2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik
7. “Tipu tegemise” periood II

Kell saab neli ning tuleb tõusta. (Borissil või Toomasel on äratuskell kaasas ning nad ajavad ka mind üles.) Kuid erilist tahtmist magamiskotist välja ronida küll ei ole. Ehkki kogu öö jooksul ma vist ei ole magama jäänud, tundub, et just praegu on selleks kõige parem aeg. Kuid enam pole aega targutada – ilm olevat soodne. Nüüd läheb lahti!

Riietun hoolikalt ja väga soojalt. Jalga tõmban neli paari pikki pükse: villased aluspüksid, villased dressipüksid, presentpüksid ja märjamaa tormipüksid. Vahemärkusena: siiani olen ka kõige külmema ilma korral saanud hakkama vaid kahe paari pikkade pükstega (villased aluspüksid ja presentpüksid). Ülespoole panen viis kihti sooje asju: villane alussärk, õhuke villane džemper, puuvillane triiksärk, paks kampsun ja märjamaa “isehingav” tormikuub (firma “Year” “Glacier”-jope). Märkusena: madalamate laagrite vahel liikudes olen põhiliselt kandnud ainult triiksärki ning külma ilma korral lisanud sellele paar soojemat kihti. See peaks ilmekalt näitama, kui karmid on tingimused 6000–7000 meetri kõrgusel. Kuid oma sulejope panen seljakotti ning ette rutates võin öelda, et käimise ajal ma teda kordagi ei kasutanud.

Pähe panen kaks villast suusamütsi (varastel külmadel hommikutundidel pidin ka jope kapuutsi kõige peale tõmbama). Kätte panen paksud karusnahast kindad (omal ajal käisin nendega talvematkadel külmas ja karmis Siberis). Jalga panen vene vibramsaapad ning nende peale tõmban kaks paari täispahhille.

Nüüd lasen käiku Valdolt saadud soojendavad imepakikesed (kokku on mul neli sellist pakki, täna kasutan neist ära kaks). Õhukeses pakis on mingi pulbritaoline aine. Pulbri “käivitamiseks” ehk aktiveerimiseks tuleb pakikest teatud aja jooksul sõrmede vahel muljuda, kuni see hakkab soojaks minema. Nüüd algab pulbris mingi reaktsioon, mis vähemalt 5–6 tunni vältel pidavat soojust tootma. Aktiveeritud pakikesed panen saabaste sisse talla alla. Vaatame, kas on neist kasu!

Ning ajas ette rutates võin öelda, et ülalnimetatud riietekomplekt sobis küllaltki hästi – kehal eriti külm ei hakanud, ainult varbad ja sõrmed külmetasid aeg-ajalt päris kõvasti. Kuid sellega ei taha ma sugugi väita, et suurele mäele tuleks minna just niisuguste riiete ja jalanõudega. Sest kaasajal on kättesaadavad hoopis kergemad, soojemad ning vee- ja tuulekindlatest materjalidest valmistatud spetsiaalriided ning -jalanõud. Kuid niisugune spetsiaalriietus ja -varustus on väga kallis ning minul lihtsalt ei jätkunud raha nende muretsemiseks. Seetõttu pidingi läbi ajama oma kaunis vana ja tagasihoidliku varustusega. Ja nagu näha, sain hakkama!

Kui juba jutt varustusele läks, siis sellega seoses võiks öelda, et eliitvarustusele ei ole vaja omistada ülearu suurt tähtsust – kõigepealt pead ise kõva mees olema. Näiteks esmatõusud enamikule 8000 meetri kõrgustele mägedele tehti juba 1950-ndatel aastatel. Sel ajal olid ka kõige kõvematel ekstraklassi mägironijatel jalas vaid nahksaapad, sooja andsid täisvillased kampsunid ja pesu ning tuule eest kaitses presendist sturma. Kaasaegsetest kergetest ja tugevatest kuppeltelkidest võisid toonased mägede hundid vaid unistada. Ning sellele vaatamata olid meeste saavutused niisugused, mida isegi kaasajal spetsiaalvarustuse toel raske järele teha.

Sellepärast julgengi väita, et ehkki eliitvarustus on väga hea ja mugav ning vahel isegi olulisel määral kergendab mägironija elu, saab mägedes hakkama ka hoopis tagasihoidlikuma ning järelikult odavama riietuse ja varustusega. Eriti kehtib see asi algajate ja vähe kogenud mägironijate kohta. Aga mida karmimaks lähevad tingimused, seda parem peab olema varustus. Eriti käib see asi saabaste kohta – kõrgtõusudel peavad jalanõud olema viimase peal. Kahjuks olid sellel retkel just minu saapad üpris tagasihoidlikud ja üldsegi mitte ette nähtud kõrgtõusuks.

Praegu aga jätkan telgis taskulambi valgel riietumist ja asjade pakkimist (sedasama teeb ka Toomas). Seljakotti panen sulejope, kirka, näomaski, tagavarasokid, -kindad, -mütsi ja -prillid. Et äärmuslikus situatsioonis olla valmis ööbimiseks kusagil kõrgel lahtise taeva all (annaks jumal, et seda ei juhtuks!), võtan kaasa termokile ja bivikoti. Veel võtan kaasa binokli, taskulambi, kompassi, veidi söögipoolist (kommid, halvaa, šokolaad, kuivikud), pudeli poole liitri jõujoogiga, veidi C-vitamiini ja päikesekreemi.

Igaks juhuks võtan kaasa 30-meetrise repsunööri – kui vaja, võib ka sellega end seongusse panna (tavaliselt küll minnakse kolmandast laagrist tippu ilma seonguta). Kokku saab minu kott võrdlemisi raske – oma 8–9 kilo. Esialgu kavatsen kõndida suusakeppidega, kirka panen kotti (ette rutates ütlen, et kirkat läks vaja ühe järsu ja ohtliku nõlva ületamisel).

Minul läheb riietumise ja koti pakkimisega palju aega. Vahepeal on Boriss ja Toomas vee keema ajanud. Teeme teed ja kiirputru. Suuremat isu mul küll pole, kuid midagi tuleb siiski süüa. Neelan topeltportsjoni vitamiine ja paraja annuse eleuterokoki ekstrakti. Minu teada on see mikstuur küll dopinguainete nimekirjas, kuid mägedes ekstremaalse pingutuse eel soovitan seda siiski sisse võtta.

Topin kotti veel viimased asjad. Kuna väljas on väga külm, siis panen kassid alla telgi eeskojas. Teised mehed on juba valmis ja ootavad närviliselt. Aga ega siin külma tuule käes saagi kaua ühe koha peal seista ning mehed hakkavad minema. Mõni minut hiljem, kell 5.30, olen ka mina valmis ning alustan pikka ja ilmselt väga rasket teekonda.

Ilm on väga külm – umbes miinus 15–20 kraadi. Kuid eriti külmaks teeb olemise tugev ja jäine tuul, mistõttu õhutemperatuur tundub olevat peaaegu –40 kraadi. Õnneks puhub tuul rohkem selja tagant (vastasel korral tuleks küll näomask ette panna!). Päikesetõusuni on veel palju aega ning liikuda oleks päris pime, kuid loojuv täiskuu valgustab heledalt ning nähtavus on kaunis hea.

Kõva lumi krabiseb minu kasside all. (Toomas ei ole kasse veel alla pannud, Borissi kohta ei oska selles asjas midagi öelda.) Just laagrist väljumise järel on mägironijal kõige suurem oht saada külmakahjustusi, hiljem hakkab inimese organism ise rohkem sooja tootma ning asi läheb paremaks. Seepärast liigutan sõrmi ja varbaid pidevalt ja energiliselt. Siiski paistab, et vähemalt esialgu võib sellist külma taluda. Märkusena: külmumise oht suureneb ka hiljem, kui inimene hakkab väsima.

Kohe peale laagrist väljumist laskume mõnikümmend meetrit madalamal asuvale Razdelnõi kurule, kuhu on umbes paarsada meetrit. Otse kurul on püsti üksik telk. Kohe kuru taga algab umbes 300 meetri kõrgune kaunis lai hari, mida mööda tulebki edasi liikuda. Algul on nõlva kalle väike, kuid õige pea muutub ta päris järsuks (35–40 kraadi).

Harjal on lumi tuule poolt kivikõvaks puhutud. Siin paneb ka Toomas kassid alla. Tegelikult on hari üsna kivine, nii et hea tahtmise korral võib siit ka ilma kassideta üles ronida. Kuid minu meelest ei ole vaja ennast liigse tähelepanuga koormata ning seetõttu on siin mõistlikum liikuda siiski kassidega.

Esialgu on sellel järsul ja libedavõitu harjal üpris kerge ja ohutu liikuda. Minu enesetunne on normaalne. Astun hästi rahulikult ja ettevaatlikult oma tempos, sest alguses ei tohi end ära väsitada. Aeg-ajalt teen puhkepeatusi, kuid need on väga lühikesed, sest külma tuule käes ei saa pikalt seista. Toomase samm on minu omast veidi kiirem ning ta hakkab kaugenema. Ma ei hakka teda taga ajama. Kuid Boriss on kaugele maha jäänud. Lohutan ennast mõttega, et kui Toomas lõplikult eest ära kaob, siis viin oma tempo Borissi omaga ühte ning püüan temaga koos liikuda.

Kuu on juba loojunud ja idakaares hakkab valgeks minema. Paistab, et vähemalt esialgu on ilm lausa ideaalne – taevas ei ühtegi pilve. Tuul on siiski jätkuvalt mõõdukas või tugev – vaevalt, et siin kõrgel kunagi tuulevaikust on. Kiiresti läheb valgeks ning juba kuldab päike kõrgemaid tippe.

Meie aga rühime ülespoole. Pole teada, kas peale meid siin veel keegi liigub – igatahes näha pole kedagi. Tunnen, et kehal on isegi soe, kuid varbad ja eriti sõrmed kipuvad külmetama, nii et ikka ja jälle pean neid energiliselt liigutama. Siiski julgen praegu öelda, et külma taha ei tohiks tänane tõus küll jääda.

Kui madalamal oli päris kerge astuda, siis pikapeale hakkab tõus väsitama. Oleme liikunud rohkem kui poolteist tundi, kuid järsu harja lõppu ei paista veel kusagilt. Aeg-ajalt näen Toomast eespool liikumas, kuid Borissi enam ei näe – ilmselt on ta kaugele maha jäänud.

Pahaendeliselt kiiresti suureneb väsimus. Kella poole kaheksa paiku (siiani oleme liikunud 2 tundi) muutub tõus laugemaks ning varsti jõuan suurele tasasele platootaolisele väljale. Platoo on kaetud enamjaolt kõva lumega. Ilmselt on see platoo kohaks, kuhu mõned Lenini tippu ronijad püstitavad oma neljanda vahelaagri (C4). Tuuline võib see koht küll olla, kuid muid takistusi telkide püstitamisele siin ei ole.

Nüüd võin järeldada, et olen jõudnud 6400 meetri kõrgusele. Seega olen täna tõusnud 300 meetrit, kuid minna jääb veel 700 rasket vertikaalset meetrit – oi, kui palju!

Nüüd jõuan päikese kätte ning seetõttu on vaja nägu päikesekreemiga üle võõbata. Pettumusega avastan, et kreem on ära külmunud – ilmselt külmus ta juba öösel telgitaskus. Siiski õnnestub mul veidi kreemi kätte saada ja näole määrida. Nüüd panen kreemi põuetaskusse sulama, sest ilmselt läheb teda täna veel vaja. Teinekord aga tuleb sellest asjast õppust võtta, et analoogilised ebameeldivused ei korduks.

Praegu laiub minu ees suur ja kaunis lage plats, mille teises servas paistab suur ja kõrge mäemürakas. Kas tõesti tuleb nii kõrgele või isegi veel enam tõusta?! Väsimus on juba väga suur. Kas suudan lõpuni vastu pidada? Aeglaselt komberdan üle kergelt tõusva lumise välja. Aeg-ajalt on näha eesminejate jälgi, sest mõnes kohas on lumi kohev. Kohati näeb ka kassijälgi ning mõnes kohas on lumme torgatud teetähised.

Aga ilm on Lenini kohta väga ilus. Ehkki tuul on jätkuvalt külm ja vinge, on kõik teised ilmastikutingimused lausa ideaalsed. Särava päikese käes hakkab tasapisi soojemaks minema, kuid õhutemperatuur jääb kindlasti miinustesse ning sõrmed ja varbad kipuvad ikka ja jälle külmetama.

Praegu ei näe ma ühtegi inimest, isegi Toomast mitte. Binokliga vaadates aga näen, et kaugel ees potsatab keegi suurele kivile. Sean sammud sinnapoole. Kuid minu samm on väga töntsiks jäänud. Väsimus on juba tohutu suur, pea valutab ning enesetunne läheb aina kehvemaks. Peas hakkab liikuma hirmus mõte, et täna vist ei olegi minu päev.

Platoo on umbes ühe kilomeetri pikkune. Teiselpool platood läheb tõus uuesti järsemaks. Mäemürakas on juba kaunis lähedal. Huvitav, kuidas sinna üles saada? Platoo teises servas leian suure kivi tagant väsinud ja murtud inimese – naisterahva. Hiljem saan poistelt teada, et see on sakslannast “loom” – eelmistel päevadel olevat ta madalamate laagrite vahel väga võimsalt ja kiiresti liikunud. Nüüd aga on see vaene “loom” omadega täiesti läbi – lamab kivi otsas, juuksed peas laiali.

Siit leiame kinnitust tõsiasjale, et kuigi mõni inimene on kaunis heas vormis ning liigub suhteliselt madalates mägedes väga võimsalt ja kiiresti, võib 5000–6000-st meetrist kõrgemal alata tema jaoks n.-ö. keelatud tsoon, kus on juba väga raske edasi minna. Ning selle tsooni edukaks läbimiseks tuleb kaua ja kannatlikult aklimatiseeruda. Mulle aga tundub, et siin Leninil oli kõigi välismaa gruppide liikumisgraafik liiga tihe ning aklimatiseerumiseks jäi vähe aega. Ilmselt seetõttu oligi nende edukuse protsent üsna tagasihoidlik.

Kui sakslanna saab teada, et asume umbes 6500 meetri kõrgusel, siis ütleb ta, et tema jaoks aitab ning seepeale hakkabki tagasi allapoole minema. Hiljem saan teada, et kui ta jõudis kolmandasse laagrisse, siis korjas ta oma asjad kiiresti kokku ja laskus päris alla. Ning tema jaoks lõppeski üritus ebaõnnestumisega.

Aga ei ole ka minu enda olukord sugugi parem: pea valutab, süda paha, hingamine korrast ära, väsimus tappev – kõik terava mägihaiguse tunnused. Niisuguses olukorras ei tohi enam tõusu jätkata ning kahjuks tuleb ka minul ots ringi pöörata.

Teen seda väga raske südamega, sest praegu on ilm erakordselt ilus ja kõik tingimused tippu ronimiseks lausa ideaalsed. Kas tuleb veel teist nii head päeva? Aga samas pole ka mõtet joosta peaga vastu seina. Siin kõrgel ei saa loota mitte mingile kõrvalisele abile ja seetõttu peab ise toime tulema. Ning sellise raske ja vastumeelse otsuse tegemisel ei tohi hiljaks jääda – seisab ju ees veel pikk ja väga raske tagasitee. Niisugust põhimõtet tuleb rakendada igasuguse mäe otsa ronimisel – mitte kunagi ei tohi tõusul end päris tühjaks pumbata, mingid jõuvarud tuleb hoida tagasitee jaoks.

Kell on umbes kolmveerand üheksa, kui tagasiteele asun. Enne seda proovisin juua, kuid paraku avastasin, et vesi pudelis on jäätunud. Ilmselt külmus ta juba öösel telgis, sest praeguse käigu ajal oli pudel kotis paksude riiete vahel ning külm ei oleks tohtinud talle ligi pääseda. Või mine sa tea... Hilisemate ebameeldivuste vältimiseks tuleb ka sellest omad järeldused teha ning toimida vastavalt.

Väga aeglaselt komberdan mööda platood allapoole. Ilm on erakordselt ilus: taevas pilvitu ja isegi tuul on nõrgemaks jäänud. Enam ma külma ei tunne. Ei ole näha mitte ühtegi inimest. Huvitav, kuhu Boriss on jäänud? Praegu asun veel päris kõrgel ning siit avanevad kaunid ja võimsad vaated. Kahjuks aga on minu seisukord selline, mis ei soosi ümbritseva ilu nautimist. Peas keerleb ainult üks mõte – saaks vaid kuidagiviisi alla!

Oma üllatuseks kohtan Borissi platoo lõpus (siit algab Razdelnõi kurule laskuv järsk hari). Alles nii madalal?! Boriss aga ütleb, et ehkki ta on üsna väsinud ja liigub väga aeglaselt, olevat tal siiski kindel kavatsus tippu minna. Ta kutsub ka mind kaasa. Kuid praegu olen omadega niivõrd läbi, et terves maailmas ei leiduks jõudu, mis mind uuesti tagasi minema sunniks. Ei ole ju praegu tegemist lihtsalt jõu puudumise või nõrkusega, millest ehk saaks üle väga aeglaselt kõndides. Antud hetkel on ilmne, et minu organism ei suuda hõredas õhus normaalselt töötada. Ning niisuguses olukorras on ainult üks väljapääs – alla! Ja kiiresti!

Tõepoolest, väga kahju! Ka Boriss on õnnetu, sest on lõhkunud kristallpokaali, millest ta kavatses tipus eleuterokoki ekstrakti juua. Nii ta jätabki purunenud pokaali kivile ning jätkab aeglaselt teed. Oi, kui palju on tal veel minna!

Mina aga komberdan löödult ja õnnetult allapoole. Ehkki tee kulgeb allamäge, ei ole kiirest liikumisest juttugi. Olen kohutavalt väsinud, iga natukese aja tagant pean lõõtsutama ja puhkama. Peagi lõpeb platoo ning nüüd algab järsk laskumine lumisel ja kivisel harjal. Siit avanevad lausa fantastilised vaated, kuid praegu pole need minu jaoks.

Kella 10 paiku jõuan surmväsinult kurule. Siit meie laagrini on umbes 200 meetrit ning telgid asuvad kurusadulast vaid mõnikümmend meetrit kõrgemal. Kuid isegi nii väike tõus on minu jaoks tõeline katsumus: iga kümnekonna sammu järel tuleb puhata ja lõõtsutada. Telkide juurde jõudmiseks kulub mul vähemalt paarkümmend minutit. Kui lõpuks kohale jõuan, näitab kell veerand üksteist. Seega kestis minu esimene tipuüritus kõigest 5 tundi, kuid lühidusele vaatamata kurnas ja tappis see mind täielikult.

Laager on vaikne ja tundub olevat lausa mahajäetud. Meie mehed (kolm neid siin praegu ongi) lamavad telgis. Valdol pidi kõhuga probleeme olema ning tema isegi ei tule telgist välja. Ka teiste gruppide rahvast pole näha (arvatavasti magavad telkides). Laagri piirkonnas on ilm ilus, tuulevaikne ja isegi üsna soe, kuid mind see eriti ei huvita. Võtan kassid alt, ronin telki ja poen koos riietega magamiskotti. Niisiis, 1:0 Mäe kasuks.

Peale paaritunnilist unelemist hakkan tasapisi toibuma – peavalu annab järele, enesetunne paraneb, juba tahan süüa. Ronin telgist välja. Kõrvetava päikese käes oli telgis meeldivalt soe, isegi palav, kuid väljas on kaunis jahe. Vaatan üles Lenini poole – seal kusagil kõrgel võitlevad Viina-Tom ja Boriss iseenda ja kõrgusega. Mina aga konutan löödult siin all... Täna on kõigevägevam meeste suhtes väga heatahtlik. Kui ainult mehed ise vastu peavad, siis on edu garanteeritud.

Peale lõunat saabuvad alt meie ülejäänud mehed: Valdek, Toomas H. ja Indrek. Valdek läheb Valdo ja Borissi telki, Toomas ja Indrek aga “Tundrasse”. Meie telki ei tule kedagi juurde (selle üle on mul tõesti hea meel, sest ma armastan telgis laiutada). Alt tuleb üles ka suur grupp prantslasi. Neil on plaanis homme tippu üritada.

Kui uued mehed on end sisse seadnud, siis tasahilju hakatakse plaane tegema. Toomas ütleb, et tema on valmis homme tippu minema. Ka Anti on nõus üritama, kuid tema ei ole endas eriti kindel. Ta ütleb, et püüab tõusta nii kõrgele kui suudab – tipp ei olevat tema peaeesmärk. Seevastu Toomase jaoks on tippu jõudmine esmatähtis.

Neli meest (Valdo, Valdek, Kristjan ja Indrek) on oma plaanidega pisut tagasihoidlikumad. Nad arvavad, et ei ole suure kõrgusega veel piisavalt kohanenud. Pealegi tuleb lumelauduritel (Valdek, Kristjan ja Indrek) oma küllaltki raske sõiduriist seljas üles tassida. See aga on suur lisakoorem. Seetõttu otsustavad nimetatud neli meest viia homme “Tundra”-telk 6400 meetri peale (s.o. neljandasse laagrisse), ööbida seal ning järgmisel päeval tipputõusu üritada.

Aga mida mina teen? Praegu tundub, et olen hommikusest katsumusest üle saamas: enesetunne päris hea, pea ei valuta, kõrgus ei anna praktiliselt tunda, jõud taastub. Eriti kaua ma ei targuta. Jah, kui ilm lubab, proovin homme uuesti! Sest nii suurel kõrgusel, kus me praegu asume, ei anna telgis lesimine enam suurt midagi juurde. Ning iga soodsa ilmaga päev tuleb ära kasutada.

Kuna “peaproov” on mul juba tehtud, siis erilisi ettevalmistusi ma praegu enam ei vaja. Tuleb ainult hoolitseda, et saapad ja kindad korralikult ära kuivaksid. Samuti pean end raskeks katsumuseks moraalselt valmis panema. Lepime kokku, et tõuseme varahommikul kell neli.

Kuid täna õhtupoolikul kell neli jõuab laagrisse Viina-Tom, väsinud, aga õnnelik. Sest tema käis tipus ära! Valdeku filmikaamera ees vastab ta meie õnnitlustele ja esimestele küsimustele. Selgub, et Toomas jõudis tippu kella ühe paiku (seega kulus tal tippu jõudmiseks 7 ja pool tundi). Üleval oli olnud kõva tuul ning tihti tuli tal sumada sügavas pehmes lumes. Laskumisel olevat ta näinud Borissi, kuid sel momendil oli too tipust veel päris kaugel. Alla jõudis Toomas kolme tunniga – igati kõva tempo! Paistab, et tõsiseid tipuüritusi täna rohkem ei tehtudki.

Nii või teisiti, vähemalt üks meie mees on tipus käinud! Ning ta tegi seda üpris kiiresti kohe esimesel katsel. Tubli, Toomas! Isegi veidi kadedaks teeb! Praegu on meie grupil aega tipu tegemiseks veel ligi nädal. Seepärast loodame, et tippu jõuavad ka teised.

Õhtupoolik kulub niisama toimetamiseks, Sulatame lund ning keedame teed, kisselli ja suppi. Jätkuvalt on ilm väga ilus. Aeg aga liigub omasoodu ning hakkame ka Borissi tagasi ootama. Kuid teda ei tule ega tule. Kell on juba kaheksa peal, kui Valdek näeb binoklist teise astangu keskel täpikest – võib-olla on see Boriss? Kuid sealt siia laagrisse on veel vähemalt paari tunni tee.

Õhtu möödub, päike hakkab loojuma ning tuleb telki ronida. Läheb külmaks – loodame, et ka homme tuleb ilus ilm. Hakkab pimenema, kuid Borissi pole ikka veel. Lõpuks, peale kella kümmet, kui väljas on juba täiesti pime, saabub väsinud mees. Praegu ei tule ma isegi telgist välja, et lähemalt uurida, kuidas mehel läks. Ja üleüldse toimub Borissi saabumine vaikselt ja tähelepandamatult. Minuni jõuab vaid uudis, et ka Boriss jõudis tippu!

Alles hiljem saan teada, et tõusuks olevat Borissil kulunud rohkem kui 11 tundi ja laskumiseks peaaegu 6 tundi, nii et kokku17 väga pikka ja rasket tundi. Võrreldes Toomasega oli Borissi tipupäev tunduvalt pikem ja vaevalisem, kuid ei tohi unustada, et täna on Borissil alles mägedes viibimise kaheksas päev. Ning seda silmas pidades on Borissi saavutus tõesti fantastiline. Väga, väga tubli, Borja! Nüüd siis oled Sa Pamiiri Lumeleopard (s.o. inimene, kes on jõudnud Kommunismi, Lenini ja Korženevskaja tippu)!

Nii et juba esimesel katsel jõudsid tippu meie kaks meest!

Nii nagu eile, ei tule mul ka täna öösel magamisest suurt midagi välja. Hea seegi, et horisontaalis olla saab... Kogu aeg rändavad mõtted eelseisvale tõusule. Kui vaid ilma peaks! Homne päev võib minu jaoks otsustava tähtsusega olla.

Öö on külm, kuid tundub, et tuul eriti kõva ei ole. Joogipudeli ja päikesekreemi mässin korralikult riiete sisse, et nad ära ei külmuks. Taskulambi ja Valdekult saadud aku aga panen magamiskotti.

Jüri Vilismäe
Jaanuar, 2001