2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik

1. Kohalesõit

Päev hakkab juba õhtusse kalduma, aga ikka veel pole ma reisile kaasavõetavate asjade lõpliku pakkimise kallale asunud. Päeval käisin apteegis, ostsin mõningaid tablette, kreeme ja vitamiine. Eile aga õnnestus mul “Seesamis” elukindlustus korda ajada (1600 krooni eest). Nüüd tuleb asjade pakkimine kiiresti käsile võtta.

Põrand on täis kõiksugu riidekraami, alpivarustust ning muud pudi-padi, mida pikal reisil vaja läheb. Ikka veel targutan, mida kaasa võtta, mida maha jätta. Kuna pean valmis olema tipputõusuks väga rasketes ilmastikutingimustes kõva külma ja tuule käes, siis otsustan võtta kaasa maksimaalse komplekti mägedes käimise riideid (sealhulgas palju villaseid asju). Ka linnaskäimise hilpe võtan kaasa rohkem kui tavaliselt.

Alpivarustust tuleb samuti võtta peaaegu täiskomplekt: kirka, suusakepid, kassid, kiiver, vöö, paar karabiini, jääpuur (teatud liiki jäänael), laskumisplaat ja jupike repsunööri. Igaks juhuks võtan ka tagavarakassid. Lootsin need hiljem grupi varustuse hulka sokutada, kuid see asi ei läinud läbi ning seetõttu olid tagavarakassid mulle ainult koormaks kaelas. Saapaid võtan kaasa kaks paari: kõrgemal käimiseks on mul vene vibramid, madalamal käimiseks kergemad matkasaapad. Linnas ja baaslaagris hakkan käima botastega.

Kaasa võtan kaks seljakotti: suurem on ette nähtud alumiste laagrite vahel käimiseks, väiksem aga kõrgemate laagrite ja tipu jaoks. Linna peal käimiseks aga võtan pisikese seljakotikese. Magamiskotiks on mul küllaltki niru sulekott, kuid võttes magamise ajal peale ka oma puhhi (sulejope), ei tundnud ma öösiti peaaegu kunagi külma. Kaasa võtan kaks karimatti (ehk magamismatti).

Privaatselt (s.o. ainult enda jaoks) ostsin kaasa paar kilo magusat: šokolaadi, halvaad ja klaaskomme, samuti pudeli väga kanget viina. Nagu hiljem selgus, olid need kõik täiesti ülearused, sest ühistoitu oli meil küllaga kaasas. Lisaks ülalloetletud asjadele tuleb veel võtta toidunõud, veepudel, binokkel, mitu paari prille (tumedamad ja heledamad), saapamääre, isiklik apteek, õmbluskomplekt, hügieenitarbed…

Siinkohal vahemärkusena paar rida matkale ja alpilaagrisse kaasavõetavate asjade erinevusest (jättes kõrvale puht-tehnilise varustuse). Kuna tavaliselt tuleb matkal kogu oma kola päevade kaupa seljas tassida, siis peab kaasavõetavaid asju väga hoolega valima ning võtma kaasa nii vähe ja kergeid esemeid kui võimalik. Alpinistliku ürituse puhul aga hoitakse oma asju põhiliselt baas- või alpilaagris ning vajaduse korral saab sealt uut varustust ja soojemaid riideid alati juurde võtta. Seetõttu võib alpilaagrisse kaasa võtta hoopis rohkem asju kui sarnase raskusastmega mägimatkale.

Seda silmas pidades ning lootes mägedes veidi mugavamalt elada võtsin seekord kaasa palju, vist isegi ülearu palju asju. Endistest aegadest oli jäänud mulle mälestus, et tavaliselt kaaluti lennujaamas kõik kotid ja pakid koos ning isikliku varustuse kaaluga erilisi probleeme ei tekkinud. Seekord aga oli asi teisiti. Sellest veidi hiljem.

Uus päev on ammu alanud, päike tõusnud. Mina aga sebin meeleheitlikult edasi. Lõpuks olen siiski nii kaugel, et kõik kaasavõetavad asjad on kokku korjatud ning nüüd tuleb terve toatäis kola ühte seljakotti ära mahutada. Ja ehmatusega seisan silmitsi olukorraga, mida mul kahekümneaastase matkadel käimise aja jooksul varem kordagi pole juhtunud – isiklikud asjad ei mahu mu seljakotti, ehkki selle maht on tervelt 110 liitrit!

Pärast mõningat asjatut pusimist otsustan oma varanduse kahe seljakoti vahel ära jagada. Suuremasse kotti, mida sinna- ja tagasisõidu ajal (näiteks jaamade vahel liikumisel) hakkan seljas kandma, panen raskemaid asju. Väiksemasse, mida järelikult käte otsas tassima pean, panen mahukamaid ja kergemaid asju (magamiskott, sulejope, kiiver). Kell 7 hommikul on kõik asjad koos ning kaks seljakotti (üks neist hästi suur) seisavad keset tuba.

Nüüd jääb lahendada minu jaoks kõige valulisem asi – ninelt rahaprobleem. Kui olen kõik oma puutumatud säästud käiku lasknud ja naiselt-lastelt leivaraha ära võtnud, siis selgub, et nn. taskurahaks saan kaasa võtta umbes 1000 krooni väärtuses dollareid ja rublasid. Pole nagu vigagi, kuid ei tohi unustada, et selle raha eest tuleb sinna- ja tagasisõidu ajal (kokku umbes 10 päeva) süüa ja võimaluse korral ka lõbutseda.

Miks siis rahaga nii kitsas on? Üks põhjus on selles, et reisi maksumus tõusis algselt väljakuulutatud 15 tuhandelt kroonilt ligikaudu 25 tuhande kroonini. Palju lootsime sponsoritele, kuid nende abi jäi minimaalseks. Lootsin ka oma tööandjalt toetust saada, paraku asjatult. Ainult ametiühing andis mulle 500 krooni. Suur tänu selle eest!

Hommikul hõigatakse raadios mitu korda maha, et täna alustavad 16 vaprat eesti ja soome mägironijat pikka ja rasket teekonda Pamiiri poole. Paari tunni pärast viib abikaasa mind autoga bussijaama. Vahetan viimased kroonid dollariteks, jätan naise ja pojaga hüvasti ja kell 11.30 algab sõit Tallinna poole.

Suur peaaegu tühi buss kihutab pealinna poole. Vaatan möödavilksatavaid maju, metsatukkasid, juba kollaseid viljapõlde. Tõepoolest, ilus oled, Eestimaa! Aga kas Sind üldse enam näha saangi? Jama jutt! Sellist mõtetki ei tohi tekkida! Tulevik on siiski kaunis ärev ja tume. Viis või isegi kuus eestlast on Leninile tõustes oma elu kaotanud. Neist kahte tundsin isiklikult. Enamik neist puhkab nüüd kusagil jääpraos või kauge mägiküla kalmistul. Minul aga seisab ees 39-päevane pikk ning raske, aga loodetavasti väga huvitav reis. Viimase 13 aasta jooksul ei ole ma kodust nii kaua eemal olnud.

Aga miks ma üldse niisuguse pika, kalli ja isegi ohtliku retke ette võtan? Käisin ma ju ka 1991. aastal Lenini-ekspeditsioonil ja väidetavalt jõudsin isegi tippu? Tegelikult jäi tol korral tipust siiski veidike puudu ning sellest ajast peale on väike okas südames. Ning kui Noorte Matkaklubi juba eelmisel sügisel Lenini-retke välja kuulutas, otsustasin sellega kaasa minna ning asja lõpule viia. Sellelt retkelt tagasitulek ilma tiputa (ükskõik mis põhjusel) oleks minu jaoks täielik läbikukkumine.

On veel teinegi põhjus. Nimelt ei ole ma viimase 8 aasta jooksul mägedes ja matkadel eriti rasket ja tõsist ette võtnud ning seetõttu on viimane aeg midagi suurt ja ilusat korda saata. Arvan, et tõus Leninile seda on. Ning selleks valmistudes olen aastaid treeninud ja end vormis hoida püüdnud.

Kell 2 on buss Tallinnas. Ja kohe algavad esimesed katsumused. Sugulaste, sõprade ja tuttavate abiga olen reisi jaoks kokku korjanud ja ära maksnud ligi 25 tuhat krooni, kuid praegu ei leia ma 15 vaba krooni, et trammiga raudteejaama sõita. Seetõttu pean võtma suurema koti selga, väiksema rinnale ja hakkan Balti jaama poole astuma. (Järgmisel päeval Moskvas kaalusin kotid ära: suurem oli 32 kg, väiksem 9 kg.)

Kolmveerand tunni pärast olen Balti jaamas. Igalt poolt voolab ojadena higi, olen läbimärg kui kassipoeg. Juba aastaid pole selles jaamahoones käinud ning koht jätab üpris kurva mulje: ootesaal on mingeid putkasid ja müügikohti täis topitud, ei ühtegi istekohta reisijate tarvis. Hoone välisseinad on üsna räämas. Saalis näed vaid mõnd üksikut inimest.

Paistab, et Pamiiri sõitvast seltskonnast olen siin esimene. Või mine sa tea – tegelikult tunnen nägupidi vaid Valdot, Valdekut ja mõlemat Toomast. Tühjas kohvikus joon paar tassi teed. Mõne aja pärast hakkab reisijaid siiski kogunema. Saabuvad ka suurte selja- ja muude kottidega inimesed. Nendega juttu tehes selgub, et näe! ongi omad mehed.

Kui Moskva rongi väljumisaeg (kell 16.02) juba ligidal, seame sammud piki perrooni edasi. Ja sealt paistavadki Valdo ja Valdek suure koti- ja pakihunniku tagant. Kohal on paras hulk saatjaid, ka paar kaamerameest. Valdo annab neile lühiintervjuu, siis pritsib kõik lähedalolijad õllevahuga märjaks. Pakkide ja kottide vagunisse tassimine ning kupeedesse mahutamine on kõrvaltvaataja jaoks omapärane vaatepilt. Veel viimased jumalagajätmised, head reisi soovimised ning tulebki juba liikuvasse vagunisse hüpata. Pidu on läbi, oleks oodanud midagi enamat!

Niisiis, lõpuks on kauaoodatud seiklus alanud! Esiotsa kulub aga kõvasti aega, enne kui inimesed oma õige koha üles leiavad (millegipärast on meie kohad mööda vagunit laiali) ning kotid ja pakid kuidagiviisi ära mahutavad. Plaani kohaselt kestab sõit Tallinnast Moskvasse viisteist ja pool tundi. Sõit kupeevagunis maksab 550 krooni (meie rongis teistsuguseid vaguneid polegi).

Nüüd saab mahti üksteisega tutvust teha. Kõigepealt selgub, et Tallinnas astus rongi peale 5 soomlast ning ainult 9 eestlast. Toomas Holmberg liitub meiega homme Moskvas (tema tuleb otse Kaukaasiast), Boris Slepikovski aga jõuab baaslaagrisse 10 päeva hiljem kui meie – tööasjad ei luba tal väga pikalt ära olla.

Mina sõidan ühes kupees Anti ja Tatjana Hirvojaga. Kuna ka hiljem baaslaagris elame ühes telgis, siis saan nendega ehk kõige paremini läbi. Härra ja proua Hirvoja on juba ligi 60-aastased ning matkamisega tegelnud peaaegu 40 pikka aastat. Mõlemad on nii heas vormis, et paljud 20–30-aastased noored neile kindlasti alla jäävad.

Endise NSV Liidu ühes alpilaagris käis Tatjana juba 1960. aastal (meenutame, et esimesed eestlased said tuusiku alpilaagrisse 1956. aastal). Hiljem on ta osalenud paljudel raskema kategooria vee- ja teist liiki matkadel Siberis ning mujal. 1990-ndate aastate alguses tõusis ta edukalt Elbrusele. Koos Antiga on nad käinud isegi trekingul (matk kerge kotiga) Himaalajas ning sealt pärineb Anti senine kõrgusrekord – umbes 5800 meetrit. Ka edaspidi kavatseb abielupaar matkamisega tegelda. Siiski, eelseisval retkel ei hakka Tatjana tippu üritama, vaid jääb ühte madalamasse laagrisse meie asju valvama ja süüa tegema.

Kõrvalkupees, mis on maast laeni igasuguseid kotte täis, elutseb meie “suur juht” Valdo Kangur. Tema kohta võib kasutada terminit “elukutseline matkaja”, sest oma elatist hangib ta matkade ja reiside organiseerimise ning juhtimisega Noorte Matkaklubis. Ta on käinud kümnetel ja kümnetel, võib-olla isegi sajakonnal igat liiki matkal. Rohkem tõmbavad teda siiski mäed. Valdo on mitu korda käinud Elbrusel ja Mont Blancil, üritanud ka Leninit. Viimaste aastate jooksul on ta paar korda käinud trekingul Himaalajas. Valdol on reiside ning matkade korraldamisel ja juhtimisel väga suured kogemused, suhted ja tutvused, nii et ka kõige keerulisem ettevõtmine sujub tema juhtimise all.

Valdo “parem käsi” ja abimees meie ekspeditsioonil on Valdek Udris. Tema ülesandeks on ka meie tegemised-toimetamised videolindile jäädvustada. Valdekut tunnen sellest ajast, kui 1991. astal koos Leninil käisime. Tol korral jõudis ta 6200 meetri kõrgusele. Valdek on mägedes käinud ligi 20 aastat. Oma kutsumuselt on ta pigem alpinist kui matkaja. Ta on mitmes mägipiirkonnas läbinud palju raskeid ja tehniliselt keerulisi marsruute. Alpinismis on tal esimene spordijärk – nõukogude ajal päris suur saavutus.

Tänapäeva noorele ei ütle teatav järk alpinismis arvatavasti midagi, sest nii nagu meie spordis üldse, puudub ka alpinismis järgu mõiste. Kuid koos sellega on kahjuks kaotatud ka üks kriteerium, mille alusel saaks erinevate inimeste võimeid ja saavutusi võrrelda. Nii näiteks võib vaid ühe korra Tatrate mägiradadel jalutanu öelda: “Mina tegelen mägironimisega!”. Ja ega midagi teisiti saa öelda ka supermees, kes äsja näiteks K2-lt (8611 meetri kõrgune erakordselt raske mägi) tulnud. On aga selge, et tegu on ühe ja sama asja täiesti erinevate tasemetega.

Meie gruppi kuulub ka eesti ühe omaaegse kõvema alpinisti Jaak Sumeri poeg Toomas (muuseas, reisi ajal sai ta 31-aastaseks). Toomas töötab alkoholifirmas, mis toodab “Liivi viina”, sellest ka tema hüüdnimi – Viina-Tom. Ka temal on seljataga terve rida mitmesuguseid matku. Muuhulgas üritas ta 1993. astal Leninile tõusta, paraku jõudis umbes 5500 meetri kõrgusele.

Toomasel on kaasas elukaaslane Natalja Gerassimova, rahvuselt venelane (vist pärit Kaliningradist), kes eesti keelt veel ei kõnele. Tema töötab Sky-Raadios diskorina. Oma suureks üllatuseks saan teada, et Natalja pole varem kordagi mägedes käinud. Ja nüüd kohe Pamiiri?! Loomulikult ei ürita ta kõrgele tõusta, vaid jääb alla oma meest ootama.

Et õigustada meie ekspeditsiooni nime (“Lumelaual ja suuskadel Lenini tipust”), on kolmel eesti mehel – Valdekul, Kristjan-Erikul ja Indrekul – kaasas lumelaud. Kristjan-Erik Suurväli ja Indrek Hein on noored sportlikud ja tugevad mehed, kuid kõrgmägede kogemus neil paraku puudub. Tõsi, 1999. aasta kevadel tõusis Kristjan-Erik Elbruse tippu ning sõitis sealt lumelauaga alla. Kuid Indreku kogemus piirdub vaid Slovakkia madalatest mägedest allasõitmisega (tema senine kõrgusrekord on umbes 1700 meetrit). Eks paistab, kuidas nad Leninil hakkama saavad.

Muuseas, ka Valdek on lumelaual Elbruse tipust (5642 m) alla sõitnud. Aga nüüd kavatseb ta lumelaual Lenini tipust mööda järsku ja laviiniohtlikku põhjaseina alla kihutada. Senini on seda teinud vaid üks inimene kogu maailmas.

Ehkki Toomas Holmberg ühineb meiega alles homme Moskvas, siinkohal mõni sõna ka tema kohta. Toomas on noor ja tugev mees. Mägedes hakkas ta käima 1990-ndate aastate keskel ja lühikese ajaga omandas meie mägironijate seas tuntuse. Toomas on käinud Mont Blancil ja Elbrusel ning juhtinud mitmeid Noorte Matkaklubi poolt korraldatud mägimatku. Just homme saabubki ta Kaukaasia alpilaagrist ning vahetult enne seda käis Slovakkias. Muuseas, ka Valdo ja Valdek käisid enne meie reisi Kaukaasia mägedes.

Kui nüüd on praktiliselt kõik grupi liikmed üle vaadatud (Boris Slepikovskist räägin hiljem, kui ta meiega ühineb), siis lisan paar rida ka enda kohta. Tutvumist mägedega alustasin 1978. aastal “Ullu-Tau” alpilaagris ning sellest ajast saadik on vaid paar matkahooaega vahele jäänud. Saatuse tahtel kaldusin tehnilisest alpinismist mägi- ja suusamatkamise juurde. Olen osalenud 15-l igasuguse raskusastmega suusamatkal väljaspool Eestit ning umbes 20-l mägimatkal või alpinistlikul üritusel. Olen matkanud Uraalis, Siberis, Kaukaasias, Pamiiris, Alpides. Olen tõusnud Mont Blancile, kaks korda Elbrusele ning väikeste mööndustega ka Leninile.

Meie ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad ka Soome Vabariigi kodanikud – üks lumelaudur ja neli mäesuusatajat. Oma olemuselt on nad pooleldi professionaalid – väga palju reisinud mööda maailma ning laskunud mitmelt suurelt mäelt. Nii näiteks laskus Ilkka Uusitalo 1999. aasta kevadel suuskadel Elbruselt. Kuuldavasti on meie soomlaste hulgas ka Lõuna-Ameerika kõrgeimast tipust – Aconcagualt (6962 m) – allasõitjaid.

Soomlased on üheskoos üsna palju reisinud. Kogu meie ühisürituse vältel oli nende grupp väga ühtne, sõbralik ja lõbus. Kuna aga eestlased ja soomlased reisi ajal eriti tihedalt omavahel ei suhelnud ning ka tippumineku marsruudid olid erinevad, siis ei saanudki ma soomlasi lähemalt tundma õppida. Ilmselt takistas suhtlemist ka keelebarjäär. Ehkki soomlased oskasid inglise keeles korralikult rääkida, ei teinud nad seda just meeleldi ja patrasid ikka oma keeles, mis mitmele eestlasele (sealhulgas ka minule) arusaamatuks jäi. Valdo ise rääkis (vähemalt püüdis rääkida) nendega vaid soome keeles ning see tundus mulle kerge lömitamisena “suurema venna” ees (Valdo, ära pane pahaks!).

NIi, nüüd on pilk kogu rahvale peale visatud. Nagu näha, tervikuna on meie grupp kaunis kogenud ja kõva ning mehed omavad suurt motivatsiooni tippu tõusmiseks. See annab lootust, et meie üritust kroonib edu.

Rong aga kihutab edasi Narva poole. Sööme, joome. Valdo hakkab oma põhjatust kotist rahvale nänni jagama. Ta pakub sokke, kindaid, näomaske ja muud pudi-padi. Mõne asja annab ta tasuta, mõne eest küsib veidi raha. Mina saan tellitud bivikoti (vettpidav kott, mis võimaldab ilma telgita ööbimist) ja pahhillid (lumesukad), samuti näomaski (nagu pangaröövli oma) ning pakikesed mingi imelise pulbriga, mis kõrgel mägedes pidavat varbaid soojendama. Tõepoolest, päris õiget näomaski mul polegi ning senini olen maski kasutamata hakkama saanud. Ja ette rutates pean ütlema, et ei kasutanud näomaski ka sellel retkel. Aga tipupäeval panin soojendavad imepakikesed saabaste sisse. Võib-olla aitasidki…

Narvas teeb rong ligi tunniajalise peatuse, mille vältel eesti piirivalvurid ja tolliametnikud kõik vagunid läbi käivad ning reisijate dokumente ja pagasit uurivad. Siis sõidab rong üle Narva jõe ning teeb jälle tunniajalise peatuse. Nüüd aga uurivad meie asju vene poole ametimehed. Õnneks on nii ühed kui teised meie suhtes kaunis heatahtlikud, vaid põgusalt vaatavad meie kotte (kogu meie varanduse põhjalikuks läbivaatamiseks kuluks ilmselt tunde).

Nüüd, kui suur ja lai Venemaa on meie ees lahti, saab väsimus minust võitu – pole ma ju eelmisel ööl minutitki maganud ja ka sellele eelneval ööl oli une jaoks väga vähe aega. Poen linade vahele – erakordne sündmus minu ligikaudu sajakonna rongisõidu jooksul – ning jään kohe magama.

Ärkan, kui rong peatub Tveris (endine Kalinin). Moskvani jääb veel umbes paar tundi sõitu. Vagunisaatja toob kohvi ja söön veidike (muide, tee ja kohvi maksumus on juba piletihinna sees). Rong kihutab endise suure kodumaa pealinna poole. Akna taga vilksatavad Moskva-lähedaste datšade (suvilate) rajoonid. Tuttav pilt – olen ju seda teed mitukümmend korda sõitnud.

Kell 9.30 (Moskva aja järgi, Eestis on praegu kell 7.30) jõuab rong sihtkohta – Leningradi vaksalisse. Kiiresti tuleb kõik asjad vagunist välja kanda, sest iga hetk võib rong edasi depoosse sõita. Peagi on perroonil tohutu kottide ja pakkide hunnik. Kohe saabub terve kari kärumehi, kes head teenistust loodavad. Valdo ütleb, et tasuta (tegelikult küll grupi raha eest) võib lasta vedada vaid ühiskondlikku (s.o. grupi) vara, isikliku varustuse transpordi eest tuleb aga igaühel endal maksta. Ja nii tekibki pisut tragikoomiline situatsioon, kus sina kõnnid pooltühja käru kõrval, ise lookas mitme koti raskuse all.

Jaamahoone juures kohtume Toomas Holmbergiga, kes saabus Moskvasse lennukiga otse Kaukaasiast.

Kokkuleppe kohaselt pidi meile vastu tulema buss, et meid Šeremetjevo lennujaama viia. Asjatult ootame tund aega. Siis leiavad poisid kaks mikrobussi, mille juhid kokku saja dollari eest on nõus meid koos pagasiga Šeremetjevosse sõidutama. Üldiselt käib maksmine Moskvas ikka Vene rubladega, kuid üksikud teenindajad võtavad vastu ka dollareid (eriti kui maksja on rikas välismaalane, keda “pumbata” annab).

Kihutame mööda laia magistraali. Mõlemas suunas liigub kolmes või neljas reas lõputu autode rivi. Enamik autosid on vene päritolu, kuid üsna palju on ka läänest pärit masinaid. Meie mikrobuss sõelub erinevate radade vahel, et kiiremini edasi jõuda. Juht on oma ala professionaal. Niisugune sõit on minu jaoks uus kogemus, sest siiani olen Moskvas ikka põhiliselt maa all (s.o. metroos) liigelnud.

Šeremetjevo lennujaama jõudmiseks kulub kolmveerand tundi kiiret sõitu – nii kaugel asub lennujaam kesklinnast. Laadime oma kola maha. Valdo lepib sohvritega kokku, et nad meie tagasisõidul, 29. augustil, meile vastu tuleksid. Ja ette rutates pean ütlema, et nii see tõepoolest ka sündis.

Kanname oma pakid jaamahoonesse ning leiame nende jaoks akende all vaba koha. Kell on 12. Meie lennuk Kõrgõzstani pealinna Biškekki (endine Frunze) väljub alles õhtul ning seega on 5–6 tundi vaba aega. Sellele vaatamata lähevad linna peale vaid need, kel hädasti tarvis. Näiteks on soomlastel probleeme viisaga ning nad peavad saatkonda minema. Valdek aga avastab õudusega, et on oma lennukipileti koju unustanud ja peab nüüd turismifirmasse sõitma, et duplikaati saada (õnneks selle eest maksma ei pea).

Vahepeal käib Valdo asja uurimas ja tuleb tagasi “rõõmustava” teatega, et iga reisija võib lennukiga tasuta vedada maksimaalselt 20 kg pagasit ning ka lennuki salongi kaasavõetava nn. käsipaki sisu loetakse kaalutava pagasi hulka kuuluvaks. Aga iga ülenormatiivse kilogrammi vedu eelseisval reisil maksab tervelt 3 dollarit (umbes 50 krooni) ning iga mees peab oma isikliku varustuse veo eest ise maksma.

Halba aimates tõstan oma kaks seljakotti kaalule – kokku 41 kg, seega 21 kilo ülekaalu. Kogu järgneva pika õhtupooliku jooksul ma aina mõtlen, kuidas ülekaalu eest maksmisest pääseda – on mul ju kaasas ainult 40 dollarit. Tagavarakassid, osa linnariideid ning veel mõned esemed jätaksin otsekohe maha, aga kes neid siin Moskvas hoidma hakkab? Astun ka ise kaalule – vaid 58 kg. Ilmselt on viimaste päevade närvipinge minu kehakaalu mõnevõrra vähendanud.

Mitu korda pakin oma koti lahti ja kokku, püüan toppida oma taskutesse võimalikult palju raskemaid asju. Katsetan, kui palju riideid ma suudan korraga selga panna. Lõpuks on mingisugune lahendus siiski leitud. Nimelt topin oma suurde seljakotti mahukamaid ja kergemaid asju, mida raske otse lennuki salongi viia (magamiskott, kiiver, kirka, suusakepid, osa riideid), nii et koti kaaluks saab täpselt 20 kilo. Jalga panen rasked vibramsaapad ja kolm paari pikki pükse, selga ajan mitu dressipluusi, puhhi (sulejope) ning kõige peale tormikuue (nn. “Märjamaa isehingav” – tegelikult hea asi). Kõik taskud topin viimse võimaluseni täis. Käsipaki tegemisest siiski ei pääse – see kaalub umbes 6–7 kg. Ja nüüd jääb loota vaid jumalale (tegelikult küll pagasiosakonna töötajatele).

Vahepeal on siiski aega jaamahoones ringi vaadata. Ka siin on terve seinaäär igat liiki putkasid ja müügikohti täis lükitud. Müüdava kauba sortiment on päris tuttav: “Coca-Cola”, krõpsud ja muu sarnane. Hinnadki on enam-vähem samad kui Eestis. Suur ootesaal on edasi-tagasi kiirustavaid inimesi täis, pakitakse asju, kaalutakse kotte, istutakse, süüakse. Palju kostab võõrkeelset juttu – tegemist on ikkagi rahvusvahelise lennujaamaga. Vahetpidamata saabuvad ja lahkuvad autod ning bussid, tuues ja viies järjest uusi inimhulkasid. Iga natukese aja tagant kuuleb maanduvate ja õhkutõusvate lennukite müra. Jaamahoones liigub ringi küllaltki palju militsionääre (nii kutsutakse Venemaal politseinikke). Üks nendest nõudis minult dokumentide esitamist.

Meie rahvas hakkab end tasapisi liigutama. Kaalutakse ja pakitakse kotte. Kottide lukud tõmmatakse teibiga üle, et võõras neid nii lihtsalt avada ei saaks. Mina topin oma seljakoti suurde kergesse kartulikotti – soovitan soojalt ka teistele, sest nii jäävad koti pandlad, rihmakesed ja taskud terveks. Grupi varustus pannakse eraldi hunnikusse, sellega tehtavaid toiminguid juhatab ja jälgib Valdo isiklikult. Oma isiklike asjadega tegeleb igaüks loomulikult ise.

Ülekaal ei ole ainult minu mure, see on peaaegu kõigi grupi liikmete jaoks suur probleem, eriti aga suusatajatel ja lumelauduritel. Sellest siis tulebki, et kui ükskord pagasit kaaluma minnakse, on kõigil rasked saapad jalas, palju riideid seljas, taskud asjadest pungil ja “käsipakk” kaunis raske.

Lõpuks kuulutatakse kauaoodatud “chek-in” välja (vene keeles kannab see toiming nimetust “piletite registreerimine ja pagasi vormistamine”). Kõigepealt valgustatakse röntgeniaparaadiga kogu meie varandus läbi. Erilisi probleeme siin esiotsa ei teki, kuid siis äkki hakatakse meie apteegis tuhnima. Nimelt hakatakse otsima mingeid väidetavalt keelatud tablette, mille nime läbiotsijad kahjuks isegi ei tea. Loomulikult ei anna niisugune pimesikumängimine tulemusi ja otsimine lõpetatakse. Siiski soovitatakse jätta kogu apteek peale ekspeditsiooni lõppu Kõrgõzstani ja mitte enam Venemaa kaudu tagasi tuua.

Nüüd algab protseduuri kõige närvesöövam osa (vähemalt minu jaoks) – isiklike asjade kaalumine. Järgemööda paneb iga grupi liige oma isiklikud pakid kaalule. Kas nõutakse ka käsipaki kaalumist? Äsja lennukiga Kaukaasiast tulnud mehed räägivad, et neil kaaluti absoluutselt kõik kaasasolnud asjad. Õnneks praegu käsipaki kaalumist ei nõuta! Õigemini, me “unustame” oma kaunis kogukad käsipakid nurga taha ning ei tee neist juttugi. Aga see pole veel lõplik võit: ees seisab individuaalne kontroll metalliotsija juures.

Seejärel kaalutakse ühiskondlik varandus. Osutub, et see kaalub hoopis rohkem kui esialgu arvati – üle 300 kilogrammi. Nii raske pagasi eest peame maksma 900 dollarit (umbes 15 tuhat krooni). Lisaks maksavad soomlased oma grupi varustuse eest samuti suure summa.

Kõik need toimingud võtavad väga palju aega. Minul on aga tohutu riidehunnik seljas ning higi voolab ojadena. Palavus on pöörane, tundub, et iga hetk võin minestada.

Metalliotsija juures urgitsen kõik teadaolevad metallesemed taskutest välja, asetan need ametnike ette lauale ja astun läbi metalliotsija raami. Aparaat hakkab undama. Võtan taskutest veel mõned asjad ja proovin uuesti. Jälle hakkab masin undama. Omateada pole mul küljes mitte ainsatki metallist eset, kuid ma kahtlustan, et aparaadile ei meeldi minu saabaste metallhaagid (muuseas, seda on ka varem juhtunud). Siis kontrollib militsionäär mind käsidetektoriga ja leidmata midagi kahtlast, lubab mul edasi minna. Suure rõõmuga torman minema. Tagantpoolt hüütakse, et unustasin oma kella ja rahakoti. Kurat küll!

Lõpuks on asi siiski nii kaugel, et võime lennukisse astuda. See on vana hea TU-154. Lennuk võtab pardale 160–170 reisijat. Meie lennuk saab rahvast täiesti täis. Esimeses salongis on nn. äriklassi kohad. Minule jääb küll arusaamatuks, mis seal paremat on kui “lihtrahvale” mõeldud osas, ehk süüa-juua saab rohkem. Aga piletihinna vahe on suur.

Meie kohad on lennuki sabaosas, otse tualettide kõrval. Osutub, et selles kohas võib nüüd ka suitsu teha (nõukogude ajal oli suitsetamine lennukis rangelt keelatud, võiks ka praegu olla). Ajan oma vatid seljast maha, nii palju kui võimalik. Hirmsasti tahaks juua.

Meie lennuki väljumine hilineb umbes 40 minutit. Lõpuks, kell 21.30, algab sõit. Päris tore on! Tervelt üheksa aastat pole ma lennukiga sõita saanud. Biškekini on umbes 3500 kilomeetrit, selle maa läbimiseks kulub sõiduplaani kohaselt 3 tundi ja 45 minutit. Lennukisõit Moskvast Biškekki ja sealt tagasi maksab kokku 280 dollarit ehk umbes 5000 krooni. Sellele võib lisanduda kopsakas summa ülenormatiivse pagasi eest.

Juba hakkavad stjuardessid rahvale jooke pakkuma. Kui nõukogude ajal anti lennukis reisijale vaid tassike mineraalvett, siis nüüd on sortiment hoopis laiem: mahlad, mineraalvesi, “Coca-Cola”. Ja sa võid võtta isegi mitu tassitäit, mida me kõik ka teeme. Seejärel aga tuleb hoopis uus asi – veinid! Pakutakse nii punast kui valget veini – loomulikult võtame mõlemaid.

Mõne aja pärast antakse ka süüa. Tundub, et toiduportsjon on suurem kui endistel aegadel. Nüüd alles tunnen, et kõht on väga tühi, kuna päeva jooksul pole praktiliselt midagi hamba alla saanud.

Sel ajal, kui me oma toiduportsjoni kallal ametis oleme, saabub kesköö ja algab uus päev.

Meie lennuk kihutab 10,5 kilomeetri kõrgusel kiirusega 1000 kilomeetrit tunnis. Osa reisijatest magab, osa püüab magada, mõned vestlevad. Nii nagu sõitvas bussis, ei jää ma ka lennukis kunagi magama. Mis teha…

Kell 1.15 (Moskva aja järgi, Kõrgõzstanis on kell juba 3.15) maandume õnnelikult Biškeki lennuväljal. Meid võtab vastu soe ja pilkaselt pime kesk-aasia öö. Kuna oleme sisenenud teise riiki – Kõrgõzstani – tuleb meil läbi teha passi- ja tollikontroll. Jälle valgustatakse kõik meie pakid läbi, seekord mingeid probleeme ei teki. Lõpuks, kella viie paiku, on kõik piiriületamisega seotud protseduurid meie jaoks lõppenud ja kuni augusti lõpuni võime rahuliku südamega Kõrgõzstanis viibida.

Nüüd kanname oma varanduse suurde tühja saali ning jääme hommikut ootama. Silm hakkab kinni vajuma. Laotan mati põrandale, heidan pikali ning püüan magama jääda. Aga vaevalt olen uinunud, kui juba üles äratatakse. Nimelt on kohale saabunud meid vastuvõtva firma (“Asia Mountains”) esindaja, kes toob meile lennukipiletid sõiduks Ošši. Egas midagi, korjame oma kola kokku ning läheme teise ruumi, kus piletite registreerimine juba algamas.

Edasi-tagasi lennukipilet sõiduks Biškekist Ošši ja sealt tagasi maksab meie rahasse ümberarvestatult umbes 800 krooni. Ülenormatiivse pagasi iga kilogrammi vedu eelseisval sõidul maksab vaid 30 USA senti (umbes 5 krooni) ning see ei tekita enam adrenaliini. Ka on lennujaama töötajad kaunis mõistlikud inimesed, mistõttu jälle pääsen ülekaalu eest maksmisest. (Oma sisimas arvan, et on lausa ülekohus, kui ma ülekaalu eest maksma peaksin, sest koos kotiga kaalun ma vähem kui enamik teisi mehi ilma kotita…)

Meie lennuki väljumine miskipärast hilineb. Kõik kaalumised-kontrollimised on tehtud ning ootame ühes ruumis. Nüüd on aega, et oma kaaslaste saapaid imetleda. Selgub, et enamikul meie grupi liikmetest on väga kõrgel mägedes käimise jaoks plastiksaapad (madalamal käimise tarvis on neil aga kerged matkasaapad). Varem pole ma plastiksaapaid lähedalt näinudki. Selgub, et jäigast plastmassist on saapa väliskest, sees on pehmest nahast suss.

Valdol aga on päris tõelised Everestil käimise saapad. Ta olevat nad ostnud kusagilt St. Peterburgi komisjonipoest. Nad näevad välja nagu pika paksu säärega talvesaapad või untad. Sellised jalanõud kaaluvad omajagu – 3 või 4 kilo ning uutena maksavad ränka raha.

Lõpuks võime lennukisse astuda. See on TU-134A, omal ajal sõitis seda tüüpi lennuk Tallinna ja teiste NSV Liidu linnade vahel. Jälle on kõik istekohad täis, algul isegi tundub, et mõni mees peab püstijalu sõitma. Ošini on 400 kilomeetrit, selle maa läbimiseks kulub meil 45–50 minutit. Lendame mägede kohal ning oma kergeks kurvastuseks märkan, et meie all on küllaltki palju pilvi.

Umbes kella kümne paiku maandume õnnelikult Oši lennuväljal. Meid võtab vastu kaunis palav ja kerges vines kesk-aasia ennelõuna. Meile on vastu saadetud auto – sõjaväe “Kamaz”, mis spetsiaalselt reisijate veoks ehitatud.. See auto viib meid hiljem baaslaagrisse ja peale ekspeditsiooni lõppu toob sealt ka tagasi. Tagantjärele meenutades võib öelda, et see auto oli vägev, juht aga oma ala täielik professionaal. Suure vaevaga topime kogu oma kola reisijate kabiini ning mahutame ka ennast kuidagiviisi ära.

Kõigepealt viiakse meid ööbimiskohta. See on mingi kämpingutüüpi lihtne majutuskoht linna peastaadioni kõrval. Meie käsutusse antakse kahekohalised minimaalse sisustusega toad. Paigutame kogu kraami tubadesse laiali ning seame end sisse. Õhtuks lubatakse sauna teha.

Esialgse kava kohaselt pidime Ošis veetma poolteist päeva, sest ekspeditsiooni tarvis on vaja osta suur hulk toiduaineid (puu- ja köögiviljad, tangained, suhkur, kommid) ja köögitarbeid (pajad, katlad, kulbid) ning ajada muid vajalikke asju. Nüüd aga seatakse meid fakti ette, et me sõidame baaslaagrisse kas homme hommikul või siis alles kolme päeva pärast, sest vahepeal pidavat meie auto välismaa alpiniste vedama.

Kuna keegi meist ei taha siin palavuse käes kolme päeva vaevelda, siis otsustame sõita järgmisel hommikul. See aga tähendab, et tuleb kohe minna linna peale sisseoste tegema. “Kamaz” jääb meie käsutusse ning viib meid otse turule. Meile soovitatakse vältida üksinda liikumist ning jälgida, et kelleltki midagi ei varastata. Dokumendid peavad alati kaasas olema, sest linna peal liigub palju miilitsamehi ja sõjaväepatrulle, kes iga hetk võivad sind kinni pidada ning dokumente kontrollida.

Esialgu tuleb leida mingi valuutavahetuspunkt, kus oma dollarid kohaliku raha – som’ide – vastu vahetada (1 USD = 47 somi). Õnneks on turu ligidal rahavahetusputkasid küllaga ning dollareid (aga ka Saksa markasid ja Vene rublasid) ostetakse väga hea meelega.

Grupi raha (põhiliselt dollarites) on Valdeku käes. Ta müüb maha päris suure hulga dollareid ning saab vastu lausa pakkide viisi somme. Asi nimelt selles, et levinuim kupüür paistab siinkandis olevat kahekümnesomine rahatäht (umbes 7 krooni). Muuseas, metallraha Kõrgõzstanis ei kasutata. Vahetan ka ise 20 dollarit ja saan vastu suure pataka somme. Samas teen esimese sisseostu – pudeli “Fantat”. Kui aga ringi pöördun, on kogu meie kamp kadunud. Säh sulle grupiga koos liikumist!

Esialgu püüan teisi otsida, kuid peagi veendun, et suures rahvahulgas on see mõttetu. Pole midagi parata. Kõnnin nüüd üksinda mööda idamaist turgu. Ümberringi käib vilgas ja kärarikas kauplemine. Ostan õunu, tomateid, leiba ja mineraalvett. Peaaegu kõik siin müüdavad toiduained on eestlase jaoks väga odavad – keskmiselt 2–3 korda odavamad kui Eestis. Eriti odavad on just puu- ja köögiviljad.

Kuid söömisega tuleb siin olla väga ettevaatlik – meie magu ja sooled ei ole siinsete bakterite ja mikroobidega harjunud ning kõhuhädad on väga kiired tulema. Ilma pesemata ei söö ma ühtegi aed- ega puuvilja, olgu need nii kutsuvad ja isuäratavad kui tahes. Ka rasvast liha ei soovita ma selles kuumas kliimas kellelegi. Siinmail on minu arust kõige ohutumad ning kindlamad toidud leib ja teevesi. Ning minu arust kustutavad väga hästi janu just õunad ja tomatid, samuti teised puuviljad (kuid eksootiliste viljadega tuleks siiski tagasihoidlik olla).

Varsti saab mul turust villand ning lähen lihtsalt mööda tänavaid kõndima. Äkki aga astub minu juurde üks militsionäär, esitleb end viisakalt ja küsib dokumente. Ta võtab minu passi ja hakkab sõnagi lausumata astuma. Kuna ma ei taha oma passist ilma jääda, sörgin talle järele. Teel ühineb meiega teisi korravalvureid. Siseneme mingisse majja ning mees hakkab üht ust lukust lahti keerama. Kas tõesti pistavad mind pokri?!

Õnneks asi veel nii hull ei ole. Siseneme miilitsajaoskonda. Siin otsitakse mind päris põhjalikult läbi. Peas vilksatab Valdeku hoiatus, et läbiotsimise käigus võivad “korravalvurid” sokutada su kotti mingi pakikese kahtlase pulbriga ning siis hakata sinu käest raha välja pressima . Minuga seda siiski ei tehta. Algul tunduvad mehed üsna karmid olevat, kuid pikapeale läheb jutt sõbralikumaks. Mehi hakkab isegi huvitama elu Eestis. Muuhulgas tahavad nad näha ka Eesti rahatähti, kuid kahjuks ei ole mul ühtegi krooni kaasas. Kuna mul midagi keelatut kaasas ei ole ning kõik dokumendid korras, lubavad miilitsamehed mul lõpuks minna.

Mis nüüd teha? Ööbimiskohta minna on veel vara. Seetõttu otsustan tegelda “alpinismiga”. Nimelt kõrgub linna serval üsna suur kaljune mägi. See pidavat isegi püha mägi olema, mille tippu naistel rohkem asja kui meestel. Mäe otsa viib korralik trepp, üleval on väike kabel või palvemaja. Siit, umbes 150 meetri kõrguselt, avaneb imeilus vaade kogu Ošile.

Mäe otsast alla laskunud, jalutan piki Lenini tänavat staadioni (ja ühes sellega ka meie öömaja) suunas. Ilm on päris kuum. Peatun ühes teemajas, joon suure kannutäie teed. Sama tänava ääres on postkontor, kust ostan mõned margiga avioposti ümbrikud (14 somi ehk 5 krooni tükk), et kunagi hiljem Eestisse kirju saata. Samas tänavas asub ka telefonikaugejaam.

Kui kämpingusse jõuan, pole siin veel hingelistki – ilmselt on kogu meie rahvas linna peal sisseoste tegemas. Tellin kämpingu perenaistelt kannu teed ja hakkan kodustele kirja kirjutama (muide, see kiri jõuab Eestisse 22 päevaga, 17. augustil).

Peale kella kuut saabuvad teised. Nad on ostnud palju kaupa, kuid puu- ja köögivilju tuleb homme hommikul veel juurde osta. Saun on köetud ja võime pesema minna. Saun on küllaltki korralik, siin on suur kuum leiliruum ning ka suur bassein, kuid selles olev vesi on kaunis sogane ja must, nii et mina sinna sisse hüpata ei söanda.

Pärast sauna kutsub Valdo meid restorani õhtust sööma. Sisuliselt on see meie ekspeditsiooni tutvumispidu. Juhuslikult on täna ka sünnipäev meie autojuhil – ta saab vist 46 aastat vanaks. Muide, meie autojuht, tõeline mägede poeg, on täiskarsklane. Esimesed 11 last olevat tal tütred, viimane, kaheteistkümnes, aga poeg.

Restoranis on meie jaoks reserveeritud pikk laud. Järgemööda tutvustab grupi iga liige ennast teistele. Ütleme tooste ning soovime üksteisele ja kogu ekspeditsioonile edu. Toidud on küll kohalikud ja rahvuslikud, kuid läänest tulnud inimese jaoks täiesti söödavad ja maitsvad.

Kohalik restoran on siiski põhiliselt meeste söömise-joomise ning ajaviitmise koht, naisterahvaid on siin vähe. Tantsivad samuti mehed, kas üksikult või omavahel. Ka meie poisid kargavad tantsupõrandale. Neil näib kohalike KGB-meeste seas lööki olevat!

Kesköö paiku lõpetame peo ning “Kamaz” viib meid tagasi ööbimiskohta. Pikk ja muljeterohke päev on seljataga, õieti kaks päeva, sest vahepeal pole ju maganud.

Hommikul ärkan veidi enne teisi. Tellin perenaistelt kannu teed ja söön veidi leiba. Ilm on meeldivalt soe ja ilus. Lõpetan kodustele saadetava kirja. Kell 9 saabub “Kamaz” ning algab varustuse pealelaadimine. Kuna asju on väga palju, tuleb osa panna auto katusele. Reisijate kabiini katusel on pagasi jaoks spetsiaalne raam. Kõik suusad, lumelauad ja suuremad seljakotid upitatakse üles ning seotakse raami külge tugevasti kinni, et nad eelseisva pika sõidu jooksul maha ei rappuks.

Ülejäänud pakid pannakse kabiini. Kabiinis on sõitjate tarvis umbes 20 istekohta, kuid osa neist mattub kotihunniku alla. Siiski, lõpuks saab iga mees ja naine endale istekoha. Tunni aja pärast on kõik korras ning lahkume külalislahkest võõrastemajast, et alles kuu aja pärast siia veel kord tagasi tulla.

Meiega koos sõidab ka baaslaagri ülem härra Antipin. Esiotsa tehakse linna peal veel viimased käigud ja asjaajamised. Ise ostan tualettpaberit ning krõbeda raha (umbes 60 krooni) eest kaks tavalist taskulambipatareid. Siis sõidame turule, kus ostame kapsast, arbuuse, kurke, tomateid ja muud sarnast. Seejärel külastame üht tanklat ja ostame priimuste jaoks bensiini. Alles kell 11.30 on kõik vajalikud ostud tehtud ning algab sõit mägedesse Atšik-Taši poole.

Meie tulevane baaslaager asub Atšik-Taši orus. Ošist sinna on umbes 250–300 kilomeetrit ning selle maa läbimiseks kulub autol ümmarguselt 8 tundi. Enamus teest kulgeb mööda nn. Pamiiri trakti. See on kõrgetesse Pamiiri mägedesse ehitatud ligi 800 kilomeetri pikkune autotee, mis ühendab Kõrgõzstani linna Oši ja Tadžikistani linna Horogi. See tee ületab mitmeid väga kõrgeid kurusid, näiteks Kõzõl-Art (4280 m) ja Akbaital (4655 m). Atšik-Tašši sõites tuleb ületada “vaid” 3615 meetri kõrgune Taldõki kuru (lisaks sellele veel üks 2400 meetri kõrgune kuru).

Esialgu sõidame mööda üpris korralikku (kirgiisi mõttes) asfaltteed põhiliselt lõuna suunas. Õige varsti aga algavad eelmäed, mis järk-järgult kõrgemaks ja järsemaks muutuvad. Maantee läheb järjest auklikumaks ja käänulisemaks. Teeäärne asustus on kaunis tihe: sõidame läbi paljudest väiksematest ja suurematest küladest ja asulatest.

Peale paaritunnist sõitu tehakse pikem peatus ühe teemaja juures. Lisaks teele ja leivale saab siit osta suppi ning praetud mune. Kuna ilm on kaunis jahe, siis pole suuremat janu, kuid ikkagi antakse sulle suur kannutäis tulist teed.

Peale lõunat sõit jätkub. Nüüd oleme sügaval mägedes ning aegamööda tõuseb tee järjest kõrgemale. Kella kolme paiku algab järsk tõus serpentiinis (s.o. edasi-tagasi vonklev) teed mööda Taldõki kurule (3615 m). Meie masin võtab seda järsku ja käänulist tõusu päris võimsalt – teistest autodest möödume kui postidest.

1991. aastal sõitsin samuti seda teed. Tol korral tundus asi vingem olevat. Ilmselt läheb inimese nahk aastatega paksemaks ning emotsioonid ja tundmused on tagasihoidlikumad. Pealegi loovutan oma akna juures asuva hea koha Valdekule, kuna tema tahab kurule tõusu filmida. Mitte ei saa aru, mis film sealt hüplevast autoaknast küll tuleb. Aga mina jään otse auto kõrval haigutava kuristiku põhja vaatamise lõbust ilma.

Lootsin, et auto teeb kurul peatuse, kuid masin sõidab peatumata edasi. Kurult alla laskunud, jõuame Alai orgu. See on hiiglaslik mitmekümne kilomeetri laiune ning mitmesaja kilomeetri pikkune org Alai ja Taga-Alai mäeahelike vahel. Meie ekspeditsiooni eesmärk – Lenini mäetipp – asub just Taga-Alai ahelikul (ehk “Alai oru tagusel ahelikul”). Oru põhjas voolab suur ja kiirevooluline Kõzõl-Su jõgi (Punane jõgi sõna otseses mõttes). Näib, et puid selles orus eriti palju ei kasva – kogu maastik jätab kuiva stepi mulje..

Nüüd keerame Pamiiri traktilt ära läände. Siin asub piirivalvepunkt, kus meie dokumente kontrollitakse. Loomulikult on meil kõik paberid korras (piiritsooni ja kõik teised vajalikud load hankis meid vastu võttev firma). Edasi kulgeb sõit mööda Alai orus olevat tasast maanteed. Peale tunniajalist suhteliselt kiiret sõitu jõuame Kara-Kabaki asulasse. Mööda kõikuvat ning ebakindlana tunduvat rippsilda ületame Kõzõl-Su jõe ja võtame suuna lõunast paistvate lumiste mägede poole. Nende seas peab ka Lenin olema, aga praegu ei oska täpselt vaadata. Pealegi on mägede tipud pilvedes.

Edasi kulgeb tee üsna künklikul maastikul. Ega siin õiget teed polegi, pigem on vaid rattajäljed keset paljaid ja poolkõrbenud karjamaid. Ei ole näha mitte ühtegi puud ega isegi põõsast. Kord sõidab auto mööda jõesängi, kord sukeldub ojasse, siis jälle tõuseb möirates künka otsa. See on tõeline kolgata tee. Kabiinis tuleb olla üsna ettevaatlik, et oma pead vastu lage või seinu ära ei lööks. Aeg-ajalt möödume mõnest karjuste jurtast.

Aeglaselt, kuid kindlalt tõuseb tee järjest kõrgemale. Niisugune rappuv sõit kestab veidi rohkem kui tund aega. Lõpuks, kell 7, peatub meie auto väikese telklinnaku juures. Oleme kohal!

Laadime oma kraami autolt maha, sest veel täna õhtul-öösel peab see masin tagasi alla sõitma ning homme varahommikul uue alpinistide grupi kusagile viima. No küll ikka ekspluateeritakse meie autojuhti! Meile näidatakse kätte telgid, kus me baaslaagris viibimise ajal kahe- või kolmekaupa elama hakkame. Need telgid jäävad meie käsutusse kuni ekspeditsiooni lõpuni ja nendes võime ka oma üleliigseid isiklikke asju hoida. Mina hakkan elama koos Anti ja Tatjanaga. Kõrvaltelgis elutsevad Toomas ja Natalja. Meie ülejäänud rahvas elab platsi teises servas. Valdo ja Valdek magavad suures telgis, milles hoitakse meie grupi ühiskondlikku varustust.

Meie baaslaager asub maalilise küngastiku kõrval. Küngaste vahel on kümneid väikesi kauneid järvekesi. See maastik on ilmselt tekkinud kunagi sellel kohal olnud suure liustiku sulamise ja taandumise tagajärjel. Otse lõunast paistab lumine ja võimas Lenini mäe põhjasein. Linnulennult on siit tipuni 16–18 kilomeetrit, kõrguste vahe 3,5 kilomeetrit. Tegelikult tundub mägi hoopis lähemal olevat ning nii kolossaalset kõrguste vahet ei oskaks küll arvata.

Meie laagrist umbes poole kilomeetri kaugusel asub endise rahvusvahelise alpilaagri (MAL) hoonetekompleks. Hiljem selgub, et too laager töötab ka praegu, kuid kliente olevat seal vähe, sest hinnad on kõrgemad kui teistes laageites. 1991. aastal baseerus eestlaste Lenini-ekspeditsioon, milles ka mina ja Valdek osalesime, just MAL-i juures. Selles laagris on instruktoritena töötanud ka mitmed eesti mehed (K. Muru, K. Hansen, E. Saar, I. Priimets jt.). Meie laagri läheduses asuvad veel kahe teise baaslaagri telklinnakud.

Meie baaslaager koosneb mõnest suuremast ja paarikümnest väiksemast tegist. Väiksemates telkides elavad alpinistid-kliendid ning vajaduse korral püstitatakse telke juurde, et uusi kliente ära majutada. Muide, ka meie oleme selles laagris kui kliendid. Suuri telke kasutab laagri teenindav personal oma vajadusteks (näiteks asub ühes telgis raadiojaam).

Auto järelkäru peal asub köök. Söögisaali ning puhkeruumi funktsioone täidab suur jurta. Järve kaldal paikneb väike saun. Läheduses on diiselgeneraator, mis õhtuti köögi ja jurta jaoks elektrit toodab. Laagri ligidale on ehitatud isegi tualett – tegelikult küll päris peldik, kuid ikkagi on seal meeldivam olla kui otse lageda taeva all kükitada.

Laagris elab küllaltki palju funktsionääre: ülem, arst, paar köögitüdrukut, saunamees-mehaanik, mitu giidi. Tavaliselt juhivad giidid välismaalaste gruppe, selle teenuse eest tuleb kõvasti maksta. Meie grupp giidide abi kasutama ei hakka.

Juba autolt maha tulles on selge, et kõrgus avaldab mõju – asub ju baaslaager 3600 meetrit ülevalpool merepinda. Tunnen kergeid tasakaaluhäireid, kiired liigutused panevad hingeldama. Mõni mees kaebab peavalu üle. Kuid kõik need on normaalsed nähud mägedes viibimise esimeste päevade jooksul.

Meid kutsutakse jurtasse õhtust sööma. Söögilaud on rikkalik: lisaks suurele praele pakutakse küpsiseid, komme, arbuusi, viinamarju. Mõned alpinistid teistest gruppidest on Lenini tipus juba käinud, nende jaoks on küpsetatud suur tort. Lubatakse teha ka meile, kui ükskord nii kõrgele-kaugele jõuame. Jurtas põleb elektrivalgus, siin on soe ja hubane.

Väljas aga on vahepeal pimedaks läinud. Puhub vinge tuul ning järsku hakkab mul päris külm, ehkki õhutemperatuur on +5 kraadi ringis. Hakkab vihma tibutama.

Tavaliselt enne kella 11 lülitatakse laagris elekter välja. Siis saabub täielik pimedus ning inimesed ronivad oma telki. Poen minagi oma magamiskotti. Sel esimesel ööl mägedes magan suhteliselt hästi.

Jüri Vilismäe

Oktoober, 2000