FIRNi logo

2000. aasta suvel toimunud Lenini-ekspeditsiooni päevik

11. Tagasisõit

Neljapäev, 24. august
Ošis

Ärkame, kui päike on kõrgel. Ilm on ilus ja meeldivalt soe. Selgub, et ka Viina-Tom ja Natalja elutsevad siin, Nad ei ole ära sõitnud – ilmselt oli takistuseks vigane Vene viisa. Kuid Boriss on vähemalt Ošist lahkunud. Saame teada, et meie lennuk Ošist Biškekki väljub homme õhtupoolikul kell 5. Seega on meil siin Ošis peaaegu poolteist vaba päeva ning igaüks võib seda sisustada nii, nagu heaks arvab.

Juba praegu on meie jaoks köetud saun ning võime minna end pesema. See on tõesti mõnus, sest rohkem kui kahe nädala jooksul pole ennast sooja veega pesnud. Saunas kasutab Valdek kurjasti minu lihtsameelsust ning ruumi sisenemisel tõukab mind külma basseini. Õnneks seekord on vesi basseinis puhas.

Mõne aja pärast aga ilmneb väga ebameeldiv asjaolu. Nimelt selgub, et sel ajal, kui me saunas käisime, varastati ühelt soomlaselt fotoaparaat ja rahakott koos dokumentide ja lennukipiletiga. Tõeline jama! Nüüd peab õnnetu soomlane minema miilitsajaoskonda ning asja selgitama, sest ilma dokumentideta ei saaks ta siit riigist lahkuda. Valdo läheb talle tõlgiks kaasa.

Pärast mõningat sekeldamist läheb ülejäänud osa rahvast linna peale hulkuma. Minnakse väikeste gruppide kaupa. Mina jään kokku noorte meestega – Toomase, Kristjani ja Indrekuga. Esialgu läheme muidugi sööma. Igat sorti söögikohti on palju ning hinnad on eestlase jaoks päris odavad. Pean aga ütlema, et suurt isu mul ei ole. Võib-olla on põhjuseks palav ilm, võib-olla see, et mägedes sai kõvasti süüa? Kuid sooja saia on ikka väga mõnus süüa!

Peale söömist jalutame piki üht peatänavat. Ootamatult lagunevad minu botased. Nüüd tuleb minna turule ning sealt ostan endale uued jalavarjud (tennised, mis maksavad umbes 30 krooni). Tükk aega kõnnime mööda turgu. Pea iga mees ostab siit rahvusliku mütsi. Kuna raha on mul vähe, siis ei hakka ma seda vähest tühiste asjakeste peale kulutama. Paistab, et ka teistel meestel hakkab raha otsa saama. Seetõttu poodides ja putkades pigem vaatame kui ostame ning kolame niisama turu ja linna peal ringi. Paistab, et poodides on igasugust kaupa piisavalt.

Panen tähele üht huvitavat asjaolu, mida märkasin juba eelmise Lenini-ekspeditsiooni lõpus – ehkki väljas on vähemalt 30–35 kraadi sooja, ei hakka mul eriti palav, ka higistamine on suhteliselt tagasihoidlik. Võib-olla on kõrgel ja külmas kaotanud inimese organism mingit varjatud energiat ning nüüd püüab ta seda taastada, võttes energiat ümbritsevast kuumast õhust ja päikesekiirgusest? Nii või teisiti, päikesest lõõskava Oši tänavail kõndides tunnen meeldivat soojust.

Mööda turgu ja poode käimine väsitab päris kõvasti. Ilm on parajalt kuum ja rammestav. Hea oleks kusagil sees istuda. Poisid leiavadki ühe asutuse, kus väikese tasu eest saab kasutada arvutit, surfata internetis ning saata elektroonilisi kirju. Poisid saadavadki oma sugulastele ja tuttavatele e-maile, milles teatavad oma saavutustest ja rahustavad lähedasi. Jahedas ruumis viibime peaaegu tund aega. Seejärel läheme uuesti linna peale.

Ajapikku saab minul poodides käimisest ja sihitult linna peal lonkimisest villand ning lähen tagasi ööbimiskohta. Nagu juba kunagi mainisin, asub meie ööbimiskoht linna peastaadioni kõrval. Praegu käib staadionil jalgpallimatš. Hommikul aga toimus siin mingi massiürituse proov – varsti pidavat siia tulema Kõrgõzstani president isiklikult.

Staadioni lähedal paistab suur Lenini kuju. Lähen minagi seda imeasja lähemalt uurima. Näen, et siin on päris suur väljak ja selle ääres tribüün, millelt omal ajal kompartei juhid töötajate rongkäike vaatasid. Tribüün on punakast marmorist ja ansamblisse kuulub ka suur Lenini kuju.

Tribüüni vastas on suur valitsushoone. Töllerdan selle ümber nii kaua, kuni valves olevatele militsionääridele silma hakkan. Õnneks seekord mind kusagile ei viida ning korravalvuritega saab ajada päris mõistlikku juttu. Nagu siinmail tavaks, tunnevad mehed huvi Eestis toimuva vastu.

Õhtul tuleb Valdo välja ettepanekuga minna restorani sööma. Seekord mingit väljategemist enam ei toimu ning iga mees või naine peab söögid-joogid oma taskust ise kinni maksma. Kuid niisugune perspektiiv ei valmista mulle erilist rõõmu ning ma otsustan restorani mitte minna. Millegipärast ei taha ka noored mehed minna ühisele õhtusöögile. Selle asemel otsustavad nad külastada väiksemat ja hoopis õdusamat söögikohta, mille nad päeval olevat avastanud üsna meie ööbimiskoha lähedal. Ning ka mina võtan nõuks nendega kaasa minna.

Osutub, et nimetatud söögikoht on praegu veel valmimisjärgus restoran, kuid mõned ruumid on külastajatele juba avatud. Meie käsutusse antakse väike kinnine ruum, milles on vaid neljale inimesele mõeldud laud. Koht on tõepoolest väga õdus ja intiimne. Tellime korralikud söögid ja joogid ning ajame juttu. Nii väikeses ringis söandad öelda seda, mida suurema seltskonna ees öelda ei taha. Ning iga mees võib nüüd avaldada oma seisukohti ja mõtteid möödunud retke kohta. Loomulikult on üldine arvamus positiivne.

Meeldiv istumine kestab paar-kolm tundi. Kesköö paiku lõpetame. See õhtu läks igale mehele maksma meie vääringus 70–80 krooni. Kas Eestis saaks selle raha eest korraliku restoraniõhtu?! Muide, hiljem selgub, et ülejäänud kamba õhtu teises restoranis maksis umbes sama palju.

Restoranist väljumise järel longime veel linna peal ringi. Kesk-aasia soe öö on tõepoolest kottpime! Kui tänavavalgustus näiteks kustuks, siis oleks suur tegu, et leida tee ööbimiskohta. Poisid tahavad minna diskole, kuid me ei leia lähikonnast sobivat kohta ning see plaan jääb katki. Lõpuks läheme kämpingusse ja heidame magama. Ülejäänud seltskond saabub veidi hiljem.

Nüüd tahaks juba rutem koju! Kuid lennukipiletid on ostetud hilisemaks ajaks ning praktiliselt ei ole võimalik neid varasemale ajale ümber teha. Seetõttu jõuame koju alles kuue päeva pärast.


Reede, 25. august
Sõit Ošist Biškekki

Ka täna hommikul äratab meid staadionilt kostev vali kõne ja muusika. Enne linna peale minekut pakin enamuse oma asjadest kokku, et vältida liigset rabelemist enne ärasõitu. Kell kolm peab tulema auto, mis viib meid koos kõigi asjadega lennujaama. Hommikul leiavad kohalikud lapsed põõsastest meie soomlaselt varastatud passi ja teised dokumendid. Raha muidugi pole, kuid kõik on rõõmsad, et niigi läks ning Valdo annab leidjatele kopsaka vaevatasu.

Peale hommikusööki ühes teemajas lahkun seltskonnast ning lähen üksinda linna peale. Esialgu helistan abikaasale Eestisse. Kaugejaamas maksab üks kõneminut meie rahas umbes 20 krooni. Abikaasalt kuulen, et minu esimesed kirjad on kohale jõudnud. Samuti saan teada vene allveelaevaga “Kursk” juhtunud õnnetusest. Kuid midagi erilist ei olevat Eestis vahepeal juhtunud.

Kuna aega on piisavalt, siis otsustan veel kord käia linna kohal kõrguva püha mäe otsas. Teel mäe juurde läbin mitmeid kõrvaltänavaid ja -hoove. Nendesse kohtadesse välismaalased tavaliselt ei satu. Kuid minusse suhtuvad kohalikud inimesed väga heatahtlikult. Millegipärast ei leia ma kätte mäe otsa viiva trepi algust ning seetõttu ronin üles mööda kaljust rada.

Väikese ekslemise järel jõuan tipus asuva palvemajakese juurde. Seekord käin seal sees ära. Muide, jalanõudes ei tohi palvemajja siseneda. Vahepeal on siia mäe otsa pandud lehvima rahvuslipp. Kohalike meestega juttu tehes selgub, et käesoleva aasta oktoobrikuus tähistab Oš oma 3000-ndat sünnipäeva ning juba praegu tehakse algust linna kaunistamisega. Väga vähesed linnad kogu maailmas võivad kiidelda nii soliidse eaga.

Nüüd lähen tagasi ööbimiskohta. Teel kohtan teisi kaaslasi. Rõõmuga avastame, et staadioni lähedal seisab meie “Kamaz”. Ilmselt on masin tulnud Atšik-Tašist, sest tema järel on baaslaagri köök. Kabiinist ronivad välja mitmed meie laagri ametimehed. Samas laotatakse murule mingi lina, võetakse välja viinad ja leivad ning kohe läheb kibedaks võtmiseks. Ilmselt on see viimane koosistumine meie heade võõrustajatega ning veel kord jätame nendega hüvasti.

Ööbimiskohas pakime lõplikult oma asjad ning jätame hüvasti külalislahke personaliga. Imelikul kombel ilmuvad välja veel mõned soomlaselt varastatud asjad ning Valdo ei ole kitsi leiutasu maksmisega. Võib arvata, et vargad pesitsevad kusagil lähedal ning tunnevad hästi kämpingu elu-olu ja töökorraldust.

Enne kella kolme saabub mikrobuss, mis meid lennujaama viib. Buss peab tegema kaks reisi, sest kola on meil palju. Mina sõidan esimese reisiga, sest vajan lennujaamas kõvasti aega oma asjade ümberpakkimiseks, et saavutada kotile sobiv kaal. Võib arvata, et praegu kaalub minu pagas isegi rohkem kui siiasõidul ja seetõttu läheb õhkkond minu jaoks jälle väga närviliseks.

Nii ongi – kokku kaaluvad minu kotid 42 kilogrammi. Seega on minul 22 kilo maksu alla minevat pagasit. Astun ka ise kaalule – 59 kilo. Seega ei ole ma mägedes mitte sugugi kaalus maha võtnud – pigem vastupidi.

Nüüd algab närviline sebimine, riietumine, pakkimine, kaalumine ja ümberpakkimine. Õnneks kergendab hea Natalja minu olukorda, võttes oma kätte minu suure ja raske puhhi (Natalja enda pagas kaalub tunduvalt vähem kui 20 kilo!). Seekord nõuab kuri ametnik ka käsipaki kaalumist. Käib äge vaidlus ning asjade kaalule tõstmine, sealt maha võtmine, ümberpakkimine ja uus kaalumine. Viina-Tomi ja Natalja abiga jõuan siiski võiduka lõpuni ja pääsen ülekaalu eest maksmisest. Tõsi, eelseisva sõidu korral maksab pagasi ülekaalu iga kilogramm umbes 5 krooni ning selle raha saaksin isegi välja panna. Kuid praegu on tegu rohkem põhimõttelise küsimusega. Hoopis tähtsam võitlus seisab ees Moskvasse sõidu eel.

Nüüd siirdume teise ruumi, kus peaks toimuma käsipakkide ja taskute lõplik kontroll. Metalliotsijat siin ei ole. Üks naisterahvas vaatab meie kotid põgusalt üle. Küsib: “Kas narkootikume on?”, mispeale kogu kamp laginal naerma puhkeb. Rahva meeleolu on üpris kõrge. Nüüd leiab Valdo, et on paras aeg avada šampusepudel, mille Boriss enne lahkumist meile Atšik-Tašis andis. See tõstab meeleolu veelgi.

Lennukisse pääsemist tuleb päris kaua oodata. Vahepeal koorin end riidest lahti, sest on väga palav ja higi voolab lausa suurte ojadena. Lõpuks lubatakse meid lennukisse. See on TU-154. Meie kohad on mööda salongi üsna laiali pillutatud. Seame end istuma. Peagi on suur lennuk rahvast täis. Jõuab kätte plaanikohane väljumisaeg (kell 17.00), kuid meie lennuk ei mõtlegi liikuma hakata. Raadiost teatatakse, et väljalend hilineb. Varsti aga jäävad lennuki mootorid päris vait ning reisijatel palutakse salongist väljuda.

Nüüd tammub suur rahvahulk maandumisrajal lennuki ümber ning mitte keegi ei selgita reisijatele, milles on asi. Sel ajal jätab mulle eriti sügava mulje tavaline jalgratas, mille keegi remondimees on toetanud vastu lennukit... Tekkinud pausi kasutab Viina-Tom kaunis sisukalt. Nimelt saadab ta ühe lennujaama töötaja viina järele ning õige kiiresti on pudel kohal. Mehed teevad selle kohe lahti ning võtavad tuju tõstmiseks mõne lonksu. Poisid pakuvad seda hüva rüübet ka stjuardessidele, kuid need keelduvad – neil ju ikkagi tööaeg!

Tunni aja pärast lubatakse meil uuesti lennukisse minna. Loodetavasti on rikked kõrvaldatud ning peagi võib sõit alata. Kange kraam aga on meie noorte meeste meeleolu väga ülevaks teinud. Nad kõnnivad topsikuga salongis ringi ning pakuvad viina ka teistele (mõistetavalt ikka meie inimestele!). Selline ülemeelikus hakkab mõningaid kaasreisijaid siiski häirima ning mehed peavad rahunema.

Päike on juba päris madalale vajunud, kui meie lennuk lõpuks õhku tõuseb. Suur lennuk läbib vahemaa Ošist Biškekki väga kiiresti – 35 minutiga. Kui Biškekis maandume, on juba hämar. Pikapeale saame oma pagasi kätte ning nüüd võime siirduda ootesaali. Selgub, et meile on vastu saadetud buss, mis peab meid linna viima. Tohutu kari kohalikke autojuhte pakuvad pealetükkivalt oma abi, et meid samuti linna viia. Nendest tuleb julmalt mööda minna, öeldes, et transport on juba olemas.

Laadime oma kola bussi ning sõit algab. Selgub, et lennujaam asub linnast väga kaugel – sõit kestab ligikaudu tund aega. Vahepeal on väljas päris pimedaks läinud. Linna servas ühe söögimaja juures tehakse peatus ning kogu seltskond läheb sööma. Nii suure hulga inimeste teenindamine võtab palju aega, eriti kui arvestada veel seda, et kõik tellivad ja maksavad individuaalselt. Ise püüan läbi ajada nii odavalt kui võimalik ja tellin ainult supi.

Kell hakkab saama juba 11, kui lõpetame söömise ja sõit jätkub. Lõpuks siseneb buss ühte väga kitsasse pimedasse kõrvaltänavasse ning peatub mingi värava ees. Valdolt saame teada, et see on meid vastu võtva firma ühe omaniku eramu ning siin hakkamegi elama. Muuseas, vapper naisalpinist Oljana on selle firma teise omaniku tütar.

Huvitav, kas siis terves Biškekis tõesti pole ühtegi kämpingut, kus võiks lahedamates tingimustes elada? Sest ma ei kujuta hästi ette, kuidas me viieteistkümnekesi koos suurte kottide ja muu varustusega saame väikeses majakeses hakkama. Siiski hoian oma arvamuse keele taga (nii nagu ehk mõni teinegi). Kuid Anti ütleb kohe välja, mis ta sellest asjast arvab.

Kui aga sisse läheme ning majaga tutvust teeme, siis kõik minu kartused ja kahtlused hajuvad. Osutub, et maja on üle ootuste suur ja väga ruumikas. Meie käsutusse antakse suur hall maja alumisel korrusel. Lisaks saavad Tatjana-Anti ja Natalja-Toomas eraldi toad teisel korrusel. Ning kes soovib, võib magada ka väljas aias. Ja seda võimalust kasutavad mitmed. Mina eelistan siiski sees magada – kes neid lõunamaa putukaid-ämblikke teab!

Selgub, et maja on ehitatud ja sisustatud üsna euroopalike standardite järgi. Majas on kaks WC-d ja vannituba, kus end pesta saame. Oma äranägemise järgi võime kasutada kööki ning seal leiduvat tehnikat: pliiti, külmutuskappi, kohvimasinat ja veekeetjat. Võime vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Kokkuvõttes võib öelda, et nii häid elamistingimusi ja sooja vastuvõttu kauges Biškekis ei oskaks isegi unes ette näha.

Samuti selgub, et lihtsa turisti jaoks ei olevatki Biškekis nii kerge sobivat öömaja saada. Kunagises suures turismibaasis pidavat praegu võimutsema hiina ja teiste idamaade kaupmehed. Uued moodsad hotellid aga on väga kallid.

Praegu aga on aeg väga hiline. Seame end ruumidesse sisse. Ühiskondliku ja muu praegusel hetkel mittevajaliku varustuse paneme kuuri luku taha. Laotame magamiskotid saali põrandale ning heidame pikali. Palavuse tõttu ei ole minu uni just kõige parem. Mõned aga eelistavad magada õues.


Laupäev, 26. august
Päev Biškekis

Öösel ma just kõige paremini ei maganud. Varahommikul tajun läbi une, et soomlased traavivad mööda tuba ringi. Pikapeale jõuab minuni teadmine, et Aksanaga ei ole kõik korras. Hommikul selgubki, et Aksana on külge saanud raske kõhuhäda. Võib-olla mõjus talle halvasti eilne õhtusöök? Igatahes praegu on naise olemine niivõrd kehv, et mehed kutsuvad talle kiirabi. Arst esialgu küll midagi väga hullu ei leia, kuid ta ei välista isegi düsenteeriat. Ta kirjutab Aksanale mingeid tablette ja palub tema seisukorda pidevalt jälgida. Ülejäänud rahvale aga soovitab söömisega ettevaatlik olla.

Hommikuks keedame kohvi ning sööme – ühed rohkem, teised vähem. Valdo on toonud kööki suurema koguse toiduaineid: kohvi, teed, suhkrut, kondenspiima, leiba, juustu ja vorsti ning kõik grupi liikmed võivad igal ajal süüa nii palju kui soovivad. Tee- või kohvivesi tuleb muidugi endal valmis keeta. Mõnel mehel on veel alles mäest üle jäänud pakisuppe ja kisselle. Nii et söögiga meil siin Biškekis probleeme ei tohiks olla.

Nüüd võib ka pererahvaga lähemalt tutvust teha. Saame teada, et majas elab meid vastu võtva firma “Asia Mountains” üks omanik ja juht koos perega. Paistab, et omal ajal oli mees alpinismis päris kõva tegija. Praegu ilmselt kulub küll rohkem aega firma juhtimiseks kui mägedes ronimiseks, kuid mõnede klientide trekingutüüpi matku juhib ta siiski. Majas elab ka tema noor nägus naine ja terane 6–7-aastane poeg.

Meie lennuk Moskvasse väljub alles 29. augusti varahommikul. Järelikult on meil kolm päeva aega ning see pikk periood tuleb kuidagiviisi ära sisustada. Täna käiakse lihtsalt linna peal. Maja peremehelt-perenaiselt küsime infot maja asukoha ning bussiliikluse kohta, et õhtul ikka maja üles leiaks. Samuti püüame midagi teada saada kohalikest vaatamisväärsustest. Näiteks saame teada, et lähedal on pood, kust saab osta peaaegu kõiki esmaseid toiduaineid. Samuti selgub, et linna üks peatänav asub siinsamas kõrval.

Pärast mõningaid askeldusi hakkab rahvas linna peale minema. Minnakse gruppide kaupa. Mina jään kokku noorte meestega: Toomase, Kristjani ja Indrekuga. Jalgsi liigume linna peatänava suunas. Esialgu viib tee läbi endisaegse Pioneeride Palee pargi. Omal ajal võis see olla väga ilus koht paljude mängu- ja spordiväljakute ning vulisevate arõkkidega (niisutuskraav). Kuid praegu on see park täiesti mahajäetud ning kõrbenud. Igal pool vedeleb rämps ja praht.

Varsti jõuamegi ühele peatänavale ning liigume piki seda edasi. Longime aeglaselt ja rahulikult, hoidudes tänavaäärsete puude varju, sest päike kõrvetab kõvasti ja ilm on päris kuum. Kõrval vuliseb arõkk (ilma arõkist saadava veeta puud siin ei kasvaks). Aeg-ajalt astume sisse mõnda poodi. Ehkki kaupade hinnad on väga madalad ja mõndagi võiks kaasa osta, pole meil (vähemalt minul mitte!) raha ning sellepärast piirdume põhiliselt vaatamisega. Mõeldes ka oma tohutu raskele pagasile ja eelseisvale lennukisõidule ei julgeks ma nagunii enam midagi kaasa osta.

Kõrgõzstani (Kirgiisia) pealinn Biškek (endine Frunze) on suhteliselt noor linn ning vähemalt kesklinna piirkonnas ei ole vanast kesk-aasia arhitektuurist jälgegi. Ümberringi on vaid tavalised nõukogudeaegsed 5-korruselised karpmajad. Üksnes tähtsamate hoonete juures (ülikooli raamatukogu, parteimaja jt.) võib täheldada kohaliku arhitektuuri elemente.

Sõit linnaliinibussi või trolliga on väga odav – umbes 1 kroon. Ka taksosõit on eestlase jaoks odav. Võtamegi takso ja sõidame turule. Turg on, nagu idamaine turg ikka, rahvarohke ja kärarikas. Turu peal ringi liikumine on küllaltki tüütu ja väsitav. Ostame mõningaid meeneid kodustele. Tagasiteel ostavad mehed poest mitu pudelit viina ja konjakit (umbes 25 krooni pudel).

Kui elukohta tagasi jõuame, siis selgub, et ka teine soomlane vaevleb kõhuhäda küüsis. Muide, kiirabiarst käis ka teine kord oma haigeid patsiente vaatamas. Ning ta ei häbenenud küsida selle eest kohvi.

Nüüd tuleb profülaktikale tõepoolest rõhku panna. Ning paljudel juhtudel on (või vähemalt arvatakse olevat) kõige lihtsamaks ja käepärasemaks profülaktiliseks vahendiks just valge viin. Seepärast istumegi nüüd koos noorte meestega köögis, keedame teed ja kohvi ning teeme viinaga “profülaktikat”. Ise ma oma raha viina ostmiseks küll ei kulutanud, kuid sellele vaatamata pakuvad poisid mulle seda kraami rohkem kui piisavalt. Päris tugevasti hakkab viin mulle pähe.

Teatavasti on meil Biškekis kolm vaba päeva, mis tuleb kuidagiviisi ära sisustada. Üks päev hakkab õnneks juba otsa saama, kuid ülejäänute jaoks tuleks midagi huvitavat välja mõelda. Paljud meist teavad juba koolipõlvest, et Frunze (nüüd Biškek) lähedal asub imekaunis ja maailma üks sügavamaid (700 meetrit) järvi – Issõk-Kul. Omal ajal käisid paljud matkajad pärast marsruudi läbimist selle muinasjutuliselt kauni järve ääres. Ning nüüd otsustame ka meie seal ära käia. Ja Valdo lubab rahvale sõidu kinni maksta – tõepoolest, väga tore kingitus! Homme hommikuks tellib ta sõidu jaoks mikrobussi.

“Profülaktika” köögis aga kestab edasi. Oleme köögi täielikult okupeerinud, kuid pererahvas on väga arusaaja ning probleeme ei teki. Vahepeal külastab meid ka naisalpinist Oljana oma sõbrannaga – tõepoolest, paljud baaslaagrist tuttavad inimesed elavad Biškekis. Siis ilmub kööki veel üks välismaine klient ning vennastub meie noorte meestega. Varsti on viin otsas, kuid poest tuuakse uued pudelid ja “profülaktika” jätkub. Ausalt öeldes paneb mind hämmastama noorte meeste viinataluvuse võime – iga mees lasi kõrist alla ligi poolteist pudelit kanget alkoholi, kuid eriti purju nad küll ei jäänud.

Paistab, et õhtul hakkab Aksana oma hädast jagu saama. Juba käib ta köögis ja otsib süüa. Poisid pakuvad talle ka “profülaktikat”, kuid ta keeldub. Võib-olla asjata... Soome poiss aga on pikali. Muuseas, soomlased olid alkoholi tarbimisega üldse väga tagasihoidlikud.

Südaöö paiku hakkab rahvas ennast magama seadma. Järgmisel hommikul kell 8 olevat mikrobuss ukse ees, et meid Issõk-Kuli äärde viia. Koju jõudmiseni jääb veel neli päeva...


Pühapäev, 27. august
Päev Issõk-Kuli järve ääres

Palavuse käes ei ole just kõige parem magada. Ilmselt seetõttu on minu uni varakult läinud ning tõusen üles. On ka teisi vara ärkajaid, näiteks perekond Hirvoja. Köögis keedame kohvi ja sööme veidi. “Profülaktikameestel” ei paista erilist isu küll olevat.

Teatavasti on meil täna plaanis sõita Issõk-Kuli järve äärde. Tundub, et Aksana on peaaegu terve ning tuleb meiega kaasa. Ainult haige soome poiss jääb üksinda maha. Kell 8 on mugav mikrobuss ukse ees. Ronime peale ja algabki sõit. Äärelinnast ostame kaasa mõned arbuusid.

Issõ-Kuli järv jääb Biškekist ida poole. Biškekist on järve lähima otsani umbes 150 kilomeetrit. Issõk-Kuli järv ise on väga suur – pikkus umbes 150 km ja pindala ligikaudu kaks korda suurem kui meie Peipsil. Järv paikneb mägedega ümbritsetud hiiglaslikus nõos 1600 meetri kõrgusel. Järv on maailma sügavamaid – 702 meetrit.

Esialgu kulgeb lai maantee mööda tihedasti asustatud tasast orgu. Igal pool paistavad haritud põllud. Mõlemal pool teed kõrguvad mäeahelikud, kuid nendeni on päris palju maad – org on mitmekümne kilomeetri laiune. Sõidame läbi paljudest küladest ja linnakestest.

Tunniajalise sõidu järel teeme tee-äärses jurtas söögipeatuse. See venib päris pikaks. Mõne aja pärast sõit jätkub. Taspisi hakkab org sulguma ning varsti oleme mägede vahel. Maantee kulgeb kaunis tormilise mägijõe kaldal. Teadetetahvlilt võib lugeda, et sellel jõel saab harrastada raftingut (parvetamist). Paralleelselt maanteega kulgeb läbi mägede ka raudtee. Ümbritsevad mäed ei ole siiski väga kõrged. Ilmselt seetõttu on maantee kaunis lai ja heas korras ning meie mikrobuss arendab kurvilisel teel märkimisväärset kiirust. Paljudesse kohtadesse tee ääres on püstitatud kivimüürid, mis peavad kaitsma teed kivivaringute ja lumelaviinide eest.

Aegamööda kerib tee end ülesmäge ning mõne aja pärast oleme kurul. See kuru on umbes 2000 meetri kõrgune ning seetõttu ei ole mõtet võrrelda teda 3615-meetrilise metsiku Taldõki kuruga, mida ületasime baaslaagrisse sõidul. Praeguse kuru ületamine on tõepoolest ilus ja emotsionaalne ning see ei tekita ärevaid ja närvekõditavaid mõtteid nagu kõrgete, järskude ja tõeliselt ohtlike kurude ületamine.

Kurult laskumine kestab kaunis lühikest aega ning peagi oleme suures nõos, kus peabki asuma Issõk-Kuli järv. Mõne aja pärast hakkabki järv paistma ning edasi kulgeb meie tee piki järve põhjapoolset kallast. Ehkki ilm on küllaltki ilus, ei ole õhk just väga läbipaistev ning seetõttu praktiliselt ei ole näha järve teisel kaldal kõrguvaid lumiseid mägesid. Kahjuks selle pärast jääbki meil järve tõeline ilu nägemata.

Esimene suurem linn, millest läbi sõidame, on Rõbatšje (praegu küll on linnal uus nimi, mida kahjuks ei mäleta). Siin lõpeb raudtee. Meie aga kihutame mööda järve kallast edasi ida suunas, et jõuda kõige paremate ja ilusamate randadeni. Kiire sõit kestab rohkem kui tund aega. Siis jõuame kohani, kus peavad asuma mingid kivijoonised.

Kiiresti leiame õige paiga üles. See kujutab endast mitme hektari suurust tasast välja, mis on tihedalt kaetud parajalt suurte kivirahnudega. Ning peaaegu kõigile kividele on joonistatud või sisse raiutud mitmesugused kujundid. Siin on nii inimese, looma kui ka fantastiliste olendite-asjade kujutisi. Neid kivijooniseid pidavat siin olema sadu.

Peale väikest jalutuskäiku kivirahnude vahel jätkame sõitu ning kella 12 paiku jõuamegi õigesse kohta. (Seega kestis siiasõit ligi 4 tundi.) See on avar ja rahvast täis koht. Siin on parkla autode ja busside jaoks, mõned suured hotellihooned, suur hulk mitmesuguseid söögikohti ja müügiputkasid. Paistab, et siin käib siiski jõukam rahvas, väga palju on välismaalasi. Jätame oma bussi parklasse, võtame kaasa kõik vajalikud asjad ning siirdume läbi puudesalu paarisaja meetri kaugusel asuvale rannale.

Rand jätab väga meeldiva mulje – kollane kuum liiv ja sügavsinine päikese käes sillerdav järv. Rahvast on parasjagu, seetõttu on piisavalt ruumi ning sa ei pea kogu aeg maaslamajate otsa komistama. On näha, et inimesed naudivad päikest, vett ja rannaliiva. Pidevalt kõnnivad mööda randa müügimehed ja -naised, kes pakuvad õlut, jäätist, pirukaid ja kala.

Vesi järves on karastavalt jahe, kuid erakordselt puhas ja läbipaistev. Iga natukese aja tagant käime vees, seejärel soojendame ennast kuuma päikese käes. Kõik see on ülimalt meeldiv ja tore. Siiski ei tohi unustada, et asume 1600 meetri kõrgusel, kus päikesekiired on väga valusad.

Rannas ja vee peal pakutakse rahvale mitmesuguseid lõbustusi ja atraktsioone: sõit skuutriga, veesuuskadega, langevarjuga, motolohega, mitmesuguste paatidega. Ehkki niisuguste lõbustuste hinnad on kaunis kõrged (näiteks maksab skuutrisõit 150–200 krooni), on nad tunduvalt madalamad kui Euroopas või isegi Eestis ning kliente näib jätkuvat. Meie inimestel aga hakkab raha otsa saama ning atraktsioonidest osa saama ei kiputa. Üksnes Valdek üritab sõita motolohega (kus lisaks tuulelohele kinnitatakse inimese selga väike mootor). Kahjuks aga jääb tuul nii nõrgaks, et lohe enam õhku ei tõuse.

Veedame rannas oma 4–5 tundi. Peale kuuajalist viibimist külmades ja karmides mägedes tunned end siin nagu paradiisis. Vaheldumisi ujume ja päevitame. Joome õlut ja “Fantat”, sööme jäätist, pirukaid ja arbuuse. Siin viibida on tõeliselt meeldiv ja lõõgastav.

Kui päike juba madalamale laskub, lõpetame selle idülli, paneme asjad kokku ning läheme parkimisplatsile söögikohtadega tutvust tegema. Söögikohti (jurtasid) on siin väga palju ning igast uksest kutsutakse sind sisse. Väikeste gruppide kaupa valime sobivad söögikohad ning tellime toidud. Mõned saavad toidu kiiresti kätte, teised peavad paraku kaua ootama.

Lõpuks, kella 7 paiku, on kõigil kõhud täis. Ronime bussi ning algab pikk tagasisõit. Tundub, et kõigile jäid järvest parimad mälestused. Näib, et õhtul on õhk veidi läbipaistvam kui päeval, sest teiselpool järve häguselt paistvad lumised mäed on mõnevõrra paremini nähtavad kui siiasõidul.

Poolteist tundi hiljem on järv kaugel seljataga ning taas siseneme mägedesse. Päike on loojunud ning ilm päris pime. Mööda teed sõidab üllatavalt palju masinaid. Kiiresti ületame kuru ning nüüd kihutab meie mikrobuss allamäge Biškeki poole. Enne linna jõudmist kuuleme raadiost, et Moskva Ostankino teletornis on puhkenud suur tulekahju.

Tagasi ööbimiskohta jõuame kell pool üksteist. Kõigi arvates oli möödunud päev väga tore, huvitav ja meeldejääv. Hilisõhtul vaatame televiisorit. Loomulikult on peauudis Ostankino teletorni tulekahju.


Esmaspäev, 28. august
Viimane päev Kõrgõzstanis

Niisiis, täna on meie Kõrgõzstanis viibimise viimane päev. Lennuk Moskvasse väljub täna öösel (ehk homme varahommikul) kell 4.40. Õhtul korraldame koos oma vastuvõtjatega lahkumispeo. Hommikul aga peame korda ajama oma viisa-asjad. Nagu juba varem mainisin, on enamiku eestlaste Vene transiitviisa kehtivusajaks eksikombel märgitud 31. juuli (31. augusti asemel). Ning tänase päeva jooksul tuleb need probleemid ära lahendada. (Eelnenud kahe päeva jooksul ei saanud me vea parandamiseks paraku midagi ette võtta, sest nädalavahetusel on saatkond kinni.)

Nüüd selgub, et mingit “vigade parandust” viisadel ei tehta, vaid tuleb vormistada täiesti uued viisad. See omakorda tähendab, et tuleb täita vastavad ankeedid, teha fotod ning viisa eest ka maksta (vist 20 dollarit ehk 350 krooni inimese pealt). Õnneks lubab Valdo ise maksta kõik uute viisade tegemisega seotud kulud (on ju vigane viisa osaliselt tema firma praak!). On parajalt palju jooksmist ja rabelemist, kuid õhtuks on uued viisad käes ja suur mure murtud.

Käin veel korra linna peal ja ostan kojuviimiseks mõned piaalid. Kohalike inimestega suheldes (näiteks poes) selgub, et Eestit teatakse hästi ning eestlastesse suhtutakse samuti väga hästi.

Õhtupoolikul hakkame tegema ettevalmistusi peo jaoks. Maja peremees ostab plovi jaoks spetsiaalset riisi, mida enne tarvitamist tuleb veel puhastada. Peremees ise tegelebki plovi valmistamisega. Maja ette seame kokku pika laua, mille ümber õhtul istuma hakkame.

Vahepeal tuleb oma asju pakkida, sest hiljem pole enam mahti sellega tegelda. Kella üheks öösel aga on tellitud buss, mis peab meid lennujaama viima. Oma suurema seljakoti pakin täpselt samuti nagu Ošist siia sõites. Väiksemasse kotti aga panen praegu sellised asjad, mis lennujaamas tuleb selga tõmmata, taskutesse toppida või käsipakki suruda. Ülekaalu on mul umbes 21–23 kg ning iga sellise kilogrammi veo eest tuleks maksta 3 dollarit (50 krooni). Minul aga ei ole enam ühtegi dollarit ega sommi... Ilmselt seisab mul lennujaamas ees väga raske võitlus ning higi tuleb kõvasti valada.

Kogu päeva jooksul jälgime huviga sündmusi Ostankino teletornis. Õhtul saame teada, et tulekahju on kustutatud.

Kui pimedaks läheb, istume lauda. Kohal on ka firma teine juht koos tütre Oljanaga. Laud on rikkalik. Pidu on suurepärane. Öeldakse tooste ja tänatakse üksteist. Suur üritus on õnnelikult ja edukalt lõppenud ning mälestused sellest on tõesti head ja meeldivad. Ning meenutused paarist-kolmest erakordselt raskest ja tapvast päevast ainult lisavad sellele kaalu. Meie soomlased peavad plaane tulla siia ka järgmisel suvel. Eks näeb.

Kesköö paiku hakkame otsi kokku tõmbama. Pakime lõplikult oma asjad ja jätame hüvasti vastuvõtjatega. Kell üks on buss värava juures. Tassime asjad peale ning sõit lennujaama poole läheb lahti. Sõit pilkaselt pimedas öös kestab tund aega. Siis avaneb meie ees tuledesäras lennujaamakompleks. Tõstame oma asjad bussist välja ning kanname jaamahoonesse. Pagasihunnik on muljetavaldav – tundub, et kola on peaaegu sama palju kui ekspeditsiooni alguses.

Õige varsti kuulutatakse teisel korrusel välja piletite registreerimine. Viime oma varanduse üles. Selgub, et siin ei ole mitte ühtegi avalikku kaalu, mille peal reisijad saaksid oma pakke kaaluda. Olukord läheb kiireks ja närviliseks.

Meie kiiremad inimesed on oma isikliku pagasi juba ära andnud. Minul ei ole ülekaalu eest maksmiseks mitte sentigi, seega tuleb ilma hakkama saada. Õnneks on Natalja nii hea, et võtab minu puhhi jälle oma kätte. Sellele vaatamata ajan jalga kolm paari pikki pükse ning tõmban selga kihtide viisi pakse sooje riideid. Silmapilkselt hakkab higi ojadena voolama. Närviliselt topin taskutesse kilode viisi väikesi raskeid asju. Kõigele vaatamata tuleb käsipakk ikkagi kaunis suur ja raske.

Minu suur seljakott kaalub 21 kilo, kuid õnneks ei hakka ametnik väikese ülekaalu pärast raha nõudma. Olen eelviimane mees meie grupist, kes pagasi ära annab. Minu taha jääb ainult Valdo üksinda koos tohutu hulga ühiskondliku varustuse kottidega.

Nüüd liigun edasi viimase kontrolli-instantsi poole. Teel näen Indrekut ühe kurja ametniku küüsis. Ametniku arvates on Indreku “käsipakk” (kohver!) liiga raske. Viina-Tom tuleb poisile appi. Millega asi lõppes, ei oska praegu öelda, sest nad kõik saadetakse suurema ülemuse juurde. (Tegelikult lõppes see siiski meie meeste võiduga, sest suurel ülemusel polnud lihtsalt aega nii tühise asjaga tegelemiseks.)

Lasen oma käsipaki röntgeniaparaadist läbi – sellega probleeme ei ole. Siis kästakse toppida masinasse ka sturma, mille taskud aga on igasugust kraami täis. Valves olevad ametnikud ei hakka minu taskutes tuhnima, vaid saadavad mind ühte väikesesse tuppa, kus militsionääri valvsa silma all pean kõik asjad taskutest välja võtma. Taskutes midagi keelatut muidugi ei ole: karabiinid, taskulamp, nuga, pakisupid, kommid... Mees arvab, et need asjad oleks küll tulnud anda pagasisse, kuid jätab mind rahule ja lubab minna. Torman toast välja, haaran passi ja pileti. Kas tõesti on košmaar lõppenud?!

Kogu lennukile minev rahvahulk istub suures saalis ja ootab. Koorin end nii paljaks kui võimalik, sest palavus tahab tappa. Millegipärast tuleb Valdot väga kaua oodata. Kui mees lõpuks saabub, siis selgub, et talle tehti turult ostetud kirgiisi pussnoa omamise pärast trahvi – tervelt 150 dollarit (rohkem kui 2500 krooni)! Õnneks olevat nuga talle alles jäetud.

Viimaks lubatakse meid lennukisse. Jälle on see suur TU-154. Sel korral lendame välja täpselt sõiduplaani kohaselt. Varsti aga öeldakse, et kuna Biškekis meie lennuki jaoks kütust ei jätkunud, siis tuleb teha plaaniväline vahemaandumine Taškendis, kus võetakse kütust juurde. Seega tuleb kurvastusega nentida, et meie kõigi nelja lennureisi ajal juhtusid mingid viperused ning mitte kordagi ei jõudnud me sihtkohta õigeaegselt. Õnneks meile sellest häda ei juhtunud.)

Tunni aja pärast sooritabki meie lennuk vahemaandumise Taškendi lennuväljal. Peatus kestab ligikaudu tund aega. Tankimise ajal meid lennukist välja ei lubata. Kella 7 paiku (kohaliku aja järgi) jätkame lendu. Moskvasse peaksime jõudma kolme tunni pärast, seega kell 10 (ehk kell 8 Moskva aja järgi).

Päike on juba tõusnud. Jälle on üks öö märkamatult ja magamata mööda saadetud.


Teisipäev, 29. august
Moskvas

Meie lennuk kihutab endise suure kodumaa pealinna suunas. Ning on loota, et varsti jõuame koju, sest Moskvast Eestisse on ainult kiviga visata... Koduigatsus on tõesti suur.

Kella 8 paiku maandume õnnelikult Šeremetjevo lennuväljal. Tükk aega tuleb seista järjekorras, et ajada jutti piiriületamisega seotud formaalsused. Valdo ja Valdek, kellel on teist sorti turistiviisa kui ülejäänutel, peavad veel täitma mingeid tobedaid ankeete. Lõpuks on ka meie tohutu pagasihunnik läbi valgustatud ning pääseme ametnike küüsist.

Liigume oma suure pagasikoormaga väljapääsu poole. Ning suureks rõõmuks avastame, et meile on vastu tulnud samad autojuhid, kes meid viis nädalat tagasi raudteejaamast siia tõid. Laadime oma pakid kahe mikrobussi peale ning sõit Leningradi vaksali poole algab.

Mõnda aega kulgeb sõit Moskva ringteel, siis keerame suurele magistraalile, mis viib kesklinna poole. Mõlemas suunas liigub vähemalt neljas reas lakkamatu autode voog. Ning see tohutu autode mass liigub üpris kiiresti. Tahtmatult tekib mõte: mis siis saab, kui mõne autoga midagi juhtub? Õnneks ei juhtu midagi erilist ning tunni aja pärast jõuame Leningradi vaksali juurde.

Kanname oma pakihunniku teisele korrusele, kus on veidi lahedam ja rahulikum. Tallinna rong peab väljuma kell 18.20 ning seega on meil vähemalt 4–5 tundi vaba aega. Soomlased aga ei tule Eestisse, vaid sõidavad läbi St. Peterburgi otse Helsingisse. Nad saavad piletid õhtusele rongile. (Eestlaste piletid on juba ammu välja ostetud.)

Valdo jääb vabatahtlikult meie asju valvama (tegelikult küll heidab ta pakihunniku kõrvale magama), ülejäänud rahvas aga läheb linna peale. Inimesed tahavad erinevatesse kohtadesse: ühed kavatsevad minna Punasele väljakule, teised Arbatile, kolmandad kusagile lähemale. Ehkki ka minul on tahtmine minna Punasele väljakule, sinna ma seekord ilmselt ei jõua, sest kõigepealt pean ostma oma poistele mingeid asjakesi. Mul on taskus paarsada rubla ning selle raha kavatsen lõpuni ära kulutada.

Esiotsa aga võtan jalast rasked vibramsaapad ning panen selga linnariided, sest pärast lennukist väljumist pole saanud mahti riideid vähemaks võtta. Seejärel lähen alla puhvetisse ning söön veidi. Hinnatase on enam-vähem sama kui Eestis, võib-olla odavamgi. Siin võid tunda end peaaegu valge inimesena. Lausa õudusega meenutan Lääne-Euroopa ja Norra ülikalleid söögikohti, kus end plebei või kerjusena tunned.

Jaamahoone lähedal on suur kaubamaja ning sinnapoole seangi sammud. Pärast mõningat targutamist otsustan osta mõlemale pojale püstoli. Mänguasjade letis näengi sobiva hinnaga “Smith&Wessonit”. Selgub, et see on päris õhupüstol, kuid kuule tema jaoks paraku ei olevat. Ehk ongi parem – muidu võivad poisid lasta üksteisel silmad peast. Müüjanna soovitab mul püstolit siiski korraks proovida. Suunan toru müüjast kõrvale ja vajutan päästikule... Ning eemal olev teine müüja karjatab – püstol oli ikkagi laetud! Oleme kõik ühteviisi ehmunud, kuid õnneks ei teinud kuul müüjale suuremat häda. Siit moraal igasuguste relvadega (isegi mänguasjadega) tegelemisel – tuleb olla äärmiselt ettevaatlik ja tähelepanelik.

Kui püstolid ostetud, kõnnin edasi. Punasele väljakule ma enam ei jõua. Seetõttu otsustan külastada lähemat objekti – Kaasani vaksalit. See asub otse Leningradi vaksali vastas üle tänava. Kaasani vaksal pidi olema Euroopa kõige suurem raudteejaam. Aastaid tagasi alustasin siit korduvalt oma kaugeid retki. Nagu vanasti, on ka praegu siin palju rahvast. Vahepeal on jaamahoonet kõvasti rekonstrueeritud ning praegu toimub rongile minek katuse all. Uudne on ka see, et perroonile vagunite juurde pääseb vaid piletiga. (Huvitav, kas saatjad enam vagunite juurde ei pääsegi?)

Kuna aega on veel piisavalt, siis otsustan värskendada mälestusi Moskva metroost. Osutub, et põhijoontes on pilt metroost sama mis aastate eest. Rahvast ja trügimist on siiski vähem. Sõidan ühe liini lõpuni ja siis tagasi.

Nüüd on aeg minna tagasi oma vaksalisse. Peagi on kõik eestlased kohal ning rongile minek algab. Enne rongi väljasõitu jõuavad ka soomlased linna pealt tagasi ning jätavad meiega rõõmsalt ja sõbralikult hüvasti.

Kell 18.20 hakkab rong liikuma. Natukese aja pärast möödume Ostankino teletornist, mis veel eile põles. Muidugi on kaugelt vaadates võimatu hinnata, kuivõrd kahjustatud torn praegu on. Mõne aja pärast läheme restoranvagunisse. Ehkki restoran on praktiliselt tühi, tuleb sööki oodata rohkem kui tund aega.

Kuna eelmisel ööl ei saanud minutitki magada, siis nüüd tuleb uni kiiresti ning üle ootuste magan väga hästi. Homme jõuame lõpuks koju!


Kolmapäev, 30. august
Saabumine Eestisse

Juba kell 6 (Moskva aja järgi) äratatakse meid üles, sest tulemas on Eesti piir ning selle ületamisega seotud toimingud. Eesti aja järgi on kell alles 4. Päike pole veel tõusnud, kuid väljas on juba valge. Nii Vene kui Eesti piirivalvurid ja tolliametnikud suhtuvad meie gruppi kaunis sõbralikult ja heatahtlikult – meie asjades nad eriti sügavalt ei tuhni ja piiri ületamine läheb probleemideta.

Pärast Narvat läheb suur osa reisijatest tagasi magama. Minul enam und ei tule ning seetõttu lihtsalt istun, vahin aknast välja ja söön. Veel 2 tundi Tallinnani... Aga kui palju Tartuni?

Enne Tallinna hakkavad kõik ennast liigutama. Märkan, et Valdo on selga pannud Kõrgõzstanist ostetud rahvusliku halati, kõigil meestel on peas kirgiisi müts. Ju siis salamahti oodatakse raskele ja edukale ekspeditsioonile väärilist vastuvõttu.

Veel mõni minut ning kell 8 peatub rong Balti jaamas. Hakkame asju vagunist välja kandma. Imelikul kombel on terve perroon praktiliselt inimtühi. Peagi on kõik meie asjad vagunist välja toodud. Nüüd paistab, et mõni inimene on meile siiski vastu tulnud: salkkond noori mehi tervitab Indrekut ja Kristjanit, meie Boriss on samuti kohal, ning lõpuks tuleb karkudele toetudes Noorte Matkaklubi president Maarika koos paari saatjaga... Ei pasunakoori ega kaameramehi, ei lilli ega ülistavaid kõnesid! Vaene LENIN...

Ning nagu äraehmatatud varblaste parv lendab meie grupp igas suunas laiali, mitmega ei jõua isegi hüvasti jätta. Valdo ja Valdek hakkavad laadima grupi varustust mikrobussi peale. Boriss aga viib mind oma autoga bussijaama.

Teel saan teada, et Boriss jõudis Eestisse kolm päeva tagasi (seega pühapäeval). Lennukisõidu eest Biškekist Moskvasse olevat ta maksnud 200 dollarit (3400 krooni). Ka teda tahetud suveniiriks ostetud pussnoa pärast trahvida. Aga kui militsionäär sai teada Borissi töökoha (linnavalitsus või -volikogu), siis olevat ta trahvimisest loobunud – võimumehi austatakse ogal pool!

Teatava üllatusena kohtan bussijaamas Toomast ja Nataljat – nemad sõidavad Viljandisse. Mina saan pileti kell 9 väljuvale Tartu bussile. Meeldiva üllatusega avastan, et pilet maksab vaid 60 krooni. Hiljem saan teada, et tige konkurents on langetanud mõnede bussipiletite hindu. Kuid odav pilet on bussi rahvast täiesti täis ajanud.

Suur buss kihutab Tartu poole. Vaatan aknast välja – peaaegu sama pilt mis 38 päeva tagasi, ainult viljapõllud on kuldkollased ja viligi suures osas koristatud. Kas tõesti ei ole siin vahepeal midagi muutunud? Ning hiljem selgub, et tõepoolest ei ole. Ise aga olen ära käinud oma unistuste maal...

Paistab, et ka Tartus ei ole vahepeal mitte midagi muutunud. Veidi peale keskpäeva astun koduväravast sisse ja naine tervitab mind rõõmsalt. Üks tõeline odüsseia on õnnelikult lõppenud.


Jüri Vilismäe
Märts, 2001