja üpris räbaldunud presenttelk. Selle telgi sisse seina äärde paigutatakse varustuse ja toiduainete kotid, ruumi keskel aga on laud, mille ääres me istume ja sööme. Telgis on kahe auguga gaasipliit. Peakokaks on Valdo ise, teda abistab Tatjana ning vahel ka teised grupi liikmed.

Teiste ekspeditsioonide ja gruppide jaoks on siin ka abipersonal: kokad ja muud mehed. Paljusid gruppe juhivad tavaliselt kohalikud (vene, aga ka usbeki, kirgiisi jt.) giidid-instruktorid. Enamus gruppe koosnevad välismaalastest: palju on prantslasi, sakslasi, tšehhe, hispaanlasi. Tundub, et vene grupid on iseseisvamad ning giidide abi ei vaja. Peaaegu iga päev käivad selles laagris hobusemehed, kes varustust veavad.

Õhtul keedab Valdo suure koguse aedviljasuppi. Kahjuks pole minu isu veel päriselt taastunud ning ka kõrgus annab end veidi tunda. Kõik meie 14 inimest mahuvad telgis laua ümber istuma ja sööma. Meie jaoks on siia üles veetud suur kogus igasuguseid toiduaineid, isegi kurke ja arbuuse, nii et söögist ei peaks küll puudu tulema. Rahva seas on hea minek “Oskari” suitsuvorstil ja singil, ehkki viimane on tihtipeale üpris vintske. Olen ise kaunis suur õgard ja tühi kõht matkal on minu jaoks väga ebameeldiv asjaolu. Praegu paistab, et meie juhid on samuti suured sööjad, järelikult peaks ka lihtliikmetel kõht alati täis saama.

Õhtupoolikul hakkab vihma sadama, mis peagi läheb üle rahe- ja lumesajuks. Sadu on kaunis tugev ja kestab südaööni. Lumi on märg ja raske ning kleepub telgi katusele, seetõttu on telgid lausa lookas paksu lumekihi all. Aeg-ajalt tuleb telki seestpoolt raputada, et lumi maha voolaks.

Järjekordselt magan väga halvasti. Oma isiklikust apteegist võtan unerohutableti, kuid ilmselt on see vana ja nõrga toimega, mistõttu sellest pole mingit kasu. Kuna väljas tundub kaunis külm olevat (öösel vähemalt –5 kraadi), siis teen magama minnes vastavad ettevalmistused ning seetõttu on magada pigem palav kui külm.

Teisipäev, 1. august
6. päev. Puhkepäev esimeses laagris

Kui hommikul üles tõuseme, on ilm ilus. Öö jooksul on maha sadanud umbes 10 sentimeetrit lund ning kõik telgid on paksu lume- ja jääkoorma all. Kõik eile mustana paistnud moreeni- ja rusuhunnikud on nüüd valge lumevaiba all. Lumi ei sula isegi õhtuks ära. Hommikul on parajad miinuskraadid, kuid päikese käes läheb peagi soojaks.

Täna ei ole meil plaanis kõrgemale tõusta, vaid puhkame ja teeme ettevalmistusi homseks tõusuks teise laagrisse C2 (5300 m).

Enne lõunat helistan soomlaste sateliittelefoniga emale Eestisse. Seekord õnnestub saada ühendus ning rääkida-kuulda veidi uudiseid. Tegelikult ei olnud see kõnelus just väga informatsioonitihe, sest sateliittelefoniga rääkides tuleb arvestada mõningate iseärasustega ning see vajab veidi harjumist. Nimelt kulub signaali jõudmiseks kõnelejalt kuulajani ligi paar sekundit, seetõttu tuleb rääkida küllaltki aeglaselt ja rahulikult oodata vestluskaaslase vastust. Loodan, et järgmisel korral tuleb asi paremini välja.

Pärast seda lähen väikesele jalutuskäigule Mäe poole. Rada lookleb piki moreenvalli, keerutab jääpragude ja rusuhunnikute vahel. Tegelikult pole siin rajal tähtsustki – praktiliselt igalt poolt pääseb vabalt läbi. Siiski, rada mööda on alati meeldivam ja ohutum käia kui mujal. Umbes kilomeetri-pooleteise kaugusel avastan veel ühe laagri. Hiljem selgub, et see on kasahhide esimene laager. Siin on ka paar suurt kollast telki, mis ülevalt Lenini põhjaseinalt hästi nähtavad peaksid olema. Nagu läbi udu hakkab meenuma, et 1991. aastal asus meie esimene vahelaager just sellesama koha peal.

Nüüd keerab rada veidi vasakule ning suundub Lenini liustikule. Praegu on liustik kaetud parajalt paksu värske lumega. Päike paistab väga eredalt, seetõttu tuleb ette panna hästi tumedad prillid. Esialgu kulgeb rada mööda lauget peaaegu pragudeta liustikku. Otse ees kõrguv Lenini põhjasein, mis koos ribidega võtab enda alla enam kui poole kogu vaateväljast, hakkab järjest lähemale tulema. Rada läheb mööda seda hiiglaslikku seina otsejoones ülespoole ning lõpuks kaob kõrgusesse. Kõrgel-kõrgel üleval paistavad mustad täpid – need on inimesed, kes rada mööda liiguvad. Suure kaugust tõttu ei saa ma isegi aru, kummas suunas nad liiguvad – täpikesed paistavad kogu aeg ühe koha peal seisvat. Vaatepilt on võimas.

Umbes tunni aja pärast hakkab rada juba järsemalt seina poole tõusma. Nüüd pööran otsa ringi ning lähen tagasi oma laagrisse.

Vahepeal on Valdo ja Valdek asju sorteerinud ning nüüd jagavad igale mehele 6–7 kilogrammi ühiskondlikku varustust, mis tuleb homme teise vahelaagrisse viia. Nimelt on homme plaanis teha radiaaltõus teise laagrisse. See tähendab, et kõigepealt tõustakse teise laagrisse, puhatakse veidi, süüakse ning siis pannakse seal paar telki püsti. Nendesse telkidesse jäetakse kõik asjad, mis samuti üles toodud. Seejärel tullakse esimesse laagrisse tagasi.

Samuti jagab Valdo grupi igale liikmele nn. individuaalpaki. See pakk sisaldab umbes 3 kg toiduaineid (põhiliselt magusat), mida grupi liige võib kõrgemates laagrites oma äranägemise järgi privaatselt kasutada. Pakis on 7 suurt šokolaaditahvlit, paar pakki halvaad, klaaskomme, rosinaid, pähkleid, puljongikuubikuid, kümmekond pakki kissellipulbrit, sama palju pakisuppe ja kiirputrusid.

Igale telkkonnale jagatakse priimus, gaasiballoonid ja keedunõu, samuti jõujoogipulbrit, suhkrut, teed ja teisi toiduaineid ainult oma telgirahva tarbeks, sest viimases laagris (C3), aga vahel ka eelviimases (C2) valmistab iga telkkond endale meelepärase toidu ise. Siiski kavatseb Valdo teises laagris mõnikord teha süüa ka kogu grupile.

Kogu aeg liigub meie laagris palju rahvast: ühed saabuvad, teised lahkuvad (kas üles- või allapoole). Siin on ka teiste baaslaagrite gruppe. Telke võetakse maha ning uusi pannakse püsti. Osa telke seisab praegu tühjana – ilmselt on peremehed kõrgemates laagrites. Suureks rõõmuks kohtan siin ka oma tuttavaid giide – Olegi ja Slavat. Koos oma klientidega sõeluvad nad pidevalt laagrite vahel üles ja alla.

Tihti seisavad laagriplatsil hobused, kes puhkavad ja allaviimiseks kaupa ootavad. Tavaliselt alustavad hobused baaslaagrist siiatulekut varahommikul ning vähem kui nelja tunniga on nad kohal. Kui hobusemehel veab, siis peale puhkust võib ta oma loomale allaviimiseks uue koorma selga laadida ning tagasi alla minna. Ei juhtunud nägema, et hobused oleksid siia üles ööbima jäänud. Kui oli vaja midagi alla saata, siis tuli sellest baaslaagrisse või otse karjusele teatada ning üsna kiiresti olid hobused kohal. Varustuse veoks kasutatakse siin ka jakke.

Esimese laagri ümbrus on kõvasti reostunud – peaaegu igal pool võib maas vedelemas näha vanu konservikarpe ja muud sodi. Siiski tundub, et viimasel ajal pööravad kohalikud firmad sellele probleemile tähelepanu – vähemalt uuemat rämpsu näeb vähem. Pole ju mingi kunst laadida prügikott hobusele, kes selle alla baaslaagrisse viib. Vaevalt, et omal ajal tühje konservikarpe helikopteriga veeti.

Paistab, et väljakäiku siinkandis ei ole (keegi siiski ütles, et mingi kahtlane putka pidi kusagil seisma, ise küll ei juhtunud nägema). Seetõttu on laagri ümbrus, eriti aga moreenvalli liustikupoolne külg, tihedalt “mineeritud”, hobusesõnnikust rääkimata. Vänge hais levib üpris kaugele.

Kogu laagri rahvas võtab vett lähedalasuvast suurest lombist. Ehkki lombis olev vesi tuleb otse liustikult ning on silmnähtavalt voolav, on lomp ise üsna kahtlase väljanägemisega: mõned inimesed käivad siin end pesemas, potte-padasid pestakse niikuinii, vahel ujub vees mõni kilekott jne. Seetõttu tuleb lombist võetud vett enne tarvitamist alati keeta. Hommikul on see lomp jäätunud, mistõttu tavaliselt võetakse hommikuks vajaminev vesi juba õhtul valmis.

Täna on minu enesetunne juba üsna hea. Tundub, et ka kõht hakkab korda saama. Vaatamata unerohutableti sissevõtmisele ei saa ma ka täna öösel korralikult magada.

Õhtul hakkab jälle lund sadama. On äikest. Samuti on tunda õhuelektrit: kui seisad püsti, hakkab pea sügelema, juuksed tõusevad püsti ning kõrvades kuuled iseloomulikku särinat; kui aga kükitad maha, siis need nähud kaovad. Seejuures tunned end äärmiselt abitu ja kaitsetuna ning siis on kõige targem lihtsalt telgis istuda või lamada.

Jüri Vilismäe
Oktoober – november, 2000