Esimene Eesti ja ühtlasi ka Tartu alpinist oli Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrot . Vallutas Ararati mäetipu.
Konkreetsem alpinism, nagu meiegi seda mõistame, algas 50ndatel.
1956
esimesed eestlased NL alpilaagreis (7 tk.)
alustas tegevust Tallinna alpinismi sektsioon
1958
Eesti mees Elbrusel (Jaanus Orgulas - loe muljeid), paari päeva pärast tõusid tippu Peeter Varep ja Albert Sulg.
IV raskuskategooria marsruut (Jüri Martin)
1959 Tartus asutati Alpiklubi “Firn” Asutajad: Jüri Martin Vello Park Rein Küttim
“Firn” loodi, kui noored mehed, kes olid alguses Tallinna Alpinismi Klubi juures tegevad olnud, tulid Tartusse ülikooli. Ülikoolis loodi Kehakultuuri suusaspordi kateedri juurde orienteerumise ja alpinismi treeeningrühm. Viimane olekski siis firnikate esimene treeningpaik.
Trenne tehti Püssirohukeldri seinal, mis tollal oli veel parandamata. Esimene treener oli Jüri Martin, kes andis ronimistrenni.
Nimed tollest perioodist: Ago Kiviloo, Hilja Nurmik, Sirje Ruus, Raul Küttim jt.
Esimene president oli 1959-61 Jüri Martin.
“Esimene firnikate generatsioon” lahkus Tartust 1963-64. Selleks ajaks oli klubi eestvedamise sujuvalt üle võtnud Vello Park.
Alates 1960 tähistati igasuguseid riiklikke suursündmusi tõusudega 7-tuhandelistele ja seni vallutamata tippudele.
1960
ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus: Estonia tipp (6211m), Hillar Kaali juhtimisel, 15 in.
1964
Lenini nim. mäetipp (7134m): Priimets, Luht, Paltser, Palmre, Varep, Sulg, Jürna, Tohver (1. korda eestlased ja lõunast)
1965
Lenini nim., 16 meest jõudsid tippu
1966
Heino Kuur valmistas Firni embleemi (matriitsid on tema käes), 1. korda oli embleem kasutusel Adõlsu alpilaagris.
Firni nimel ei olnud mingit sügavamat tähendust, kristalliseerunud lume tähendus. “Kaudselt” võib seda tõlgendada, kui soovi olla sama tugev ja ühtne kui firn. Sama lugu oli ka vapiga – edelveiss, kui klassikaline alpilill, ning köiepundar ja kirka kui otsesed alpinimsi sümbolid.
1968-74 oli president Priit Vürst. Tollases juhatuses olid veel: Park, Ääremaa, Mändsalu, Raudsepp.
Seda perioodi võib lugeda Firni õitsenguajaks. Kui senini oli toimunud Tallinna ja Tartu vaheline “kemplemine” tuusikute pärast (mida oli umbes 60-65) tulemusega ~2/3-1/3 tallinlaste kasuks, siis nüüd said tartlased alati vähemalt pooled endale.
Sellel perioodil hakkas Firn ka laienema. Tekkisid väikesed klubid, või õigemini alpinismisektsioonid Viljandisse (Jaak Sumer), Lõuna-Kõrgepingevõrkude juurde (Mart Kainel) ja Tartu Autoremondi tehasesse (Ilmar Palo, Enn Käis, Tennisson). Tallinnas oli Heino Paltser.
Teada-tuntud asjad olid ka tollal hüüdnimed. Mõned neist: Erik “Maamees” Reino (kuna õppis EPAs), Kalev “Much” Muru, Immar “Punnakas” Puun. Praegu on teada Alan “(Senjoor) Dyfuun” Rood, Kardi “Och” Täht, Marge “Ach” Nõmmiste, Heili “Yyp” Pals, Heili “Jõmps/Mei” Hani jpt.
VSÜ “Kalev” alpinismipresiidiumit juhtis I. Priimets, Firni president Vürst oli selle abiesimees. Koos tehti Eesti alpinismi arendamiseks järgnevatel aastatel teeb ära märkimisväärne töö. Selle kaudu kuuluti NL alpiliidu alla.
Selle perioodil olid Firnil ka oma ruumid, Baeri tänaval, Musumäe all, kus koos sai käidud.
1968
Talgar (5017m) 4A, 4 tk.
1970
III Eesti Pamiiri-ekspeditsioon (Kommunism 7495m, Korzenevskaja 7105m)
Kommunism – 1. korda Baltikumis
“Pamiiri Lumeleopard” = 3 Pamiiri 7-tuhandelist (Lenin, Kommunism, Korzenevskaja) “Lumeleopard” = kui lisandub Tjan-Shanis Han-Tengri (7010m) või Pobeda (7439m)
Kuna saadi ohtralt mägedes käia, olid ka tulemused head.
Pamiiri Lumeleopardid:
Heino Paltser ´70 Ilmar Priimets ´70 Jüri Tohver ´70 Ain Uusna ´70 Ilmar Palo ´72 Peeter Varep ´72 Jaak Sumeri ´78 Aedviir Kalle Aedviir Aaro
Lumeleopardid:
Ilmar Priimets ´85 Alfred Lõhmus ´87 Jaan Künnap ´87 Kalev Muru ´87 Helme Suuk ´91 Vladimir Vladimirov ´91 Igor Lematshko ´91 Tõivo Sarmet ´91
1972
Kommunism, sellel Peeter Varep kui maailma kõige vanem mees üle 7-tuhande m (temaga kaasas veel 3).
Kuna eestlased olid ka muidu haritud mehed (osati keeli), avanes võimalus tegeleda välismaalt tulnud ekspeditsioonidega. Üks selliseid oli bulgaarlaste oma. Enamasti olid need vahetusgrupid, mistõttu avanes võmalus ka ise välismaal käia. Eestlaste rühm käis vahetuskorras vastureisil Bulgaarias.
1973
ekspeditsioon Edela Pamiiri, Marxi ja Engelsi raj., Priit Vürsti juhtimisel.
Kõrgtraavers pik Nikoladze – pik K.Marx (5B), T.Tennissoni juhtimisel.
1974
ekspeditsioon Leninile lõunast koos 7 tipu vallutamisega (neist 2 esmavallutamine ja 1 esmaläbimine) Priit Vürsti juhtimisel
eestlaste sõit Alpidesse
eestlastele tunnustus: liitumine NL rahvusvahelise alpilaagrite (MAL) tööga
asutati Firni klubi liikmemärk (autor Jüri Martin, tegelikult oli see joonis olemas juba asutamisel 1959), mida jagati ka tagantjärele. Edaspidi kõik märgid nummerdatud.
Alpides käik oli “suursaavutus”. Käik SLVsse, oli nõutud “kaup” ka Moskva ametnike seas. Seda enam imestamapanev on, et eestlastel see välja kaubelda õnnestus. Oma osa oli seal ka Herr Kropfil, kes oli austerlane Moskvas ning tartlaste “sõber”.
1977
Tartu Ülikooli taasavamise 175. aastapäeva tähistamine: J.F.Parroti tõusu Kazbekile sümboolne lõpetamine (Kriis, Ottas, Parmas, Hansen, Paaver, Tamm, Puun, Täht, Pärgmäe). See oli puhas Firni uue generaatsiooni organiseeritud ekspeditsioon pärast 1974.a. kaotusi.
ühisekspeditsioon lätlastega Alai ahelikul.
Toimusid ka kolme Balti riigi alpinistide ühised ronimisvõistlused, kord aastas, maipühade aegu. Algne koht oli Olinkalds, Daugava kaldal, mis tammi ehitamisega paraku üle ujutati. Otsides uut kohta prooviti ronida ka Mustjalas, Ontikal, Rannamõisas (kus toimusid Kalevi esivõistlused) jm. Lõpuks peatuti Lielupes, Lätis.
1982
Tartu Ülikooli 350.-ks aastapäevaks ekspeditsioon Kesk-Pamiiri Tanõmasi ahelikule Kalev Muru juhtimisel.
Ekspeditsiooni käigus esmavallutused:
Tartu Ülikool 350 (6350m): Kalev Muru, Kalle Hansen, Andres Paris, Anu Kallavus, Kalle Aedviir, Jaan Künnap.
J.F.Parroti nim. (6277m): Ivo Parmas, Alfred Lõhmus, Helme Suuk, Ivo Goldi, Ants Saalk, Ants Stern.
Ekspeditsioonile eelnes tugev ja rohke osavõtuga ettevalmistus NL alpilaagrites. Sellel aastal Eestist kõige arvukam alpilaagrites ettevalmistuse saanute ja oma oskuste parandajate arv – 148.
kolmas Firni uue generatsiooni ekspeditsioon Pamiiri, eesmärk: tehniliselt raskemad marsruudid ja mõned esmatõusud.
Eesti lipp ja Firni embleem Vladimir Balõberdini abil Kandzengdzunga (8586m) tipus.
Veel on Eesti lipp ja Firni embleem Lõuna poolusel Vello Parki abil (aastat ei tea).
Vaikuseaastad 1991 – 1995 Osa juhatuse liikmeid soovitas ajal minna lasta ja klubi likvideerida. Palju asju jäi tollaste aktiivsete inimeste kätte hoiule. Nt. viimase presidendi Kalev Muru kätte jäi suurem osa dokumentatsioonist, ka Firni kapp ja suurem osa varustusest ning sümboolika. Osa asju sai ka Andres Parise (mööbel) ja Alger Vedleri kätte (varustus). Kahel korral: 1991 ja 1995 tuli klubi ümber registreerida.
Uus algus. 1995. aastal said Kalev Muru ja Heili Hani teada, et üks grupp tahaks alpinismitrenni teha ja niimoodi see uuesti alguse saigi. Nii hakati uuesti mäes käima ja tekkisid ka hooajad, mida lõpetada.
Mägedes on käidud igal suvel:
1996.a kevadel toimus esimene retk algajatele Tatratesse . Osalejaid oli 12 inimest.
1997.a suvel korraldati nimetuse Eesti Esimene Naisekspeditsioon all retk Kaukaasiasse . Kaukaasias tõusti VIA-Taule ja Elbruse idatipule. Firni ametliku grupiga läks kaasa ka nn. mitteametlik matkagrupp. Naisekspeditsiooni nimetusega loodeti enam avalikkuse tähelepanu tõmmata, mis mitmete raadioesinemiste, ajaleheartiklite ja ka teleesinemisega saavutatigi.
1998.a suvel mindi taas Kaukaasiasse , seekord juba mitme grupiga - algajad ja edasijõudnud. Tippe kogunes kokku neli: Gumatshi, Mestia, Elbrus ja Tju-Tju. Jällegi olid kaasas ka matkajad.
1999.a suvel pöörati näod lääne poole ja käidi ära Alpides . Kolme rühma peale kogunes kaheksa tippu, sealhulgas ka Mont Blanc.
Klubi praegune olukord Aastal 1999 jäi klubi mittetulundusühingute nimistusse ümberregistreerimata, sellega kaasnes klubi sundlikvideerimine. Kohe kevadel asutasid aktiivsed noored klubi uuesti. Nimest kadus sõna "Tartu", kuna väga paljud liikmed on väljastpoolt Tartu linna.
Uus klubi on saanud end ettevõtteregistrisse ametlikult registreerida, samuti on olemas pangaarve jmt. juriidilisele isikule seadustega ette nähtu.
Oma suutlikkust saime kohe ka proovile panna, sest sellel sügisel oli 41. Baltikum Firni korraldada. Sidemed lätlaste-leedukatega said uuendatud, loodetavasti saavad ka ühised ettevõtmised teoks ning traditsioonid taastatud.
Ajalooülevaate on kokku pannud Taavo Lumiste. Suureks abiks olid eelnev ajalookirjutis Kalev Muru poolt, algusaastate faktide üleskirjutamisel oli suur abi Kuldev Ääremaal, 80-ndatest ja lõpuaastatest aitas fakte kokku koguda Heili Hani. Abistajaid oli teisigi. Väga teretulnud on igasugused täiendused ja parandused. Need võib saata kas Taavo Lumistele tlumiste [ät] mod.gov.ee või Heili Palsile heili [ät] stanfordalumni.org.
