2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
8. “Tipu tegemise” periood III

Magamisest ei tule mul praktiliselt midagi välja. Kella kolmest saadik olen täiesti ärkvel. Tundub, et ilm on soodne ning tõenäoliselt saab meie (s.o. Anti, Holmbergi ja minu) tänane tipuüritus toimuma. Kuna tean, et Anti ja Toomas on hommikuti oma toimetustega alati kiiresti valmis saanud, samal ajal kui minul kulub selleks kõvasti aega, siis otsustan riietumisega peale hakata juba praegu, kella poole nelja ajal.

Riietun väga hoolikalt ja täpselt samuti nagu eile: jalga panen neli paari pikki pükse ja kaks või isegi kolm paari villaseid sokke, ülespoole aga viis kihti mitmesuguseid sooje riideesemeid. Ka täna panen saabaste sisse pakikesed soojendava pulbriga (need on minu viimased pakid). Kui ausalt öelda, siis ei oskagi ma nende pakikeste kasuteguri suhtes midagi väita. Kui ma nad eile pärast tipuüritust oma saabaste seest välja võtsin, siis olid nad küll soojad, aga kas oli see põhjustatud pulbris toimuvast reaktsioonist või hoopis minu jalgade soojusest, seda ma ei tea. Aga kuna lõppkokkuvõttes elasid minu varbad eilse päeva ilusasti üle, siis loomulikult panen need imepakikesed ka täna saabaste sisse.

Seljakotti püüan siiski kergemaks muuta – jätan maha 30-meetrise repsunööri ja bivikoti, ka söögipoolist võtan kaasa veidi vähem kui eile. Selle tõttu saab minu kott paar kilo kergem.

Vahepeal kuulen, et ka Anti ja Toomas hakkavad kõrvaltelgis toimetama. Samuti paistab, et veel paljud teiste gruppide inimesed teevad ettevalmistusi tõusuks – kogu laager sumiseb ja elab. Riietumiseks, asjade pakkimiseks ja söömiseks kulub mul tõepoolest väga palju aega. Vee hommikusöögi jaoks keedavad Anti ja Toomas – neil käib see asi kähku. Ka täna panen kassid alla telgi eeskojas, sest väljas on väga külm. Asjal käimine aga on jäise tuule käes tõeline katsumus, kuid sellest ei ole pääsu.

Toomas on mind oodates vist päris vihaseks saanud ning juba hakkab ta kuru poole astuma. Paari minuti pärast, kell 5.45, olen ka mina valmis ning kiirustan Toomasele ja Antile järele.

Ilm on tõepoolest väga külm, võib-olla külmemgi kui eile, sest tuul on tugevam. Taevas on selge ja pilvitu, täiskuu särab läänekaares. Lisaks meie kolmikule läheb täna üles ka suur grupp prantslasi ning ilmselt veel teisi – ees kõrgel harjal liigub pikk tulede rivi. Minu arvates pole lampe praegu vajagi, sest täiskuu valgus on küllaldane. Räägitakse, et mõni välismaalane olevat juba tagasi pöördunud – tuul olevat väga tugev. Minu arvates ei tohiks asi veel nii hull olla.

Nagu eilegi, läbime Razdelnõi kuru sadula ning peagi algab tõus järsul harjal. Varbad ja sõrmed kipuvad külmetama, seepärast pean neid aeg-ajalt energiliselt liigutama. Õnneks puhub tuul külje pealt või selja tagant ja on seetõttu talutav. Ning vähemalt liikumise ajal minu kehal külm ei hakka. Seda silmas pidades püüan teha nii vähe ja lühikesi puhkepeatusi kui võimalik.

Kõnnin ühtlaselt ja rahulikult oma tempos. Osutub, et ka Toomas liigub enam-vähem sama kiiresti, kuid Anti jääb kohe maha. Paistab, et meist eespool liigub päris palju inimesi, ka taga tulevad mõned. Esialgu kulgeb tõus normaalselt. Tunni aja pärast hakkab kuu vajuma mägede taha, kuid idas muudab peagi tõusev päike horisondi valgeks. Mõne aja pärast, kui päike tõuseb, lõpeb järsk hari ning jõuame tasasele platoole 6400 meetri kõrgusele.

Kui eile kulus mul platoole jõudmiseks kaks tundi, siis täna oleme läbinud selle maa vähem kui pooleteise tunniga. Ning minu enesetunne on tunduvalt parem kui eile – ilmselt on minu aklimatiseerumine märgatavalt paranenud. Nüüd katan näo päikesekreemiga – mingeid probleeme selle toimingu juures praegu ei teki. Kuna päike paistab eredalt, siis pean ette panema hästi tumedad prillid (kuuvalgel liikumise ajal kandsin päris tavalisi prille).

Algab platoo. Ilmselt prantslaste jaoks onrada korralikult lipukestega tähistatud. Nii ees- kui ka tagapool paistab mäkke rühkijaid. Praegu liigun Toomasest vähem kui sada meetrit tagapool ja silmside on meil kogu aeg olemas. Kuid Antit pole ma näinud tõusu algusest saadik ning tema asukohast ei ole vähematki aimu. Praegu on liikuda kaunis hea – külma igatahes ei tunne. Ning ilm on suurepärane: taevas pole ainsatki pilve, nähtavus ideaalne, ainult tuul on jäiselt külm. Ees paistab suur mäemürakas. Kuidas sinna üles saada? Üheksa aastat tagasi tehtud tõusust ei mäleta ma suurt midagi.

Vähem kui poole tunniga on kõva lumega kaetud platoo ületatud ning rada võtab suuna ees kõrguva mäemüraka vasakule küljele. Algab uus tõus. Nüüd liigume kividega kaetud kõval lumel. Esialgu on nõlva kalle suhteliselt väike (20–30 kraadi) ning liikuda kaunis kerge ja ohutu. Järk-järgult aga muutub nõlv järsemaks ning kivid jäävad harvemaks. Peagi seisab minu ees umbes 150 meetri kõrgune järsk jäine lumenõlv. Kõrgel ees ronib 5–6 inimest. Jääb mulje, nagu oleksid nad otse sinu kohal – niivõrd järsk on see nõlv. Toomas on kusagil lähedal, kuid Anti asukohast pole õrna aimugi.

Ees kõrguvast nõlvast üles ronimiseks tuleb keppide asemel võtta kätte kirka ning liikuda nn. kolmes taktis, sest lumi on väga kõva ning allalibisemise oht on suur. Kaugel all aga ootavad sind ähvardavalt teravad kivid. Päike ei paista praegu sellele nõlvale ja puhub vali tuul, mistõttu siin on üpris külm. Minu jalad ja sõrmed õnneks enam ei külmeta. Muus osas aga on ilm väga hea – taevas ei ühtegi pilveraasu ja nähtavus ideaalne.

Üsna ootamatult avastan, et ülespoole ronida ei olegi enam nii kerge nagu varem ning küllaltki sageli tuleb puhkepause teha. Pea tuikab veidi – ju siis hakkab kõrgus tunda andma. Nõlv aga muutub aina järsemaks (45–50 kraadi) ja lumi on kivikõva. Siin libiseda ei tohi! Jõuan tuginööri alumise otsani. Eile rääkis Viina-Tom, et seda nööri ei maksa eriti usaldada, sest üks ankur olevat kerge tõmbe tagajärjel firnist (kõva kristalliseerunud lumi) välja tulnud.

Mulle jääb siiski mulje, et asi nii kehv ei ole. Nööri ettevaatlikult koormates vinnan end köiepikkuse jagu (40–50 meetrit) ülespoole. See nõuab minult üpris suurt pingutust, nii et tükk aega pean seisma ja lausa lõõtsutama. Kui ausalt öelda, siis 1991. aasta tõusul ma nii ohtlikku ja hullu kohta ei mäleta. Võib-olla olid siis lumeolud teised, võib-olla marsruut erinev?

Nii või teisiti, nüüd oleme kõrgel harjal, mis viib eespoolmainitud suure mäemüraka tipu suunas. Edasi kulgeb rada selle lumise ja kaljuse harja läänepoolsel küljel. Siiski, nüüd meenuvad mulle sarnased pildid üheksa aasta tagusest tõusust. Päike paistab väga eredalt ning pea hakkab tasapisi huugama. Väsimus on juba päris suur. Praegu liigume koos Toomasega üsna aeglaselt edasi. Aga ka teiste meie läheduses tõusvate mägironijate samm on töntsiks jäänud – kõik sammuvad omaette küllaltki pikkade vahedega.

Ilm on jätkuvalt ideaalne. Siin harja varjus on isegi tuul nõrk. Kuid vaatamata lagipähe paistvale kõrvetavale päikesele ei saa liigse soojuse üle küll kaevata – tuleb vaid õnne tänada, et varbad-sõrmed enam ei külmeta. Panen kirka tagasi kotti ning edasi liigun jälle suusakeppide toel, sest harja kalle ei ole suur. Veel tuleb ületada mõned lühikesed järsud tõusud ning meie ees avaneb suur kausjas lumeväli.

Paistab, et suurem osa tõusust on tehtud. Praegu peaksime asuma umbes 7000 meetri kõrgusel – seega veel on jäänud tõusta vaid sadakond meetrit. Kuid kirjelduste järgi asub tipp veel kaugel. Kell on umbes pool kaksteist. Olen väga väsinud. Kuid kõik tingimused tõusu jätkamiseks on ideaalsed ning täna tuleb lõpuni minna!

Lumeväljal on tähistatud rada ilusasti ees. Nii ees- kui tagapool näeb väga aeglaselt liikuvaid inimesi. Peale esimest lumist “kaussi” tuleb teine ning selle taga algab uus, veidi järsem tõus kividega kaetud küngastele. Eelpoolmainitud suur mäemürakas on jäänud seljataha ning me oleme temaga peaaegu ühel kõrgusel. Ehkki asume ümbritsevatest mägedest tunduvalt kõrgemal, pole siit platoolt erilist väljavaadet, sest kaugemad tipud jäävad platoo serva varju. Paistavad vaid suured lumised väljad ja kividega ülekülvatud väikeste küngaste rivi.

Algab tõus küngastele. Väsimus on tohutu, pea valutab kergelt. Iga paarikümne sammu järel tuleb teha väike paus ja lõõtsutada. Ning nüüd ütleb Toomas välja väga ärevusttekitava uudise – nimelt kardab ta, et temal võib tekkida kopsuturse. See veel puudub!

Kopsu- ja ajuturse on kõrgmägedes tekkivad väga rasked haigused, mis tihti lõpevad surmaga, kui õiget abi kohe ei saa. Nende haiguste olemus seisneb selles, et madala õhurõhu toimel (aga kõrgmägedes see ju nii on!) võivad inimese veresooned hakata läbi laskma vere vedelaid komponente, mis siis kopsu või ajju kogunevad ning vastava organi tegevuse halvavad. Jääb vaid jumalat paluda ja loota, et Toomasega seda ei juhtu. Kopsu- või ajuturse korral tuleb kannatanu viivitamatult allapoole toimetada (kui ta ise enam liikuda ei suuda).

Väga aeglaselt ja visalt rühime edasi. Tipp ju peab kusagil läheduses olema! Ning praegu ei saa tagasipöördumisest enam juttugi olla! Kuid ei paista seda tippu veel kusagilt. Kui jõuad järjekordse künka otsa, siis tuleb veidi tasasemat maad ning jälle ootab ees tõus uuele künkale (need kivised künkad moodustavad mingi harja). See asi tundub lausa lõputa.

Väsimus aga on kohutav. Nüüd teen lühikesi pause juba iga kümnekonna sammu järel. Meeleheitlikult püüan Toomase kannul püsida. Lõpuks ütleb Toomas, et näeb tiputuuri. Kas tõesti?! Veel sadakond meetrit astuda ja tõepoolest oleme kohal! Viskan koti seljast. Väsimus on nii suur, et tiputuur ja ümbritsevad vaated mulle erilist huvi ei paku.

Tegelikult on Lenini tipp kaunis suur kividega kaetud lumine plats. Tuur on õigest (s.o. geograafilisest) tipust sadakond meetrit eemale pandud – võib-olla ei taheta Lenini kuju ja mälestustahvleid välismaalastele näidata? Praegu on tipus kümmekond väsinud ja õnnelikku mägironijat. Kõik tegelevad millegagi: pildistavad, söövad, istuvad või jalutavad. Võtan ka ise šokolaadi ja jõujooki, kuid erilist söögiisu mul pole.

Kell on umbes veerand kaks, seega kulus meil kolmandast laagrist tippu jõudmiseks seitse ja pool tundi – polegi paha saavutus. Ilm aga on erakordselt hea ja ilus – ei taevas ega all orgudes pole näha ainsatki pilve. Puhub parajalt kõva tuul, mistõttu seistes hakkab veidi jahe. Kuid puhhi ma selga siiski veel ei pane (ilmselt ei jõudnud ega viitsinud!). Peavalu on kaunis kerge ning enesetunnet võib praeguses olukorras isegi rahuldavaks pidada.

Kas olen nüüd rõõmus ja õnnelik? Mingil määral kindlasti. Kuid praegu ei jõua sellised tundmused ja emotsioonid minuni, sest ees seisab veel pikk ja vaevaline tagasitee. Alles pärast seda saab öelda, kuidas asi tegelikult läks.

Võidukalt lehvitab Toomas oma isikliku sponsori – turvafirma “Akropol” – lippu. Kahjuks ei ole minul põhjust kedagi abi ja toetuse eest tänada (kui oma perekond ja paar tuttavat kõrvale jätta). Mul oli küll plaanis viia tippu alpiklubi “Firn” embleem, kuid õnnetuseks kadus see juba reisi esimestel päevadel. Rohkem kui pool aastat olin unistanud, kuidas ma tipus laulan: “Suur Lenin ta oli üllas!...”, kuid otsustaval momendil läks see mul täiesti meelest.

Kuna Toomase kartus kopsuturset saada on väga tõsine, siis ei jää me tippu pikaks ajaks ning juba paarikümne minuti pärast (kell võib olla kusagil poole kahe ringis) alustame tagasiteed. Laskume mööda tõusuteed. Loomulikult, esialgu on laskumine tunduvalt kergem kui tõus, kuid aeg-ajalt tuleb ka nüüd puhkepause teha. Toomas rühib ees, temast maha jääda ma ei taha. On näha, et kõrgus avaldab ka Toomasele väga tugevat mõju – kiirusest, mida mees madalamal arendas, on õige vähe järele jäänud (mina oma liikumiskiirusega sellel suvel aga hiilanud ei ole).

Teel tuleb vastu veel paar tipu poole rühkijat, kuid Antit me ei kohta. Raskele sammule vaatamata liigume üpris jõudsalt allapoole. Mõne aja pärast oleme järsu nõlva kohal, kust algab tuginöör. Sel ajal, kui Toomas mööda tuginööri laskub, püüan mina seda köit julgestada. Ega ma õieti aru saa, mille abil on nöör kinnitatud (võib-olla kirkaga?), aga igaks juhuks panen jala kinnituskoha peale. Tuginööri kasutades laskun ka ise kiiresti, kuid ettevaatlikult alla. Sel ajal on mul käes kirka, sest nööri lahtituleku korral ei oleks suusakeppidest mingit abi.

Nüüd tuleb hästi ettevaatlikult laskuda veel sadakond meetrit. Oleks ju tõeline narrus ja rumalus praegu selles kohas vääratada! Pärast seda on kõige ohtlikumad kohad seljataga ning võib veidi rahulikumalt hingata. Panen kirka kotti ja taas sammun edasi suusakeppide toel.

Mitte kaugel all paistab 6400 meetri kõrgusel asuv suur platoo. Ilm on jätkuvalt ideaalne: nähtavus hea ja tuul nõrgenenud. Liikuda on parajalt soe. Kuid hoolimata sellest, et mul on jalas neli paari pikki pükse ja ülevalpool viis kihti sooje riideid, ei ole ma veel kordagi higistanud. Vaated siit on isegi paremad kui tipust, kuid praegu pole minul silmi ümbritseva ilu jaoks.

Väsimus on totaalne ja juba väga tihti tuleb puhata. Toomas on saavutanud minu ees väikese edumaa. Veidi enne platoole jõudmist kohtame ootamatult Antit. Selgub, et mees jõudis järsust (tuginööriga) nõlvast üles, seega 6800–6900 meetri kõrgusele. Siis aga olevat tema varbad ja sõrmed hakanud nii kõvasti külmetama, et ta pidi tagasi pöörduma. Aga sellele vaatamata – jõuda 59 aasta vanuselt nii kõrgele – minu arvates on see väga suur saavutus. Tubli, Anti! Tõsi, sellel momendil ma niisugustele asjadele küll ei mõelnud, sest peas keerles ainult üks mõte – saaks vaid eluga alla!

Laskume edasi ja varsti jõuame platoole. Ning siis äkki näeme oma mehi – Valdo, Valdek, Kristjan ja Indrek on siia tõusnud ning nüüd valmistuvad laagri püstitamiseks platoo ülemisse otsa. Selgub, et neil kõigil on plaanis homme tippu üritada. Muidugi on mehed meid nähes rõõmsad ning õnnitlevad ja suruvad meil käppa.

Siiski teen siinkohal väikese kõrvalepõike. Nimelt, hiljem Toomasega juttu tehes kerkib üles küsimus, et huvitav, miks Valdek meid tollel hetkel ei filminud ega intervjueerinud, nii nagu ta eelmisel päeval Viina-Tomiga tegi? Oleks ju hiljem päris huvitav kuulata-vaadata, mis juttu sa niisugusel momendil suust välja ajasid. Ehk oli Valdek ise parajalt väsinud ning see asi ei tulnud talle mõttessegi?

Olgu nüüd selle filminäitlemisega lood nii nagu on! Kõigepealt tuleb siiski jõuda Razdelnõi kurul asuvate telkideni. Vaatan ringi – Toomast pole kusagil. Pagan, ikkagi lidus ta minu eest minema! Kuid pole midagi parata, tuleb üksinda teed jätkata, sest Anti samm on veel aeglasem kui minu oma ja ta jääb kohe taha. Ning minul ei teki mõtetki teda järele oodata. Samal ajal on mul tunne, et minust aeglasemalt ei saaks vist ükski inimene liikuda...

Väga aeglaselt komberdan piki platood allapoole. Pea huugab ja valutab kergelt, kuid väsimus on kapitaalne. Veel tund-poolteist minna! Kui ainult lõpuni vastu peaks! Aga ilm on jätkuvalt suurepärane. Ees paistab Razdelnaja tipp, praegu asun temast veidi kõrgemal. Kella poole nelja paiku (siiani on laskumiseks kulunud kaks tundi) on platoo seljataga ning ees seisab viimane 300-meetrine järsk laskumine harjal, mis viib sügavuses paistvale Razdelnõi kurule. Ees ei paista kedagi olevat. Huvitav, kus Toomas on? Ilmselt on ta kusagil kivide taga ning teda ma lihtsalt ei näe.

Poleks iialgi arvanud, et see viimane laskumine nii ränk on! Iga paari-kolmekümne sammu järel pean tegema väikese puhkepausi ja hingeldama. Mõnda aega sammun mööda kõvaks trambitud tõusuteed. Siis aga otsustan pöörata kõrvale puhtale lumele. Paraku on lumi sügav ja kaetud koorikuga, mis inimest ei kanna. Seetõttu on võimatu glisseerida (mööda lund allapoole liugu lasta) ning peale mõneminutilist lumes sumpamist leian, et kõva lumi on laskumiseks siiski parem. Pöördungi rajale tagasi. Varsti aga mõtlen uuesti, et pehme lumi on liikumiseks ikkagi parem. Ja nii ma siis pendeldangi mööda harja allapoole. Kuid kuru ei taha kuidagi lähemale tulla!

Lõpuks olen siiski kurul. Nüüd jääb ainult väike tõus telkideni. Täna on see veel põrgulikum kui eile. Kuid kell kolmveerand viis olen ikkagi telkide juures! Kas tõesti on asi tehtud?!

Lähen kohe Borissi telgi juurde ning küsin Toomase kohta. Kuid Boriss pole teda näinud. Pagan, kuhu ta siis jäi?! Aga pole midagi teha – tuleb lihtsalt ootama jääda. Boriss soovib mulle tipu puhul õnne (ilmselt soovisin mina ka temale, sest varem polnud selleks võimalust). Borissil on tee valmis keedetud ning kustutan esimese janu. Pikale ja ülimalt raskele päevale vaatamata pole janu kuigi suur. Saan teada, et Viina-Tom on juba päeval alla C2-sse laskunud.

Veidi aja pärast saabub ka Toomas. Selgub, et hoopis mina lidusin üleval platool tema eest minema! Ju siis oli ta tol momendil kusagil kivi taga ja mina lihtsalt ei märganud seda. Sest meelega ei oleks ma teda mitte mingil juhul maha jätnud. Harjal olevat Toomas küll proovinud mind kätte saada, kuid ka tema jõuvarud olid praktiliselt täiesti otsas ning ta ei suutnudki mulle enam järele jõuda. Igatahes, lõpp hea, kõik hea! Lõpuks söandame Toomasega ka teineteisele tipu puhul õnne soovida – alles nüüd võib teatava kindlusega väita, et asi on korda läinud. Varsti saabub ka Anti.

Kuid Toomas on ikka veel mures oma kehva enesetunde ja kopsuturseohu pärast. Seepärast otsustavad nad Borissiga laskuda veel täna õhtul madalamale C2-sse. Nad kutsuvad ka mind kaasa, kuid leian, et selliseks pingutuseks pole ma ei vaimselt ega füüsiliselt valmis. Arvan, et siinne koht on küllaltki turvaline ning pole mingit mõtet laskumisega oma kannatusi suurendada. Ööbin siin ning homme laskun rahulikult alla. Ka Anti arvab sedasama, seega jääme täna öösel sellesse laagrisse vaid kahekesi (muidugi jääb siia ka hulk välismaalasi).

Toomas aga ronib minu telki (tema “Tundra” on ju praegu C4-s), et enne allaminekut tunnike-poolteist magada. Ehkki mina olen väga väsinud, hakkan üpris jõudsalt taastuma. Kõrgusega seotud ilmingud (peavalu ja halb enesetunne) kaovad kiiresti. Keedame vett ning manustame suurel hulgal igasuguseid jooke.

Päeva jooksul on laagrisse juurde tulnud uut rahvast. Meie “Tundra” asemele on hispaanlased oma telgi püsti pannud. Väga kiiresti pakivad Boriss ja Toomas oma asjad. Nad võtavad maha ka Borissi telgi ning viivad selle alla. Kell hakkab saama juba 7, kui Boriss ja Toomas teele asuvad. Ilm on ikka veel väga ilus, valget aega rohkem kui kaks tundi, rajad ees – küll mehed ikka alla jõuavad!

Ja nagu hiljem teada saame, läks nende laskumine tõepoolest kiiresti ja viperusteta. Toomasel olevat kulunud teise laagrisse jõudmiseks ainult kaks tundi – isegi vähem kui Borissil. Ning mida madalamale olevat Toomas jõudnud, seda paremaks olevat tema enesetunne läinud. Mingit kopsuturset tal ei tekkinud.

Meie Antiga aga jääme kahekesi. Keedame teed, kisselli ja suppi ning seejärel seame end minu kollasesse telki magama. Seega täna öösel magavad meie neli meest kõrgel C4-s 6400 meetri peal, kaks meest siin C3-s, kolm meest madalamal C2-s, Tatjana veel madalamal C1-s ning Natalja päris all baaslaagris – kogu Lenin on eestlasi täis!

Nagu tavaliselt, tõotab ka tänasele erakordselt ilusale päevale järgneda külm öö. Teen kõik ettevalmistused hästi külmaks ööks. Sellistel puhkudel panen selga vähemalt kaks villast sooja särki ning jalga kaks paari pikki villaseid pükse. Magamiskoti peale tõmban puhhi. Ning ehkki minu magamiskott ei ole just kõige parem (mõnede minu tuttavate arvates on ta lausa kehv!), pole mul selle retke jooksul magamise ajal peaaegu kunagi külm hakanud. Oma saapad topin pahhillide sisse ning panen nad jalutsisse magamiskoti alla. Ning mitte kordagi ei külmunud saapad seal kõvaks.

Kui möödunud päevale veel kord tagasi vaadata, siis arvan, et see oli tõesti üks suur ja ilus päev. Eks ju, Toomas? Ilmselt on see päev minu pika mägedeskäimise tipphetk. Ning paistab, et tulin sellest raskest katsumusest puhtalt välja – ei saanud ma ühtegi külmakahjustust ega muud terviseriket.

Anti aga kurdab, et tema mõned varbad on tuimad ja tundetud – ju siis said nad päris kõvasti külma. Võib-olla oleks ka tema pidanud kandma täispahhille – need on ju rasketel suusamatkadel kindlalt äraproovitud asjad. Loodame siiski, et Anti varbad saavad kiiresti korda.

Eelseisev öö on meile juba kolmas 6100 meetri kõrgusel. Kahel eelmisel ööl ma praktiliselt ei maganud. Kuna minu jaoks on psüühilise pinge langus väga suur, siis loodan, et täna öösel ehk saan rahulikult magada. Aga võta näpust!...

Jüri Vilismäe
Jaanuar, 2001