2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik

9. “Tipu tegemise” periood IV

Pole enam meeles, kas võtsin eile enne magamaminekut unerohtu või mitte. Lühikeseks ajaks võib-olla isegi tukastasin, kuid õige varsti jõuab minu teadvusse ärev tõsiasi, et meie telk on tuule käes kõvasti värisema ja rappuma hakanud. Tuule ulgumine muutub aga järjest kõvemaks – selge, et väljas on paras torm. Õnneks seisab meie kõrgmäestikutelk kõva tuule käes üsna kindlana. On karta, et kõrgemal on tuul veel tugevam. Kuidas läheb meie meestel kõrgel 6400 meetri peal? Kas “Tundra”-telk peab tormile vastu?

Praegu aga pole midagi muud teha kui lihtsalt lamada ja oodata. Ning mõttes paluda, et midagi hullemat ei juhtuks. Korraks isegi vilksatab peas mõte, et oleks vist pidanud eile õhtul koos Borissi ja Toomasega alla minema. Kuid mis tehtud, see tehtud ning praegu tuleb olukorraga lihtsalt leppida. Tuule ulgumise ja telgi rappumise tõttu ma enam magama ei jää. Võib-olla hommiku eel, kui tuul veidi nõrgeneb, korraks siiski suigatan.

Üsna vara (kella 8 paiku) tõuseme Antiga üles (kahekesi meie grupist me praegu siin oleme). Paneme end hästi soojalt riidesse ning ronime telgist välja. Kui kõva lõunatuul kõrvale jätta, pole ilmal vigagi. 6400 meetri kõrgusel asuvast platoost ülevalpool on Lenini tipp pilvedes, kuid Razdelnõi kuru tagant algav hari on pilvede vahelt osaliselt nähtav. Peaaegu meie kõrval asuv Razdelnaja tipp on udu ja õhus lendava lume sees. Siin, kuru piirkonnas, aga paistab isegi päike. Aeg-ajalt kihutavad üle kurusadula üksikud pilvesagarad. Tuul ulub ja ümberringi on ühtlane võimas mühin. Vaatepilt on võimas ja isegi ülev. Tuule käes seistes hakkab väga kiiresti külm. On selge, et tänase ilmaga keegi tippu ei lähe.

Olgu see ilm nagu on, esimesel võimalusel püüame alla laskuda. Paistab, et ka paljudel teistel laagri asukatel on samasugused mõtted – juba võetakse telke maha ning peagi sammuvad kiiremad mehed üles Razdelnaja suunas. Vähem kui saja meetri kaugusel kaovad nad udu ja tuisu sisse.

Esialgu tuleb siiski midagi süüa ja juua. Paneme priimuse tööle ja lume sulama. Ajal, kui lumi sulab ja vesi soojeneb, hakkame oma asju kokku pakkima. Seda saab teha vaid telgi sees, sest tuul on läbilõikavalt külm. Pealegi võivad lahtised asjad tuulega minema lennata. Panen selga sama palju riideid kui tippu minnes. Oma telgi peame samuti alla viima. Umbes pooleteise tunni pärast on meil söödud ja asjad enamjaolt koos.

Mõningate raskustega paneme telgi kokku. Telgi kinnitamiseks seljakoti külge kulub mul küllaltki palju aega (koti sisse telk kahjuks ei mahu). Anti ei jõua seda ära oodata ning hakkab ülespoole astuma. Peagi kaob ta lendava lume ja udu sisse.

Tormise ja jäise tuule käes on asjal käimine päris suur töö, aga tegemist tahab! Kuna ei ole kindlalt teada, missugused lumeolud mind laskumisel ees ootavad, siis igaks juhuks panen kassid alla. Tänan Mäge ning lõpuks, kella kümne paiku, saan liikuma hakata. Suurem osa rahvast on laagrist juba lahkunud.

Esialgu tuleb tõusta umbes 50 meetrit Razdelnaja tipu suunas, siis hakkab rada keerama paremale ning traversseerima järsku lumenõlva. Tuul puhub silmapilkselt kõik jäljed, kuid raja asukoht on õnneks siiski jälgitav. Paarikümne minutiga jõuan Razdelnaja põhjanõlvale. Ja imede ime – tuul hakkab kiiresti nõrgenema. Ilmselt varjab mägi mind tuule eest. Ning nähtavus allapoole on üsna hea. Kaugel all näen mitut laskujat, Anti aga on siinsamas.

Vahtida pole siin enam midagi – kiiresti alla! Anti jääb seljataha. Lumi on sügav, kuid mööda eesminejate jälgi on kaunis kerge astuda. Tuul on päris nõrgaks jäänud – lausa uskumatu, et paarsada meetrit kõrgemal möllab maru. Peagi on pikk ja järsk Razdelnaja nõlv möödas ning jõuan tasasele harjale 5700 meetri kõrgusele.

Siin tulevad mulle vastu kaks alpinisti – mees ja naine. Naine tervitab mind vene keeles ja soovib tipu puhul õnne. Esiotsa ei suuda ma kuidagi meenutada, kes see naisterahvas küll olla võib. Pärastpoole aga selgub, et see on meid vastu võtva firma ühe juhi tütar Oljana. Praegu tõuseb ta koos oma kliendiga (vist šotlane) kolmanda laagri poole, et seejärel tippu üritada. Julged!... Kuid hiljem selgub, et järgmisel päeval jõudsid nad tõepoolest tippu.

Räägin Oljanale, et meie neli meest ööbisid 6400 meetri peal. Mis neist sai, ei tea. Seepeale ütleb Oljana, et näeb väikesi täpikesi laskumas mööda Lenini esimest harja Razdelnõi kuru poole. Võib-olla ongi need meie mehed? Ning hiljem selgub, et see võiski nii olla. Oljana võtab minu käest telgi, mille Boriss olevat talle ja šotlasele lubanud. Võtku pealegi, minul kergem...

Kuna ilm on märgatavalt soojemaks läinud, siis võtan riideid seljast vähemaks. Peale pausi liigun edasi ning mõne aja pärast jõuan alla laagrisse. Kokku kulus mul laskumiseks C3-st C2-sse umbes kaks ja pool tundi. Erilist väsimust ma ei tunne. Varsti jõuab kohale ka Anti.

Teine laager seisab ikka vana koha peal, kuid telke on märgatavalt vähemaks jäänud. Sügis läheneb ja ilmselt hakkab hooaeg mägedes lõppema. Võib-olla kiirendab seda protsessi ka relvastatud konflikt, mille kaja isegi siia kõrgele-kaugele ulatub.

Nüüd on meid siin laagris juba 5 meest. Seame Antiga end “vanas” telgis Viina-Tomi juurde sisse ning hakkame vett keetma. See tegevus sujub siin palju libedamalt kui kõrgemal, sest vähemalt esialgu pääseb selles laagris lume sulatamisest. Ilm on osaliselt pilves, tuul nõrk. Poen telki ja püüan magada, kuid paraku see ei õnnestu.

Pärast lõunat saabuvad ülevalt meie ülejäänud neli meest. Nad olevat veetnud 6400 meetri peal kaunis mälestusväärse öö. Õnneks pidas “Tundra”-telk suurele tormile kenasti vastu, midagi hullu ei juhtunud ning kõik mehed on elu ja tervise juures. Kolmandas laagris olevat nad kohanud Oljanat ja šotlast, kes sinna telkima jäid.

Peale sööki ja rahunemist hakkavad mehed uuesti plaane pidama. Kõigepealt tuleb arvestada, et mägedes viibimiseks on meil veel vähemalt 5–6 päeva – seega päris palju aega. Nii et ka uueks tipuürituseks peaks piisavalt aega olema.

Boriss ja Viina-Tom on tipuga edukalt hakkama saanud ning on seepärast endaga rahul. Kuna neil on kodus tööasjadega väga kiire, siis kavatsevad nad peagi minna baaslaagrisse ning esimesel võimalusel sõita Ošši ja sealt edasi Eestisse. Teistel aga ei ole ärasõiduga nii kiire. Märkusena: meie grupil on lennukipiletid sõiduks Biškekist Moskvasse alles 28-nda augusti hilisõhtuks (õigemini küll 29-nda augusti varahommikuks) ning omal käel reisimine tooks kaasa väga suuri lisakulutusi.

Anti ei kavatse enam tippu üritada ning homme laskub esimesse laagrisse Tatjana juurde. Tema varbad on tõepoolest veidi külma saanud, kuid midagi hullu vist pole. Ehkki Holmbergil olid retke algul tipu suhtes suuremad plaanid (nimelt kavatses ta läbida ka Lipkini marsruudi, mida meie soomlased praegu proovivad), piirdub ta senise saavutusega ning homme laskub samuti C1-sse.

Valdo, Valdek ja Kristjan aga kavatsevad siin veidi puhata, täiendada oma toidu- ja gaasitagavarasid ning paari päeva pärast uuesti tippu üritada. Kuid Indrek on kahevahel. Ta tahab samuti veel kord tippu proovida, kuid paraku on moraalselt väsinud. Siiani on Indrek esinenud väga tublilt ning suurendanud oma kõrgusrekordit peaaegu neli korda (1700-lt meetrilt 6400-ni). Oma sõprade silmis on ta nüüd lausa rahvuskangelane. Kuid kogemuste puudumine teeb oma töö ja seetõttu jätab Indrek lõpliku otsuse tegemise homsele päevale.

Ehkki algselt olid minul Mäe suhtes suuremad plaanid kui seni teoks tehtud, olen miinimumprogrammi täitmisega rahul ning lõpetan edasised püüdlused Leninil. Võib-olla aitas niisugusele otsusele jõudmisele kaasa möödunudöine torm, kuid on ka teisi põhjusi. Kuna mägedes viibimiseks on aega veel palju, siis all baaslaagris ehk proovin teha midagi lihtsat ja ilusat. Nii et ka mina laskun homme alla esimesse laagrisse. Ning nüüd on hinges suur rahu.

Ülejäänud osa päevast veedame süües, juues ja telgis lesides. Viina-Tom räägib, kuidas ta möödunud ööl jälgis suurt laviini, mis Lenini põhjaseinalt laagri suunas alla tormas. Suured jää- ja lumekamakad jõudsid rajani, mis alla C1-sse viib – üksikuid suuri kamakaid võib raja kõrval ka praegu näha.

Vahepeal oli Viina-Tomil sünnipäev – mees sai 31 aastat vanaks. Hiljem saame teada, et Natalja olevat tahtnud meest selle päeva puhul üllatada ning tulnud üles esimesse laagrisse. Paraku oli Toomas sel ajal hoopis kõrgemal ning Natalja teda ei kohanud. Naine olevat öö mööda saatnud kasahhide esimeses laagris, kus talle lubati peavarju ja anti ka magamiskott. Järgmisel päeval laskus vapper naine tagasi baaslaagrisse, olles enne saatnud oma sünnipäevaõnnitlused teiste gruppide abil ülespoole.

Õhtul ja öösel on ilm kehv: sajab lund ja tuiskab. Üle pika aja saan enam-vähem normaalselt magada.

Hommik Skovorodka katlas on üsna ilus, kuid külm. Öösel sadanud lumi ja tuisk on matnud kõik jäljed ja rajad, mis viivad nii üles- kui allapoole. Paistab, et peale meid soovib alla minna veel teisigi inimesi, kuid keegi ei taha esimesena sügavas lumes sumbata. Seetõttu esialgu lihtsalt passitakse, et keegi hakkaks rada lükkama.

Tegelikult on meil aega piisavalt ning seepärast otsustame alustada laskumist alles peale lõunat. Kuid laagris on ka inimesi, kellel veel plaan kõrgemale tõusta. Just praegu alustabki üks grupp rasket tõusu sügavas lumes. Tundub, et nad lähevad küll ainult radiaaltõusule, sest kotte neil kaasas ei ole. Üks kõva mees teeb ees astmeid ning päris jõudsalt liigub grupp ülespoole.

Meie kõik aga istume Valdo ja Valdeku telgi juures ning ootame, millal söök valmis saab. Täna hommikul võtab toidu valmistamine palju aega, sest laagri keskel asuv veevõtmise auk on täiesti kinni külmunud (tegelikult ei leita seda sügava lume alt isegi üles) ning kogu vesi tuleb lumest sulatada.

Samal ajal toome Valdo telgi juurde kõik asjad ja toiduained, mida tippuminejad enam ei vaja ning mis järelikult tuleb alla viia. Varustusehunnik saab üpris suur. Peale “inventuuri” selgub, et iga mees, kes täna alla läheb, saab umbes 10 kilogrammi ühiskondlikku varustust (telgid, köied, priimused, balloonid jne.). Ning see on igaühe enda asi, mitme korraga ta need asjad (ja loomulikult oma isiklikud asjad peale selle!) alla esimesse laagrisse viib. Ilmselt saame ühe korraga hakkama. Samuti selgub, et päris suur hulk toiduaineid jääb üle ning need lihtsalt visatakse minema, sest pole mõtet neid alla vedada.

Ilm on juba kaunis soe ning kõrvetav päike paistab otse lagipähe. Ning äkki saab Indrek kerge päikesepiste. Õnneks toibub mees kiiresti. Kuid pärast seda on ka Indreku otsus kindel – alla!

Niisiis jäävad tippu üritama veel kolm meest: Valdo, Valdek ja Kristjan. Kuna neli meest on tippu jõudnud, siis juba praegu võib lugeda meie ekspeditsioon kordaläinuks. Muide, Valdeku lumelaud on praegu 6400 meetri kõrgusel, kus mehed üleeile ööbisid. Ning kui Valdek soovib oma lumelauda veel näha, siis peab ta C4-s kindlasti ära käima.

Praegu on juba keskpäev. Käib suur ja totaalne õgimine. Mitte keegi ei ole veel hakanud allapoole minema. Lõpuks alustavad mõned välismaalased siiski laskumist ning ka altpoolt tulevad paar meest üles. Nüüd, kui rada ees, võime ka meie end teeleminekuks valmis seada.

Koti pakkimisega tekivad mul tõsised probleemid. Nimelt olen kahe korraga toonud siia üles väga palju isiklikke asju. Ning kuna minu tipuüritus kestis oodatust vähem aega, siis on mulle alles jäänud päris palju toiduaineid (põhiliselt kommid, pakisupid ja -kissellid), mida ma mitte kuidagi ei raatsi ära visata. Samuti on meil üle jäänud telkkonnale eraldatud toiduaineid, millest teised mehed ei ole huvitatud. Näiteks ei suuda ma maha jätta suurt pakki jõujoogipulbrit (kuid valgukontsentraadi viskame midagi mõtlemata minema, sest see ei maitse eriti hästi).

Ja kui sellele lisada veel 10 kilo Valdolt saadud grupi varustust, siis tuleb minu seljakott tõepoolest tohutu raske – umbkaudu 40 kilo. Kuna minu koti maht on üpris suur (110 liitrit), siis kuidagiviisi mahutan kõik asjad ära. Kuid kott saab ebaloomulikult kõrge. Ning kui ma ta prooviks selga võtan, siis on kohe selge, et niisuguse kotiga ei ole võimalik liikuda, vähemalt eelseisval järsul laskumisel – koti raskuskese on väga kõrgel ning tasakaalu on peaaegu võimatu hoida.

Vihaga viskan koti maha. Mõttes ja valjusti ütlen, mis ma temast arvan. See kott sai tehtud “Firni” tellimisel ja oma meeste ettepanekute alusel paar aastat tagasi. Kott oli küll suhteliselt odav, kuid paraku tuleb tema kohta öelda: “Esimene vasikas läheb aia taha!” Ehkki vahepeal on koti konstruktsiooni täiustatud, on minu arvates tema suurim viga see, et ta on väga pikk ja peenike, mistõttu täis koti raskuskese satub väga kõrgele ja käies on raske tasakaalu hoida. Kahemeetrise mehe jaoks see kott võib-olla sobib, kuid lühikesele inimesele nagu mina valmistab nimetatud puudus palju peavalu.

Kuid praegu pole õige aeg koti omaduste üle targutamiseks! Tuleb leida mingi väljapääs, sest teist korda siia üles oma asjade järele ma küll tulla ei kavatse. Võtan telgi koti otsast maha ning seon ta repsunööri abil päris koti alla. Kui nüüd kotti uuesti selga proovin, on tunne hoopis parem – sellise kotiga on siiski võimalik käia, kuigi väga raske on ta ikkagi. See asi aga näitab ilmekalt, kui suur tähtsus on seljakoti õigel pakkimisel.

Kella kahe paiku alustavad meie mehed laskumist. Nagu tavaliselt, tormavad Toomased ees, mõne aja pärast stardib Anti. Meie Indrekuga jääme esialgu viimaseks, sest Boriss kavatseb laskuda alles paari tunni pärast, kui ilm jahedamaks läheb.

Kuna kott on erakordselt raske, siis sammun aeglaselt ja väga ettevaatlikult. Lumi on küll sula ja pehme, kuid õnneks on rada kõva ning astuda päris hea. Suusakeppide abil saab ilusasti tasakaalu hoida. Ilm on küll ilus ja soe, kuid nii kõrgel liikudes on mul alati jalas kaks paari pikki pükse. Teised mehed laskusid kassideta, kuid mina panen nad igaks juhuks alla. Laskumisel pole meil plaanis ennast seongusse panna.

Esialgu liigume Indrekuga koos, kuid mõne aja pärast jään temast maha. Varsti on raja lauge osa lõppenud, nüüd algab järsem osa ning pragude tsoon. Meie eelmisest tõusust saadik on nõlvale palju lund juurde sadanud ja mitmed ohtlikud praod on paksu lumekihi all nähtamatud. Paistab, et uue raja asukohta on mõnevõrra muudetud, nii et Suurt Pragu ma isegi ei märka. Indrek on silmist kadunud – ilmselt sõitis ta lumelaual alla. Kaugel ees aga näen Antit.

Praegu on pragude tsoonis väga ebameeldiv liikuda. Lumi on sula, lumesillad nõrgad, iga hetk võid tühjusesse kaduda. Eriti närvesööv on asi pragude tsooni alumises osas. Ja kott on nii raske, et ootamatus situatsioonis ei saaks midagi ette võtta. Mitte ei saa aru, mis meie meestel seongus liikumise vastu on! Just praegu, kui peaaegu kõik ohud ja raskused on õnnelikult seljataga, oleks äärmiselt totter ja rumal lennata mingisse prakku, kust sind keegi enam iialgi ei leia.

Õnneks läheb pragude tsooni ületamine siiski viperusteta ning peagi jõuan järsu astangu kohale. Veidi varem möödusin Antist. Praegu on ilm päris ilus ja soe, kuid varsti kaob päike aheliku varju. Mööda tuginööri laskumine läheb mul libedalt. Nööri alumise otsa juures leian lume alt kokkupandava suusakepi – ilmselt on keegi selle kaotanud. Pistan kepi oma kotti ja jätkan teed.

Kui veidi hiljem korraks tagasi vaatan, siis näen, et ka Anti on astangust juba alla saanud. Huvitav, nii kiiresti?! Minu meelest varem laskus Anti seda nõlva mööda küllaltki aeglaselt. Kas tõesti lendas mees alla? Vaatan binokliga – liigutab. Paistab, et kõik on korras.

Hiljem all laagris küsin Antilt selle kohta selgitust. Osutub, et Anti tõepoolest ei kasutanud laskumiseks tuginööri, vaid lasi sellest nõlvast tagumiku peal alla. Olevat päris tore olnud! Olen niisugusest laskumisviisist varemgi kuulnud ning alati on asjaosalised seda vaimustusega kirjeldanud. Kuid mina olen kategooriliselt niisuguse sõiduviisi vastu. Mis siis, kui õhukese lumekihi all on näiteks terav kivi ja sa sõidad temast suure hooga üle?

Õige pea jõuan Lenini liustiku tasasele osale, siis kasahhide laagrini, moreenvallile ning lõpuks oma laagrisse. Kokku kestis minu tänane laskumine umbes kolm tundi. Raske kott on mind päris pehmeks teinud. Nii, nüüd peaksid kõik vähegi tõsised ohud ja raskused olema seljataga, sest Rändajate kuru ma enam takistuseks ei pea.

Laager asub ikka endise koha peal ja üldjoontes näeb välja nagu ennegi. Kuid telke ja inimesi on märgatavalt vähemaks jäänud. Isegi majakana moreenvalli harjal seisnud “Pamirka” on kadunud.

Peagi saabub ka Anti. Tatjana tervitab meid rõõmsalt. Saame teada, et Viina-Tom olevat juba baaslaagri poole teel. Praegu on siinses laagris ka üks soome poiss, vist veidi tõbine. Ülejäänud neli soomlast aga olevat oma marsruudil. Homme pidavat neil olema tipupäev.

Tuttavad giidid õnnitlevad meid tipu puhul. Kas tõesti “vallutasime” Lenini? Niisugust väljendit ma küll kuulda ei taha! Sest mitte ühtegi mäge, liiati seitsmetuhandelist, ei ole võimalik vallutada! Parimal juhul, kui mägi lubab, võid sa tema otsa ronida, kuid vallutamisest on see asi väga kaugel. Minu meelest räägivad “mäe vallutamisest” tihtipeale just niisugused inimesed, kes ise on tipust väga kaugel. Või siis need, kes kõlavate sõnadega püüavad sponsoritelt raha välja meelitada või lihtsalt meediakära tekitada.

Tatjana küsib meestelt, mida nad süüa tahavad? Ning mehed ütlevad, et praekartuleid. Seepeale hakkabki Tatjana kartuleid koorima ja praadima. Ka mehed aitavad talle jõudumööda kaasa. Kartuleid tehakse mitu pannitäit, sest meeste isu on väga suur. Köögitelgis on veel teisigi häid asju: sinki, vorsti, küpsiseid, kohvi. Mehed muudkui söövad ja jutustavad. Pingelangus on tohutu suur.

Aga... Hakkab juba hämarduma, kuid Borissi pole kusagil. Pagan teab neid pragusid! Kuid arvestades Borissi suuri kogemusi loodame siiski kõige paremat. Teame, et Boriss liigub suhteliselt aeglaselt ja arvatavasti jäi ta ka väljumisega hiljaks.

On juba pime, kui telki poeme. Täna magan ilmselt üksinda. Käin veel viimast korda väljas ning äkki näen, et ülalt ligineb laagrile tuluke. Oh, lõpuks on ka Boriss kohal! Ta olevat C2-st väljumisega tõepoolest hilja peale jäänud. Pimeduse saabudes olevat ta läinud kasahhide laagrisse, seal söönud-joonud ning võtnud teejuhi, kes teda pimedas meie laagrisse juhatas.

Boriss tuleb minu telki magama, sest teises “Tundras” elutsevad Toomas ja Indrek, aga kolmandat “Tundrat” siin enam püsti ei ole. Hämmastava kiirusega seab Boriss end telgis sisse ja jääb magama.

Lootsin, et täna saan siin madalal rahulikult magada, kuid paraku osutus see öö magamise suhtes minu jaoks üheks kehvemaks, ehkki und segavaid asjaolusid ei oleks tohtinud olla.

Kogu tänase päeva jooksul on ilm suhteliselt ilus, kuigi õhtupoole mattuvad Lenin ja teised kõrgemad tipud pilvedesse.

Praegu on meie grupi seisukord järgmine. Viina-Tom ja Natalja viibivad all baaslaagris. Kuuldavasti olevat neil plaan varem ära sõita. Siin, esimeses laagris, on praegu 6 meie inimest. Et nendest Borissil on samuti kindel kavatsus varem ära sõita, siis läheb ta juba täna alla baaslaagrisse ning hakkab seal ärasõiduvõimalusi otsima. Ülejäänud 5 inimest aga veedavad veel vähemalt ühe päeva siin, sest kiirustada pole kusagile – lennuk Moskvasse väljub alles 9 päeva pärast. Pealegi oleks baaslaagris söömisega rohkem probleeme, sest laagri jurtas me süüa enam ei saaks. Siin aga keedab Tatjana meile toidu alati valmis.

Kolm meest (Valdo, Valdek ja Kristjan) aga on kusagil kõrgemal. Kus täpselt, seda me ei tea, sest teatavasti ei ole meie grupil sidepidamisvahendeid. Juhul, kui need mehed tõusevad täna kolmandasse laagrisse, siis ilusa ilma korral võiksid nad juba homme tippu üritada.

Neli soomlast proovivad täna tõusta tippu mööda Lipkini marsruuti. Nende viimane laager olevat kusagil 5700–6000 meetri kõrgusel ning edasine tõusutee on siit laagrist hästi jälgitav. Siia maha jäänud soome poiss võtab minu käest binokli ning kogu päeva jooksul jälgib, kuidas tema kaaslased kõrgel edasi liiguvad. Paistab, et eriti hästi neil siiski ei lähe, sest keskpäevaks on nad jõudnud alles 6300–6400 meetri kõrgusele.

Praeguseks on 4 meie grupi meest tipus käinud ning isegi kui rohkem mehi enam tippu ei jõua, võib lugeda ekspeditsiooni kordaläinuks. Kuid samal ajal on veel täitmata meie retke põhieesmärk – laskuda lumelaual või suuskadega Lenini tipust. Seepärast arvan, et kõrgel olevad mehed teevad kõik nendest oleneva, et seda eesmärki täita. Selleks soovime neile jõudu, õnne ja head ilma!

Meie siin all aga sööme, puhkame ja logeleme. Kogu meie pika retke jooksul oli tänane päev üks väheseid, kus ma praktiliselt midagi ei teinud – ju siis vajasid ihu ja hing pärast suurt tööd rahu ja puhkust. Enne lõunat läheb Boriss alla. Siit ära minnes tuleb kaasa võtta ainult oma isiklikud asjad, sest grupi varustus viiakse alla karjuste hobustega. Kuna eilsel laskumisel kaotas Boriss ühe suusakepi, siis annan talle kepi, mille mina leidsin järsu astangu juurest. Selle eest aga lubab Boriss anaa mulle Eestis oma vanad plastiksaapad. Ning ajas ette rutates võin öelda, et seda ta ka tegi! Suur aitäh, Borja!

Ümberringi aga tõmmatakse otsi kokku: järjest uusi telke võetakse maha ning rahvas lahkub. Täna on siia üles tulnud suur hulk kohalikke mehi koos hobustega, et alpinistide kraami alla viia. Pealetükkivalt ja kaunis odavalt pakuvad mehed oma teeneid. Praegu küll me nendest teenustest loobume, sest meie asjad viiakse alla alles siis, kui Valdo ja Co. siia tagasi tulevad. Enamik hobuseid saavad õhtuks koorma selga ning kõik lahkuvad.

Pidevalt jälgib soomlane oma kaaslaste tõusu, sest hommikupoole on ilm kõikjal ilus ja nähtavus ideaalne. Kuid peale lõunat, kui soomlased on jõudnud umbes 6500 meetri kõrgusele, mattub tipp pilvedesse ning mõnda aega pole soomlasi enam näha. Siin all aga on ilm jätkuvalt ilus. Kaldun arvama, et soomlased ei jõua tippu – aega on liiga vähe.

Soomlaste sateliittelefon asub praegu siin. Seetõttu saan helistada abikaasale ning edastada rõõmusõnumi (muide, nii kaugelt helistades tuleb arvestada ajavahet!). Ilmselt on see esimene teade Eestisse, kus meie saavutusest teada antakse. See uudis on küll mõeldud vaid minu sugulastele ja tuttavatele, meediasse ta arvatavasti ei jõua. Üldse pean pettumusega nentima, et avalikus meedias leidis meie üritus väga tagasihoidlikku kajastamist, vaatamata sellele, et teadaolevalt oli Lenini-ekspeditsioon möödunud aastal eesti alpinismi kõige suurem saavutus.

Ning kui pärast reisi sirvisin kodus vanu ajalehti, siis ilmnes, et eestlaste suhteliselt lihtsast Kaukaasia-retkest oli kirjutatud hoopis rohkem kui tõsisest ja raskest Pamiiri-ekspeditsioonist. Ja seda eriti seoses mudalaviiniga, mis tegi suurt kahju Kaukaasias asuvale Tõrnõauzi linnale. Neid kirjutisi lugedes võis tekkida ekslik mulje, et hädavaevu suutsid eestlased laviini eest kõrvale hüpata. Tegelikult aga olid eestlased laviinist rohkem kui kahekümne kilomeetri kaugusel. Siin võiks visata kivi ajakirjanike kapsaaeda – sündmusi tuleb ikka tõetruult, objektiivselt ja arusaadavalt kirjeldada.

Vahepeal saabuvad ülevalt siia laagrisse ka meie tuttav naisterahvas Oljana ja tema šotlasest klient. Selgub, et nad mõlemad käisid tipus ära. Väga tublid! Ülevaltpoolt tuleb ka teisi mägironijaid, kuid nendega me ei suhtle ning ei saagi teada, kas nemad tippu üritasid või eesmärgile jõudsid.

Õhtupoolikul märkab soome poiss, et tema kaaslased laskuvad mööda Lenini põhjaseina alla (selles piirkonnas on pilvitus veidi hõredamaks läinud). Praegu asuvad nad küll väga kõrgel, kuid me ei tea, kas nad tipus käisid või mitte. Ise kaldun arvama, et tippu nad ei jõudnud, sest selleks oleks kulunud palju rohkem aega.

Kuna Valdo on teinud Toomasele ülesandeks filmida sellest laagrist Valdeku ja Kristjani arvatavat laskumist lumelaual Lenini tipust, siis nüüd korraldab Toomas n.-ö. peaproovi, püüdes filmida soomlaste laskumist. Paraku selgub, et kaamera suurendus ei ole piisav nii kaugete objektide filmimiseks – siit on Lenini põhjaseina ülemise osani peaaegu 10 kilomeetrit ning inimesed kujutuvad filmile vaid täppidena. Nüüd on selge, et pole mõtet filmida ka meie meeste laskumist ja seega võib Toomas homme rahuliku südamega minna baaslaagrisse.

Mõne aja pärast kaovad soomlased jälle pilvedesse. Uuesti ilmuvad nad nähtavale kella 8 paiku. Parajasti lähenevad nad klassikalise marsruudi rajale järsu astangu kohal. Kuid sealt siia jõudmiseks võib neil kuluda tublisti rohkem kui tund aega.

Kella 9 paiku ronivad eestlased telkidesse. Soomlane aga hakkab valmistuma oma kaaslaste vastuvõtuks – ta paneb vee keema ning otsib söögipoolise välja. On juba päris pime, kui soomlased lõpuks laagrisse jõuavad. Nad suunduvad otse köögitelgi poole – raskel sammul ja “raua” kolisedes. Pole kuulda ühtegi rõõmuhõiset. Paraku ei viitsi ma enam telgist välja ronida ning seetõttu uinungi osalises teadmatuses soomlaste käekäigu üle.

Öö on väga ilus ning üle pika aja saan korralikult magada.

Hommik on väga ilus. Ning siit esimesest laagrist vaadates võiks arvata, et täna on lausa ideaalne tipu tegemise päev. Ometi jõuab laagrisse sõnum (teiste gruppide raadioside kaudu), et täna meie mehed tippu üritama ei läinud. Milles asi, ei oska öelda.

Nüüd saab soomlastega lähemalt juttu teha ja uurida, kuidas neil eile läks. Selgub, et lõpuks jõudsid nad 6600 meetri kõrgusele. Üleval olevat tingimused karmid: sügav lumi, külm ja tuul. Õnneks ei juhtunud kellegagi midagi paha. Ja kuigi soomlased tippu ei jõudnud, on nad oma saavutusega igati rahul. Nüüd kavatsevad nad veeta selles laagris veel paar päeva, sõita ümbritsevatel nõlvadel ning lihtsalt nautida mägesid.

Toomas, Indrek ja mina aga laskume täna baaslaagrisse. Kuna Tatjana peab ülevalt tulevad mehed ära ootama, siis jääb ta siia. Ning Anti jääb talle seltsiks. Iga mees viib alla ainult oma isiklikud asjad – ühiskondliku varustuse veavad baaslaagrisse hobused pärast seda, kui Valdo ja teised siia tagasi jõuavad.

Võtame oma telgid maha, kuivatame nad päikese käes ja pakime kokku. Nüüd jääb tervesse laagrisse püsti vaid paar väiksemat telki ja meie suur köögitelk – sellesuvine hooaeg Leninil on praktiliselt lõppenud. Ning võib vist öelda, et see hooaeg oli hea ja edukas paljude mägironijate jaoks. Sest ehkki suve alguses olid ilmad kehvad, muutusid nad väga heaks just tipu tegemise perioodil ning paljud mägironijad said oma suure unistuse teoks teha. Ka ei kuulnud, et kellegagi oleks mingi suurem õnnetus juhtunud.

Korrastame ja pakime oma asju. Vahepeal on keegi avastanud üpris murettekitava asjaolu – ninelt on meie Vene viisade kehtivusajaks eksikombel märgitud 31. juuli (mitte aga 31. august). No nii, järelikult tuleb meil Biškekis saatkonna vahet joosta! Kuid võib karta, et selle eksituse tõttu jääb Viina-Tomil varem ära sõitmata. Ning kahjuks osutuski see tõeks. (Borissi see asi ei puuduta, sest tema viisa on korras.)

Teen väikese inventuuri oma rahakotis. Mul on alles vaid 18 dollarit (umbes 300 krooni) ja 300 sommi (umbes100 krooni), lisaks kolmsada rubla (umbes 200 krooni). Seetõttu pean tagasiteel erakordselt kokkuhoidlikult elama, eriti kui arvestada veel seda, et pean maksma soomlastele sateliittelefoni kasutamise eest ligi 20 dollarit. Õnneks kergendab Anti minu täbarat olukorda, laenates mulle markasid telefonikõnede kinnimaksmiseks. Suur aitäh, Anti!

Nüüd olen nii kaugel, et kõik asjad on üle vaadatud ja võib hakata kotti pakkima. Kaks korda olen oma asju siia üles toonud, nüüd tuleb nad kõik ühe korraga alla viia. Hea seegi, et ei pea ühiskondlikku varustust seljas tassima. Minu kott saab tõesti raske – vähemalt 35 kilo. Kuid enesetunne on hea, vorm suurepärane ning jõudu lausa ülearu, nii et koti kaal mulle mingit muret ei valmista.

Enne keskpäeva on kõik asjatoimetused lõpetatud. Jätame Anti, Tatjana ja soomlastega hüvasti ning kahekesi koos Indrekuga alustame koduteed (Toomas lahkus juba varem). Kuna kotid on rasked, sammume kiirustamata ja rahulikult piki liustikku allapoole. Lumi on liustikult sulanud. Ilm on ilus ja soe. Liustiku lõpuosas jõuavad meile järele paar hobusemeest, kes poole hinna eest tahavad meie kotid alla viia. Ehkki kott rõhub minu õlgu juba päris kõvasti, meenutan oma rahakoti sisu ja keeldun pakutud abist.

Peagi keerame liustikult moreenile ning mõne aja pärast jõuame alla jõe äärde. Siin teeme n.ö. lüürilise kõrvalepõike maalilisse kanjonisse, kust nimetatud jõgi alguse saab. Koht on tõesti omapärane ja vapustavalt ilus. Muide, selle kanjoni külastamisest olin unistanud juba eelmisest Lenini-retkest saadik (kahjuks tol korral ma sinna ei jõudnud).

Enne Rändajate kuru on mingi voolus rajast väikese jupi ära kandnud. Jalamehele ei tähenda see suurt midagi (siiski, Indrekule olevat selle koha ületamine tekitanud kõvasti adrenaliini!). Kuid hobuse jaoks võib niisugune koht isegi ohtlik olla. Ning hiljem saamegi teada, et üks hobune, kes meie asju baaslaagrisse tõi, libises selles kohas tükk maad mööda järsku rusunõlva allapoole. Imekombel ei saanud hobune suurt viga ning karjused päästsid ka meie varustusekotid.

Rändajate kuru... Veel viimane vaade selja taha alla Lenini liustikule ning juba laskume mööda porist rada teisele poole. Enne Sibulaväljale jõudmist jään Indrekust maha – noorel mehel samm kiirem. Veidi enne Sibulavälja on vasakul sügavas kanjonis maaliline paarikümne meetri kõrgune kosk. Mõnda aega imetlen vete langemist.

Sibulavälja ülemises osas asunud usbekkide baaslaager on kadunud. Kui kahju! Sest oma sõbra jaoks tahtsin sealt osta ümbruskonna kaardi. Nüüd aga jääbki see saamata.

Aeglaselt sammun üksinduses mööda teed allapoole. Kauguses paistab MAL-i hoonetekompleks. Ilmselt on see minu viimane käik sellel teel, vähemalt lähemateks aastateks kindlasti. Ning see teeb meele pisut nukraks, sest kõik kohad on saanud tuttavaks ja armsaks. Jätkuvalt on ilm ilus ja soe. Parajalt väsinuna jõuan lõpuks baaslaagrisse.

Kõik rohkem ja vähem tuttavad õnnitlevad meid tipu puhul. Ka Oleg ja Slava on õnnitlejate seas. Paistab, et meie baaslaager hakkab oma tööd lõpetama. Kõik grupid on alla tulnud, mitmed juba ära sõitnud. Homme hommikul lahkub siit üks suurem seltskond ning koos nendega sõidab minema ka meie Boriss. Toomasel ja Nataljal on samuti lootust homme minema saada (ega praegu ärasõit nii lihtne olegi, sest kõik autod on rahvast täis).

Suure pettumusega saame teada, et sauna kütmiseks ette nähtud õli on otsas. Õli enam juurde ei tooda ning järgmisel päeval võetakse saun koost lahti. Seetõttu avaneb sooja veega pesemise võimalus alles mitme päeva pärast Ošis. Praegu aga tuleb leppida enda pesemisega külmas järves. Kõigele vaatamata on see toiming päris meeldiv, sest ihu vajab kõvasti harimist – pole ma ju eelneva kümne päeva jooksul ennast kordagi pesnud.

Kuna laagri jurtas söömist ei ole meile enam ette nähtud ning karjuste juurde ei taha või ei viitsi minna, siis valmistame toidu priimustel ise. Siin laagris on meil veel hulk toiduaineid ning seetõttu nälga kartma ei pea. Täna õhtuks praevad poisid suure pannitäie kartuleid – saab tõeliselt vägeva söögi!

Boriss on kaunis lõbusas ja ülemeelikus tujus ning toob pudeli viina. Ta annab meile ka pudeli šampust, kuid seda tohib avada alles siis, kui kõik meie inimesed on õnnelikult all. Teatavasti sõidab Boriss homme varahommikul minema. Veidi meelehärmi valmistab talle asjaolu, et tema kui grupi arst lahkub teadmatuses kolme mehe saatuse kohta. Kuid midagi pole parata...

Nii möödub õhtu kartuleid süües, viina juues ning laagri ametimeestega (kes samuti väga kõrgendatud meeleolus!) loba ajades. Loomulikult saab viin kiiresti otsa. Osutub, et vahepeal on Natalja oma hääle ära kaotanud. Noh, küll see kuumas Ošis tagasi tuleb!

Ka õhtul on ilm ilus. Üsna varakult poen telki, mis on mind tervalt 10 päeva tühjana oodanud. Täna öösel saan korralikult magada.