|
 |
Mäemuljeid Bezengi alpilaagrist
2015. aasta 1. augustil suundus Kaukasuse mäestikus asuvasse Bezengi alpilaagrisse neli Läti kodanikku, et üheskoos kogenud instruktoriga, kes samuti rahvuselt lätlane, põnevalt aega veeta ja piirkonna toredatele tippudele tõusta. Segastel asjaoludel sattus nende keskele ka üks eestlane. Kuidas see kõik oli, jutustabki juba tema. Huvilistele ka grupi pildialbum ja kokkuvõttev video!
Grupi koosseis 
Meie grupi ühendavaks lüliks oli läti instruktor Oleg Mirošnikov. Üht või teist teed pidi olid kõik grupiliikmed just temaga tuttavad, omavahel aga varasemast mitte. Esimest korda kohtusime täies koosseisus mai lõpus treeningkogunemisel Riias. Võib öelda, et kõik grupiliikmed olid sarnase kogemustepagasiga ning ühtviisi korraliku üldfüüsilise ja alpinismitehnilise ettevalmistusega.
Piirkond  Bezengi alpilaager asub Venemaal Suur-Kaukasuse mäestikus. Laager rajati aastal 1959, käredavoolulise jõe kaldale – kohta, kus kaks liustikuorgu, võimas Bezengi ja Mižirgi, kokku saavad. Sellest ajast saadik on Bezengi olnud mängumaaks alpinistlikule fantaasiale ja eneseteostusele. Märksõnad nagu Põhjamassiiv ja Bezengi sein ning nende ligi 1500 meetrised seinad on kahtlemata tuttavad paljudele mägedehuvilistele nii Venemaal kui mujal. Bezengi ronimishooaeg kestab juunist septembrini, parimad ilmad on seejuures juulist augustini. Harvematel juhtudel tehakse ka karme talviseid tõuse. Viimane suurem asula enne laagrit on Naltšik, sealt edasi viivad aina väiksemad ja konarlikumad, kohati üleujutatud mägiteed, mida mööda vaevaliselt autoga vingerdades jõuabki laagrisse. Et ala piirneb Gruusiaga, on ligipääs sinna range kontrolli all. Lisaks viisadele tuleb igal grupil lasta endale aegsasti vormistada tõend, milles määratletakse, kus ja mis perioodi jooksul tohitakse piirkonnas ringi liikuda. Baaslaagrist eemal – õppustel ja marsruutidel viibides – on grupid kohustatud regulaarselt baasiga raadiosidet pidama, et oma liikumiste kohta aru anda. See ettevaatusabinõu aitab kaasa gruppide vahelisele suhtlemisele – alati on teada, mis mäel ja marsruudil sinu läheduses mõni grupp on ning kuidas neil läheb. See võimaldab omakorda kiiret reageerimist õnnetusjuhtumite puhul. Baaslaagrisse on aastakümnete jooksul tekkinud armas hoonetekompleks: tagasihoidlikud öömajad, kuhu nahkhiired lendavad sisse mitte rohkem kui kord päevas, õppehoone, söökla, hästivarustatud kauplus ning paar-kolm söögikohta, sealhulgas väga sooja õhkkonnaga baar, mida tuntakse selle perenaise järgi lihtsalt „Tonja juures”. Baaslaagrist kaugemal, mägedele ja marsruutidele lähemal, on mitmeid laagriplatse ja askeetlikke, kuid heas korras hütte. Neis lihtsakoelistes paikades on palju elu – inimesed eri gruppidest suhtlevad üksteisega vahetult, jagavad kogemusi, vajadusel ka toitu ja varustust ning pole harv juhus, kui kellelgi on mäkke kaasa veetud kitarr, mille saatel õhtutunnid veel meeleolukamalt mööduvad.
Tegevuskava
 Meie retk kestis kokku 16 päeva, neist 14 aktiivselt matkates ja ronides. Aklimatiseerumise rütm oli ühtlane ja sujuv ning plaanijärgselt sai sooritatud neli tõusu. See hulk oli täpselt paras, arvestades laagripaikade vahekaugusi ning teades, et arvestatav aeg tuli pühendada ka õppustele, grupi koostöö saavutamisele ja kõrgusega harjumisele. Grupi tegevuskava:
Matkapäevik
1. august, laupäev Istun parasjagu Mineralnõje Vodõ lennujaama ees, jalad purskkaevus, joon jubeda maitsega limonaadi ja mõtlen järele, kuidas ma ennast paljaks röövida lasin. Alustama peaks sellest, et ema keelas mul enne teeleasumist juukseid lõigata. Miks? „Sest enne tähtsaid ettevõtmisi ja raskeid katsumusi ei lõigata kehal ühtegi karva!” Niisiis, kui ma pärast 41-tunnist rongisõitu lõpuks Mineralnõje Vodõ'sse jõudsin ja 70-aastane taksojuht nimega Azamat küsis, kuhu ma minna tahaksin, polnud pikka mõtlemist – juuksurisse! Otsemaid viis Azamat mind ühe oma armeenia sõbra juurde, kes hoolimata ema hoiatusest mul ikkagi pea kiilaks ajas. Nagu varsti välja tuli, oli ebausus vist seekord terake tõtt.
Niipea kui Azamat mind lennujaama ees maha pani ning ma 30-kraadises
leitsakus jalad jahutuseks purskkaevu kastsin, tuli minuga rääkima
üks kuldhammastega mustlaseit. Küsis leiva jaoks kopikaid. Limonaad maitseb endiselt jubedalt. Tunni aja pärast saabuvad aga juba teised grupikaaslased. 2. august, pühapäev Kui me grupiga lõpuks lennujaamas kokku olime saanud, lahutas meid alpilaagrist veel 5-tunnine autosõit läbi Naltšiku ning mööda väikseid ja väga konarlikke mägiteid. Autojuhiks oli Borja, kes oma ustava „Gazelliga” on neil teedel alpiniste vedanud viimased 20 aastat. Et mööda Bezengi mäemassiive jookseb piir Gruusiaga, jäi tee peale ka kaks passikontrolli, viimane neist sõjaväeline. Just seal, kella kümne ajal õhtul, pilkases pimeduses, sai ühele meie grupi liikmele osaks karm üllatus. Passid hoolikalt läbi vaadanud, teatas mundris piirivalvur resoluutselt, et kõik võivad edasi minna – aga Ženjat ta küll üle piiri ei või lasta. Asi, nagu välja tuli, oli selles, et Ženja oli vahetult enne laagrisse tulekut uue passi teinud. Seetõttu ei langenud ta andmed enam kokku nendega, mis varem laagrisse edastatud said. Nõnda tuli tal omapäi – pealambi valgel, magamiskott ühes käes, matt teises – alla, kuni lähima asustuseni kõmpida. Mõne päeva jooksul peaks tal siiski õnnestuma Riiast vana passi koopia hankida ning seejärel meiega ühineda. Jõudnud lõpuks südaöö paiku laagrisse, üllatas mind siinne meeleolu. Kesköö paiku olid alpinistid kogunenud väiksesse baari „Tonja juures”. Eilsel ööl, nagu paljudel teistelgi, käis kitarr käest kätte ja lauldi venekeelseid viise mägedest. Vahva. Tänane päev kulges aga sisseelamise vaimus. Tegime vaid baaslaagrist, 2200 meetri kõrguselt, kerge matka piki Bezengi liustiku serva, kuni Misses-koši hütini 2450 meetri kõrgusel. Sinna ning tagasi, kokku 5 tundi. Poisid on heas vormis. Homne päev on juba kaljuõppuste päralt. 3. august, esmaspäev Päeva alustuseks matkasime kõigepealt 2800 meetri kõrgusele lagendikule, mida kutsutakse „Jalgpalliväljakuks”. Sealsete kaljude jalamil moodustasime kaks seongut: Ernest koos Pašaga ja mina Vladiga. Töötasime kahel paralleelsel liinil ning et saaksime ohtralt koostööd harjutada, tegime köiepikkuseks vaid 15 meetrit. Nõnda pidevalt esironijat vahetades läbisime umbes 75 meetrit. Valdavalt lihtsatel kaljudel, kuid enne lõppu ka ühel tehnilisemal 10-meetrisel seinaosal. See kujutas endast rusikast laiemat pragu, kusjuures asjale lisas vürtsi see, et mul polnud vööl ühtegi vajalikus suuruses praovahendit. Nõnda sai esimese usaldusväärse punkti panna alles seina lõpumeetritel. Aga saigi vere käima. Kokkuvõttes toredad õppused ning koostöö sujus ladusalt.  Pärast lõunasööki hakkasime valmistuma homseks rännakuks Tjoplõi Ugol'i suunas. Järgneva 5 päeva jooksul on sealkandis plaanis läbi viia jää- ja lumeõppused ning teha esimesed 2 marsruuti. Soojenduseks Gidan mööda kaguharja (2A) ning seejärel juba Arhimed mööda idaharja (3A). Enne õhtusööki käisime koos Pašaga laagri külje all, üle jõe asuvas kaljusektoris nimega „Lapa babuina”, sportronimist tegemas. Läbisime altjulgestuses mõned rajad, millest tõstaks esile „Lapa babuina” (6b) ja „Osoboe mnenie” (6c). Mõlemad väga vahvad rajad, kohati pingelised, pidevalt head jalatööd nõudvad, kuid huvitavad. Rajad sai läbitud puhtalt ning selle käigus õnnestus ka Pašaga veidi paremini tuttavaks saada.
4. august, teisipäev Varahommikul seadsime sammud Mižirgi liustiku poole. Kõigil oli seljas umbes 25-kilosed seljakotid. Tund-poolteist tõusu ning jõudsime külgmoreeniga piiratud lagendikule 2850 meetri kõrgusel. Panime üles telgid ja kinnitasime pisut keha. Seejärel läksime veel pisut kõrgemale, kuni jõudsime liustikukeeleni välja.
Umbes 3000 meetri kõrgusel, Mižirgi jäämurru seinakestel ja nõlvadel viisime läbi jääõppused. Esmalt individuaalne liikumine ning kerge altjulgestuses ronimine. Pärast seda tegime endale aga kaks testirada: 10-meetrised ülaltjulgestuse liinid, neist üks kergem, teine aga ülekaldega. Ronisime nii klassikaliste kirkade kui tehniliste instrumentidega. Seejärel pühendasime aega jaamategemise põhimõtetele ning viimaks harjutasime ka Abalakovit ja iseväljakeerduvat jääpuuri laskumiseks.
Alla jõudes tegime süüa, jõime teed ning kui õhtu hakul kiskus vihmale ning org mattus udu alla, kolisime kivide vahele tõmmatud koormakile alla, rääkisime juttu ning mängisime udus taskulambi valgusvihkudega. Oleg läks juba pärast õppust alla laagrisse, kuhu täna pidi saabuma ka piirivalvuriga lõpuks sõbraks saanud Ženja. Homme hommikul tullakse koos üles ning seejärel viime laagri juba veel kõrgemale, Tjoplõi Ugol'i.
5. august, kolmapäev Istume hetkel 3400 meetri kõrgusel, Tjoplõi-Ugoli laagriplatsil. Päike on juba loojas ning pea kohal kostab koormakilele langevate vihmapiiskade krabin. Ümberringi kuivavad päeva jooksul märjaks saanud köied ja muu varustus. Veidi eemal on telgid Tänase päeva sisustas liustikuõppus. 3800 meetri kõrgusel mõõduka kaldega Malõi-Ukju liustiku jäänõlval drillisime üheaegset liikumist, julgestamist ja laskumist. Nüüd, kui Ženja on meiega liitunud, saime töötada kaheses ja kolmeses seongus. Üldiselt oli pilt hea – on selge, et grupis on piisavalt neid, kel hea ettekujutus nii alpinismitehnikast kui ka piisav ronimiskindlus. Kui kellelgi ongi ühes või teises asjas pisut arenguruumi, siis tervikuna on asi tasakaalus. Õppuse lõpuosas töötasime juba vihma käes, mis ei ole midagi märkimisväärset, arvestades et pärastlõunane-õhtune vihmasadu on siin igapäevane nähtus. Tuleb sellega lihtsalt arvestada. Nii läheneva öö, kui ka järgmised kaks peale seda, veedame siinsamas, Tjoplõi Ugol'i nõlval kaljude vahel. Teades, milline on vaade telgiuksest, ei saa kurta. 6. august, neljapäev Istume kuuekesi kile all ja ootame, kuni teevesi valmis saab. Järjekorras juba kolmas potitäis. Veekeetmine on hetkel meie peamine ajaviide, sest laias laastus terve päev on taevast vihma kallanud. Hommikul, veel rahuliku ilmaga, tegime tõusu 4000 meetri lähistele, Urali kuru lumenõlvadele. Üles jõudes pidime aga tõdema, et lumi on vihma käes niiskeks ja lörtsiseks muutunud. Plaanis olnud lumeõppus meenutanuks sellistes tingimustes pigem veepargi külastust. Selle asemel uurisime järgnevate päevade masruute ning jätsime ettenägelikult ühte ja teise kohta kontrolltuure. Homme ongi plaanis esimene soojendustõus – Gidan mööda kaguharja (2A). Asume teele kella 4 paiku varahommikul, seda eeldusel, et tugevalt ei saja. Hetkel küll kallab nagu oavarrest, aga oleme siiski kõik optimistlikud, pakime homseks varustuse ning joome teed.  7. august, reede Et ilm oli varahommikul rahulik, asusime telkide juurest Gidani suunas teele kell 4:20. Kõige ees liikus mööda rusunõlva Ženja. Kuni Gidani ülemise tsirkuseni oli päike alles mäeharja taga, kuid õigepea värvusid oru läänepoolsed nõlvad juba päiksetõusu toonidesse ning võisime pealambid välja lülitada. Tsirkuseni jõudes vahetasin ma Ženja välja ning minu järel liikusime Gidani sadula poole. Kaks tundi pärast teeleasumist, kell 6:20, jõudsimegi sadulani, kus meid tervitas avar, soe ja selge, kaugele põhja poole ulatuv vaade. Panime peale vööd, jaotasime ära varustuse, grupeerisime end seonguteks ning asusime mööda kaguharja tipu poole ronima. Liikusime kahes kolmikus. Mina kõige ees, seejärel Oleg ja Ženja. Teises seongus Paša, Ernest ja Vlad. Valdavalt liikusime üheaegses julgestuses – esironija tekitas julgestuspunkte ning teised ronisid neist lähtudes. Aeg-ajalt saadeti tagumisest seogust varustust taaas esironijale. Harjamarsruudile jäi ka paar 6-meetrist seinakest, mille läbisime ükshaaval, vahelduvjulgestuses. Jõudnud kell 9:15 Gidanile (4167 m), saime kirjutada esimese tipukirja ning süüa eelmise tippu külastanud grupi jäetud komme.   Laskusime mööda 1B-marsruuti: üks köietäis sportlikult, kuid edasi mööda rusunõlva. Telkideni jõudsime kell 11:30 ehk kokku olime marsruudil olnud pisut üle 7 tunni. Tore soojendusmarsruut, 2A vääriline. Surusime üksteisel kätt ning lõõgastusime mõnda aega päikese käes, arutades mis tehtud sai. Üldiselt oli koostöö hea ja tempo reibas. Kahju vaid, et marsruudile oli ununenud kaasa võtta klemmikonks, mistõttu pidime rajale jätma ühe sügavale prakku pugenud julgestusvahendi. Homme on plaanis Arhimed mööda idaharja (3A) – juba teisest puust marsruut. Arutasime taktika läbi ja nüüd jääb vaid loota, et ilm on hommikul selge. Hetkel sajab ladinal vihma, nagu eelminegi õhtu, kuid seni on praktika näidanud, et öö- ja hommikutunnid on alati klaarid. 8. august, laupäev Telgiuksest väljudes oli ilm kergelt tuuline ja udune. Mis aga peamine, vihma ei sadanud. Seega tegime kerge eine ja asusime 3:30 minekule. Läbi udu teed tehes jõudsime Arhimeda jäänõlva jalamile pisut üle tunni ajaga ning kell 5:00, kui idataevas juba kergelt õhetas, alustasime ronimist. Nõlva jalamilt Urali kuruni jõudmiseks tuli ronida 8 köietäit – neist 6 mööda jääd ning 2 mööda lund. Kokku ligi 350 meetrit, keskmise nõlvakaldega 40-45 kraadi. Koostöö sujus sel lõigul ilusti, kõik köietäied läbisime täpselt varem kokkulepitud skeemi järgi:
  Nii töötades jõudsime kurule kella 7:30-ks, mis tähendab, et jääseina läbisime 2 tunni ja 30 minutiga, 19 minutit köietäie kohta. Kuru peal võtsime kassid jalast, panime kirkad kotti ning liikusime edasi mööda kaljureljeefi. Ees ronis Vlad, seejärel Oleg ja Paša. Teise seongus olime Ernest, mina ja Ženja. Enamasti liikusime üheaegses julgestuses, kuid tehnilisemad lõigud ükshaaval, vahelduvjulgestuses. Raja võtmelõik oli tõus tipueelsele žandarmile, mis kujutas endast 30 meetri pikkust sisenurka, mööda III+ kategooria kaljut. Kõik peale esimese ja viimase ronija tõusid aja kokkuhoiu huvides mööda tugiköit.  Žandarmi tipust tuli teha üks laskumine jõudmaks sadulani. Sadulast omakorda mööda lahtiseid kaljusid ja riiuleid traversseerides jõudsime kaljukuluaarini, mida mööda ronides saabusime kell 11:00 Arhimeda tippu (4010 m). Selleks kulus kuru pealt 3 tundi ja 30 minutit.  Pärast tavapäraseid tipurituaale seisis ees laskumine mööda lääneharja 2B-marsruuti, eeldatav 3-tunnine teekond. Läks aga pisut teisiti... Laskunud mõnda aega mööda küllaltki tehnilist kaljuharja, jõudsime kohta, kust sooritada esimene laskumine. Kahest kaljunaelast tehtud jaamast laskusid esimesed 5 ühekordsel köiel grupi lisajulgestusega, mina viimasena aga topeltköiel. Alla jõudes, kui köit õigest harust järgi sikutama hakkasin, ilmnes, et köis ei liigu paigast. Ka mitte kahe- ega kolmekesi katkudes. Nõnda fikseerisime köie ühe haru all jaama ning ma asusin uuesti mööda tugevalt lahtise reljeefiga kaljuseina topeltköie teist haru pidi üles ronima, end žumaariga julgestades. Põhjuse leidmiseks tuli 50 meetrit üles ronida, sest kurja juur oli üsna alguses – köite ühenduskoht jooksis kenasti ühte pisikesse nurgapealsesse prakku, kust seda alt tõmmates mingi valemiga poleks kätte saanud. Parandasin vea ning laskusin alla, misjärel sai köied alla tõmmata. Kaotatud aja tagasitegemiseks asusime kohe edasi liikuma. Vahepeal oli tõusnud aga paks udu.   Udu vähendas nähtavuse kohati 10 meetri peale ning raskendas meil loogilise laskumistee leidmist. See ei takistanud meid aga proovimast! Ronisime kiires tempos, kohati üsna riskantseid lõike ning ajuti sümboolse julgestusega, peamiseks ohutuse garantiiks enese ronimiskindlus. Sobiva koha peal otsustasime teha järgmise laskumise. Tekitasime repsunöörist ühe kaljumüraka ümber jaama ning asusime ükshaaval alla minema. Laskumistrajektoorile jäi tohutult lahtisi kive ning korduvalt pudenes neid ka mürinal laskujate jalge alla, kohati ka köie pihta. Mis seletab ka seda, mis juhtus järgmisena. Kui ma viimasena jaamas olles Ernesti alla julgestasin, jooksis ühtäkki mu käte vahelt läbi mitte enam terve köis, vaid paari narma otsas püsiv rebenenud nässakas. Hüüdsin kohe Ernestile, et ta seisma jääks ning tegin kiiresti katkenud kohta sõlme. See tähendas, et minul kui järjekorras viimasel tuli nüüdsest alates pidevalt üle sõlme laskuda.  Pärast seda ehmatavat vahejuhtumit asusime taas arusaadavat ja ohutut laskumisteed otsima, kuid udu takistas meie püüdlusi korralikult. Seigelnud mööda liustikku, jää- ja rusunõlvu, jõudsime lõpuks ühe järjekordse potentsiaalse laskumiskohani. Polnud selge, kuhu see viib, kuid Ernest oli täis tahtmist järgi uurida. Oleg oli algselt skeptiline, kuid lubas siiski Ernestil proovida. Laskumisköis jooksis paralleelselt käredavoolulise kosega, mistõttu polnuks kuulda, mida Ernest alla jõudes hüüab. Selle asemel leppisime kokku märguande – kolm köiesikutust tähendab, et laskumistee on leitud. Ja tuli välja, et Ernesti sisetunne ei petnud. Laskunud ükshaaval alla, lahutas meid laagripaigast vaid kerge pooletunnine ronimine ja vingerdamine mööda moreeni. Kui lõpuks täies koosseisus taas telkide juurde jõudsime, oli kell 18:30. Olime marsruudil olnud täpselt 15 tundi, kusjuures 3-tunnine laskumine venis kõigi seiklustega hoopis 8-tunniseks. Oli näha, et poisid on üksjagu energiat kulutanud, kuid pettumust polnud küll mitte kellegi nägudel. Oli olnud põnev ja ettearvamatu marsruut, tugev 3A – ilmastiku tõttu tugevalt raskendatud laskumisega. Nii me seda ka võtsime. Ja küllap oli natuke õigus ka Olegil, kui ta enne telkideni jõudmist õhtupäiksesse vaatas ja ütles: „Ülevalt aidati natuke”. 10. august, esmaspäev  Pärast seiklusi Arhimedal asusime me eile hommikul Tjoplõi Ugol'i nõlvadelt taas baaslaagri poole laskuma. Ülejäänud osa päevast võtsime rahulikult. Tänagi ei teinud ülearuseid liigutusi. Päeva esimeses pooles veetsime kolm tundi kaljudel, laagrist 15 minuti kaugusel asuvas „Kanadski” sektoris. Harjutasime nii oma vahenditega kui polditud radadel seongute koostööd. Ernestiga koos ronides läbisime harjutamiseks kolm kuni 50-meetrist marsruuti, kõik neist esironija vahetusega. Esmalt „Spasidur” (40 m, 5c), seejärel „Spasiglissanksa” (40 m, 6a) ning viimaks „ШГ 2012 правый” (50 m, 6a). Kõik ettevõetud rajad olid toredad ja kerged, igati sobivad kenal suvepäeval vahelduseks pikkadele alpinistlikele tõusudele. Koostöö Ernestiga sujus samuti ladusalt. Homme hommikul kell 6 alustame rännakut Avstriski laagripaiga poole, kust ülehomme on juba plaanis tõus Bašhaauzile mööda põhjaharja (3A) ning sellest ülejärgmisel päeval Sellale mööda põhjaseina (3B). Jääb vaid üle loota, et teine rännak tuleb sama vahva kui esimene. 11. august, teisipäev Päeva esimene pool kulus baaslaagrist siia, 3200 meetri kõrgusele, Avstriski laagripaigani jõudmiseks. Teekond piki Bezengi liustikku oli küll lauge, ent pikk. Kokku olime teel pisut üle 7 tunni. Täisvarustuses oli see üsnagi mõnus koormus. Terve tee saatis meid ilus, selge ja päikseline ilm. Nõnda oli lausa lust kõmpida ja vaikselt oma mõtetes olla. Avstriski laagripaigani jõudes oli meil terve pärastlõuna ja õhtupoolik, et telgid üles panna, teed keeta, süüa teha ning päikse käes oma asjadega tegeleda. Vaade, mis siit avaneb, on muidugi eriline – Bezengi sein selle täies hiilguses. Massiivi hari paikneb suures osas kõrgemal kui 5000 meetrit ning hõlmab 8 tippu, millel lihtsad marsruudid praktiliselt puuduvad. 13 kilomeetri pikkune keerukas ja ohtlik traavers mööda Bezengi massiivi harja, kus ainsad võimalused laskumiseks alguses, lõpus ja keskel, võttis selle esmaläbijatel aega 18 päeva.  Mina läbisin aga mõttes vaikselt meie homse päeva marsruudi, tõusu Bašhaauzile mööda põhjaharja (3A). Tegemist on pigem harvaronitava, pika ja vastupidavust nõudva kombineeritud marsruudiga. Koos laskumisega võib oodata umbes 12-tunnist tööpäeva. Et ma olen marsruudi esironija, tegin juba õhtupoolikul pisut eelluuret – üldiselt peaks pilt selge olema. Äratus on juba õige varsti – kell 3 öösel, niisiis panengi nüüd pealambi kustu, et peatseks katsumuseks välja puhata. 13. august, neljapäev Lõpetasin just pükste kinniõmblemise. Võttis üsna kaua aega ja hea jupi niiti – aga ka eilne marsruut oli tõtt-öelda üsna kulukas. Mis siis juhtus? Asusime laagriplatsilt teele kell 4:00. Alguses pikalt mööda moreeni, seejärel – kui juba valgeks oli läinud – piki liustikku. Kell 6:30 olime jõudnud Bašhaauzi põhjaharja nõlva alla. Marsruudi algus oli lihtne rühkimine mööda järsku rusunõlva. Umbes kolmveerand tunni pärast jõudsime marsruudi esimese tehnilise lõiguni – 40 meetrit mööda jäämurru seina. Võimalikke teid jääseina ületamiseks oli mitmeid, kuid suures osas oli sein ühesuguse iseloomuga – alguses laugem, keskosas tugevalt lõhenenud ja lõpuosas püstloodis. Keskmine kaldenurk 60 kraadi. Esironijana läksin seinale mina, ühe kirka ja 6 puuriga. Plaan oli lõik läbida üheaegses julgestuses, kuid kui ma olin jõudnud seina viimaste meetriteni hüüdis minu seongu järgmine ronija, Oleg, et üks ta kassidest läks katki. Oodates, kuni ta ühe jalaga ohutusse kohta liipab, ennast köiest lahti seob ning mulle piisavalt lõtku annab, seisin ma mitu head minutit seina püstloodsel lõpuosal, viimane puur 5 meetrit jalge all. Kui lõpuks jäämurrust üle sain ronida, tegin Olegile tugiköie. Kui ta lõõtsutades mõne aja pärast minuni jõudis, otsustas ta, et seinaosa on ühe kirkaga ronimiseks piisavalt tülikas, et ka teistel on mõistlik žumaaritades üles tulla.
  Samal ajal, kui teine seong veel mööda tugiköit liikus, jätkasime mina, Oleg ja Ženja teed mööda laugemat liustikukeelt. Tee peale jäi mitmeid suuri liustikulõhesid, mille ääre pealt alla kiigates paistis vaid põhjatu mustav tühimik. Neist tuli ettevaatlikult mööda manööverdada, kas sildu otsides või üle hüpates. Pärast viimast suurt lõhe jätkasime üheaegses julgestuses tõusu mööda keskmiselt järsku lumenõlva, mis viis otse Bašhaauzi põhjaharja esimese žandarmi tippu. Seal võtsime jalast kassid ja panime ära kirkad, sest algas marsruudi kaljuosa – pikk ja lõputuna näiv ronimine mööda põhjaharja, mis on täis pikitud suuremaid ja väiksemaid žandarme.   Harjatraaversit alustasime kell 10:00. Valdavalt liikusime üheaegselt, raskematel lõikudel vahelduvjulgestuses. Tunde järgi, aga tempokalt. Õigepea sai selgeks, et traaversi keerulisus ei seisne mitte ronimise raskuses, vaid reljeefi äärmises „elavuses”. Kas asi oli selles, et antud marsruut on nõnda harva ronitav või on põhjus piirkonna kivimi eripäras – igaljuhul oli kalju kõikjal tugevalt ebakindel ja lahtine. Tunne oli selline, nagu roniks mööda kaardimaja korruseid. Reljeefi omapärast tulenev objektiivne oht tingis selle, et ronimine pidi olema igal sammul täpne, ettevaatlik, teistega arvestav ning julgestus alati reaalne. See kõik sai tõestuse harja lõpuosas, kui pärast 3-tunnist ronimist jäi veel ületada üks pisut suurem žandarm. Liikusin parasjagu esironijana traversseerides mööda žandarmi parempoolset külge, Oleg julgestamas mind eemalt harja pealt, köis ümber kaljunuki. Jõudnud sobiva sisenurgani, alustasin ronimist žandarmi tipu suunas. Ettevaatlikult, iga käe ja jalaasetust õrnalt kompides, olin mööda sisenurka roninud juba oma kümme meetrit. Nõnda rahulikult ronides asetasin käe ühe tavalise, pooleteistmeetrise läbimõõduga kaljuplaadi servale. Justkui mind terve see aeg oodanud, hakkas kaljuplaat üheainsa õrna puudutuse peale mulle koheselt tervituseks otsa vajuma. Esimene instinkt oli üritada kivimürakas kiiresti paika tagasi vajutada. Et ma olin aga järsul seinaosal ning plaat mulle rinna kõrgusel, kaotasin koheselt seeläbi tasakaalu. Kukkusin, karjatasin. Kaljuplaat tabas mind riivamisi paremasse külge ning haaras mulle kaela teisigi kive. Kukkusin veel, väiksemad kivid rullusid must üle ja tõmbasid kergelt katki vasaku reie ja käelaba. Kui lõpuks pidama sain, käed-jalad laiali vastu mäekülge, nagu ämblikul, vaatasin vasakule ning nägin, et nii Oleg kui Ženja olid kenasti köiele viskunud. Vaatasin end üle – olin kergelt pääsenud. Pühkisin verise vasaku käe lumme puhtaks ja ronisin pisut teist teed pidi žandarmi tippu, sealt edasi, ning kella 13:30-ks olimegi Bašhaauzi tipus (4471 m).  Traavers oli kestnud 3 tundi ja 30 minutit. Plaasterdasime mu haavad, kirjutasime tipukirja, tegime suu magusaks ning jäädvustasime hetke pildile. Seejärel alustasime laskumist mööda kaguharja, kuni jõudsime Sella sadulani. Sealt laskusime ühe köietäie, kuni Bezengi liustikuni, mida mööda kõndides, joostes ja liueldes ning lugematul hulgal liustikulõhesid ületades, jõudsime kella 17:30-ks tagasi telkideni. Kokku olime teel 13 tundi ja 30 minutit. Oli olnud huvitav, väga vaheldusrikas, üksjagu ohtlik, kuid kokkuvõttes tore marsruut. Tugeva 3A+ vääriline. Nüüd, päev hiljem, laeme akusid ja taastame varustust, sööme järjest vahelejäänud toidukordi ning naudime ilma. Homme on plaanis alpilaagri puänt – tõus Sellale mööda põhjaseina (3B). Eelnevad tõusud on näidanud, et grupp on heas vormis ning poisid nii vaimselt kui füüsiliselt väljakutseteks valmis. 14. august, reede
Hommikul kergelt keha kinnitanud, asusime kell 4:00 teele. Teekond laagriplatsilt marsruudi alguspunkti oli eelmisest retkest Bašhaauzile tuttav, seega pimedas orienteerumine raskusi ei valmistanud. Marsruudi algusesse, Sella jäise põhjaseina alla, jõudsime kell 6:20. Panime peale vööd, jaotasime ära varustuse ning kui kell sai 7:00, alustasime ronimist. Sella ligi 420-meetrise jääseina läbimiseks kasutasime täpselt sama taktikat, mille olime sisse töötanud Arhimedal, tõusul Urali kurule. Seina keskmine kaldenurk oli hinnanguliselt 50 kraadi, järsemad lõigud üle 60 kraadi. Ronides tuli ületada kaks bergšrundi (seina alguses ja lõpuosas) ning üks järsem jäämurru-tsoon seina keskosas. Jää oli hästi ronitav ja pehme, ilm päikseline ja tuulevaikne.   Seina läbimiseks ronisime 10 köietäit, iga köie kohta keskmiselt 2-3 puuri. Koostöö sujus hästi, kõik teadsid, mida tegema peab. Sellisena oli marsruut nauditav ja sujuvalt kulgev. Ainus ebameeldiv nüanss oli marsruudi esimeses pooles ülemiste ronijate poolt pidevalt alumistele kaela pudenev jääpuru. See moodustas lakkamatu saju ning oli ka pisut ohtlik, arvestades, et paarikümne meetri kõrguselt langev jäätkükike jõuab enne kellegi näoni jõudmist kenakese hoo sisse kerida. Tipuharjani jõudsime kell 10:30, mis tähendab, et põhjaseina läbisime 3 tunni ja 30 minutiga ehk umbes 20 minutit köietäie kohta. Mööda harja oli tipuni vaid lühike lumine jalutuskäik. Kell 11:00 seisis terve grupp juba koos Sella tipus (4329 m).  Pärast tavapäraseid tipuprotseduure asusime laskuma mööda kirdeharja. Jõudnud Sella sadulani, laskusime ühe köietäie kuni Bezengi liustikuni, kust alustasime tagasiteed mööda sama tuttavat trajektoori kui Bašhaauzilt tulles. Telkideni jõudsime kell 14:00. Seega olime teel täpselt 10 tundi. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli puhta kontsentreeritud jäämarsruudiga, kus rõhk polnud mitte niivõrd füüsilisel raskusel, vaid tehnilisel - köietöö kiirus ja varustuse tagantpoolt ette toimetamine olid need tegurid, mis tagasid kiire edasiliikumise. Võrreldes Bašhaauziga oli marsruut selgelt sirgjoonelisem, ohutum ja füüsiliselt vähemnõudlik, mistõttu hindaksin ka Bašhaauzi, hoolimata ametlikust raskuskategooriast 3A, veidike kõrgemalt kui Sella 3B marsruuti. Vahvad ronimised aga mõlemad. Täna ööbime veel siinsamas Avstriski laagriplatsil, homme aga pakime juba varahommikul kodinad kokku ja seame sammud tagasi Bezengi baaslaagri poole, kus meid ootab ees alpilaagri lõpetamine.  16. august, laupäev Istun jälle Mineralnõje Vodõ lennujaama ees, jalad purskkaevus. Sama koha peal, kus 15 päeva tagasi. Seekord on aga kõik veidi teisiti. Nüüd joon juba hea maitsega limonaadi. Ja kui mõni mustlaseit peaks kohe praegu minu poole oma finantsmurega pöörduma, soovitaksin tal viisakalt oma kuldhambad maha müüa. Jõudnud eile pärast 5-tunnist matka tagasi Bezengi baaslaagrisse, veetsime alpilaagri lõpetuseks igati vahva õhtupooliku. Enamus ajast kulus teistest gruppidest pärit alpinistidega kaartide tagumisele. Mängud käisid kõrgete panuste peale ja olid ülimalt hasartsed. Enne kui ma arugi sain, ajasin ma Moskvast pärit Nikitat kahvliga mööda korpust taga, samal ajal, kui tema seahäälitsusi imiteeris. Mitte et kumbki meist selleks sügavat sisemist vajadust tundnuks, lihtsalt mängureeglid olid sellised. Õhtusöögilauas jagas Oleg meile kätte meie alpinistiraamatukesed. Neisse oli ta sisse kandnud meie siinveedetud aja jooksul tehtud tõusud. Enne igaühel eraldi käesurumist ütles ta kõigi kohta oma toosti, keskendudes talle omaselt vaid positiivsele ning andes innustavaid soovitusi. Ka grupi kohta tervikuna jätkus tal üksnes häid sõnu. Me tegime neli tõusu, neljal väga erineval mäel ja marsruudil. Kõik meist said töötada esironijatena. Muuhulgas saime tunda, mida tähendab töötada täieliku ettearvamatuse režiimil. Kuid mitmel korral maitsesime ka varem läbiarutatud ja sissetöötatud taktika vilju. Enamasti liikusime väga heas tempos. Seal aga, kus kaotasime ajas, võitsime kogemuse intensiivsuses. Tänu selle eest võlgneme Olegile, kes instruktorina nõudis eranditult alati, et raske töö teeksime ära meie, mitte tema. Tähendagu see kasvõi vigu ja ärevaid hetki. Bezengi kui piirkond on fantastiline, võimalusterohke ja elurõõmus. Ühe retkega jõuab selle olemusest ainult aimu saada, seega kindlasti polnud seekordne külaskäik viimane. Et nii sügiseks, talveks kui ka suveks sai hakatud hauduma uusi plaane, on osade grupikaaslastega kahtlemata võimalus ka edaspidi köiekaaslasteks olla. Usun, et on ees nii mõndagi toredat.  Kahe tunni pärast väljub rong suunal Mineralnõje Vodõ-Peterburg. Autojuht, kes meid baaslaagrist lennujaamani sõidutas, ei viitsinud mind enam rongijaamani visata. Aga kui ma õigesti mäletan, siis mul on veel passi vahel üks paberilipakas, millel on Azamati number. Too 70-aastane taat, kelle kaasabil ma kahe nädala eest siia saabudes natuke pügada sain, nii otseses kui kaudses mõttes. Vaatame, äkki läheb seekord paremini. Rees 1.-16. august
comments powered by Disqus |
