Jääronimine Tatrates – Velka Studena Dolina

Video

21.-27. veebruaril käis Kõrg-Tatrates ronimas kaheliikmeline grupp koosseisus Rees Juurmaa ning Oleg Mirošnikov (Läti). Sihtkohaks sai valitud org Slovakkia põhjaosas, mis kannab kohalikus keeles nime Velka Studena Dolina. Kuigi antud piirkonnas asuvad nii mõnedki Tatrate kõrgeimad tipud, koondus meie tähelepanu seekord pigem mäenõlvadel paiknevatele arvukatele jääkoskedele.

Kui päevad saatsime mööda ronides, siis ööd veetsime pisikeses külalistemajas Nova Lesna nimelise küla servas. Sealt alustades lahutas meid igal varahommikul orust ning jääkoskedest umbes 2-tunnine teekond. Olgugi et piirkonna nimi tähendab tõlkes „Suur Külm Org”, kogesime me külmakraade pigem tagasihoidlikult. See-eest kattus org iga päev udulooriga, mis oli nii tihe, et taevas ja lumi sulasid näiliselt ühte. Mis aga rõõmu valmistas – jääd oli küllaga, pakkudes meile sealveedetud aja jooksul võimalusterohket ning põnevat ronimist.

Viie päeva jooksul kogunes ronitud jääkoski 6, erinevaid marsruute 8, neist omakorda kaks soolotõusu. Boonuseks kerge 1B harjamarsruut piirkonna väljapaistvaimale tipule Slavkovský štít (2453 m). Kokkuvõtvalt:

- Slnečná zákruta, 20 m, WI4;
- Záhradkách (ülemine kaskaad), 25 m, WI3+;
- Záhradkách (alumine kaskaad), 65 m, WI4;
- Grószov ľad (alumine kaskaad), 40 m, WI3;
- Grószov ľad (ülemine kaskaad), 30 m, WI4;
- Štrbavý hrebeň, 40 m, WI3+;
- Veverkov l'ad, 55 m, WI4 (soolotõus);
- Šašov l'ad, 110 m, WI3+ (soolotõus).

Öeldakse, et elu on see, mis juhtub siis, kui meil on teised plaanid. Ka seekordne retk võttis ootamatu pöörde, mis sundis poole pealt tegevuskava ümber mängima. See juhtus pärast teist ronimispäeva, kui Oleg haigestus sedavõrd, et vaevles järgmised kolm ööd-päeva 38-39 kraadise palaviku käes. Aga ka tagasilöögid peidavad endas vahel uusi võimalusi. Ronimiskaaslane küll haigestus, kuid läbi selle õnnestus proovida alternatiivset ronimistehnikat. Kuigi lõppkokkuvõttes laabus kõik nii ronimise kui tervise poole pealt igati hästi, lõpetaksin loo hoiatava näitega elust enesest.

Miks Oleg haigeks jäi?

Pärast tegusat jääronimispäeva, kui plaanid järgmiseks hommikuks olid juba tehtud, otsustas Oleg enne magamaminekut vaadata filmi „Alpinist”. See oli saatuslik viga. Tegemist on Vene filmiga aastast 2008 ning selle süžee on lühidalt järgmine. Vene alpinist ronib tormisel ööl tellimuse peale silla otsa kõrgtööd tegema. Köiel laskudes tabab teda aga pikselöök – ta kukub sillalt alla, jääb alakehast halvatuks, kaotab eluisu, hakkab jooma ning läheb kõigiga tülli. Lõpuks otsib ta abi oma esimeselt alpinismitreenerilt. Treeneri soovitus on ühene – alpinist tehku päikeseloojangu ajal paadisillal tagatoengus kätekõverdusi. Järjekordsel tormisel ööl tuleb telefonikõne, mille peale alpinist sõidab ratastooliga taaskord sillale, kus ta välguga pihta sai. Nüüd tõuseb halvatud alpinist tugiköiel uuesti silla otsa, päästab oma sõbra, kes sinna jalgupidi kinni on jäänud, sooritab kannatanuga laskumise ning vahetult sel hetkel, kui ta jalad maad puudutavad, saab alpinist kõndimisvõime tagasi.

Olegi vapustas lugu nõnda, et ta kehatemperatuur tõusis hoobilt kaks kraadi. Seega paar soovitust – nii neile, kes plaanivad samuti Velka Studena Dolinat külastada, kui ka kõigile teistele:

1) Kui plaanite vaadata filmi „Alpinist”, varuge kolm päeva, et sellest toibuda.
2) Kui teil veab elus viltu, siis olete ehk liiga vähe tugiköiel tõusnud.