Ülevaade TRÜ Alpiklubi Firn tegemistest

INIMESED

80-ndate alguses koostas president Kalev Muru firnikate koondnimekirja, kus oli kirjas 235 inimest! Sinna kirjutati sisse kõik, kes kuskil arvel olid, vanematest tegijatest kuni algajateni.

Mingit ülevaadet osalejate arvust annavad treeningnimekirjad, aga tuleb meenutada sedagi, et noori oli trennis palju, vanemaid tegijaid vähem, osa neist tegi ise trenni. Nii et treeningnimekirjad kajastavad enamuses neid, kes tahtsid Ülikoolist arvestust saada (mitte päris kõik).

1980. aastal tuli alpiklubisse 80 algajat, kes siiski kõik trennis ei käinud, vaid osa külastas vaid loenguid. See oli alpiklubi ajaloos ainus kord, kus kuulutati ajalehes, et klubi võtab vastu asjast huvitatuid. Seepärast siis nii palju algselt tuligi. Trennis hakkas käima meestest 33 ja naistest 29. Enamjaolt olid tulijad esmakursuslased, kuid oli ka 4 koolitüdrukut (sh. mina). Esimese “suurpuhastuse” tegi esimene ronimislaager Laiusel, peale mida mõned loobusid alpinismiharrastusest, kaasa arvatud 2 minu klassiõde.

1987.a. treeningnimekirjas oli kevadeks alles jäänud 106 inimest, kellest 7 tegi ise trenni.

Näiteks 1988 aasta treeningnimekirju oli 3. Kill Kask treenis algajaid ja temal oli neid 27. Alger Vedleril olid algajad ja eliit, kokku 26. Heili Hanil olid teise aasta algajad ja märklased ja järklased, kokku 23. 1988. a. Sügisel alustas treeninguid seega 76 inimest ja 3 treenerit. Treeningutest lähemalt allpool.

1989. a. kevadeks oli kaks nimekirja A-nimekirjas edasijõudnud, kellest naisi oli 24 ja mehi 18 ja B-nimekirjas algajad, kellest naisi oli 25 ja mehi 16.

Algajaid lisandus igal aastal kümnete kaupa. Oma osa andis ka see, et igal sügisel oli peahoones suur koosolek, kus tutvustati igasuguseid treenimisvõimalusi, ka alpinismi, ja niimoodi oli see omamoodi reklaam. Trennides käis ka matkainimesi ja ka neid, kes tahtsid ainult arvestust (mida neil iga kord ei õnnestunud saada, kui vähe kohal käidi).

Ka hooaja lõpetamised annavad teatud ülevaate. Näiteks 1983. a. hooaja lõpetamine toimus 10. dets., kohal oli 48 inimest ja pääse maksis 3.02 rubla.

1984. a. oli 62 pidutsejat. See oli Firn 25 pidu ja toimus Lastespordikoolis Turu tn. Seal tehti ülevaade firnikate erialadest, kõige rohkem oli füüsikuid – üle 40. Kõige vähem geolooge, biolooge ja filolooge.

1989 a. oli kutsutud 7 aukülalist (Heino Kuur, Vello Park, Ilmar Priimets, Ilmar Palo, Enn Saar, Kuldev Ääremaa, Richard Villems), 16 külalist väljastpoolt Firni ja 142 firnikat, peole tuli 79 inimest, pääse oli 4 rubla.
Pidu ise oli Firni 30. hooaja lõpetamine ja toimus eriti pidulikult praeguses EÜS majas. Külalised istusid laudades ja neid teenindasid sabakuues kelnerid (Alger ja tema kursusevennad), oli alpinismiteemaline näitus, videoga baar, salidi-luuleprogramm ja klassikalised tantsud. Väga tore oli ka see, et peol oli ka neid, kes küll alpinismiga enam ei tegelenud, aga kes end kaljukindlalt ikka firnikates pidasid.

TRÜ Alpiklubi aktiivne tegevus kestis kuni 1991. aastani, mil käidi viimati mäes. 1992. aastaks oli tulnud oma raha (mida mäeskäiguks ei jätkunud) ja ka piirid läksid kinni, ning alpiklubi tegevus soikus. 1992. a. keegi mägedes ei käinud.

Uuesti asuti tegutsema 1995. a. Sellest allpool.

TREENINGUD

1980.a. andis trenni Kalev Muru. Nende jaoks, kes enne end liigutanud polnud, olid treeningud lausa jõhkrad. Minul kui puberteedikust plikal oli küll raske.
Esimesel korral ei olnud treeneril küll aega, ta teatas rahulikult, et noh, jookske 5 km linnast välja ja tagasi, eks järgmisel korral hakkame siis tõelist trenni tegema! Trennid olid tol korral Nooruse tn. meditsiinikoolis. Võtsime siis ohates selle tee ette, aga mittejooksnud inimestena, meid oli 5, läks meist toss 2 kilomeetril lõplikult välja. Õnneks sõitis linna poole üks takso, sellega saime Nooruse tänavasse tagasi...

Järgmise korra ees oli suur hirm, sest õiged trennid pidid alles hakkama. Enamjaolt jooksime Nooruse pargis. Kalev Murul oli selline taktika, et ta jooksis kõige lõpus, nii et viilimisest või väsimisest ei saanud olla juttugi, kui ta kogu aeg kuklasse hingas. Tasapisi hakkas ka võhm tulema, aga oli ka selliseid trenne, millest ei mäleta muud, kui hing väljas poolsammsörgiga mööda jooksurada taarumst.

Sisetrennid olid sellised, et esimeses trennis tegime väga hoolega koik kaasa ja kui lihased juba pehmed olid , käed värisesid ja keha tuikus, teatas Much rõõmsalt, et soendus on nüüd läbi, NÜÜD HAKKAME TRENNI TEGEMA! Esimeset trennist saime keldrikorrusel asuvasse riietusruumi hanereas käsipuust kahe käega kinni hoides...

Järgmisel aastal hakkasime kasutama praegust EÜS maja ja vahepeal ka Jakobi tn. baasi. Treeneriks tuli ka Kalle Hansen. Tema tõi trenni korraliku ronimiskoolituse, ta oskas tõeliselt hästi selle ala spetsiifikat seletada, ja tema õpetustest oli ka kõvasti kasu. Kalle oli ise nii kõva ronija, et ta võis ka üks käsi selja taga või kinnisilmi ronida, näiteks Toome seinast üles!!
Sel ajal kasutasime ühe välitrenni Toomel ronimiseks, ja tol ajal olid Firnikad need, kes võistlused ära võitsid.

Enamjaolt jooksime laululava ümber 2 km ringe, alati 5 voi ka 6, ka raudteeristi jooks oli tavaline. Sisetrennid olid nii populaarsed, et tehti piirang, kes nädalas pole 2 välitrenni ei teinud, see saali ei saanud. See kehtis küll. Lisaks oli sisetrenne 2, üks algajatele ja teine edasijoudnutele, sest rahvast oli palju, aga EÜS saal väike. Saime kasutada ka igasuguseid vahendeid: voimlemismatte, hoolaudu, topispalle, korvpalli jms. Kuna tol ajal oli keh.kasv. kateedri juhatajaks hr. Sahva, siis oli kõva kord majas: välisjalanõudes sai ainult riidehoidu, mehed pidid minema tagauksest, et mitte läbida peeglisaali. Saali põrand oli nii puhas, et võis rahulikult kõiki harjutusi teha. Hiljem, kui Sahva lahkus, siis pesime alati ise enne trenni põranda puhtaks.

Saime kasutada ka jõusaali oma trenni ajast. Vahel tehtigi nii, et jagati rühm kolmeks: 1 osa mängis korvpalli, 1 osa oli jõusaalis ja 1 osa varbseinal. Siis vahetati. Tihti lõppes sisetrenn korvpalliga.

Omaette märkimisväärne oli maja valvur. Iga kord, kui uksest sisenes naisterahvas, tõusis ta püsti. Alati kõneles proua või härra või siis preili. Samuti pani ta hoolikalt sahtlisse trenninimekirjad, kui treenerit ei tulnud.

Kui hakati ette valmistama ülikooli juubeliekspeditsiooni (TÜ 350), siis ei jäänud treeneritel kuigi palju aega kohal käia ja mida kevade poole, seda harvem neid nägi. Sel ajal hakkas kohal käima ka aina vähem rahvast. Kui varem oli üsna tavaline 20 – 25 inimest, siis aga 5, 6, vaid need, kes leidsid eneses sundi minna ise jooksma.
Oma trennide hiigelaega 80 aastate alguses ei saavutanud Firn enam kunagi. Algajaid tuli ikka, aga “vaid” 20 – 30-kaupa.

Mina hakkasin trenne andma siis, kui õppisin ülikoolis, ilmselt 1985 sügisel. Mulle tehti selline ettepanek, et treeniksin algajaid tüdrukuid. Ise kahtlesin kõvasti, sest minus oli arusaam, et alpiklubis peavad selliseid asju tegema mehed. Trennid läksid lahti, aga varsti lisandusid minu rühma ka kõik ülejäänud, sest käisin kogu aeg kohal. Algul pelgasin veidi neid tugevaid poisse kamandada, aga loodan, et see ei paistnud välja. Võidu jooksma just ei kippunud...

Kui hiljem lisandusid treeneritena Alger ja Kill, siis püsisid grupid küll kenasti ja päris tore oli laululava nõlval kõrvuti mitmes grupis tööd teha. Sisetrennid “päris” minult Alger.
Kokkuvõtteks oli vahva, et alpiklubi koolitas oma rahva hulgast treenereid, niimoodi jätkus modifikatsioonidega see stiil, mille tõi klubisse Much, ja niimoodi kandus see treenerilt treenerile.
Sisetrennid olid täpsed koopiad Muchi trennist, aga välistrennideks lõin oma konseptsiooni, mida hiljem veelgi edasi arendasin, kui 95. tulid uued algajad.

Üldiselt käis alpiklubist palju rahvast läbi. Paljud loobusid trennide raskuse pärast ja 3,4, 5 hooaega mäes käinuid jäi järjest vähemaks, mis on selle ala juures loomulik käik. Igal aastal aga lisandus järklasi ja neid järklasi, kes oma viiesteni olid jõudnud.

Firnil oli päris hea tase, piisavalt järklasi. Oma eelise andis klubile ka see, et kogu aeg tuli uut rahvast, kuna olime ülikooli klubi ja seega, kuigi nn. kaod olid suured, oli ka, kelle seast alati valikut teha.

Mõne aastakäigu algajatest jäi järele vaid 1 (minu aastakäik, 80 algajat), mõnest aga isegi 5-7 või rohkemgi. Trennis oli siis tekkinud sõpruskond, kes püsis aastaid läbi. Niimoodi oli enne minu alpiklubisse tulemist tekkinud sõpruskond, kus olid Erika Ader, Uuno Ader, Tiina Tamm,Veiko Tamm, Jaan Paaver, Ivo Parmas, Kalev Muru, Immar Puun, Kalle Hansen, Tiit Maisa.

ÕHKKOND

Alpiklubi õhkkond oli eriline, see köitiski kõige enam. Need, kes olid mäes käinud, tundusid teistele nii erilised. Igal aastal kordus üks ja seesama: vanemad olijad muljetasid üksteisega stiilis:”Ja siis see kivi tuli ja...” ning ümber oli hulk vaikivaid ja suu ammuli kuulatlevaid algajaid. Alati olid trennis algajad, kes hoidsid end tahaplaanile, sest kellelgi polnud midagi sellist võrdväärset pakkuda. Need, kes olid veidi mäes käinud ja veelgi rohkem mäes käinud, tundusid meile pooljumalatena.

Algaja staatus polnud halb, keegi ei mõnitanud või midagi niisugust, aga algaja märk oli küljes küll. Ilma ütlematagi oli selge, kes ronimislaagris vee toob, toidu keedab, paja peseb ja laagri koristab. Mõni algaja, öeldi. Käskida polnud vaja, kohe jooksis 4-5 “mönda algajat” kohale. Trennis oli palju rahvast ja koigil oli tahtmine end märgatavaks teha.

Vaid korra käisid imelikul kombel vanemad olijad vett toomas, hiljem selgus ka põhjus: Laiuse varemete juures kraavis oli surnud vasikas. Rõõmuga teatasid nad selle uudise enne äraminekut, kusjuures olime 2,5 päeva seal laagris olnud...

Mõnusalt itsitavaid “vanakesi” tasub mäletada, sest nad leidsid tihti põhjust mõne algaja arusaama või tegevuse vms. peale tasakesi habemesse itsitada. See oli kohe selline eriline “vanakesekõhin”, mis raudselt kuulus üldise õhkkonna juurde.
Ainus trikk, mida ma algaja ajast mäletan, on Vellaveres hooaja lõpetamisel. Tulime kõik uksest sisse,ja minu selja taga oli Tamme Veiko, kes tõstis mind hopsti üle lävepaku sisse ja siis riidles, et ma jalgu ei pühkinud.

Algajaks olemine oli mõnus ja tekitas samas tahtmise saada kellekski rohkemaks nagu teisedki.

Tavaliselt tegid kõige rohkem juttu märklased, need, kes korra mäes käinud ja ÜHTE tippu roninud. Nad olid suured alpinistid. Mina ka, tulin sellelt ühelt tipult tagasi ja ütlesin, et nüüd olen alpinist. Kunagi hiljem pole ma seda enam väitnud... ikka tegeleja, ei muu.

Mida rohkem kogemusi lisandus, seda vaiksemaks jututamised jäid. Kogemused koondusid sisemiseks jõuks. Nüüd sain aru, mida see ilme ja hoiak “vanakeste” juures tähendas. Vaadake, millised silmad neil koigil on! Nad on midagi imelist näinud, aga sellest ei räägita...

Klubi abielupaarid olid koondunud omaette suhtlusringi, aga see lagunes, kui seltskonna hing Tiina Tamm Leninile läks ja sinna jäi.
Klubi paare lisandus hiljem veelgi, kes küll enam suhtlusringi ei moodustanud. Meeste hulgas oli levinud arusaam, et naine tuleb võtta nende hulgast, kes saavad sellest aru, miks tuleb mitu korda aastas kott pakkida ja ära kaduda.
Niimoodi läks ka minul endal.

TUUSIKUD

Tuusikuid tuli ülevabariigiliselt. Neid jagati eelmiste aastate näitude põhjal ja neid tuli igal aastal taotleda. Kuidas üldse Eesti tuusikuid saama hakkas, on kenasti kirjas P. Varepi raamatus “Alpikirka”.
Päris täpset mehhanismi voib selgitada ilmselt moni tallinlane.
Tuusik = ALMAVÜ tuusik üleliidulisse alpilaagrisse. Osa sellest hinnast kompenseeris ametiühing, ise pidi maksma vist 40 rubla. Selle hinna sees oli laagris elamine, toit 3 x päevas ja väljaminekul toiduained, varustuse laenutus, arstiabi, päästetööd. Sõit tuli endal maksta. Mõnedel laagritel oli ka sihtlinnas baas, kuhu tuli minna ja kust siis läks transport mägipiirkonda. Aga oli ka selliseid laagreid (“Uzunkol”), kuhu tuli sõita kuni Hurzukini bussiga ja siis 15 km mööda autoteed üles. Enne Hurzukki oli Karatsajevskis ümberistumine teisele bussile.
Tuusikud olid nimelised ja nendele tuli kandideerida juba aprillis.

Näited sellest, kuidas tuusikuid Eestisse jaotati.
Tuusikud aastast 1987.

“Ullutau”

“Uzunkol”

“Torpeedo”

“Ailama”

Bezengi

Kokku 29 algaja tuusikut, 22 märklase tuusikut ja 12 järklase tuusikut.

Alpilaagri tuusikute jaotus 1989.a. suveks.
Siia ma vahetuse aegasid ei kirjuta.

See lehekene minu käes on veel sellepoolest huvitav, et seal on juurde kirjutatud, kes või kuipalju tartlastest ja võrukatest endale sellest arvust sai. Kokku jagati 90 tuusikut.
Tuusikuid tahtsid tallinlased, kes olid kahes harus: eestlased ja venelased; tartlased; kohlajärvekad; võrukad ja viljandlased.
Kui ei olnud inimese puhul kohe selge kes-mis, läks mängu kaupleja sõnaosavus ja kindlasti mitmevõistluse tulemused. Kui näiteks kandideeris kaks ühe järgu naist, kes olid üsna võrdse moega, vaadati, kellele kuulub mitmevõistluses kõrgem koht. See siis sai.

Seepärast tuli kogu aeg silma paista, ja mitte ainult protokollides kajastudes, vaid minu meelest kõikjal. Kui näiteks võistluslaagris pidevalt sahkerdada, toimekalt suppi keeta, kõigiga vestelda, ehk oli siis lootust ka silma jääda + muidugi tulemused.

Mäletamist mööda pidin alguses samuti palju vaeva nägema, et silma paista. Võistlesin igal pool. Esimesel aastal sain enda arvates tuusiku siiski vaid seetõttu (meid oli ju 80 algajat!), et soovisin tuusikut esimesse vahetusse, sinna aga üliõpilased ei tahtnud.

Ülejärgmisel aastal sain tuusiku ronimisvõistlustel autasuks, aga kuna anti vale vahetus, siis ei saanud ma seda võtta ja vahetada ka ei saanud, ja nii läksin mäkke tuusikuta: kauplesin enda nõudepesijaks ja käisin ikkagi ning täitsin järgunormid.

Vabariiklik mitmevõistlus koosnes mitmest alast: ühel jalal kükid, lõuatõmbamine, suusatamine, kaljuronimine, krossijooks.
Näiteks 1985. a. lõpprotokollis oli välja antud meestele 70 kohta, võistles aga kokku 94. Näiteks esikolmikus asuvad mehed kükitasid ühel jalal 40 – 45 korda, tõmbasid lõuga 26 – 30 korda, 10 km aeg keskmiselt 37 minutit! 1985.a. meeste võistluse võitis Kalle Hansen.
Naiste lõppprotokollis oli 77 väljaantud kohta, võistles kokku aga 111 võistlejat.
Esikolmikus asuvad naised kükitasid ühel jalal keskmiselt 32 korda, tõmbasid lõuga 6 – 8, jooksid 2 km keskmiselt 8.30-ga. Naiste esikolmikus oli 3 venelannat.

Veel oli ühel ajal Alpiklubi “Firni” ja TRÜ lahtised meistrivõistlused kaljuronimises.
Näiteks 1988. a. osales 17 meest, võitis Kalle Hansen. Naisi osales 10, võitis Tiia Palm.
1988.a osales 17 meest, võitis Kalle Hansen, naisi jälle 10 ja võitis Tiia Palm.

JÄRGUNORMID

See, kes sooritas kurumatka ja käis 1B tipul, sai märgi “Alpinist SSSR”.
See, kes läbis marsruudid 1B 2A 2A 2B, sai III järgu .
Kes läbis 1B 2A 2B 3A 3A 3B, oli läbinud poole II järgu normist.
Järgmisel aastal pidi lisanduma 1B 2A 2B 3A 3B, siis oli käes II järk.
Edasi pidi läbima 2B 3A 3B 4A 4A 4A kotrolltipuna ja 4B 4B 5A, siis oli täidetud I järk.

Kuna seda kõike ühe aastaga ei saanud, siis tuli mitmel aastal tippe korjata ja alati alustada 2b-ga kontrolltipuna. Igal tipul ei pruukinud instruktor kaasa tullagi, nagu näiteks minu esimesel 4A marsruudil. Kuna marsruudi põhiosa oli kohe harjana bivaki kohal, siis instruktor külitas rahulikult laagris, binokkel käes.

Kui oli I järk tehtud, siis sai käia sportliku grupina. Instruktor oli õppuste läbiviija ja oli ka grupi väljalaskja, tema otsustas. Ta ei pruukinud ka 2B-le tulla. Tema osalus oli tema otsustada. Meile end keegi küll lisaks ei pakkunud.

Palju olenes ka sellest, missugune inimene instruktoriks sattus. Ühel aastal juhatas instruktor meid otse marsruudi algusesse ja pöördus siis hommikul allpool asuvasse laagrisse tagasi. Ain Niller, meie grupijuht, püüdis küll vastu vaielda, et tema meelest on algus veidi teises kohas, aga instruktor laevas, jumal taevas, palju vaielda ei andnud. Läksime siis sinna, kuhu instruktor oli käskinud ronida, teadaolevalt 5A marsruut, minule näiteks esimene viiene. Esimese kontrolltuuri juures lugesime, et olime ikka 5B marsruudil...mille olime sunnitud ka läbima, sest igalepoole oli ühtviisi otsesein. Sellel marsruudil kogesime ka maavärinat, minu kord oli parajasti tugiköiel liikuda ja lisaks oma kotile ka Valdeku kott konksust kaasa võtta. Sain just karabiini lahti, kui raputama kukkus. Panin koti kinni tagasi ja haarasin nii palju siledast seinast kui sain. Allpool kallistasid tugevalt Viki ja Heiki, proovides ühtlasi ka seda, kes end väikesesse õnarusse ära mahutab, ilmselt haarasid nad instinktiivselt üksteisest kinni. Õnneks kobises ümber minu vaid väiksemaid kive ja pihta ma ei saanud. Kui üles jõudsin, seisis üleval kaks väga valgete nägudega soolasammast: Valdek Udris ja Ain Niller. Seal oli suur plats, kus oli hea vaba seista, aga mille ääres-kohal oli majasuurune paks sammas. Lõpuks ütles Ain tahapoole osutades: “See, see liikus...” Nad olid arvanud, et see kukub-veereb neile peale. Seekord jäi õnneks see püsti, kuigi ilmselt küllalt ebastabiilsena. Kuna jutt algas instruktorist, siis instruktor keeldus kategooriliselt tõestamast, et tema meile vale tee kätte juhatas ja nii otsutati tipp hoopis maha vaikida! Proovisime siis küll rääkida, et läheks siis 5A-na kirja, aga ei midagi. Niimoodi ongi äärmiselt ebaõiglane, et alpiraamatus on selle koha peal tühi koht. Meil oli kurb meel küll, sest eks olime uhked oma saavutuse üle.

ÜRITUSED

Klubilased said kokku trennides ja mõnevõrra hiljem viidi sisse kord nädalas teeõhtu, kus peale trenni sai lihtsalt jututada. Ühes EÜS-maja auditooriumis oli F kapp, kus olid meie tassikesed, kaustad ja muud asjad.
Sealt oli siis hea võtta, ehkki tasse pesemas käisime all tualettruumis.
Samuti oli kindel asi hooaja lõpetamine, mis kaua aega järjest toimus Vellaveres, kus oli ka kohe ööbimisvõimalus võtta. Aga oli ka pidusid Tähe tn. füüsikahoones, Nooruse tn. majandusmajas, tervishoiutöötajate majas ja laste spordikoolis, seal oli 25. a. pidu ning viimane juubel oli EÜS-majas.

Lisaks veel Baltikumide korraldamine, mis 1986.a. oma oli tartlaste korraldada ja mis toimus väga suurejooneliselt Sangaste lossis.

Samuti peeti mõned jüripäevapeod, mille organiseerisid alati naised põhiliselt meeste auks. Ja toimus ka üks elava muusikaga salongiõhtu, mille organiseeris väga stiilselt Aarne Aadler.

Alpiklubi ürituste seas oli ka see, et pandi nädalaks Kääriku baasis kohad kinni ja nii suusatati seltsis, õhtul aga oldi jõusaalis, võimeldi ja isegi mängiti sulgpalli.

Ja muidugi ronimised, mida oli siis küllalt kerge teha, sest bussipilet oli väga odav ja nii võis tihti Laiusel või Viljandis käia.
Laiuse küll keelati hiljem ära, sest muinsuskaitsjad astusid vahele.
Korra veel õnnestus seal võistlusi pidada, kui ise Jõgevale sõitsin ja parteikomiteest kirjaliku loa sain.

Lisaks käis aeg-ajalt punte Eestis talvematkal, aga kui keegi maigu suhu sai, siis siirdus väljaspoole Eestit, nii mäletan vaid kahte Eesti matka.
Osa seltskonnast tegeleski paralleelselt ka suusamatkamisega, nii ka mina. Ikka üks pikk (näit. 24 päeva) matk talvel ja mäed suvel.
Kindlasti käis igaüks ära ka kõrbematkal, kui sai.

1980-ndatel oli alpiklubis palju ja aktiivset rahvast, sest seltskond täienes pidevalt. Alpiklubi oligi tugev oma järelkasvu poolest. Pikkamisi tõusid ka noored oma viiestele.

Mina jõudsin enne pausi käia 1990.a. Zurovski 5A-l ja alles hiljem 1995. a. Rootsis. Hiljem küll jätkasin tasapisi Kaukaasias.
Osa alpiklubi liikmeid siirdus kõrgalpinismi (Peedo Nelke, Eero Ots jt.), aga seal oli võimalik käia nendel, kes said toetuda sponsorrahadele või suutsid ise reisid kinni maksta. Seega oli küll inimesi, kes soovis alpinismi jätkata, aga majanduslikud võimalused panid piirangu peale.

Ilmselt oleks tegelikult veel väga palju lisada...

 
Selle pisiülevaate koostas Heili Hani mei [ät] ut.ee .
Tartus, 1999.a.