2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
5. Puhkeperiood baaslaagris

Tõuseme üsna hilja, sest täna algab meil siin baaslaagris 3-päevane puhke- ja kosumisperiood ning seega pole plaanis kusagile minna. Pärast puhkeperioodi aga algab meie ürituse otsustav ja kõige tähtsam etapp - “tipu tegemise” periood. Selle vältel viibime vaid kõrgemates laagrites ning alla baaslaagrisse laskume alles siis, kui meie üritus on lõppenud (kas võidukalt või mitte).

Täna hommikul on ilm päris ilus - igati sobiv puhkuse veetmiseks. Hommikusöök karjuste juures jääb hiljaks, sest riisipuder ei taha ega taha valmis saada. Peale sööki aga algab suur pesupesemine - tegelikult polegi ma selle retke jooksul oma riideid pesnud ning nad haisevad päris kõvasti. Et käsi mitte külmas vees leotada, siis soojendatakse priimustel vett. Valdo on alt Ošist isegi pesupulbrit siia toonud, nii et pesupesemine ei tohiks probleeme valmistada. Musti riideid on mul terve hunnik ning nende pesemiseks kulub kõvasti rohkem kui tund aega. Päikese ja tuule käes kuivavad kõik asjad õhtuks ära. Ka teistel meie inimestel on täna pesupäev.

Lõuna paiku köetakse meie jaoks saun ning üle pika-pika aja saab end korralikult puhtaks pesta. Kui ausalt öelda, siis eelmisest saunakorrast saadik (rohkem kui 10 päeva tagasi) olen vaid paar korda varbaid pesnud. Selle aja jooksul ei olegi ma vist näole vett pannud. Ning tõtt öeldes pole ma märganud, et sellest midagi halba või ebameeldivat oleks juhtunud.

Nimelt rakendan mägedes viibimise ajal põhimõtet, et kõige paremini kaitseb sinu nahka mägedes valitsevate raskete ilmastikutingimuste eest just “räpane kest”, mille organism ise sinu nahale tekitab. Ning selle kesta mõttetu mahanühkimine teeb sulle rohkem kahju kui kasu. Meenutan üht ammust mägimatka siinsamas Kirgiisias, kus meie grupis oli kaks arstipiigat, kes end iga päev vähemalt kaks korda hoolega pesid. Ning nad vaesekesed kannatasid kogu matka vältel päikesest põhjustatud tõsiste nahapõletuste käes.

Seepärast arvan mina, et kui end mägedes iga 6-7 päeva tagant korralikult pesta, siis on see puhtuse seisukohalt küllaldane. Jalgu aga peaks tihedalt pesema - võimaluse korral igal õhtul. Kuid esimeses ja eriti teises laagris puudusid meil selleks normaalsed võimalused ning seetõttu tuli tõepoolest rohkem kui nädal aega täiesti pesemata olla.

Jätkem nüüd targutused isikliku hügieeni teemadel! Igatahes oli saunaskäik tõeline mõnu. Ning jälle sai kuumast leiliruumist otse külma järvevette karatud. Ette rutates tuleb aga nentida, et kahjuks jäi see saunaskäik siin baaslaagris meile viimaseks.

Paistab, et täna lõunasööki ei tehtagi. Valdo käseb meil puhastada maapähkleid ning selle tegevuse käigus ma söön rohkem pähkleid kui neid puhastada jõuan. Õnneks on mul veel alles paar õuna, mille ma Ošist ostsin ning veidi leiba, mis on isegi praegu (kaks nädalat pärast ostmist) söögikõlblik.

Vahepeal räägib Tatjana meile sellest, millega ta esimeses laagris tegeles, kui meie kõrgemal olime. Selgub, et ta veetis seal oma aega kaunis sisukalt. Iga päev käis ta paar tunnikest laagri ümbruses liustikul kolamas. Seal olevat ta näinud võrratult ilusaid jääst moodustisi, pragusid ja isegi koopaid. Samuti suhtles Tatjana päris intensiivselt esimese laagri elanikega ja sai teada palju huvitavat nii mägede, kohalike olude kui ka inimeste kohta. Ilmselt soodustas seda suhtlemist ka asjaolu, et Tatjana emakeel on vene keel. Samuti selgub, et päris tihti olevat esimeses laagris viibinud baaslaagri ametimehed.

Millega aga Natalja vahepeal baaslaagris tegeles, sellest meil juttu ei olnud. Kuid paistab, et suurt igavust ta ei tundnud, sest sõbrustas laagri köögitüdrukutega.

Õhtupoolikul lähen laagri ümbrusesse kõndima - nimelt kavatsen ära käia rahvusvahelises alpilaagris (MAL), kus 9 aastat tagasi elasin. Paraku jääb teele ette küllaltki suur jõgi (see jõgi saab alguse Rändajate kuru lähedalt), millest ma jalgu märjaks tegemata üle ei pääseks. Selle tõttu jääbki mul täna MAL-is käimata (hiljem saan teada, et veidi allpool oleks jõest kerge vaevaga üle saanud).

Nüüd aga uitan üsna sihitult mööda laagrilähedasi künkaid. Selgub, et siin on väga ilus ja omapärane maastik - kuni paarikümne meetri kõrguste küngaste vahel on kümneid kauneid järvekesi. Küll oleks tore siin talvel suuskadega sõita!

Kui laagrisse tagasi jõuan, siis selgub, et kohale on saabunud meie ekspeditsiooni viimane liige - Boriss Slepikovski. Boriss täidab meie grupis ka arsti ülesandeid ning homme on tal plaanis igaühega individuaalselt vestelda, muresid kuulata ja vajaduse korral nõu anda.

Boriss on umbes 45-aastane mees, rahvuselt venelane. Elukutselt on ta arst (praegu küll vist töötab Maardu linnavolikogus või -valitsuses). Ta on tegelnud mägironimisega rohkem kui 20 aastat ning on väga kogenud. Boriss on tõusnud teiste mägede hulgas ka endise NSV Liidu kõrgematele tippudele: Kommunismile (nüüd Ismail Somoni nimeline või ka Sameniidide tipp; 7495 m) ja Korženevskajale (7105 m). Paar korda olevat ta üritanud tõusta ka Leninile, seni edutult. Teadaolevalt on Boriss üks kahest Eestimaa mehest (mõlemad küll rahvuselt venelased), kes proovinud tõusta maailma kõige kõrgemale mäele - Mount Everestile (8848 m). 1998. aastal olevat ta jõudnud umbes 8600 meetri kõrgusele.

Tundub, et Boriss on väga intelligentne ja laia silmaringiga mees. Meie inimeste seas paistab tal olevat väga suur autoriteet. Ehkki mulle tundub, et Boriss võib ka eesti keeles suhelda, räägib ta siiski vaid vene keeles ning mitte ükski eestlane ei pöördu tema poole eesti keeles.

Kuid mägironimise seisukohalt vaadates on Boriss meist praegu 13 päeva maas. Kas suudab ta järelejäänud lühikese aja jooksul saavutada vajaliku aklimatiseerumistaseme ning tippu jõuda? Seda peab näitama lähem tulevik. Igatahes juba homme läheb Boriss üles esimesse laagrisse ning alustab seal iseseisvat tutvumist marsruudiga.

Enne õhtusööki jõuavad baaslaagrisse Valdek ja Indrek. Täna on nad korda saatnud lausa fantastilist: varahommikul tõusid viie ja poole tunniga esimesest laagrist teise, sealt tagasitulemiseks kulus neil 2 tundi ning laskumiseks C1-st siia kulus veel vaid 2 tundi. Tõepoolest, minu arvates lausa fenomenaalne saavutus! Ette rutates aga peab ütlema, et isegi nii suurest kiirusest ja jõust siin suhteliselt madalal kõrgusel ei piisanud Indrekul Lenini tippu jõudmiseks. Niisugused on kõrged mäed.

Täna õhtul ei ole ilm just kõige parem ja seetõttu sööme karjuste jurtas sees. Jurtas on kitsas ja hämar, kuid hubane. Valdo teeb praekartuleid ning saame end päris kõvasti täis pugida. Õhtul istume jälle laagri jurtas ja ajame loba. Seltsiks on mõned Krasnojarski mehed. Mõistagi ei möödu niisugune istumine viinavõtmiseta. Osutub, et meie Boriss on suurepärane rääkija. Loomulikult käib jutt vene keeles. Selle keelega on mul alati raskusi olnud, pealegi puudub viimasel ajal peaaegu igasugune vene keele praktika. Kuid vanale rasvale toetudes saan siiski hakkama. Tundub aga, et meie noortel meestel on vene keelega suuremad probleemid.

Ehkki me laagri jurtas üldjuhul enam ei söö, toovad köögipiigad meile teed ning välismaa klientide arvelt saame värsket leiba ja puuvilju süüa. Jätkuvalt püüab kirgiisitar Kristjanit võita, nüüd aga sekkub (või õigemini, tõmmatakse) asjasse ka Indrek.

Kogu puhkeperioodi jooksul baaslaagris magasin enam-vähem normaalselt. Tõsi, “abalakovi äratuskell” ajas mind õige vara üles ning hiljem ma enam magama ei jäänud. Magamise ajal ma harilikult külma ei tundnud.

Täna öösel tibutab veidi vihma. Kuna ühest kohast laseb meie telk vett läbi, siis pean kõik asjad sellest kohast eemale nihutama, et nad märjaks ei saaks.

Kolmapäev, 9. august
14. päev. Baaslaagris

Ka täna puhkame baaslaagris ning igaüks sisustab aega oma äranägemise järgi. Juba hommikust saadik on ilm kehvem kui tavaliselt: taevas pilves, aeg-ajalt tibutab vihma, on üsna jahe.

Täna hommikul vaatab Boriss meid kõiki ükshaaval üle. Grupi iga liige räägib talle nelja silma all oma tervisemuredest ja -hädadest. Ning loomulikult ei tohiks arsti eest midagi varjata. Praegu mul midagi erilist kaevata ei olegi - tervis on üpris korras. Aeg-ajalt küll köhin ja nuuskan veidi verd, kuid ragin kõrvades on praktiliselt kadunud. Unetuse puhul aga soovitab Boriss ettevaatlikult tarvitada unerohtu - neelata unerohutablett alles siis, kui 2-3 tunni jooksul pole uinunud.

Sel aastal olen siiani pääsenud kergelt - ma pole veel saanud ühtegi päikesepõletust ja isegi huultel pole ville (mägedes on lõhkised ja villis huuled väga ebameeldivad!). Ka jalgadel pole veel ühtegi villi ja kõik luud-liigesed on terved. Ning retke alguspäevade kõhuhädast tingitud haigusnähud on täielikult möödunud. Doktor mõõdab vererõhku - mul on see 110/70; ning pulss - 72. Minu arust lausa ideaalne.

Siinkohal avaldan mõningaid mõtteid mägironimise meditsiiniliste aspektide kohta, õigemini, kuidas mägedes haigusi ennetada ja ravida. Minu arvates on tervise hoidmine mägedes üks põhilisi prioriteete - haigena pole kõrgmägedes mingit edu loota.

On üldtuntud tõde, et alati on haigusi kergem ja õigem ennetada kui ravida. Seetõttu tuleb reisil ja mägedes viibimise ajal rõhuda just profülaktikale ja mõõdutundele: eriti lõunamaa linnades olla ettevaatlik toiduga, mitte juua vett igast ettejuhtuvast lombist, mitte seista märja nahaga tuule käes, päevitada mõõdukalt jne. Enne ekspeditsioonile minekut lasin ennast vaktsineerida difteeria, tüüfuse ja kollatõve vastu. Muide, vaktsineerimine on väga kallis - näiteks maksab A-hepatiidi vastane süst 370 krooni. Kui aga haigus kõigele vaatamata kallale tuleb, siis peab kasutama arstirohtude abi.

Haigustega võitlemiseks on mul igal matkal kaasas isiklik apteek (vaatamata sellele, kas grupil on n.-ö. ühiskondlik apteek või mitte). Võimaluse korral püüan küll kasutada grupi apteegis olevaid rohtusid, kuid alati ei ole see võimalik. Nagu näiteks praegu, kus praktiliselt kogu meie apteek asub C1-s. Tihtipeale saavad grupi apteegis olevad rohud enne matka lõppu otsa ning siis võib isiklik apteek lausa hädavajalikuks osutuda.

Tavaliselt on minu isiklikus apteegis väike kogus rohtusid ja tablette, mida mul kõige tõenäolisemalt reisi ajal vaja läheb (aspiriin, valu-, põletiku- ja kõhuhädavastased vahendid). Isiklikus apteegis peavad olema ka rohud, mida sa vajad mingi eriti spetsiifilise (ainult sinule omase) haiguse korral ning mida grupi apteegis üldse ei tarvitse olla.

Sel aastal on minu apteek mahukam kui tavaliselt: siin on ühe-kahe kuuri jagu antibiootikume, kõhuhädavastaseid tablette, unerohtu, valuvaigisteid, aspiriini, vietnami salvi, kreeme, vitamiine, sidet, plaastrit jne. Harilikult kulub kõrgmägedes kõige rohkem aspiriini - soovitan seda kasutada isegi profülaktikaks ning väga kõrgel ka vere vedeldamiseks (et vältida veresoonte ummistusi). Kui mägedes kõik hästi ja viperusteta läheb, siis kasutab inimene ravimeid üsna vähe.

Omaette teema on vitamiinid. Tavaliselt võtan ma mägedes iga päev sisse ühe polüvitamiinitableti (sellel reisil “Livol”) ning 0,5 grammi puhast C-vitamiini (askorbiinhapet). Tundub, et sellest kogusest piisab. Väga suurtel kõrgustel ja rasketel päevadel võiks C-vitamiini ka rohkem tarbida. Näiteks soovitas Valdek võtta aklimati parandamise eesmärgil iga päev sisse kuni 4 grammi puhast C-vitamiini. Minu arvates on see siiski liiast - kui keegi veel mäletab lapsepõlvest kollaseid C-vitamiini dražeesid, siis tuleks 4 grammi askorbiinhappe saamiseks alla neelata 80 sellist dražeed ehk peaaegu pool purgitäit!

Kuid tundub, et C-vitamiini ülisuured kogused tõepoolest aitasid Valdekul kõrgusega paremini kohaneda ning vaatamata oma kehvapoolsele aklimatiseerumisvõimele jõudis ta lõpuks ikkagi tippu. Nagu juba öeldud, piirdusin mina väiksemate vitamiinikogustega, kuid arvan, et päriselt ilma vitamiinideta kõrgmägedes hästi hakkama ei saa.

Juba eespool mainisin, et sel suvel õnnestus minul, aga ka teistel meie grupi liikmetel terviseprobleemidega suhteliselt hästi hakkama saada. Eks peitub siin ka üks põhjus, miks meie ekspeditsioon kokkuvõttes nii edukas oli - üheksast üritajast kuus jõudsid tippu.

Peale meie läbivaatamist ja arstliku konsultatsiooni andmist pakib Boriss oma asjad kokku ning seab sammud C1 poole. Tõsi, Sibulavälja lõppu õnnestub tal autoga sõita ning sellega oma pikka teekonda vähemalt ühe tunni võrra lühendada.

Enne lõunat lähen paaritunnisele “jalutuskäigule”. Nimelt otsustan tõusta Petrovski tippu viivale harjale ning seda mööda ülespoole liikuda. Petrovski tipp (4800 m) ja tema põhjapoolne mäehari kõrguvad Atšik-Taši oru läänepoolsel küljel otse MAL-i kohal. Omal ajal (ja ilmselt ka nüüd) kasutati seda treeningtipuna parema aklimatiseerumise saavutamiseks enne tõusu Leninile. 1991. aastal käisin ka ise selles tipus.

MAL-ist veidi allpool asuva karjuste jurta ligidal ületan jõe, mis tuleb Rändajate kuru poolt. Seejärel alustan üpris järsku tõusu mööda rohuseid mäekülgi ülespoole. Vähem kui tunni ajaga olen harjal.

Peaaegu otse all, paarisaja meetri sügavusel, asub MAL-i hoonetekompleks. Veidi eemal paistab ka meie baaslaager ning veel kaks laagrit. Siit ülevalt on hästi näha, kui palju järvekesi meie laagri kõrval asub. Samuti on näha, et tegelikult voolab Atšik-Taši orus kaks jõge. Need jõed voolavad oru külgedel: läänepoolne tuleb Rändajate kuru suunast, idapoolne aga otse Lenini liustikult. Viimane jõgi on hoopis suurem ja võimsam kui esimene ja ta voolab sügavas sälkorus (kanjonis).

Teiselpool harja sügavas orus on üsna suur, kuid lühike praguderohke liustik, mis saab alguse Petrovski põhjaseinalt. Põhja suunas avaneb vaade kaugele ja väga suurele Alai orule (tegelikult küll väikesele osale temast). Paraku on praegu ilm veidi udune ja nähtavus mitte kõige parem. Sellest hoolimata on vaated harjalt Atšik-Taši orule ja ümbritsevatele mägedele võrratud ja lummavad. Kahjuks jääb Lenin Petrovski taha ja teda pole üldse näha.

Siin üleval puhub kaunis tugev ja vinge tuul. Nüüd hakkan liikuma piki harja Petrovski tipu suunas (s.o. lõuna poole). Hari on üsna kitsas, siin-seal on harjal üksikuid kivirahnusid ja kaljusid. Paistab, et toidu otsingul tõusevad lambad peaaegu harjale välja.

Päris tükk maad kulgeb hari väikeste tõusude ja langustega peaaegu horisontaalselt. Pikkamisi muutub hari järjest kitsamaks, hakkavad tulema sandarmid (üksik terav kalju mäeharjal), kuid vähemalt esialgu nad liikumist oluliselt ei takista. Pikapeale hakkab tõus järsemaks muutuma. Harjal kohtan umbes 10-liikmelist välismaalaste gruppi, mis parajasti allapoole laskub.

Kuna aeg on hiline (tahan ju lõunasöögi ajaks laagrisse jõuda) ja ilm mitte just kõige parem, siis otsustan tõusu lõpetada ja tagasi alla minna. Laskun mööda järsku mäekülge otse MAL-i juurde (nõlva kõrgus on umbes 300 meetrit, kalle 35-40 kraadi).

Möödaminnes lähen MAL-ist läbi. Laager tundub lausa mahajäetud olevat. Mitmed hooned on lagunemas. Siiski näen, et lipuvardas lehvib paar lippu - tähendab, laager ilmselt töötab. Kurbuse ja nostalgiliste tunnetega meenutan ilusaid aegu 9 aastat tagasi, kui siin kees ja pulbitses peaaegu läänelik elu. Praegu aga näen suures laagris vaid paari igavlevat töömeest.

Peale lõunat läheb ilm kehvemaks: sajab vihma ja puhub vali tuul. Istun telgis ning kirjutan päevikut ja kirja kodustele. Ilmselt on see minu viimane kiri siitmailt. Aga kui ma oleksin teadnud, et see kiri on teel tervelt poolteist kuud (kiri jõudis Eestisse 23. septembril!), siis loomulikult poleks ma seda üldse kirjutanud.

Ootamatult saabuvad baaslaagrisse meie soomlased. Selgub, et nad on kogu oma gaasi ära kulutanud ning tulevad nüüd siia alla balloone täitma. Eestlastele veidi arusaamatul põhjusel joovad soomlased kohutavalt palju keedetud vett. Kuid lumest vee sulatamiseks ja selle keetmiseks kulub tõepoolest väga palju gaasi.

Saame teada, et soomlased on püstitanud oma teise laagri Lipkini marsruudil 5100 meetri kõrgusele. Osa asju aga olevat neil viidud juba 5700 meetri peale. Soomlased kavatsevad puhata baaslaagris ainult ühe päeva ning ülehomme tulevad koos meiega esimesse laagrisse.

Õhtul läheb vihmasadu üle lumesajuks. Sadu on väga tugev - maha langeb 15-20 cm märga ja rasket lund. Pidevalt tuleb telke kloppida, et lumi neilt maha rappuks. Mõni telk vajubki lume raskuse all kokku. Ka meie varustuse telgil, kus Valdo ja Valdek elavad, murdus üks vai. Õnneks suutsid mehed selle ööpimeduses ära parandada.

Täna õhtul ma eriti kaua jurtas ei istu, vaid lähen oma telki magama (Anti ja Tatjana on juba varem magamiskotti pugenud). Kuid noored (Kristjan, Indrek ja köögitüdrukud) hullavad ja kilkavad veel kaua. Nad peavad lumesõda, teevad laagri keskele suure lumememme ja kaunistavad seda omapäraselt.

Neljapäev, 10. august
15. päev. Baaslaagris

Hommik baaslaagris on võrratult ilus. Taevas ei ole mitte ainsatki pilve, puhub väga nõrk tuul. Kõik kohad on kaetud valge lumevaibaga. Ka laagrit ümbritsevad mäed ja nõlvad on lumest valged. Sügavsinise taeva taustal kõrgub sinakasvalge Lenin kogu oma hiilguses. Hommikul on päris külm, kuid särava päikese käes läheb ilm kiiresti soojemaks. Kuumale päikesekiirgusele vaatamata püsib lumi laagris peaaegu lõunani. Ümbritsevatelt madalatelt mäetippudelt ei sula lumi isegi õhtuks.

Suure osa tänasest päevast tegelen ettevalmistustega homseks väljaminekuks. Paistab, et kaasa tuleb võtta palju asju, mis aga tähendab, et homme saab minu seljakott raske olema. Aga ülehomme, kui tõuseme esimesest laagrist teise, on minu kott kindlasti veel raskem, sest lisandub 6-7 kg ühiskondlikku varustust. Mitu korda vaatan oma riided ja muud asjad üle, kuid lõppude lõpuks ei raatsi midagi maha jätta. Seega tõepoolest tuleb minna raske kotiga...

Olen oma vibramsaapad ära kuivatanud ja korralikult sisse määrinud. Kuna ma ei taha neid madalal käimisega asjatult märjaks teha, siis panen nad kotti ning homme kõnnin matkasaabastega.

Tatjana ja Anti on käinud baaslaagri ümbruses kõndimas ning kiidavad koha ilu, eriti aga laagri läheduses olevat võimsat jõeorgu. Õhtupoolikul leian minagi paar vaba tundi ning lähen asja lähemalt uurima. Meie laagrist paar-kolmsada meetrit ida poole jääb jõgi, mis saab alguse Lenini liustikult (ilmselt nimetatakse teda Atšik-Taši jõeks). See jõgi on suur ja kiirevooluline, ta tormab sügavas ja võimsas sälkorus. Oru vastaskallas on lausa püstloodis sein. Mõnda aega kõnnin mööda kõrget kallast allapoole, siis keeran vasemale küngaste ja järvekeste piirkonda.

Ilm on soe, vaikne ja erakordselt ilus - taevas ei ainsatki pilve. Ning ka siinne maastik ise on omamoodi väga ilus: aina künkad ja künkad ning nende vahel kaunid järvesilmakesed, kus need künkad ja ümbritsevad kõrged mäed vastu peegelduvad. Enamasti on künkad kaetud poolkõrbenud rohuga. Ilmselt karjatatakse siin põhiliselt lambaid, kuid näen ka hobuseid ja lehmi. Kahju, et aega vähe on - oleks tahtnud minna hoopis kaugemale allapoole.

Kogu tänase päeva vaevleb Valdek raske kõhuhäda küüsis. Mitte midagi ta süüa ei saa, joob vaid kaaliumpermanganaadivett ja lamab telgis. Võib-olla on põhjus selles, et eile jõi ta korraga palju airaani (teatud viisil hapendatud lehmapiim) ja kumõssi (teatud viisil hapendatud hobusepiim)? Praegu on veel teadmata, kas ta homme meiega kaasa tuleb või mitte.

Õhtul paistab taevas suur kuu. Mõne päeva pärast on täiskuu ning ma tahaksin väga, et tipputõus toimuks just täiskuu ajal. Igatahes praegused plaanid on sellised, et nüüd alustame kohe tipu tegemist (s.o. tippu ronimist). Loodame, et kõik mehed on vajalikul määral aklimatiseerunud ning nende tervis korras. Homme on plaanis tõusta C1-sse, ülehomme C2-sse ning seejärel C3-sse (6100 m). Siis tuleks teha puhkepäev ning seejärel võib juba tipputõusu üritada. Niisugune plaan aga eeldab järjestikku mitut ilusat päeva. Võib arvata, et ilm meie plaane mõnevõrra korrigeerib. Kuid loodame kõige paremat.

Nüüd oleme siin baaslaagris tervelt kolm pikka päeva puhanud. Mõni mees arvab, et niisugune tegevusetult vedelemine on pisut liiast. Olen sellega teatud määral nõus - kahest puhkepäevast oleks täiesti piisanud. Samas aga leian, et tegevusetult ma sel ajal küll ei logelnud - pigem tuli ajast puudu. Ning lõpetuseks tahan öelda, et pikk puhkeperiood taastas täielikult minu jõuvarud, parandas aklimatiseerumist ja üldist tervislikku seisundit, nii et kaunis kindlana võin tippu üritada.

Viina-Tomi nägu on päikesepõletusest (mille ta sai esimesel tõusul teise laagrisse) silmnähtavalt paranenud. Ise märkan, et mul hakkab ka teine hammas valu tegema. Õnneks see mind eriti ei häiri. Ragin kõrvades on kadunud, nohu ja köha vaibumas.

Üle pika aja möödub öö sajuta.

Jüri Vilismäe
Jaanuar, 2001