FIRNi logo

2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
4. Aklimatiseerumisperiood III

Laupäev, 5. august
10. päev. Tõus esimesest laagrist teise

Äratus on vara – enne kella kuut. Ehkki on veel hämaravõitu, paistab, et täna (vähemalt hommikupoole) tuleb ilus ilm ning tõus teise laagrisse (C2) võetakse kindlasti ette.

Valdekul (täna ju Valdot siin ei ole!) on tee ja kuum vesi valmis keedetud. Aga pudru peab igaüks endale ise valmis tegema – oma individuaal- ehk privaatpakist tuleb võtta kaks pakikest kiirkaerahelbeputru, need kuuma vette valada ning puder ongi valmis. Päris hea teine!

Kell 7.30 hakkavad kuus meest ja Tatjana teise laagri poole astuma. Ilm on küll võrratult ilus, kuid kaunis külm. Seetõttu tuleb, vähemalt esialgu, end päris soojalt riidesse panna. Jalas on mul vene vibramid, matkasaapad jätan laagrisse maha.

Nagu arvata võiski, on minu seljakott väga raske. Esialgu aga pole sellest lugu, sest hommikul on inimene puhanud ja tugev. Valdekul, Kristjanil ja Indrekul on koti külge seotud lumelaud. Seetõttu on nende koorem veelgi raskem.

Kõnnime mööda tuttavat teed: kõigepealt kasahhide laagrini, siis liustikule ning tasapisi läheneme Lenini põhjaseinale. Öösel ei ole lund sadanud, seetõttu on ees lai rada: kohati küünib äärmiste laskumisjälgede vahemaa paarikümne meetrini. Praegu katab lund kõva koorik, mistõttu liikuda on üsna hea. Esialgu suudab Valdek rahvast koos hoida ning seetõttu saab kogu grupi liikumist filmida.

Kui tõus järsemaks muutub, paneme kassid alla. Enne aga tõmban jalga täispahhillid (tugevast riidest kotid, kuhu jalg koos saapaga sisse torgatakse, tavaliselt ulatuvad pahhillid põlvini) – need hoiavad saapad kuivad ka sula ja märja lume korral. Praegu on ilm päris külm, sest siia alla päike veel ei paista. Kasside allapanemise jooksul hakkavad sõrmed kõvasti külmetama. Kui kassid all, liigume edasi. Esialgu kõnnivad kõik üsna ühes tempos, kuid tasapisi hakkab Tatjana maha jääma.

Kella 10.30-ks on kõik mehed järsust astangust üles jõudnud, kuid Tatjanat tuleb veel tükk aega järele oodata. Kui ta lõpuks järsakust üles ronib, on ta üpris väsinud. Nüüd teeb Valdek südame kõvaks ning soovitab (käseb!) Tatjanal tagasi pöörduda. Löödud ja õnnetu naine ei hakkagi eriti vastu punnima, sest ees seisab suurte pragude vöönd, kus tuleb liikuda seongus ning oma aeglase tempoga hakkaks Tatjana seongut asjatult kinni pidama.

Pealegi on kõik mehed korra 5300 meetri peal ära käinud, seetõttu neil teatav aklimatiseerumistase olemas. Tatjana jaoks aga on see esimene tõus nii kõrgele (tõsi, eile jõudis ta selle järsu koha keskele). Nii jääbki Tatjana siia istuma, et pärast puhkust tagasi alla minna. Mehed aga moodustavad kaks kolmeliikmelist köiskonda ning jätkavad tõusu.

Vähemalt minu jaoks on siiani tõus kaunis lihtsalt ja kergelt sujunud. Nüüd aga hakkab kõrgus üha tugevamalt mõju avaldama. Kott tundub järjest raskemaks muutuvat. Päike paistab juba kaunis palavalt. Selle mõjul hakkab lumi sulama ja muutub pehmeks, mis oluliselt raskendab liikumist. Aeglaselt sammume ülespoole. Rajal liigub mõlemas suunas küllaltki palju inimesi. Mõnel on suusad all. Paistab, et suuskadega on päris mugav tõusta, laskumisest rääkimata.

Suure Prao ületamine läheb praegu hoopis hõlpsamalt kui eelmisel korral. Peagi on pragude tsoon põhiliselt läbitud ning edasi otsustavad mehed liikuda ilma seonguta. Nimelt arvatakse, et seongus liikumine aeglustab tempot, mistõttu nöör olevat ülearune. Minu arust on vaid Viina-Tomi samm kerge ja kiire, kõik teised komberdavad ühtmoodi vaevaliselt. Aga parata pole midagi – tuleb köis kotti toppida ja omal riisikol edasi minna. Minu nägemist mööda aga liiguvad kõikide teiste gruppide inimesed seongus.

Kiiresti venib meie grupp laiali. Anti jääb rivi lõppu, ka mina olen viimaste seas. Kiiremad mehed aga kaovad peagi silmist. Kõrvetav päike paneb pea huugama ja valutama. Lumi sätendab silmipimestavalt. Mul on ees kõige tavalisemate raamidega tumedad prillid, seetõttu tuleb väga hoolega jälgida, et silmi tappev ultraviolettkiirgus prilliraamide tagant silma ei satuks. Kott tundub lausa tina täis olevat. Lumi on pehme ja jalg hakkab sisse vajuma. Olen nii väsinud, et isegi võrratud vaated allapoole Lenini liustikule ja Rändajate kurule ei paku erilist huvi.

Kella kahe paiku on suurem osa tõusust tehtud ning teise laagri koht hakkab kauguses paistma. Ees aga seisab pikk (umbes 3–4 kilomeetrit) peaaegu horisontaalne teekond suure lumise oru põhjas. Siin oled nagu katlas: tuult peaaegu pole, päike kõrvetab halastamatult, on päris palav. Ilmselt tuleb sellest ka koha nimetus – “Skovorodka” (tõlkes: praepann). Oru vasak külg on väga järsk rohkem kui pooleteise kilomeetri kõrgune Lenini põhjasein. Vaatan üleval rippuvaid hiiglaslikke jääplokke – mis siis saab, kui nad mingil põhjusel alla kukuvad?

Õnneks seda siiski ei juhtu, kuid eriti meeldiv siin komberdada küll ei ole. Tahtmatult meenutan, et varasematel aastatel asus Lenini teine vahelaager C2 just sellesama oru põhjas, kuid 13. juulil 1990. aastal pühkis hiiglaslik lumelaviin sealt kõik telgid ja inimesed. Ühtedel andmetel hukkus 43, teistel andmetel üle 60 inimese. Nüüd püstitatakse teine laager katla põhjapoolsele üpris järsule nõlvale, kus on märksa ohutum.

Mina aga komberdan mööda rada edasi. Väsimus on tohutu. Paistab, et ka siin on üksikuid pragusid, kuid õnneks on nad paksu lume all. Siiski ei saa ma jätta meenutamata neid mehi, kes eelmisel suvel kusagil sellesama koha peal sügavasse prakku lendasid, ning mõtlen, kui vähe inimene teiste vigadest õpib.

Nüüd seisab ees veel viimane mõnekümne meetri kõrgune tõus üleval nõlval paistvate telkideni. Suure vaevaga vean end üles esimeste telkide juurde ning viskan koti kiviklibule – kui seljas on nii raske kott, siis pole ma küll võimeline otsima oma telki, mille meie mehed üleeile siia kusagile püsti panid. Kell on 15.30. Järelikult kulus mul esimesest laagrist teise tulemiseks 8 pikka ja rasket tundi.

Lenini teine vahelaager asub suure katlakujulise oru üpris järsul (20–30 kraadi) põhjanõlval otse Lenini põhjaseina vastas. Praktiliselt igal pool, kuhu sa vaatad, näed vaid sinkjasvalget lund ja jääd. Üksnes katla põhjapoolsel nõlval näed ka tumedaid kaljusid. On arvata, et Lenini põhjaseinalt allatormavad laviinid siia ei ulatu. Teine asi on aga seljatagusega – seal on paarisaja meetri kõrgune järsk lumenõlv, mille kohal kaljud, kust aeg-ajalt kive alla pudeneb.

Kui seista näoga Lenini tipu suunas, siis paremale (s.o. lääne poole) jääb kõrge Razdelnaja tipp (6200 m) oma lumiste harjadega. Seega pole sellest laagrist näha suurt midagi peale kõrgete lumiste seinte. Vaid ida poolt paistab paari-kolme kilomeetri ulatuses rada, mis lõpuks viib alla esimesse laagrisse.

Teises laagris püstitatakse telgid järsule rusule või siis lausa lumele. Kuna nõlva kalle on suur, siis tuleb telgiaseme rajamiseks kõvasti tööd teha. Seetõttu püütakse vanu platse ära kasutada – nii kui mõni telk maha võetakse, kohe pannakse samale kohale uus. Selles laagris elatakse väikestes kõrgmäestikutelkides. Nii nagu alumises laagris, on ka siin telkide sortiment väga lai. Kõrghooajal oli selles laagris korraga püsti umbes 30 telki.

Kuna nõlva kalle on väga suur, asuvad laagri ülemised telgid paarkümmend meetrit kõrgemal kui alumised ning seetõttu on telkide vahel kaunis vaevaline liikuda. Eriti siis, kui mägironija aklimatiseerumine pole veel küllaldane, nagu näiteks minul praegu. Seepärast tuleb mul kõvasti vaeva näha, enne kui meie rahva telgid üles leian. Meie grupi jaoks on selles laagris püsti kolm firma “McKinley” kolmekohalist “Tundra”-tüüpi telki.

Selgub, et noorte meeste (Toomas H., Kristjan, Indrek) telk asub laagri keskpaigas. Otse nende telgi ette on kaevatud auk, kust kogu laagri rahvas vett võtab. Valdo ja Valdek panevad oma telgi laagri servale. Meie (Viina-Tomi, Anti ja minu) telk aga asub laagri ülemises kõige kõrgemas kohas.

Suure vaevaga tirin oma koti telgi juurde. Viina-Tom on juba ammu kohal, peagi saabub ka Anti. Kuna janu on väga suur, hakkame kohe teed keetma. Igal telkkonnal on oma priimus, gaasiballoonid, pada (antud juhul kerge teekann) ja vajalikud toiduained, nii et sõltumata teistest võid endale vee kuumaks ajada ning teed, kisselli, suppi või kiirputru teha.

Sel ajal kui vesi soojeneb, räägin veidi joomisest sellel retkel (ma ei mõtle siinkohal alkoholi tarbimist). Iga kord, kui ma kusagile välja läksin, võtsin kaasa 0,5 liitrit (mõnikord isegi ühe liitri) joodavat (tavaliselt teed, millesse oli segatud jõujoogipulbrit). Ning seda jooki mõistlikult ja kokkuhoidlikult kasutades püüdsin õhtuni või järgmise laagrini läbi saada. Tavaliselt see ka õnnestus. Teistele jagasin seda jooki üsna harva, sest harilikult oli ka neil endil oma tarbeks jook kaasas.

Kuid niisugustel pikkadel ja rasketel päevadel nagu täna jäi sellest poolest või isegi ühest liitrist joogist väheseks. Kuna kõrgetel lumeväljadel vaba vett praktiliselt ei leidu, siis aeg-ajalt tuli janu kustutamiseks veidi lund suhu pista, mis aga teadagi on üsna riskantne ja tervisele ohtlik tegu. Kuigi allpool (näiteks baaslaagri ja esimese laagri vahel) on vett rohkesti, on seal maastik väga tugevasti reostunud ning seetõttu lihtsalt ei riskeerinud lompidest ja ojadest vett juua. Seega tõepoolest tuli läbi ajada pudelis kaasavõetud veega. Joogi hoidmiseks kasutasin tavalist plastpudelit. Mitmel mehel oli kaasas väike termos – hea asi, kuid kaalub omajagu.

Seevastu õhtul jõin teed ja kisselli nii palju kui sisse mahtus. See aga pani minu “abalakovi äratuskella” igal ööl kõvasti tirisema. Ka hommikul enne väljaminekut jõin tublisti. Sellise tegevuse tulemusena ma janu all eriti palju ei kannatanud.

Mis aga puutub alkoholisse, siis külmas kliimas (aga meie ju pidime sageli külma kannatama!) suhtun mõõdukasse piiritusetarbimisse positiivselt. Kuid vaatamata sellele, et meil oli kaasas vähemalt paar liitrit puhast piititust, sain seda külmarohuna maitsta vaid paaril korral. Kuhu ülejäänu kadus, ei oska öelda, sest ei näinud ka teisi mehi piiritust joomas. Seda asja kõrvalt vaadates oleks võinud arvata, et kõik meie grupi liikmed on peaaegu täiskarsklased. Kuid seda imelikum ja veidram tundus see asi olevat baaslaagris ja eriti linnas, kus enamik mehi lausa looma kombel jõi.

Tuleme nüüd tagasi praegusesse hetke. Kui kissell ja tee joodud ning veidi söödud, hakkame end telgis sisse seadma. Kui Viina-Tom ja Co. selle telgi üleeile siia püsti panid (teatavasti tol korral mina siiani ei jõudnud), olevat see olnud viimane vaba telgiplats. Paraku jäi see meie suure “Tundra”-telgi jaoks veidi kitsaks. Seetõttu on telgi nõlvapoolse ääre all (kus mina magama hakkan) kaunis paks jääkolakas, mis telgi põhja pinda oluliselt vähendab.

Sellele vaatamata mahutame end telgis ilusasti ära. Hea, et tõin sellesse laagrisse kaks magamismatti – ainult ühe mati korral saaks minu magamiskott jää sulamise tõttu kindlasti märjaks. Telgis magamisel aga ilmneb n.-ö. koolkondade erinevus: meie Toomasega kui rohkem alpinistliku suuna esindajad magame pea ukse poole, Anti põlise matkamehena aga pea sissepoole (võib-olla oli selle põhjuseks ka ruumi kokkuhoidmise vajadus).

Toomas ja Anti saavad oma asjadega kiiresti hakkama, kuid mina sebin ja tuian küllaltki kaua. Lõpuks on mu kott lahti pakitud ning asjad ära paigutatud. Olen siia üles toonud ka väiksema seljakoti,ning isegi tagavarakassid, samuti tagavaraprillid ja -kindad ning riided, mida ainult kõrgel kasutama hakkan.

Nüüd võin samuti pikali heita. Uneleme või tukume tunnikese. Peavalu hakkab vaibuma, ka enesetundel pole enam midagi viga. Mõne aja pärast kutsub Valdo meid õhtust sööma. Vahepeal on ilm pilvisemaks ja kaunis külmaks läinud, puhub vinge tuul. Seepärast tuleb end hästi soojalt riidesse panna. Tuule käes kulub vee soojendamiseks palju aega. Lõpuks on söök siiski valmis.

Kõrgus mõjub meestele kaunis erinevalt: ühtedele rohkem, teistele vähem. Kuid tundub, et asi jääb loomulikesse piiridesse – midagi hullu kellegagi ei juhtu. Minu enesetunne on üllatavalt hea: peavalu praktiliselt kadunud, söögiisu hea, jõud hakkab taastuma.

Noored mehed (Toomas H., Indrek ja Kristjan) toovad oma telgi laagri ülemisse serva meie telgi lähedusse. Muide, täna olevat Toomas (teatavasti tuli tema siia juba eile) Razdelnaja tipus (6200 m) ära käinud.

Nagu all esimeses laagris, on ka siin palju välismaalasi: sakslasi, prantslasi, hispaanlasi, tšehhe. Kohtan mitmeid tuttavaid mehi, muuhulgas ka “vanu” häid sõpru Olegi ja Slavat.

Õhtul sajab veidi lund. Vastupidiselt ootustele ei ole öö siin sugugi külmem kui esimeses laagris – pigem vastupidi. Magada on nii palav, et pean riideid seljast vähemaks võtma. Väga kaua ei jää magama, kuid hommikupoole magan üsna korralikult oma 5–6 tundi.


Pühapäev, 6. august
11. päev. Radiaaltõus Razdelnaja suunas

Hommikul kella kaheksa paiku äratab Valdo meid üles. Täna on plaanis tõusta Razdelnaja tipu ja kuru suunas nii kõrgele kui võimalik ning sealt tagasi alla laskuda (muide, siit laagrist minnes jääb Razdelnõi kuru samanimelisest tipust teisele poole).

Hommik on üsna ilus, kuid külm. Valdo on keetnud beebitoidupulbrist mingit kollast möginat – minu meelest on hullemat sööki raske välja mõelda. Kuid süüa tuleb. Õnneks on sinki ja vorsti lahedalt, nii et kõhu saab korralikult täis. Külma tuule käes jahtuvad söök ja jook väga kiiresti ning söömise ajaks pean kindad kätte tõmbama. Tee- ja kohvivesi tuleb igal telkkonnal endale ise keeta, sest külma ja tuule käes nõuaks suure veehulga keetmine liiga palju aega ja energiat. Esialgu tekitab see mõnevõrra segadust, kuid antud tingimustes on see tõepoolest ainuõige lahendus. Tuleb vaid Valdot ja Valdekut tänada, et nad selles laagris kogu grupile pudru valmis keedavad.

Peale sööki teevad mehed kiiresti vajalikud ettevalmistused ning seejärel lausa tormavad ülespoole. Muuseas, meie meestel on hea varustus. Enamikul on praegu jalas plastiksaapad, Valdol suisa Everestil käimise saapad. Ka kassid, kirkad ja riietus on neil korralik. Minu varustus jääb teiste omale mitmes punktis alla. Kuid ma tean oma nõrku kohti ning käitun ja riietun sellele vastavalt. Ehk võib ka siit otsida põhjusi, miks minu kott alati raskem oli kui teistel. Kuid lõppude lõpuks tulin ma oma tagasihoidliku varustusega Lenini-katsumustest puhtamalt välja kui mõni teine mees oma eliitvarustusega.

Mina kohmitsen veel tükk aega ja panen juba praegu kassid alla. Ega esiotsa kasse vaja polegi, sest ees on sügava lumega nõlv. Et aga kaitsta oma saapaid lumes märjakssaamise eest, siis tõmban jalga täispahhillid ning siis tuleb ka kassid alla panna, sest vastasel korral laguneksid pahhillid kiiresti. Kirka asemel võtan suusakepid. Seljakotti ma kaasa ei võta – seon tormikuue vööle, veepudeli ja kommid aga topin taskusse.

Kella 10 paiku saan lõpuks liikuma. Kohe telkide juurest algab tõus väga järsul lumenõlval (nõlva ülemise osa kalle on peaaegu 40 kraadi). Nõlv on kõrge – ligi 200 meetrit. Päike paistab otse nõlvale ning peagi läheb palavaks ja lumi hakkab sulama. Õnneks on kogu nõlv inimeste poolt laialt ja sügavalt kinni trambitud, nii et kui jala õigesse kohta paned, siis sisse ei vajugi. Paistab, et praegu liigub ülespoole umbes paarkümmend inimest. Kuna mul kotti seljas ei ole, siis esialgu on küllaltki kerge ülespoole rühkida. Praegu veel ei avalda kõrgus märgatavat mõju – minu enesetunne on üsna hea.

Küllaltki aeglaselt liiguvad meie mehed ülespoole. Valdeku ja Viina-Tomi samm on aeglasem kui minu oma, peagi jõuan neile järele ning tasapisi hakkavad nad maha jääma. Järsk tõus kestab ligi tund aega, siis hakkab rada aeglaselt keerama vasakule (lõuna poole) ning tõus muutub laugemaks.

Mõne aja pärast jõuan harjale. Siin on väikesele lumest vabale platsile kogunenud puhkama peaaegu terve meie seltskond. Valdo kõrgusemõõtja näitab, et oleme 5700 meetri kõrgusel (minu arvates me nii kõrgel siiski veel ei ole). Mõni mees tunneb, et temale tänaseks aitab ning otsustab tagasi pöörduda. Suurem osa meestest aga hakkab peale puhkepausi edasi minema.

Esialgu kulgeb rada umbes poole kilomeetri pikkuselt mööda aeglaselt tõusvat laia lumist harja. Harja lõppedes aga algab otsejoones tõus Razdelnaja tipu poole. Paistab, et see tõus on väga järsk ja kõrge. Ilm on vahepeal uduseks läinud, seetõttu pole rada ja mäe ülemist osa näha. Õnneks on tuul kaunis nõrk.

Meie ees liigub üks grupp mägironijaid. Valdo jõuab neile järele ja liitub nendega. Hiljem selgub, et need on ainsad mägironijad (kõik välismaalased), kes täna üles kolmandasse laagrisse ööbima lähevad. Praegu liigun ma sellest gupist sadakond meetrit tagapool. Teised meie mehed tulevad paraja vahega minu taga.

Lauge hari on nüüdseks lõppenud ning tõus muutub üha järsemaks. Ees kõrguva lumenõlva kalle on 35–45 kraadi. Kõrguste vahe siitkohast Razdelnaja tipuni võib olla oma 300–400 meetrit. Eesminejad ajavad rada väga sügavas lumes, sest öösel on kõvasti lund sadanud ja tuisanud ning täna pole siin veel ükski inimene liikunud. Alt paistab, et põhiline rajategija on Valdo – temal ju kotti ei ole, teistel aga on rasked kotid seljas. Valdo kollased Everesti-saapad paistavad hästi silma.

Nõlva suure kalde tõttu ulatub lumi üle põlve. Lume peal on õhuke koorik, mis inimest ei kanna ning seetõttu muudab liikumise eriti raskeks ja vaevaliseks. Võib arvata, et nõlv on üpris laviiniohtlik – eks sellepärast lähebki rada vaid otsejoones ülespoole.

Ilmselt avaldab praegu ka kõrgus mõju – pea hakkab kergelt valutama ning äkki tunnen, et olen väga väsinud. Väga raske ja väsitav tõus kestab rohkem kui kaks tundi. Vahepeal saan eesliikujad kätte ning mõnda aega isegi ajan rada, kuid sügavas lumes käib selline tegevus mul lihtsalt üle jõu. Valdo tahab jõuda vähemalt 6000 meetri kõrgusele, kuid tema kõrgusemõõtja näit seisab kangekaelselt 5950 m peal. Selle järgi pole me viimase poole tunni jooksul mitte sammugi ülespoole liikunud. Teised meie mehed on kaugel allpool.

Kella kahe paiku hakkab tõus veidi laugemaks muutuma ning rada pisut vasakule kalduma – ilmselt suundub rada otse Razdelnõi kurule ilma tippu ületamata. Veidi paremale poole jääv Razdelnaja tipp on praegu pilvedes ning teda pole näha. Tiheda udu tõttu on võimatu aru saada, kui kaugel kuru asub või kui kõrgel me ise tegelikult oleme (õnneks on Valdol kõrgusemõõtja kaasas!). Muide, raja asukoht lume all on kaunis hästi jälgitav.

Ilm on üsna pilve tõmbunud ning seetõttu otsustame tagasi pöörduda. Välismaalased tänavad Valdot raske töö eest ning jätkavad tõusu – nemad lähevad ööbima Lenini kolmandasse laagrisse C3, mis asub Razdelnõi kurul 6100 meetri kõrgusel. Meie Valdoga aga alustame laskumist. Ega seegi just meelakkumine ole, sest lumi on väga sügav ja kaetud koorikuga.

Selgub, et ka Anti on jõudnud üsna kõrgele – ilmselt on ta ületanud oma senise kõrgusrekordi (5800 meetrit). Teised meie mehed on juba varem tagasi pöördunud. Laskumise lõpuosa läheb kaunis libedalt ning kella poole nelja paiku oleme all laagris.

Keedame teed ja sööme veidi. Pea valutab mõõdukalt. Kuna Valdo ja Toomas H. on veetnud selles laagris juba kaks ööd, siis otsustavad nad minna juba täna õhtul alla esimesse laagrisse. Ülejäänud seltskond aga veedab siin veel ühe (seega teise) öö, et kõrgusega paremini kohaneda. Alla esimesse laagrisse läheme homme hommikul.

Paar tundi lamame telgis. Enesetunne paraneb kiiresti. Ilm on udune ja vines, tuul nõrk, aeg-ajalt sajab lumeterasid. Kõrgemad tipud on pilvedes. Kella seitsme paiku kutsub Valdek rahva sööma. Ilm on veidi selgemaks, kuid külmemaks läinud. Varsti peale sööki läheme magama, sest pole midagi targemat teha.

Teatava kohkumisega avastan õhtul, et nuuskamisel hakkab minu parem kõrv seest ragisema. See on väga ärevusttekitav asjaolu. Kas tõesti jääb tipp selle taha? Kindlasti tuleb mul läbi teha üks antibiootikumikuur. Praegu võtan ampitsilliini oma isiklikust apteegist, homme all pean küsima Valdolt tablette juurde. Muus osas on minu tervis enam-vähem korras. Selles laagris olen talunud kõrgust üsna hästi – näiteks praegu pea enam ei valuta.

Asjal käimisega on selles laagris lood üpris keerulised – läheduses pole ühtegi varjulist kohta. Sobiva paiga otsingul tuleb minna mööda järsku ja kaunis ohtlikku nõlva umbes 100 meetri kaugusele. Seal leiad kalju otsas hädapärase koha. Kui aga ilm tormiseks läheb, siis ilmselt tuleb asi telgi taga ära ajada...

Jälle on öö telgis üle ootuste soe, ehkki väljas on kindlasti mitmed miinuskraadid. Nagu tavaliselt, ei jää ma niipea magama. Kui aga lõpuks uinun, magan päris korralikult hommikuni välja.


Esmaspäev, 7. august
12. päev. Laskumine teisest laagrist baaslaagrisse

Hommik on ilus, kuid päris külm. Päikese käes aga hakkab kiiresti soojaks minema. Nagu meil siin üleval kombeks, tehakse hommikusöök kombineeritult: telkkonnad keedavad endale joogi ise, Valdeku poolt aga on mingi pudruollus ja selle juurde kuuluv (sink, juust, vorst jms.).

Täna on plaanis laskuda alla esimesse laagrisse. Kohe peale hommikusööki kiirustavadki kõik minema. Mina jään viimaseks. Kõik telgid jäetakse siia püsti meie tagasitulekut ootama. Paar lumelaudurit jätavad maha ka oma sõiduriista. Mina aga targutan, mis asjad alla kaasa võtta, mis siia maha jätta.

Muidugi on kõige õigem jätta siia võimalikult palju asju, et järgmine kord üles tulles oleks kott kergem. Jätangi telki ühe magamismati, privaatpaki, tagavarakassid, suusakepid, veidi riideid. Ometi selgub, et mahajäetavaid asju polegi eriti palju. Kuid oma suure ja kaunis raske puhhi võtan siiski kaasa, sest see on minu arvates nii hea ja armas asi, et teda siia jätta pole võimalik (äkki läheb kaduma!). See aga tähendab, et uuesti sellesse laagrisse tõustes on minu seljakott jälle väga raske. Mis teha...

Ehkki enamik meie mehi laskus ilma kassideta, panen mina nad siiski alla. Lõpuks, peale kella üheksat, hakkan ka mina liikuma. Lumi on veel kõva ning seetõttu liikuda päris kerge ja mõnus. Uskumatult kiiresti, poole tunniga, jõuan Suure Prao juurde. Siin ootab mind Anti, kes soovib, et ma teda prao ületamisel julgestaksin. Suurema vaevata saame prao ületamisega hakkama.

Nüüd algab pragude tsoon. Anti jutu järgi olevat teised meie mehed jätkanud laskumist seonguta, seetõttu ei pane ka meie ennast köide. (Mina eelistaksin küll seongus minna, kuid Antit ei näi see asi rõõmustavat.) Loodame, et praegu on lumesillad veel kõvad ning midagi hullu ei juhtu. Igaks juhuks liigume pragude tsoonis parajalt mõõdukas tempos teineteise lähedal, et vajaduse korral üksteist abistada.

Kell 11 oleme järsu astangu kohal. Siin jätan Anti seljataha ning laskun mööda tugiköit kiiresti alla. Siiani oli ilm normaalne, kuid üsna kiiresti on taevasse tekkinud palju pilvi ning alla Lenini liustikule laskub tihe udu. Tuleb kiirustada. All liustikul aga on lumi sulanud, kõik jäljed kadunud ning seetõttu eksin veidi – liiga vara keeran moreenvallile, mis asub liustiku vasakus servas. Siin kiirustan ja jooksen asjatult ning väsitan end kõvasti.

Vahepeal on taevas päris pilve tõmbunud, kuid õnneks veel ei saja. Kell 12 jõuan telkide juurde. Seega kulus mul laskumiseks teisest laagrist esimesse kolm tundi. (Hiljem selgub, et meie kiiremad mehed läbisid selle maa kahe tunniga.) Olen üsna väsinud ja tülpinud. Peale teejoomist ja kerget einet läheb olemine paremaks. Selgub, et meie soomlasi praegu laagris ei ole – ilmselt on nad kusagil kõrgemal oma marsruudil.

Plaanide kohaselt peaksime tegema veel ühe käigu üles teise laagrisse, et sinna asju juurde viia. Vahepeal aga on Valdo varustust sorteerinud ja kaalunud ning leiab, et kokku tuleb üles viia 50 kg ühiskondlikku varustust – seega 6–7 kilo inimese kohta. See on üpris väike kogus ning enamik mehi leiab, et selle ülesviimiseks ei ole vaja teha liigset käiku. Selle 6–7 kilogrammi kaaluva varustusekoguse võime viia teise laagrisse oma viimase tõusu ajal, mis saab toimuma 5–6 päeva pärast. Seetõttu otsustatakse, et meie aklimatiseerumisperiood on lõppenud ning homme läheme alla baaslaagrisse kolmeks päevaks kosuma ja puhkama. Ning pärast seda algab n.-ö. “tipu tegemise” periood.

Kuid Valdek ja Indrek arvavad, et nende aklimatt pole veel küllaldane. Nimelt on Valdek enda arvates mägedes aeglase kohanemisvõimega ning vajab seetõttu pikemaajalist kõrgel viibimist. Indrek aga on väga napi mägedekogemusega ning seega vajab intensiivset kõrgusega harjutamist. Seepärast otsustavad need kaks meest teha homme radiaaltõusu C2-sse ning viia sinna oma vajalikud asjad. Selle tõttu saavad nad teha oma viimase tõusu teise laagrisse kergema kotiga kui ülejäänud mehed.

Kui nüüd niisugused plaanid selged, siis äkki arvavad mehed, et miks homset oodata, võiks juba täna õhtul alla baaslaagrisse minna? Selline mõte minus vaimustust esile ei kutsu – praegu sajab vihma ning mul pole tahtmist märjaks saada, pealegi olen küllaltki väsinud. Kuid mõte leiab rahva seas järjest rohkem poolehoidu ning nii hakkavadki kõik tegema ettevalmistusi allaminekuks. Ka nüüd võetakse kaasa nii vähe asju kui võimalik. Paraku minnakse selles asjade mahajätmise tuhinas nii kaugele, et hiljem baaslaagris peab nii mõnigi mees külma käes kannatama, sest pole vajalikul hulgal sooje riideid selga panna.

Noh, ega siis midagi! Üksinda ma siia jääda ei kavatse ning seepärast hakkan samuti oma asju kokku pakkima. Siia laagrisse jääb mul maha üsna vähe asju – viin alla ka oma puhhi ja isegi rasked vibramsaapad, et neid baaslaagris kuivatada ja korralikult sisse määrida. Loomulikult tähendab see, et siia tagasi tulles on minu kott jälle väga raske. Kuid madalamate laagrite vahel liikudes ei valmista koti kaal mulle erilist peavalu, sest matkadel olen raske kotiga harjunud. Enne lahkumist võtan grupi apteegist portsu ampitsilliinitablette, et baaslaagris oma ragisevat kõrva tohterdada.

Taevas on täiesti pilves. Lõuna paiku sadas päris tihedat vihma. Õnneks on sadu praegu lakanud ning kella nelja paiku alustab meie seltskond laskumist. Valdek ja Indrek jäävad maha.

Nagu tavaliselt, tormavad ühed ees minema, mina olen jälle viimaste lahkujate hulgas. Püüan Valdo ja Viina-Tomiga sammu pidada, sest ma ei ole sugugi kindel, et suudan moreenil algava rajaotsa udus üksinda üles leida. Meestel on kerged kotid seljas ja suusakepid toeks käes. Minu kott aga on küllaltki raske ning käes on kirka, mis kiiret kõndi eriti ei soosi (teatavasti jätsin oma kepid C2-sse). Kiire kõnniga hakkab mul lausa palav, ehkki siin liustikul on vaid mõned napid soojakraadid. Üldiselt aga on mööda tasast liustikku päris kerge ja mõnus allapoole astuda.

Vähem kui tunni ajaga oleme kohas, kus tuleb liustikult moreenile keerata ning algab rada. Olen parajalt väsinud ning seetõttu enam ei hakka meeste järel jooksma. Selle asemel avastan, et olen Hirvojadele järele jõudnud. Mõnda aega liigume rahulikus tempos koos. Muide, võib arvata, et pärast esimese käigu ajal juhtunud intsidenti (kui Tatjana õigelt teelt kapitaalselt kõrvale kaldus) ei luba Anti oma naisel siin üksinda liikuda.

Enne Rändajate kurule jõudmist jäävad Anti ja Tatjana seljataha. Kell 17.45 olen kurul. Ehkki ilm on jätkuvalt pilves ja udune, pole veel sadama hakanud. Kaunis eredalt meenuvad mulle 9 päeva tagasi toimunud sündmused, kui siin lausa suremas olin. Kas tõesti ainult 9 päeva tagasi? Tundub, nagu oleks sellest ajast möödunud vähemalt kuu. Ehkki ka nüüd olen parajalt väsinud, ei saa neid kahte käiku võrreldagi.

Kell 18.15 jõuan Sibulaväljale. Veidi varem möödusid minust Hirvojad, kuid neid ma taga ajama ei hakanud – ju siis oli väsimus parajalt suur. Kell 19 jõuan baaslaagrisse. Seega kulus mul laskumiseks esimesest laagrist baaslaagrisse 3 tundi.

Praegu on meie baaslaagris väga vähe inimesi – enamik mägironijad on ju kõrgemates laagrites. Samuti avastan, et möödaminnes on enamus meie mehi läinud usbekkide baaslaagrisse õlut jooma. Oma õhukest rahakotti silmas pidades ei saaks mina endale sellist luksust lubada. Pärast selgub, et mehed ostsid usbekkidelt raske raha eest viina kaasa.

Ausalt öeldes pole mul meeles, kus me õhtust sõime, kuid tühja kõhuga me igatahes ei jäänud. Õhtul hilja istume jurtas. Mehed toovad välja usbekkidelt ostetud viina ning olemine muutub lõbusaks. Meiega ühinevad kaks köögitüdrukut – venelanna Ljuda ja kirgiisitar Adjila (tema nime kirjutamisel võin küll eksida!). Selgub, et meie Natalja on nende piigadega headeks sõbrannadeks saanud, seetõttu loodetavasti ei tundnud ta meie äraolekul üksindust ja igavust.

Tüdrukud toovad meile teed ja leiba. Lõbus loba kestab nii kaua, kuni elekter välja lülitatakse, võib-olla kauemgi. Tundub, et Kristjan on kirgiisitari pea sassi ajanud (või äkki vastupidi?).

Öösel tibutab vihma. Üle pika aja saan korralikult magada.


Jüri Vilismäe
Jaanuar, 2001