FIRNi logo

2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
6. "Tipu tegemise" periood I

Reede, 11. august
16. päev. Tõus baaslaagrist esimesse laagrisse

Äratus on üsna normaalsel ajal - kella 7 paiku. Nagu eile, on ka tänane hommik väga ilus - taevas ei ühtegi pilve. On lausa ideaalne ilm tipu tegemiseks, aga meie oleme alles siin, tipust mitme päevatee kaugusel. Täna on plaanis tõusta esimesse laagrisse - see on meie kolmas tõus sinna (minu jaoks küll teine). Valdek on oma kõhuhädast enam-vähem jagu saanud ning tuleb koos meiega. Üles lähevad ka soomlased. Ainult Natalja jääb siia.

Kui oma koti lõplikult ära pakin, siis selgub, et see on tõepoolest päris raske - kindlasti pole mitte ühelgi meie inimesel nii rasket kotti. Ausalt öeldes pole enam meeles, kas me sel korral varustuse ülesviimiseks ka hobuseid kasutasime või mitte. (Pigem küll mitte.)

Pikapeale muutub inimene laisaks ja mugavaks. Seepärast polegi tarvis imestada, kui Valdo otsib ja leiab furgoonauto, mille juht kaunis mõistliku hinna eest on nõus meid Sibulavälja lõppu viima. Kella poole üheteistkümne paiku ronime kõik kabiini (ka soomlased tulevad peale) ning nii algab meie viimane sõit ülespoole.

Kui seda teed mööda jalgsi kõndida, siis tundub ta olevat kaunis sile ja tasane. Nüüd aga hüpleb ja rappub auto kui põrguline. Tuleb hoolega jälgida, et peaga kabiini lakke ei lenda. Rappuv sõit kestab ligi veerand tundi, siis peatub masin usbekkide laagri juures. Ronime autolt maha, võtame kotid selga ning hakkame ülespoole astuma.

Nagu tavaliselt, liigub grupi iga liige oma tempos ning peagi venib meie rivi laiali. Praktiliselt kogu tee esimesse laagrisse sammun üksinduses. Jätkuvalt on ilm väga ilus. Astun aeglaselt ja rahulikult, sest kiirustada pole mõtet. Kott on küll raske, kuid jõudu on mul piisavalt ning liikuda üsna kerge. Siiski tuleb tõdeda, et pärast pikka puhkeperioodi ilmnevad kotiga käimisel väikesed probleemid (näiteks rõhuvad kotirihmad valusalt õlgadele, saabas võib hõõruda, samm on töntsivõitu jms.). Ilmselt on inimese organismile kasulikum viibida pideva mõõduka koormuse all kui pikalt puhata ja siis jälle rabelda.

Paar päeva tagasi maha sadanud lumi pole veel kõikjalt ära sulanud - varjulistes kohtades on lund küllaga. Rändajate kurule viiva raja lõpuosa on lume sulamisest tekkinud vee tõttu üsna poriseks muutunud. Peale tunniajalist astumist jõuan kell 11.45 kurule. Erilist väsimust ma veel ei tunne.

Kurul jõuab mulle järele üks kohalik mees oma hobusega, kes varustusekoormat C1-sse viib. Nüüd avaneb mul võimalus jälgida, kuidas laskub hobune mööda kurult algavat järsku rada. Esiotsa ei hakka hobune liikumagi. Siis võtab peremees nuudi ja nüpeldab vaest looma päris korralikult. Seepeale hakkab hobune kaunis vastumeelselt end nõlvast alla libistama. Tundub, et neljal jalal läheb loomal allaminek isegi hõlpsamalt kui inimesel kahel jalal. Hobuse tempo on kiirem kui minu oma ning ta eemaldub kiiresti. Ma ei hakka talle järele jooksma, seetõttu jääb mul nägemata, kuidas hobune järsku rusunõlva traversseerib.

Mina aga jätkan rahulikult teed: laskun alla jõe äärde, ületan selle ning tõusen Lenini liustikule. Praegu katab liustiku pinda lumi, kuid rajad on sees ning liikumisel erilisi takistusi pole. Pikapeale hakkan siiski väsima ja kott tundub järjest raskemaks muutuvat. Enne laagrisse jõudmist mööduvad minust paar meest, kes siiani minu taga käisid.

Sihtkohta - esimesse laagrisse - jõuan kell 2. Seega kestis minu teekond Sibulaväljalt esimese laagrini kolm ja veerand tundi. Eelmisel tõusul aga kulus sellesama maa läbimiseks peaaegu 5 tundi, esimesest ebaõnnestunud tõusust aga ei maksa rääkidagi. Pealegi olen praegu palju vähem väsinud kui eelmistel kordadel. See näitab ilmekalt, kui tugevasti mõjutab inimese aklimatiseerumistase tema liikumiskiirust mägedes.

Siiski jõuan ma kohale viimaste hulgas - kõvemad mehed olevat läbinud teekonna peaaegu tund aega kiiremini kui mina. Mõõdukale väsimusele vaatamata on minu enesetunne hea ning kõrguse mõju ma ei tähelda.

Laager on samas seisukorras nagu siis, kui ta neli päeva tagasi maha jätsime - kõik telgid ilusasti püsti ja asjad alles. Siiski olevat vahepeal sadanud paks lumi murdnud meie köögitelgi vaia, kuid kohalikud mehed parandasid selle ilusasti ära. Borissi siin ei ole - ilmselt on ta juba järgmises laagris. Teatav aeg kulub meil laagrisse sisseseadmisele, tee keetmisele ning kerge eine valmistamisele.

Peale lühikest puhkust tuleb hakata mõtlema homsele tõusule järgmisse laagrisse (C2). Valdo jagab igale mehele 7 kilo varustust, mis tuleb homme üles viia. Kuid Valdek ja Indrek pääsevad kergelt - nemad on oma vajalikud asjad juba üles viinud.

Valdo räägib, et homme olevat meie kotid väga kerged - 15 kilo. Mulle jääb see jutt küll täiesti arusaamatuks, sest minu kott ähvardab kaaluda ligi 30 kilo. Kuna olen valmistunud väga külmaks ja tuuliseks ilmaks kolmandas laagris ja tipus, siis võtsin baaslaagrist kaasa peaaegu kõik riided, isikliku apteegi ning küllaltki palju muid väiksemaid asju (binokkel, lisapahhillid, taskulamp). Sellest laagrist võtan juurde veidi toiduaineid (komme ja kissellipulbrit) ning Valdolt saadud ühiskondliku varanduse (teatavasti kaalub see 7 kg). Maha jätan üksnes matkasaapad. Kõik see näitab, et homme saab minu kott tõesti väga raske olema.

Homme võtame siit (s.o. esimesest laagrist) maha ühe "Tundra"-telgi ja viime ta üles, et kõrgemates laagrites magamiskohtadega kitsaks ei läheks. See lisatelk võimaldab jätta C2-sse püsti kõik seal praegu olevad 3 telki ning ka C3-sse saaks korraga üles panna 3 telki - et mõlemas kõrglaagris oleksid kõigi 9 mehe jaoks kohad olemas.

Õhtupoolikul teeb Valdek kõigist kohal olevast neljateistkümnest meie grupi liikmest näopildi Lenini taustal. Meeste näod on kaunis metsikud ja habetunud - näiteks mina ajasin viimast korda habet Eestis kolm nädalat tagasi.

Õhtul levib laagris jutt, et kusagil lähikonnas olevat puhkenud mingi relvastatud konflikt. Seetõttu soovitatakse lõpetada kõik tõusud Leninile. Kuna me aga mingit ametlikku korraldust ei saa (või kes meid antud olukorras üldse käskida-keelata saab?), siis võtame selle asja vaid teadmiseks ning jätkame rahulikult oma plaanide elluviimist. Kuid tundub, et mõned välismaalaste grupid tõepoolest hakkavad asju kokku panema.

Käivad jutud, et homme on äratus juba kell 4, et hästi vara liikuma hakata. Kas praegu on tõesti vaja nii kõvasti pingutada?

Ka õhtul on ilm jätkuvalt ilus. Kahjuks ei näe ma kuud - ilmselt on ta kusagil kagu- või lõunapoolsete mäeharjade taga. Kui aga öösel väljas käin, särab täiskuu kõrgel taevas. Kõik ümbritsevad lumised mäed ja harjad joonistuvad selgelt heledas kuuvalguses. On täielik vaikus. Pilt on lausa lummav.

All baaslaagris magasin üsna korralikult. Siin aga tekivad jälle unehäired - magada saan vast paar tundi. Pidevalt keerlevad mõtted eelseisva tõusu ümber.

Laupäev, 12. august
17. päev. Tõus esimesest laagrist teise

Äratus on väga vara - kusagil kella viie paiku. Ilm tundub olevat ilus ning täna seisab ees tõus teise laagrisse (C2). Nagu kõrgmägedes ilusa ilma korral tavaline, on ka tänane hommik kaunis külm. Seetõttu tuleb end soojalt riidesse panna, ehkki päevapeale läheb kindlasti väga palavaks. Ka soomlased lähevad täna oma marsruudile. Ainult Tatjana jääb siia alla meid ootama.

Kella kuueks on Valdol söök valmis tehtud. Pärast sööki pakime lõplikult oma asjad ning juba hakkavad kiiremad mehed ülespoole astuma. Minul läheb koti pakkimisega rohkem aega. Ja nagu karta oligi, on ta väga raske. Valdol on kaal, mille maksimaalne näit on 25 kg. Riputan oma koti kaalu otsa - osuti läheb põhja. Ise hindan koti raskuseks 27-30 kilo. Kindlasti saab nii suure koti all minu tänane päev raske olema. Imelikul kombel kaalub ka Valdo enda kott peaaegu 25 kg. Kuhu siis jäi väljareklaamitud 15 kilogrammi?

Olgu nüüd selle koti kaaluga lood nagu on! Kell 7 upitan koti selga ning algab minu teekond teise laagrisse. Enamik meie mehi on juba lahkunud, ainult Valdo jääb minu taha viimaseks. Täna ei ole meil plaaniski end seongusse panna, seetõttu tuleb pragude tsoonist õnnele lootes ja jumala abiga läbi minna.

Praegu on ilm väga ilus, kuid üpris külm. Taevas on pilvitu, ainult Lenini tipu ümbrus on veidi udune. Ausalt öeldes on see peaaegu erakordne, kui Lenini tipp selgelt näha on - harilikult on tipp ikka pilvedes, olgu siis mujal nii ilus ilm kui tahes. Ilmselt on ka täna lausa ideaalne ilm tipu tegemiseks, meie aga oleme tipust veel kaugel. Kui kauaks veel jätkub nii suurepäraseid päevi?

Raskele seljakotile vaatamata läheb teekonna algusosa kaunis libedalt - kahe tunni pärast jõuan astangust üles. Siin möödun Antist. Algab pragude tsoon. Õnneks on ilm veel külm, järelikult peaksid üle pragude viivad lumesillad kõvad olema. Minuga enam-vähem ühes tempos liigub üks giid koos oma kliendiga. Mehed on seongus. Giid tervitab mind nimepidi, kahjuks mina teda ei tunne (selle põhjuseks võivad olla mehe hästi suured tumedad päikeseprillid, mis poole näost ära varjavad).

Kott on tõepoolest väga raske ning selle tõttu pean teda järjest sagedamini seljast võtma ja puhkama. Tasapisi muutub ilm palavamaks ja lumi pehmemaks. Kiiresti hakkan väsima. Kõndimisel oleks praegu suur abi suusakeppidest, kuid kahjuks on minu omad järgmises laagris. Kirkast aga pole pehmel lumel suurt abi.

Peale Suurt Pragu hakkan tasapisi lähenema ees sammuvale inimesele (ka tema teeb tihti puhkepause). Lõpuks jõuangi talle järele. Selgub, et see on meie Kristjan. Ta ütleb, et on kohutavalt väsinud ja omadega päris läbi. Turgutamiseks annan talle ühe tableti puhast C-vitamiini. See mõjub mehele nagu doping - ta haarab koti selga ning eemaldub minust kiiresti. Enam ma talle järele ei jõua.

Ise aga jätkan üksinduses üpris raskel sammul liikumist ülespoole. Kell 11.30 jõuan teekonna kõige kõrgemasse punkti, kust avaneb vaade kauguses paistvale teisele laagrile. Tegelikult olen selle kohani jõudnud küllaltki kiiresti - nelja ja poole tunniga. Et aga siit laagrini jõudmiseks kulub mul veel ligi kaks pikka tundi, seda küll poleks arvanud - nii tugevasti väsisin teekonna viimasel tasasel lõigul.

Päike kõrvetab halastamatult, lumi kiirgab silmipimestavalt, jahutavat tuult praktiliselt ei ole, vaevab suur janu, kott on lausa tina täis - sellistes tingimustes kulgeb teekonna lõpuosa. Siiski, kell 13.15 jõuan kohale! Olen lausa surmani väsinud, kuid kõrgusest tingitud hädasid ei paista olevat - isegi pea ei valuta. Ju siis oli see ikkagi raske kott, mis mind nii hirmsasti ära tappis. Päris lõplikult ei taastu ma suurest pingutusest isegi õhtuks.

Varsti saabub Valdo. Tundub, et ka tema jaoks polnud tõus meelakkumine. Kuid Antit veel ei paista. Kõik teised mehed on juba varem kohale jõudnud. Kiirematel meestel (mõlemad Toomased) olevat kulunud tõusuks vaid neli ja pool tundi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et täna kulus mul tõusuks esimesest laagrist teise 6 tundi ja 15 minutit. Eelmisel korral aga kestis sama teekond tervelt 8 tundi ning kõige esimesel korral oleks selleks kulunud üle 10 tunni. See näitab veel kord, kuidas suurendab inimese aklimatiseerumistaseme tõus tema liikumisvõimet mägedes.

Viina-Tom on meie telgi lahti võtnud ja kuivatab seda - millegipärast olevat telgis olnud palju vett. Õnneks ei ole telki jäetud asjad eriti märjaks saanud. Nüüd võime telgialust jääkolakat, mis eelmisel korral minu külje alla ulatus, väiksemaks raiuda. Seetõttu saab elu telgis mõnevõrra lahedam ja mugavam olema. Peale teejoomist ja kerget einet läheb minu enesetunne tunduvalt paremaks.

Elu laagris käib mööda tavalist rada: ühed inimesed liiguvad üles-, teised allapoole. Keedetakse jooki ja valmistatakse toitu, süüakse, korrastatakse ja püstitatakse telke. Mõned inimesed lamavad telgis, teised aga seisavad telgi kõrval ja vestlevad.

Ka meie arst Boriss on siin. Juba olevat ta Razdelnajal (6200 m) ära käinud! Minu arvates on see tõesti suur saavutus (ja erakordne võime kõrgusega kohaneda), sest Boriss on mägedes viibinud vaid napilt 5 päeva. Praegu elutsevad selles laagris ka minu sõbrad Oleg ja Slava. Samas selgub, et praegu viibib siin meid vastu võtva firma ühe juhi tütar Oljana. Tundub, et Oljana on kõva tegija - alpinismis olevat tal esimene spordijärk ning ka tema eesmärgiks on tõusta Lenini tippu.

Kell on juba nelja peal, kuid Antit ei paista kusagilt tulemas (raja viimane ots on ju paari kilomeetri ulatuses nähtav). Asi muutub ärevaks. Valdo ütleb, et kui ta Antist pragude tsoonis möödus, oli mees juba üpris väsinud. Äkki on ta tagasi pöördunud? Või on juhtunud midagi hoopis hullemat? Keegi peab minema ja asja uurima. Aga kes? Kui mina oleksin veidigi paremas seisundis kui praegu, läheksin ise. Kuid antud hetkel olen ikka veel nii kapitaalselt väsinud, et minust minejat ei ole. Endamisi loodan, et ehk lähevad meie "sprinterid", kes juba mitu tundi on siin istunud ja taastunud. Kuid nemad ei mõtlegi minna.

Selle peale keeravad Valdo ja Valdek tülli. Ma ei saa hästi aru, mida nad teineteisele ette heidavad, kuid sõnavahetus on äge. Asi lõpeb sellega, et Antile läheb vastu Valdo ise, ehkki mees on silmnähtavalt väsinud. Alles kella viie paiku jõuavad Valdo ja Anti surmväsinult ja tülpinult kohale (seejuures kannab Valdo Anti kotti). Tubli, Valdo! Sest ainult jumal teab, kas Anti oleks üksinda oma raske kotiga siia üles jõudnud.

Kogu selle loo tulemuseks on, et homme me siit kõrgemale ei liigu, vaid puhkame ja taastume. Minu arust on see mõistlik otsus.

Vahepeal paneme Toomasega telgi oma kohale ning sätime end sisse. Õhtupoolikul ilmuvad taevasse pilved ja ilm läheb uduseks. Ning kohe läheb päris külmaks. Hiljem hakkab lumeterasid sadama, kuid sadu on üsna nõrk.

Külma käes pole siin kõrgel midagi tarka teha, seetõttu läheme kohe pärast õhtusööki magama. Ka nüüd magame Toomasega telgi servas pea ukse poole, Anti keskel aga pea sissepoole. Tükil ajal ei uinu. Kell 11 võtan Borissilt saadud unerohtu ning hommikuni magan üsna korralikult. Magamise ajal ma külma ei tunne.

Pühapäev, 13. august
18. päev. Puhkepäev teises laagris

Ärkan kella 7 paiku, telgist ronin välja tund aega hiljem. Laager hakkab samuti elama: kõikjal käib toidu valmistamine. Seejuures võtab enamik inimesi vett laagri keskel olevast väikesest august. Kuna ilmselt koguneb sellesse auku vett kogu laagri ülemise osa alusest pinnasest ja lumest, siis võib arvata, et see vesi ei ole just kõige puhtam ning seetõttu tuleks seda enne tarvitamist keeta. Siiski, mõned mehed jõid seda vett ka keetmata ning midagi halba nendega ei juhtunud.

Kuid vaba vee kasutamist tuleks peaaegu alati eelistada lume sulatamisele, sest viimane toiming on väga energiamahukas. Näiteks kulub teevee saamiseks lumest ligikaudu kaks korda rohkem energiat kui kuluks sama koguse külma vee keemaajamiseks. Loomulikult kulub samavõrra rohkem ka aega.

Mõni mees võtab vett laagri kohal asuvate kaljude juurest - see vesi peaks küll olema täiesti puhas ja kõlbama ka keetmata juua. Kuid mainitud koht asub laagrist küllaltki kaugel ja kõrgel ning sinna eriti ei viitsita minna, pealegi on see nire tihti külmunud.

Tänane ilm ei ole just kõige parem - taevas on osaliselt pilves, mitmel pool on udu ja nähtavus kehvavõitu. Õhutemperatuur võib praegu olla 5-10 miinuskraadi ringis, hiljem läheb siiski tunduvalt soojemaks.

Minu enesetunne on päris hea ja kõrgus praktiliselt mingit mõju ei avalda. Hiljem selgub, et ka teised mehed taluvad kõrgust hästi. Ning isegi Anti on eilsest suurest pingutusest üle saamas.

Täna on meil puhkepäev ning selle tõttu võib iga mees teha, mida tahab. Kõigepealt aga tuleb hommikust süüa. Külma tuule käes võtab pudru keetmine Valdolt palju aega, see saab valmis kella 10 paiku. Tee- või kohvivee keedab iga telkkond oma priimusel ise. Meie paneme oma priimuse tööle telgi eesruumis, sest väljas külma tuule käes kuluks vee soojendamiseks liialt palju aega ja gaasi.

Täna vaatab Boriss meid uuesti üle - tegelikult küll mõõdab vaid vererõhku. Osutub, et minul on see näitaja jälle väga hea - 120/70. Mõnel (isegi kõval) mehel on vererõhk siiski kõrge, kuid tegelikult ei ole see ju ainuke näitaja, mille alusel inimese tervislikku seisundit hinnata. Ka muus osas pole mul praegu põhjust tervise üle nuriseda.

Siiski, jätkuvalt on mul kerge nohu ja köha, kuid kõrgetes mägedes on see üsna tavaline ja mitte eriti ärevusttekitav nähtus. Suur osa meie meestest köhib samuti. Verd nuuskan vähem ning ragin kõrvades on õnneks kadunud. Kaks hammast teevad veidi valu, kuid praegu see ei sega. Seega võin homme kaunis rahuliku südamega alustada Lenini-tõusu otsustavat etappi.

Kõik siiani toimunu on tegelikult olnud vaid sissejuhatus ja ettevalmistus ning alles nüüd algab tegelik tipputõus. Alles nüüd hakkab kõrgus õiget mõju avaldama, alles nüüd hakkab Mägi oma tõelist palet näitama, alles nüüd selgub, kas mehed on tippu tõusuks võimelised.

Täna on ilm kehvem kui mitmel eelmisel päeval - kas tõesti magasime tipu tegemiseks ideaalse perioodi maha? Samas aga pean ütlema, et varem ei oleks olnud mingit mõtet tippu üritada - vajaliku aklimati saavutamine võtab ju omajagu aega. Ega ju kõik inimesed Borissi-taolised ole! Nii või teisiti, loodame tulevikult kõige paremat.

Kuna kõige vähem meeldib mulle mägedes (ja mitte ainult seal!) ühe koha peal istuda või lamada, siis otsustan minna väikesele jalutuskäigule kõrgemale. Loomulikult püüan sellega ka oma aklimatiseerumistaset kergitada. Plaanis on tõusta Razdelnaja suunas nii kõrgele kui ilm ja aeg lubavad. Anti ja Toomas jäävad telki. Mida aga teiste telkide rahvas teha kavatseb, seda ma ei tea.

Kohe laagris panen kassid alla ning kell 11.30 alustan tõusu laagritagusel järsul lumenõlval. Lumi on küll sulama hakanud, kuid eesminejate jälgedes kõndides jalg sisse ei vaju. Ilm on kaunis udune ja pilves. Kõik, kes kavatsesid täna minna üles järgmisse laagrisse, on ilmselt juba ammu välja läinud.

Ilma kotita on lausa lust käia! Veidi rohkem kui tunni ajaga olen 5700 meetri kõrgusel väikese lumest vaba platsi juures. Siin näen Holmbergi, kes harjutab Kristjani või Indreku lumelauaga sõitmist. Sel alal on tal kogemusi vähe, seetõttu lendab ta nii mõnigi kord peadpidi lumme. Aga harjutamine teeb meistriks! Igatahes saab lumelauaga siit alla laagrisse küll pika ja hästi kiire sõidu.

Mina aga jätkan edasirühkimist piki harja. Kuid ilm läheb järjest udusemaks ja nähtavus kehvemaks. On näha vaid Razdelnajale viiva nõlva alumine osa. Läheb päris pimedaks. Kell 13 jõuan kohani, kus algab järsem tõus. Kuna on selge, et ilm minu kavatsusi ei soosi, otsustan tagasi pöörduda. Laskumisel kohtan Valdot, kes samuti teeb väikest jalutuskäiku. Kella poole kahe paiku jõuan tagasi laagrisse.

Õhtupoolikul tegeleme ettevalmistustega homseks tõusuks. Iga mees saab 8-9 kg ühiskondlikku varustust, mis tuleb järgmisse laagrisse (C3) viia. Toitu ja gaasi võetakse kaasa kolmeks-neljaks päevaks. Kui selle aja jooksul tippu ära ei tee, siis tuleb siia tagasi laskuda ning oma tagavarasid täiendada. Seejärel võib uuesti tipputõusu üritada. On ju teada, et tavaliselt vajab inimene peale 3-4-päevast viibimist kõrgemal kui 6000 meetrit veidi taastumis- ja kosumisaega madalamal (kas või näiteks 5300 meetri peal).

Siia teise laagrisse jätame püsti kõik kolm "Tundra"-telki, üles aga viime ühe "Tundra" ja kaks väiksemat (kahekohalist) kollast kõrgmäestikutelki. (Viimaste nimetust ja valmistajafirmat ma kahjuks ei tea.) Kui kolmandas laagris veidi kitsamalt elada, siis peaksid nendesse telkidesse korraga mahtuma kõik meie 9 meest. Kas aga näiteks homme õhtul kõik mehed C3-sse üldse ööbima jäävad, see pole praegu veel sugugi kindel.

Homme lähen üles kolmandasse laagrisse väiksema seljakotiga - see kaalub ligi 2 kilo vähem kui suurem. Kuna uus kott on tunduvalt väiksem, siis ilmselt tuleb tema pakkimisega kõvasti vaeva näha. Et hommikul tuleb küllaltki palju riideid selga panna, siis ma loodan, et koti kaal jääb mõistlikesse piiridesse.

Seega, otsustavad päevad algavad! Jääb vaid soovida head ilma, tugevat tervist ja loomulikult ka õnne. Tegelikult on meil tipu tegemiseks päris palju aega - oma 8-9 päeva. Võib loota, et selle aja jooksul ikka leidub vähemalt paar-kolm ilusat päeva, mille jooksul tipputõusu üritada.

Õhtul on ilm jätkuvalt pilvisevõitu ja udune, kuid hiljem hakkab selgemaks minema. On päris külm.

Enne magamajäämist lendas meie telgi pihta mingi asi. Õnneks ta midagi paha ei teinud. Tõenäoliselt oli see väike kivi, kuid pingelistes olukordades (sest tahes-tahtmata tekitab tõus kõrgele mäele inimeses teatava pingeseisundi) omistab inimene niisugustele nähtustele teatavaid üleloomulikke omadusi ja endeid. Järgmisel hommikul selgub, et tegemist oli tõepoolest kiviga, mis ülevalt kaljudelt alla lendas - kivi kukkumise jälg oli lumel selgelt nähtav.

Esmaspäev, 14. august
19. päev. Tõus teisest laagrist kolmandasse

Hommikul on ilm üsna ilus, kuid külm. Ehkki mitmel grupil seisab ees tõus kolmandasse laagrisse, ei kiirusta keegi väljumisega - oodatakse ilma soojenemist. Nii talitab ka meie grupp. Sellest siis tulebki, et liikuma hakkame võrdlemisi hilja - kella poole üheteistkümne paiku. Selleks ajaks on ilm märgatavalt soojemaks läinud.

Selgub, et Holmbergil on tervisega mõningaid probleeme (lausa uskumatu!) ning täna tema meiega kaasa ei tule. Valdek ja Indrek aga arvavad, et nende aklimatiseerumine ei ole veel küllaldane 6100 meetri kõrgusel ööbimiseks, mistõttu teevad nemad vaid radiaaltõusu ning laskuvad õhtuks tagasi teise laagrisse.

Suure vaevaga topin kõik vajalikud asjad oma väiksemasse seljakotti. Kott saab kaunis raske - kindlasti üle 20 kilo. Kõigil lumelauduritel (Valdek, Kristjan ja Indrek) on sõiduriist koti külge seotud, seega on nende koorem samuti raske. Seevastu paistab mõne teise mehe kott üsna väike ja kerge - nii vähe asju on kaasa võetud. Teatavas mõttes on muidugi tore, kui inimene suudab (või vähemalt arvab suutvat) väheste riietega 7000 meetri peal hakkama saada. Kuid samas ei tohiks koti kergendamisega liiale minna ning sellega oma tervist ja lausa elu ohtu seada.

Suure hämmastusega saan näiteks teada, et Viina-Tomil pole kaasas isegi sulejopet ega selle asendajat. Tõsi, võitja üle kohut ei mõisteta, kuid antud juhul tuleb tõesti õnne tänada, et kõrgel juhtusid ilmad väga head olema. Kui aga tingimused kolmandas laagris ja kõrgemal tõepoolest oleksid väga külmaks ja karmiks läinud, nii et mees külmumise äärel, siis ilmselt oleksid teised mehed pidanud andma talle oma sooje riideid ning seetõttu ise kannatama. Hiljem saan teada, et öösiti olevat Toomas mitmel korral külma käes piinelnud (kõrglaagrites viibimise ajal aga ei rääkinud Toomas sellest sõnagi).

Teatud mõttes võiks niisuguses olukorras otsida analoogiat kindlustusega. Viibides kõrgmägedes, kus iialgi ei või ette teada, mida ilm või tervis teevad, kindlustan mina end nende faktorite eest pigem üle kui alla. Selle hind aga on üpris kõrge - oli ju minu kott peaaegu alati raskem kui teistel ning sellest tulenevalt pidin käimise ajal rohkem vaeva nägema. Kuid külma üle ei tulnud mul eriti palju kurta.

Nii või teisiti, tõus kolmandasse laagrisse (ja koos sellega ka tipu poole) on alanud! Nagu eelmistel tõusudel, panen ka nüüd kassid kohe alla. Kuid enamik mehi liigub esialgu ilma kassideta. Nagu tavaliselt, lahkun laagrist viimaste hulgas. Esimesel järsul nõlval venib meie rivi pikaks. Paistab, et öösel ei ole lund sadanud ning kõik rajad on ees.

Praegu on ilm ilus ning päikese käes läheb siin katla seinal palavaks. Esialgu on liikuda küllaltki kerge, sest lumi on veel kõva ning korralikud astmed on ees. Esialgu tundub kott kaunis kerge. Esimese (paarisaja meetri kõrguse) tõusu ületan suhteliselt kiiresti ning peagi jõuan harjale 5700 meetri kõrgusele.

Siin on veidi tuulisem kui all katlas, kuid erilist külma küll ei tunne. Taevas ujuvad vaid üksikud pilved, nähtavus on hea ning Razdelnajale viiv noolsirge rada on kogu ulatuses näha. Esialgu kulgeb rada umbes poole kilomeetri pikkuselt mööda laia lumist harja, siis aga algab väga järsk ja kõrge (300-400 m) tõus Razdelnaja lumisel põhjapoolsel nõlval. Kõrgel-kõrgel paistavad aeglaselt liikuvad mustad täpikesed - täna läheb üles võrdlemisi palju inimesi.

Ka meie teised mehed panevad nüüd kassid alla ning pärast väikest puhkust jätkame teed. Kõik meie seltskonna 8 meest liiguvad praegu üksteise kannul ühes tempos - lahtirebimiskatseid keegi enam ei ürita. Siiski hakkavad Anti ja Boriss tasapisi maha jääma. Siinkohal võiks mainida, et teise ja kolmanda laagri vahel liigutakse tavaliselt ilma seonguta - siin ei ole salakavalaid pragusid ja ohtlikke nõlvu, kust ootamatult võib alla libiseda.

Lumenõlv, mis viib üles Razdelnaja tippu, on väga järsk (35-45 kraadi) ja kõrge ning sellega seoses laviiniohtlik. Eks sellepärast lähebki rada vaid otsejoones ülespoole. Sõna "rada" kasutamine on siin mõnevõrra tinglik, sest nõlval on umbes 10 meetri laiune riba jalajälgi täis. Jälgede keskel aga ronib ülespoole tran?eetaoline sügav käik. Kui selles käigus endale sobivad astmed leiad, siis on suhteliselt kerge ülespoole rühkida. Paraku laskuvad paljud inimesed samuti mööda tran?eed, lüües sellega kõik astmed segamini.

Peagi hakkavad kõrgus, sügav lumi ja nõlva suur kalle mõju avaldama. Mehed hakkavad väsima ning meie tempo muutub järjest aeglasemaks. Märkamatult on mu pea valutama hakanud. Järjest sagedamini pean koti seljast võtma ning puhkama ja lõõtsutama. Paistab, et teised mehed ei võta puhkepauside ajal oma kotte seljast nii tihti kui mina, kuid lõppkokkuvõttes saan edasi enam-vähem sama kiiresti kui teised.

Järsk ja raske tõus kestab peaaegu kolm tundi. Enne Razdelnaja tippu jõudmist keerab rada aeglaselt vasakule. Tõus muutub laugemaks ning mõne aja pärast jõuamegi harjale. Alla vasakule jääb Razdelnõi kuru, üles paremale aga Razdelnaja tipp (see asub kaunis lähedal).

Siin teeme pikema peatuse ja ootame ka viimased mehed järele. Ilm on ilus: päike paistab, taevas üksikud kõrged pilved, tuul nõrk. Ehkki õhutemperatuur on ilmselt miinustes, on päris soe olla. Ning isegi enesetundel pole väga viga. Vähemalt minu jaoks möödus see tõus hoopis väiksemate pingutustega kui eelmine tõus C1-st C2-sse.

Oleme jõudnud Taga-Alai aheliku peaharjale. Siit avanevad suurepärased ja võimsad vaated ahelikust lõuna poole jäävatele Pamiiri mägedele. Ümberringi on põhiliselt lumised tipud, üksnes väga järskudel mäekülgedel paljandub must kalju.

Lenini tipp jääb piki harja ida poole. Tippu ennast pole siit küll näha, kuid sinna viiva marsruudi algusosa paistab teiselpool Razdelnõi kuru otse meie vastas - sealt viib üles järsk 300-meetrine selgelt eristatav jäine ja veidi kaljune hari. Marsruudi ülemises osas olev teine järsk nõlv on siit samuti hästi nähtav.

Nüüd laskume sadakond meetrit piki harja kuru suunas ning jõuamegi tänase päeva sihtkohta - Lenini kolmandasse laagrisse C3. Kell on pool viis. Seega kulus meil teisest laagrist kolmandasse tulemiseks umbes 6 tundi. Väga väsinud ma ei ole.

Lenini kolmas (tavaliselt viimane) vahelaager asub Razdelnõi kuru ja Razdelnaja tipu vahelisel harjal paarsada meetrit kurust eemal. Siin püstitatakse telgid otse lumele ning neid püütakse võimalikult hästi kaitsta tuulte eest, mis sageli olevat siin väga tugevad. Selleks ümbritsetakse telgid lumemüüriga või kaevatakse telgi jaoks sügav auk. Antud hetkel on kolmandas laagris küll praktiliselt tuulevaikus. Praegu on laagris püsti kümmekond telki - kõik sügaval augus või kõrge lumemüüri taga.

Kuna vabu telgiplatse praegu siin ei ole, tuleb nad meil endil valmis teha. Kuid tuulevaikse ilmaga ei hakka inimene tuulele mõtlema ning seetõttu suhtuvad mehed tuuletõkete ehitamisse kaunis leigelt. Ka pole meil vajalikul hulgal labidaid, et telgi jaoks auku kaevata. Selle tõttu piirdume vaid platsi tasandamisega ja lume kõvakstrampimisega. Hiljem küll püüame telkide ümber lumemüüre ehitada, kuid pehme ja teralise lume tõttu ei ole see töö eriti efektiivne.

Telkide kinnitamiseks lumele on meil kaasas spetsiaalsed lumenaelad või -ankrud (parajalt pikad alumiiniumist nurkrauad) - need õigustasid end igati. Varemalt olen telke lumele kinnitanud kasside, kirkade ja muude käepäraste vahenditega. Praegu sellised asjad ei kõlbaks.

Valdek soovitab telkide asukohaks veidi madalamal asuvat hästi varjulist kohta, kuid Valdo jälle arvab, et seda platsi varjav jääsein võib näiteks maavärina korral telkide peale variseda. Seda silmas pidades püstitame oma telgid ikka teiste telkide juurde, ehkki ilmselt on see koht palju tuulisem. Hiljem selgub, et Valdeku poolt soovitatud varjulist kohta kasutab laagri rahvas väljakäiguna.

Kolmandasse laagrisse paneme üles 3 telki: ühes kollases kõrgmäestikutelgis magavad Valdo ja Boriss, teises Viina-Tom ja mina ning "Tundras" Anti ja Kristjan. Praegu elutseb selles laagris paar-kolmkümmend vaprat mägironijat, sealhulgas ka mõned naisterahvad. Ilmselt kõigil on (või vähemalt enne siia saabumist oli!) kindel siht silme ees - tipp! Enamus rahvast on mittevenelased: prantslased, sakslased, hispaanlased, t?ehhid, inglased. Eriti palju me nendega ei suhelnud.

Sel ajal, kui me telkide püstitamisega ametis oleme, paneme ka teevee hakkama. Vaba vett siin ei leidu, seetõttu tuleb kogu vesi lumest sulatada. See aga võtab päris palju aega. Lumi on kohev ning teda kulub hästi palju. Seepärast korjame laagri kõrvalt suure kilekotitäie lund ja lohistame selle priimuste juurde, kus seda lihtne ja mugav potti panna. Praegu, kui ilm on vaikne ja suhteliselt soe, töötavad priimused väljas. Aga tuulise või külma ilma korral valmistame toitu telgi eeskojas.

Peale tunniajalist viibimist siin lähevad Valdek ja Indrek tagasi alla - teatavasti ei kavatsenudki nad täna kolmandasse laagrisse ööbima jääda. Õnneks on ilm ilus ning hiljemalt paari-kolme tunni pärast peaksid nad all C2-s olema, kus Toomas H. neid ootab.

Ehkki praegu on siin päris soe ja meeldiv ning ka väsimus pole just tappev, avaldab kõrgus mulle märgatavat mõju. Pea valutab mõõdukalt, kiired liigutused panevad hingeldama ning esinevad kerged tasakaaluhäired - täpselt nii, nagu kõige esimesel õhtul all baaslaagris. On selge, et väga suure kõrguse jaoks ei ole minu organism veel piisavalt kohanenud. Paistab, et ka ülejäänud meestele avaldab kõrgus mõju - ühtedele rohkem, teistele vähem.

Kui end telkidesse sisse seatud, suurem janu kustutatud ja söök valmis tehtud, siis võib juba rahulikumalt hingata ning plaane pidama hakata. Paistab, et ühe päeva peaksime siin rahulikult elama-olema ja kõrgusega harjuma, seejärel võib tipputõusu üritada.

Praegu tundub mulle, et meie grupi senise liikumisstiili ja -taktika loogiliseks jätkuks on, et korraga meie mehed tipputõusu ei ürita, tippu jõudmisest rääkimata. Siin, juba väga suurel kõrgusel, mängivad inimese aklimatiseerumisvõime ja tervislik seisund väga suurt rolli - on ju praegugi meie 3 meest madalamas laagris. See aga tähendab, et ilmselt minnakse tippu väiksemate gruppide kaupa. Üksinda võiksid nii kõrgel liikuda vaid erakordselt tugevad ja kogenud mägironijad, kuid minu arvates meie hulgas niisuguseid ei ole (andestust, kui keegi ennast puudutatuna tunneb!). Seetõttu arvan, et kolmandast laagrist kõrgemal hakkame liikuma kahe- või kolmekaupa.

Kellega koos võiksin mina minna? Või õigemini, kes tahab koos minuga tipputõusule minna? Olen sellele varem korduvalt mõelnud ning peaaegu alati jõudnud kurvale järeldusele, et niisuguseid mehi meie grupis vist ei olegi! Olen ju selles grupis üsna võõras ning kedagi õieti ei tunne. Pealegi olen senini suhteliselt tagasihoidlikult (et mitte öelda nõrgalt) esinenud. Seetõttu on sobiva kaaslase leidmisega tõepoolest raskusi.

Kuna marsruudi kõrgemas osas liigub iga mees ilmselt oma tempos, siis on väga tähtis üritada tippu minna koos niisuguste kaaslastega, kes kõnnivad enam-vähem sama kiiresti kui sa ise. Kuidas on selles suhtes lood meie grupis? Mõttes vaatan kõik mehed üle.

Mõlemad Toomased - väga tugevad, kiired ja hea aklimatiga kogenud mehed, kuid ilmselt kipuvad nad individuaalitsema ning ei hakkaks mind rajal järele ootama, kui ma maha jääma hakkan. (Võimalik, et nad üritavad minna koos, kuid praegu tundub see siiski ebareaalne, sest mehed asuvad erinevates laagrites.)

Valdo - väga kogenud ja kaunis tugev mees. Kuid selle ekspeditsiooni jooksul pole mul praktiliselt õnnestunud temaga koos liikuda ning seetõttu ei oska ma tema tempo kohta midagi täpsemalt öelda. Siiski tundub, et võiksin temaga samas tempos liikuda ning sellisel juhul oleks tippu jõudmine kaunis reaalne.

Valdek - väga kogenud alpinist, kuid aklimatt kõrge mäe jaoks tuleb tal üsna aeglaselt ja raskelt. Seetõttu võib isegi juhtuda, et ta tippu ei jõua. Pealegi kavatseb Valdek laskuda tipust lumelauaga, mis tähendab, et me tagasiteel nagunii koos ei liiguks. Seepärast arvan, et kahekesi koos me tõenäoliselt tippu ei ürita, sest üksinda ma küll ei taha kõrgel liikuda.

Kristjan - noor tugev mees, kuid mägedekogemusi on tal siiski vähe. Ka tema kavatseb laskuda lumelaual, olgu siis tipust või altpoolt.

Boriss - mees on erakordse aklimatiseerumisvõimega. Täna on temal mägedes viibimise seitsmes päev ning paistab, et praegu ei avalda kõrgus talle erilist mõju. Tundub ka, et mees on väga arukas ja tasakaalukas. Temaga koos läheksin ma hea meelega, kui ta vaid ise sellest huvitatud on.

Indrek - noor tugev mees, kuid varasem mägedekogemus tal peaaegu puudub. Seepärast on tal siiani kõrgusega kohanemisel raskusi. Kardan, et ta tippu ei jõua - takistuseks võib pigem olla psühholoogiline faktor kui jõu ja vastupidavuse nappimine.

Anti - väga kogenud ja tubli mees, kel siiani pole ka aklimatiga erilisi probleeme olnud. Kuid kõrgemal liigub mees väga aeglaselt. Ning väga suurt ja kindlat eesmärki tippu jõuda ei näi tal olevat. ("Lähen nii kõrgele kui jõuan.") Minu jaoks aga on tippu jõudmine ülim eesmärk - sellelt retkelt ilma tiputa tagasitulek oleks minu jaoks täielik läbikukkumine, raha ja aja tuulde viskamine.

Kokkuvõtteks võib arvata, et tippu tõusmisel oleksid minu jaoks kõige sobivamad kaaslased Valdo ja Boriss. Samas aga leian, et tegelikult olen valmis minema ükskõik kellega, kes minuga emam-vähem sama tempot hoida tahab ja suudab. Kuidas aga asi tegelikult välja kukub? Seda on veel vara ennustada.

Praegu on ilm tõesti ilus ja näib stabiilne ning Boriss arvab, et tõenäoliselt tuleb ka homme samasugune ilm - seega lausa ideaalsed tingimused tippu ronimiseks. Ning ootamatult tulevadki Boriss ja Viina-Tom välja mõttega, et võiks juba homme tipputõusu üritada. Teised mehed suhtuvad ettepanekusse kaunis leigelt ja kõhklevalt - ilmselt tunnevad, et aklimatt pole veel küllaldane ning ihu ja võib-olla isegi hing pole päriselt valmis üliraskeks katsumuseks.

Ise tunnen samuti, et pole kõrgusega veel päris hästi kohanenud. Kui ainult Toomas üksinda minna kavatseks, siis homme mina temaga kaasa ei läheks. Aga Boriss kavatseb samuti minna... Ning miskipärast on mul sellesse mehesse väga palju usku. Tänase tõusu ajal siia kolmandasse laagrisse paistis, et väga kiiresti mees ei liigu, seetõttu ehk pole karta, et ta homme minu eest kaugele jookseb.

Ehkki kõrgus avaldab mulle tuntaval määral mõju, on enesetunne enam-vähem normaalne ja ka väsimus hakkab taanduma. Ning loodan, et eelseisva öö jooksul jõuab organism kõrgusega rohkem kohaneda. Ja nii targutades jõuan lõpuks otsusele, et lähen samuti!

Niisiis, juba homme! Ja kolmekesi! Kui see väga tähtis ja mõnevõrra riskantne otsus on lõpuks vastu võetud, siis tuleb kohe hakata tegema vastavaid ettevalmistusi. Loomulikult olen nendest asjadest juba varem palju kordi mõelnud: mis selga panna, mis seljakotis kaasa võtta. Mõningaid järeldusi ja tähelepanekuid võib teha ka tänasest tõusust saadud kogemuste põhjal. Lepime kokku, et ärkame kell 4. Praegu on täiskuu aeg ning ehkki me hakkame liikuma kaugelt enne päikesetõusu, ei tohiks kuuvalgel liikumisel probleeme tekkida.

Enne homset otsustavat tõusu tuleb hoolitseda, et saapad ja riided oleksid kuivad. Kuna tänane päev oli ilus, siis jäid minul kõik riided kuivaks ja nendega probleeme ei ole. Saabastega on lood keerulisemad. Õnneks kandsin kogu päeva jooksul oma saabaste peal täispahhille, seetõttu on saapad ainult veidi niisked.

Öösel aga tuleb hoolt kanda, et saapad telgis ära ei külmuks. Tihti pannakse saapad öösel külmumise vältimiseks magamiskotti. Praegu ma niiviisi siiski ei tee, vaid topin oma saapad riidest kotti ning panen selle koti magamiskoti alla jalutsisse. Ning ette rutates võin öelda, et järgmisel hommikul olid minu jalatsid üsna heas seisukorras. Märkusena: külmumine ähvardab vaid nahksaapaid, plastiksaabaste korral niisugust probleemi ei teki.

Kui päike madalamale vajub, läheb kiiresti külmaks. On oodata päris külma ööd. Seda arvestades teen magama minnes vajalikud ettevalmistused ning öösel külma peaaegu ei tunne.

Mägedes enne otsustavaid tipputõuse ja kurude ületamisi pole ma õieti kunagi magada saanud. Ega seegi kord erand ole. Isegi unerohi ei aita täna öösel mitte midagi. Kogu öö mõtlen vaid eelseisvale tõusule. Õhupuudust või teisi kõrgusest tingitud vaevusi sel ööl ma ei täheldanud. Pea enam ei valuta. Paistab, et väljas on võrdlemisi rahulik - vaid harva laperdab telk nõrgas tuules. Kui aga nina magamiskotist välja pistan, siis tunnen, et külm on päris kõva.

Praegu paistab, et minu tervislik seisund ei tee tipputõusule takistusi. Nohu ei ole küll ära kadunud, paar hammast annavad end järjest rohkem tunda ning mõõdukas köha muutub tasapisi tugevamaks. Kuid kõik need on üsna tavalised ning mitte eriti ohtlikud nähud, mis on tingitud pikaajalisest viibimisest väga kõrgetes mägedes.

Kuid siiani pole ma saanud mitte ühtegi villi ega päikesepõletust. Võrreldes ekspeditsiooni algusega olen kindlasti tugevamaks muutunud ning viimase tõusu ajal avaldas kõrgus vähem mõju kui kartsin. Kõik see annab lootust, et homne päev läheb korda.



Jüri Vilismäe
Jaanuar, 2001