Aasta 2015: Firnikad mägedes, kaljudel ja jääl

Klõpsa ülemisel pildil, et leida kõigi Alpiklubi Firn 2015. aasta mäeskäikude hulgast oma hetk! Teeme kokkuvõtte klubi teguderohkest 56. hooajast ehk anname ülevaate, kus, millal ja kellega käidi ning mida tehti. Head lugemist!

Videokokkuvõte

Jääronimine Tatrates

Veebruaris käis Kõrg-Tatrates ronimas väike, aga sõbralik seong koosseisus Rees Juurmaa ning Oleg Mirošnikov (Läti). Sihtkohaks sai valitud org Slovakkia põhjaosas, mis kannab kohalikus keeles nime Velka Studena Dolina. Kuigi antud piirkonnas asuvad nii mõnedki Tatrate kõrgeimad tipud, koondus nende tähelepanu seekord pigem mäenõlvadel paiknevatele arvukatele jääkoskedele.

Kui päevad saadeti mööda ronides, siis ööd veedeti pisikeses külalistemajas Nova Lesna nimelise küla servas. Sealt alustades lahutas igal varahommikul orust ning jääkoskedest umbes 2-tunnine teekond. Olgugi et piirkonna nimi tähendab tõlkes „Suur Külm Org”, kogeti külmakraade pigem tagasihoidlikult. See-eest kattus org iga päev udulooriga, mis oli nii tihe, et taevas ja lumi sulasid näiliselt ühte. Mis aga rõõmu valmistas – jääd oli küllaga, pakkudes sealveedetud aja jooksul võimalusterohket ning põnevat ronimist.

Põhjalikum ülevaade

Ronimine Apalatšides ja Kaskaadides

Põhja-Ameerikas resideeruv firnikas Alar Ainla veetis kevadest sügiseni sisukalt aega kohalikes mäestikes. Valgete Mägede nimelises ahelikus Apalatšides sisustas ta varakevadel vaba aega jääronimisega, hiljem ka kaljuronimise ning sügise poole matkamisega. Suve alguses sooritas Alar ka alpinistliku tõusu Kaskaadide kõrgeimale mäetipule nimega Mt. Rainier (4392 m).

Kaljuronimine Andaluusias

Aprilli alguses käis tervelt 10-liikmeline grupp firnikaid ronimas Lõuna-Hispaanias Andaluusia piirkonnas. Grupi koosseis: Gen Mandre, Kerdi Leetma, Karmen Stimmer, Erik Jaaniso, Katre Tatrik, Pille Vilgota, Dagmar Piikov, Kaarel Kimmel, Arvi Jõers ja Priit Niibo. Seitsme ronimispäeva jooksul nauditi üheskoos sportronimist mitmetel erinevatel kaljudel El-Chorros, Desplomilandias ja Costa Blancas. Mõnusas atmosfääris roniti väga varieeruval ja mitmekülgsel reljeefil, nii ühe- kui ka mitmeköiepikkustel radadel. Pildialbumid: Priidult, Dagmarilt ja Erikult

Kaljuronimine Türgis

Maikuus külastasid Firni treeningulised Oleg Ivanov ja Aleksandra Ivanova Türgit. Eesmärgiks oli ronida, nautida päikest ja puhata igapäevasest rutiinist. Ronimist prooviti Türgi suurimas ronimispiirkonnas nimega Geyikbayiri, samuti Olymposes. Aega veedeti ka Kapadokias ja Istanbulis.

Põhjalikum ülevaade

Soomes uutel jahimaadel

Suve hakul külastasid firnikad mitmeid eri kaljuronimispiirkondi üle kogu Soome.

Otsa tegi lahti kaheksaliikmeline seltskond firnikaid, kes käis enne jaanipäeva avastamas enda jaoks uut ronimispaika – Kustavi kaljusid Edela-Soomes. Turu saarestikus paiknev Kustavi pakub ronimiseks mitmeid kuni 17 m kõrguseid kaljusid. Kaljud on poltimata, mis tähendab, et rajad kulgevad piki arvukaid kaljupragusid, mööda mida ronitakse oma julgestuspunktidega. Külastatud kaljud olid ühtviisi meeldivad nii käega katsudes kui ka silmaga vaadates – ära ronitud rajaga kaasnes sageli preemiana tipust avanev maaliline vaatepilt.

Ning treeninghooaja lõppnoodina käidi juuli esimesel nädalavahetusel toreda seltskonnaga ronimas juba armsaks ja koduseks saanud, kuid jätkuvalt üllatusi pakkuvatel Olhava kaljudel. Seekordse sõidu eripäraks oli erakordselt rohkearvuline osalejaskond (kokku 18) ning tavatult paljudele (12-le) oli ronimine sealmail esimeseks korraks. Veetnud kaks täispäeva Olhaval, tehti kolmandal päeval tutvust ka juba ammu-ammu plaanis olnud Haukkakallio piirkonnaga. Roniti nii ülevalt kui alt, prao seest ja väljastpoolt, üles ja traaverssi, põnevaid radu nii oma vahendite kui statsionaarsete tugipunktidega. Uudsust ja põnevust jätkus igasse päeva ning uusi mõtteid ja plaane jäi ka järgmisteks kordadeks. Suvised ilmaolud toetasid igati üritust, nii vaheldusid ronimised kosutavate ja värskendavate suplustega – mõnus.

Põhjalikumad ülevaated siin ja siin

Alpid: Ringreis Euroopas

Piret Värnomasingu suvised plaanid said enam-vähem paika pandud juba eelmise aasta novembris, kui tekkis idee minna Alpidesse, autoga. Juuni lõpust juuli alguseni väldanud reisil jäid teele ette Bishorn (4153 m), Lagginhorn (4010 m), La Dole (1677 m), Mont Blanc du Tacul (4248 m), Mont Blanc (4810 m), Madonnina del Gran Paradiso (4052 m), Dôme de Neige des Écrins (4015 m), Barre des Ecrins (4101 m). Proovitud sai ka Nordendi ja Dufourspitzet.

Mägimatkamine Rootsis

Juulis käisid Gen Mandre ja Kerdi Leetma üheskoos matkamas Põhja-Rootsi karges ning mägise pinnamoega Abisko rahvuspargis.

Kaljuronimine ja matkamine Tatrates

Juuli teises pooles sõitis 7-liikmeline seltskond Firni noori treeningulisi (Kristiina Raag, Kerti Pahk, Kätlin Muuga, Rain Ojavee, Martin Rahusoov, Martin Valgur ja Tauri Hindre) Slovakkia suunas eesmärgiga näha natuke mägesid, mõni tipp vallutada ja palju ronimisega tegeleda.

Esimesena tutvuti Morskie Oko järvede ümbrusega Tatrates. Järved ise ning neid ümbritsevad mäetipud on tõeliselt lummavad ning matkarajad avastamisele kutsuvad. Morskie Oko lähistel asub Poola alpinistide baaslaager, kus aastaringselt vilgas elu ning kuhu oodatakse just ronimise ja alpinismiga tegelejaid. Mäenõlvale ehitatud alustele on püstitatud kümneid telke, köögiseintele on kleebitud  mäenõlvade topograafiad ning laagriülemalt võib alati küsida soovitusi, mida põnevat (ja jõukohast) ümberkaudu teha võiks.

Lisaks mõningale matkamisele sai Morskie Oko lähedal Mnichi mäetipul proovitud ka ronimist. Ilmnes, et polte seinas väga palju polnud, seega jäi sealne ronimine üürikeseks. Et aga soov kaljuronimise järele oli suur, liiguti Tatratest varsti lõuna poole, täpsemalt Zadielska Dolina nimelise kanjoni juurde. Kanjon ise oli suur ja võimas, ronimisrajad kahjuks üpris kesiselt märgistatud ning vähekasutatud. Ometi leiti midagi sobivat ning veedeti seal poolteist päeva ronimist harrastades.

Järgmine sihtmärk oli reisi ilmselt mõnusaim ronimiselamus, milleks oli Turniska kaljud. Parklast pisut enam kui pooletunnine mäkkerühkimine ning keset metsa kõrguvad kuni neljakümne meetri kõrgused kaljunukid, millest üht läbib avar koobas. Edasijõudnumad ronijad leidsid rõõmu selle koopa laes ronides, kuid ka algajamatele oli ohtralt sobivaid sportronimisradu, kus poldid korralikult seinas ning radade alguses seinale raskustase märgitud. Rajad ise olid põnevad, pakkudes nii slabi-, kui praoronimist. Ka kaasronijaid oli parajalt palju, kuid mitte üleliia. Märgata võis paari kaljuronijat, kes ilmselt kuude kaupa oma bussis elavad ja siis igapäevaselt mäkke rühivad, et paremaks ronijaks saada.

Pärast sellist ronimiselamust otsustati midagi muud proovida ning võeti eesmärgiks Rysy otsa tõusta. Varahommikuse stardiga jõuti vaatamata kohatisele vihmasajule kenasti tippu ning parajalt enne pimeda saabumist tagasi parklasse. Pool tunnikest enne tippu jõudmist selgines taevas täielikult, võimaldades nautida kogu ümbritsevat võimsat vaadet. Reisi viimastel päevadel jõuti ronida veel ühel Slovakkia kaljuseinal ning hiljem Poola Juuras. Viimane oli üks enimkülastatavamaid ronimispaiku, kus käidi. Ligipääs on mugav, rajad kenasti kaardistatud ning raamatutesse märgitud. Sellest tulenevalt on kohati kadunud ka loodusliku kalju tunne, kuna rasv ja talk on seinte ronitavust oluliselt muutnud.

Kokkuvõttes jäädi reisiga rahule, kuna saadi juurde palju kogemusi just altjulgestuses ronimisel ning katsetati erineva iseloomuga kaljudel ronimist.

Valais Alpide käimata orud

Juuli lõpust augusti alguseni käis 6-liikmeline seltskond (Jaan Ainelo, Mart Kainel, Andres Kepler, Janoš Nikopensius, Jüri Vilismäe, Kalle Kiiranen) mägimatkal Penniini (Valais) Alpides. Jaan, Mart ja Andres on viimastel aastatel sealkandis vähemalt 4 korda matkanud, kuid ikka leidub veel enda jaoks avastamata orge ja ahelikke, mistõttu grupijuht Jaan panigi oma fotogalerii pealkirjaks „Valais Alpide käimata orud“. Marsruudi koostas Mart, Andres aga oli asendamatu mees kõikvõimalike piletite interneti teel hankimisel.

Kohalesõit oli standardne – lennukiga Milanosse, sealt rongidega Šveitsi St. Niklausi, kust matkati tagasi Itaalia poole. Kui alguses võis arvata, et tuleb lihtne jalutuskäik rohelistel alpiaasadel koos Milka lehmakeste ja joodeldavate karjustega, siis tegelikult on Zermatti orust lääne poole jääv maastik üllatavalt „sakiline“ – sügavad kaljused orud silekaljude ja rusunõlvadega, kus rada teadmata võib väga hätta sattuda. Kuid käidavad marsruudid on sealkandis, eriti Šveitsi poolel, väga hästi tähistatud, järsemates kohtades on aga köied-trossid-astmed-redelid. Lisaks oli kaasas kaks GPS-i. Kas need lihtsustamised nüüd tõsiusklikke vana kooli mägimatkajaid rõõmustasid, on iseasi - aga keegi ei protesteerinud ka.

Olgu ära toodud ka detailne marsruut, koos hinnangutega kurude raskusastmetele: St.Nikalus (1127) - Jungen (1800) – Rothoruwäng (2758) - Wasulicke kuru (3114, 1A) - Topali hütt (2679) - Schölli org (2950) - Schölli liustik - Schölljochi kuru (3343, 1B) - Inner-Barrhorni tipp (3583) - Gässist ülalpool orus (2700) - Bruneggi liustik - Turtmanni liustik ja jäämurd - Tracuiti kuru (3250, 2A) ja Tracuiti hütt - Tracuit org, Combautanna (2700) – Zinal, Tzoucdana kämping (1675) - Sorebois (2438) - Sorebois kuru (2835, k-ta) - Moiry paisjärv ja tamm (2250) - Chateaupere järveke (2349) - La Bayenna (2600) - Tsate kuru (2986, k-ta) - Le Tsate (2164) - Ferpecle (1900) - Bricola (2415) - Dent Blanche hütt (3507) - Herensi platoo - Tete Blanche kuru (3589) ja tipp (3710) - Valpelline kuru (3554, 1B) - Tsa de Tsani ülemine liustik - Divisioni kuru (3314, 1B-2A) - Aosta hütt (2781) - Valpelline org, Buthier'i jõgi (2300) - Valcorniere org - Valcorniere kuru (3070, 1A) - Perucca-Wuillermozi hütt (2900) Mont Dragoni järve ääres - Cignana org ja paisjärv (2158) - Barmasse hütt (2169) - Valtourneche org - Mont Mene küla (1552) - Moulin/Maen, Glaire kämping (1316).

Kilomeetreid kogunes ehk vähevõitu (GPS põhjal 113), kuid tõusumeetrite summa tuli soliidne – 7900 , laskumisi veel enam – 9100 meetrit. Kurusid sai samuti soliidne arv - formaalselt võttes 9, lisaks veel 2 lihtsat tippu. Ööbiti ikka telkides, vaid ühe öö (ja see juhtuski olema tormine) saadeti mööda Dent Blanche mägihütis.

Põnevamad kohad olid ehk Turtmanni liustikul ja jäämurrus, kus tuli ise marsruuti otsida, valikuid teha. Üllatasid võimsad Bruneggi, Turtmanni, Ferpecle, Tsa de Tsani liustikud ja jäämurrud. Väga uhked vaated avanesid Herensi platool – Dent Blanche, Matterhorn, Dent Herens. Divisioni kuru lõunapoolne nõlv osutus väga äkiliseks, hea et sealgi ketid olid. Kahju ainult, et esialgu plaanitud tõus Bishorni 4k-tippu (ajapuudusel?) ära jäi. Grupi nooremad mehed Andres ja Janoš aga ei jätnud jonni ja käisid matka lõpus ikka 4000 peal õhku hingamas – Breithorn jt. Aga see oli neile juba boonuseks, lisaks ilusale matkale.

Grupi pildialbum

Mägimatkamine "mini-Alpides"

Julia Aleksandrovna, Pavel Anohhin ja Elina Elkind kirjeldavad oma augustikuise reisi põhjal Kõrg-Tatraid kui mini-Alpe. Ilusad, kuid madalad ja ka suhteliselt ohutud. Väga hea koht alustuseks, kus vea hind ei pruugi liialt kõrge olla. Kõrg-Tatrad olid nende vastu üldiselt väga sõbralikud ja reis möödus ilma suuremate muredeta; tavapärane lihasvalu ei tule arvesse. Kõige muljetavaldavam algajale oli ronimine Świnica (2301m) otsa, kus vahepeal tuli ennast kettide najal püsti hoida ja nende abil üles liikuda; alla vaatamine sel hetkel liiga julgustav ei olnud. Kahjuks ei saanud aga ronida Rysy otsa, sest stardipunktis ehk Morskie Oko majakeses ei olnud võimalik ööbida ja telkida seal ei tohtinud. Seda võeti kui märguannet kõrgemalt ning otsustati, et midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. Üks meeldejäävamaid kohti ilusate vaadetega oli Szpiglasową Przełęcz (mäekuru), kus kindlasti tasuks ära käia.

Ala-Artša alpilaager

Ka tänavu suvel käisid firnikad Tjan-Shanis alpilaagris, täpsemalt kahes alpilaagris, mis toimusid vastavalt juuli teisel poolel ja augusti esimesel poolel.

Esimese laagri koosseisu kuulusid Anneli Albert, Dagmar Piikov, Indrek Hiiesalu, Kaarel Kimmel, Keit Mürk ja instruktorina Saulius Saikauskas Leedust nagu ka eelmisel aastal.
Vägagi maalilises Ala-Artša rahvuspargis tervitas neid sel korral ilm, mis oli kohalike väitel viimase 20 aasta halvim. Sellest hoolimata õnnestus kahe nädala jooksul lisaks kliimamuutuste tõelisuses veendumisele kogeda palju uut ja huvitavat. Tehti oma esimesed sammud nii (hoogsalt taanduval) liustikul kui kõrgetel kaljudel ja omandati esimesi reaalse alpinismi kogemusi. Nähti nii kauneid mäevaateid, kui üleujutusi, kivivaringuid, ning nõukogude mägironijate prügist pärandit. Igati õpetlikult taanduti plaanitud marsruutidelt nii tormituulte, vihma kui liigriskantsete jääpragude eest ning kulutati esimese ilusa ilmaga päev puhates ja läbivettinud varustust kuivatades. Teise nädala pisut paranenud oludes õnnestus saavutuste nimekirja kanda Boks`i (4240 m) lõunaharja 2A trass (kõigi esimene ronimistipp) ning kunagise NL kõrgeim lihtne tipp Utšitel (4527m) 1B trassilt (elu esimese lumise tipuna).

Vihmaste olude tõttu jäi seekordses Firni alpilaagris firn kui selline puutumata ning Ala-Artšasse laskuti päev plaanitust varem, just õigel ajal et nautida viimast sooja dushi võimalust. Üle kallaste tõusnud mägijõgi oli äsja elektriühenduse Biškekiga katkestanud.

Alpilaagri teine grupp oli aga üpris väike, kõigest üks köiskond, instruktor Saulius ja õpilased Indrek ning otse Alpidest Matternhorni tipust naasnud Lauri Stern. Teine laager oli ilmaoludelt üsna sarnane, kuid sellest hoolimata jõuti kaheksa mägedes oldud päevaga teha isegi rohkem kui esimese grupiga, enam harjutati liikumist ja tööd liustikel ja tõusti Ratsek'a tippu (4150 m) mööda kahte erinevat kaljumarsruuti (2B põhjaharjalt, 2A lõunaharjalt) ning Izõskatel`i tippu (4400 m) mööda 2A väärilist jäänõlva ning idaharja. Paraku kolm nädalat mägedes olekut oli juba omajagu väsitanud ning nädala jagu vaba aega otsustati kasutada hoopis kauge kauni mägise maa kultuuri ja vaatamisväärsustega tutvumiseks.

Mõningad ebamugavused on ammu unustatud, aga hea emotsioon jäänud. Kindlasti ei jäänud see kellelegi viimaseks korraks mägedele vastu astuda.

Grupi pildialbum

Kaljuronimine Dolomiitides

Juuli lõpust augusti alguseni käisid Oleg Ivanov ja Aleksandra Ivanova ronimas Itaalia Dolomiitides. Alguses plaaniti olla peamiselt Cinque Torri kaljudele lähedal, aga märja ilma tõttu pidid nad põhinema ilmastiku prognoosidel, jooksvalt oma plaane muutma ning pidevalt ringi liikuma. Sai ronitud ja/või jalutatud Sella kuru, Cortina ning Cinque Torri regioonides.

Ööbiti erinevates refugio´tes ja ka Cortina d'Ampezzo linna ääres paiknevas Olympia kämpingus. Et külastatud piirkondades on väga palju erinevaid sektoreid iga taseme jaoks, võib kokkuvõttes öelda, et siin saab ronida aastaid.

Põhjalikum ülevaade

Bezengi alpilaager

Augustis viibis Rees Juurmaa koos lätlastest grupikaaslastega Kaukasuse mäestikus asuvas Bezengi alpilaagris. Poole kuu jooksul kinnistati alpinismialaseid oskusi õppustel ning sooritati neli tõusu väga erinevatel mägedel ja marsruutidel raskuskategooriates kuni 3B.

Mägedes veedetud aja sisse mahtus palju erinevat. Nii ilusat ilma ja kontrollitud tegutsemist kui ka töötamist täieliku ettearvamatuse režiimil. Nii lõputuna näivat ronimist varisemisohtlikul kaljuharjal kui ka jäälõhede labürindis manööverdamist. Maitsti nii varem läbiarutatud ja sissetöötatud taktika vilju kui ka köie purunemist ja kukkumist kaaslaste julgestusse. Enamasti liiguti heas tempos - seal aga, kus kaotati ajas, võideti kogemuse intensiivsuses. Tänu selle eest instruktor Olegile, kes nõudis eranditult alati, et raske töö teeksid ära õpilased, mitte õpetaja. Tähendagu see kasvõi vigu ja ärevaid hetki.

Bezengi kui piirkond on fantastiline, võimalusterohke ja elurõõmus. Ühe retkega jõuab selle olemusest ainult aimu saada, seega kindlasti polnud seekordne külaskäik viimane.

Põhjalikum ülevaade

Kaljuronimine Mallorcal

Septembri lõpus-oktoobri alguses käisid neli firnikat ronimas Hispaaniale kuuluval Vahemere saarel Mallorcal. Nendeks olid Dagmar Piikov, Kaarel Kimmel, Priit Niibo ja Juhani Almers. Reisi ainsaks eesmärgiks oli ronida ja rõõmu tunda. Mõlemad eesmärgid said täidetud ning kõigele lisaks juhtus ka muid asju. Kui kohale jõudes tervitati neid Aafrikast saabunud troopilise tormiga ja terve esimese päeva sadas vihma nii ülevalt kui ka alt, siis järgnevad päevad õnnestus siiski sisustada ronimisega saare erinevatel kaljudel. Edukalt prooviti osavust paljudel eri radadel, nii ühe- kui mitmeköiepikkustel, sportlikult kui ka oma vahenditega.

Põhjalikum ülevaade