Klubi asutamine 1959

Allikas: Firn
Mine navigeerimisribaleMine otsikasti

Jüri Martin, ühena asutajaliikmetest meenutab:
Ülikooli juurde oli kujunenud seltskond, kes matkamise, orienteerumise ja mägironimise vastu huvi tundis. Kogunesime korduvalt, et mingit organisatsiooni luua. Oli isegi nimi välja mõeldud "OMA". Ei mäleta täpset kuupäeva, kuid keemiahoone suures auditooriumis olime hulganisti koos - matkamise poolt innustas geograaf-klimatoloog Ants Raik (hilisem professor), orienteerujatest vist (võin eksida) kehakultuuriteaduskonna õppejõud Arne Kivistik ja alpinistide poolt mina (Jüri Martin), siis esimese kursuse tudeng.
Organisatsioonist ei tulnud midagi välja, huvid olid liialt erinevad. Küll aga alustasime treeningutega ja mägironimise huvilisi kogunes paarikümne ringis.

1959 tuli mõte organiseeruda paremini, sest vajasime tuge ka Tallinnas olevalt Kalevi alpinismisektsioonilt, hilisemalt klubilt. Nimelt tollel ajal toimus mägironimise ametiühingute toetusel ja aeg-ajalt oli võimalik saada teatud arv tasuta tuusikuid alpilaagritesse. Kuid see ei olnud ainus motiiv. Kujunes ju omaette vennaskond, keda sidusid peale tutvuse ülikoolis sageli päris pingutavad ja isegi ohtlikud mägiretked.

Arvestades aega, so. viiekümnendate lõppu, ei olnud sugugi kerge saada ametlikuks organisatsiooniks. See aga meid ei heidutanud ja tegutsesime parema äranägemise järgi.

Selleks et ennast kuidagi kehtestada oli vaja mingit ühendavat asja ja selleks sai peale mägede klubile loodud märk. Märk ise ei ole üdini originaalne, sest samu detaile - alpikirka, köis ja jäneskäpa (edelweisi) õisik, on kasutanud pea kõik mägironimisega vähegi seotud ühingud ja mägiste suveniiride loojad. Vähemalt läänes ja Alpides. Esimesed märgid vermiti hõbedast.

Alpiklubi nime leidmiseks ei nähtud siis mitte väga palju vaeva. Ei olnud ju vaja tõestada nö kaubamärgi või nime originaalsust. Eestis konkureerivad nime kasutusel ei olnud. TRÜ "Firn" näis igati sobiv valik. Lühike ja selge. Firn on lume ja jää vahepealne seisund, tuttav igale kõrgmägedes, eriti liustikel käinud inimesele.

Kes siis olid "Firni" asutamise juures. Kuigipaljud nende hulgast, kes veel enne ülikooli tulekut olid mägedes käinud. Huvitav asi tõmbab ligi ja nii olid ka "Firni" asutamise juures Rein Küttim, Vello Park, Jüri Martin.

Klubis tegutsesid peale selle asutamist veel Eduard Paukson, Sirje Ruus, Hilja Nurmik, Helle Kihno (daamide neiupõlve nimed), Agu Kiviloo, Ain Uusna, Avo Mikelsaar, Jaak Maaroos, Ants Peetsalu, Kalju valgus jt. Nii mõnigi neist on Tartu Ülikooliga õppejõu, professori või muu ametimehena jäänud aastakümneteks, nii mõnigi neist on nime teinud alpinismis.

Esialgu olid jooksutreeningud peamiselt Toomemäel. Vahel paar korda päevas, olenevalt loenguaegadest. Mõnevõrra hiljem, nähes alpinistide entusiastlikku tegevust, võttis meid oma hõlma alla suusakateeder (E. ja H. Abelid ja A. Kivistik). Siis muutusid ka treeningud nö ametlikuks. Paralleelselt tegime õppusi auditooriumis, nii loenguid kui praktilisi harjutusi. Saime ka saalitunnid võimlas. Seal juhendas meid võimlemistreener Uno Sahva. Mäletan siiamaani, kui pehmeks üks korralik võimlemistrenn tegi. Aga kondiväänamisest oli palju kasu just kaljuronimiseks. Kord ühe loengu ajal keemiahoone suures auditooriumis jäi pilk pidama Toomemäe nõlvalt paistvale telliskiviseinale. Eemalt vaadates tundus see mitte just eriti kaljumaastikuna, kuid hilisemal lähemal uurimisel selgus, et seina ühes otsas oli pealmine kiht telliskive seinast välja pudenenud ning alt paistsid paekivi ja muud kivikamakad. Nii leidsime koha kus sai mitu aastat kaljuronimist harjutada. See on nüüdse Püssirohukeldri sein, mis joogikoha asutamisega siledaks restaureeriti. Muid ronimise kohti Tartus ja lähiümbruses ei olnud. Treeningutest veel niipalju, et paaril talvel üritasime Toomel, tenniseväljakute kohal järsule nõlvale tekitada jääd. Jäämäe ehitamisest ei tulnud suurt midagi välja. Kuigipalju sai libedat nõlva ronida, jääd ja vett oli liiga vähe!

Kuldev Ääremaa kirjutab klubi algusest:
Firn loodi, kui noored mehed, kes olid harrastanud alpinismi Tallinnas, tulid Tartusse ülikooli. Nende algatusel loodi ülikooli Kehakultuuri teaduskonna suusaspordi kateedri juurde alpinismi treeningrühm ning osavõtt alpinistide treeningutest arvestati kohustusliku kehalise kasvatuse arvestuse vääriliseks. Esimesed treenerid olid suusaspordi kateedri õppejõud Erna Abel ja Osvald Allikas. Alpinismialase väljaõppe eest vastutas alpiklubi, ronimistreeningud toimusid Püssirohukeldri seinal, mis tollal oli veel parandamata.

Vello Park meenutab klubi algusest:
Klubi asutamise mõtte käis välja Jüri Martin 1959 aasta sügisel jooksutreeningu ajal Toomemäel, jooksupundis olid Jüri Martini kõrval ka Vello Park (ja võibolla veel keegi?).
Klubi asutamiskoosolek võis toimuda umbes novembrikuus (2-3 kuud oli kindlasti juba sügissemester käinud).