I-rühm Alpides
juuli 1999

5.-7.juuli Aklimatitõusud koos varustuse transportimisega baaslaagrisse (~3500 m). Marko propageerib oma uut harrastusala, milleks on canyoning. Baaslaagrist saab kindlus: Tiia ja Liina püstitavad telkide ümber võimsaid kivimüüre.

8.juuli  Piramide Vincent (4215m/6/1B)  Mägironimine on ohtlik tegevus - nii ka selles tipus varitsesid meid baski (oletatavad) separatistid. Vaatamata sõbralikule olekule ei jätnud kahtlust ka nende valmisolek seni kasutult vöökohal rippunuid karabiine käiku laskma... ;)  Balmenhorn (4167m/6/1A)   - kaljunuki tipus on mehitamata onn ja suur Kristuse kuju Corno Nero (4321m/6/2A)   - kogu retke ajal ainuke koht, kus tuli jääpuure keerata.

Õhtul kella 8 paiku ilmusid meie laagri läheduses paikneva rusukünka otsa Itaalia koondise dressides mehed ning hakkasid suure entusiasmiga ja itaalia temperamendiga kuristikust suuri kive alla veeretama. Nad kippusid lükkamise asemel kive enda (ja samas ka kuristiku) suunas tõmbama, ja tihtipeale jäi mõistatuseks, kuidas mees koos kivirüngaga üle serva ei veerenud - tegemist oli ilmselt oma ala tõeliste spetsialistidega! ;)  Algul tundus selle tegevuse eesmärk meile väga salapärane, kuid hiljem tulime järeldusele, et see on lihtsalt kohalik meelelahutus või ajaviide (kuid võimalik et ka koondislaste treenimise viis). Mehed edaspidi ilmusid künka otsa iga päev samal kellaajal, välja arvatud pühapäev, kui nad võtsid kasutusse välipeldiku kõrval oleva nõlva; seal lisandusid aga ka teised leidlikud meele lahutamise vormid, mille kohta võib uudishimu korral pärida asja tunnistajaks olnud Tiia käest. 

9.juuli 

• Punta Gnifetti (Signalkuppe) (4556m/6/1B-2A) - tipus on onn-teadusjaam nimega Regina Margherita
• Parrot Spitze (4436m/3[MTV]/2A-2B)

Tipus korraldatud ajurünnaku tulemusel sündis järgmise Firni ekspeditsiooni projekt, eesmärgiks J.F.Parroti hiigelkuju ülestoomine (kuju peaks olema vähemalt sama suur kui Balmenhorni oma); sponsoriks võiks olla TÜ. Peab küll olema väga nutikas insenerilahendus, et see terava lumeharja külge kinnitada...

10.juuli Puhkepäev oli pühendatud luuretegevusele, eesmärgiks Muchi jõudude asukoha kindlakstegemine ja neutraliseerimine. Halva nähtavuse tõttu toimus luuretegevus põhiliselt telgis, kuid kandis head vilja - juba kella 17 paiku olid Muchlased (vähemalt A-rühma osas) moraalse hävingu äärel ja päeva eesmärgid 120% täidetud ;-) 
Aarne meenutab oma võidukat osavõttu Erna retkest. 

11.juuli Öösel tuli maha märg lumi, nähtavus puudub; hommikul jääb Muchi telk lumelaviini alla (Muchi kommentaar: tegelikult vajus ukse ette ehitatud lumesein telgile peale). Keegi mäkke ei lähe, rahvas istub onnis. Tutvumisõhtu A- ja E-rühmadega Citta de Mantova onni restoranis lõppeb ühiste tuttavate kindlakstegemisega (vennad Voitkad - nende nimed võeti tarvitusele igaks juhuks, et mitte kasutada itaallaste kuuldes sõna 'maffia'). 

12.juuli Soojalaine ja pehme lume tõttu jääb ära tõus Lyskammi tippu. 

• Ludwigshöhe (4341m/2[AM]/2A)

13.juuli 

• Lyskamm Oriental (Lyskammi Ida tipp, Lys'i kuru pealt) (4527m/3[AMV]/2B-3A)

Äratus kell 2, astuma hakkame 4 paiku; veidi enne kella 6 oleme marsruudi alguses Lys'i kuru peal. Kaks shotlaste kolmiksidet tuleb meile järgi, kuid ei roni harjale mitte kuru pealt, vaid mööda järsku lõunapoolset lumenõlva - ja jõuavad harjal meie ette. Ongi parem - teevad meile jälgi :-) Ka shotlastel on huvitav - üks nendest teatab, et näeb eestlasi esimest korda elus; teine on aga tunduvalt elukogenum, temal on see juba teine kord (ilmselt jõudis ta allpool Muchi kolmikuga juttu ajada). Tunnevad huvi et kas Eestis on ka Shotimaa olemasolust juba midagi kuulda olnud...

Käib pidev laveerimine Lyskammi viiese põhjaseina ja lõunaseina kohal rippuvate karniiside vahel. Ilm on oivaline, vaated kirjeldamatult ilusad. Trentali tablett päästab Marko varbaid; sama tablett avaldab väga soodsat mõju ka Aarne varvastele (ilmselt telepaatilisel teel - järjekordne pähkel paranähtuste uurijatele!).  Kella 9.30 paiku oleme tipus. Shotlased jätkavad traaversit, meie aga lähme nende tõusuteed pidi tagasi. Lumi on juba pehmeks läinud ja harja pealt alla tulles vajume kohati vööni sisse... Vahetult enne telkideni jõudmist kaob päike pilvede taha. Meid ära oodates alustab Eric peagi Staffali poole laskumist.

Pealelõunal algab äikesetorm koos rahe- ja lumesajuga. Muudame korduvalt oma asupaika laagri ümbruses: et vältida välgu tabamist, tuleb ta ära petta. ;-)   Lõpuks paneme märjad asjad kokku ja hakkame alla astuma. Onni juures ilmub järsku välja Eric - ta kaotas tee ja tuli tagasi.. Laskume vihma all Staffali, bussi juurde (päevaga kokku ~2700 m laskumist).

14.juuli Puhkepäev Staffalis. Eric on nördinud: kohalikud karabinerid lubasid ta kuuks ajaks Itaaliasse prii toidu peale jätta - ja ei pidanud sõna. 

15.juuli Bussisõit Aosta kaudu Courmayeur'i linna, Mont Blanci lähedusse. Aostas on pikem peatus: külastame haavatud matkajast kaasvõitlejat kohalikus haiglas; tema kodumaale repatrieerimine vajab korraldamist, ja õnnetusjuhtumiga vahetult seotud grupi naisliikmed jäävad haiglasse maha. Courmayeur'i bussiparklas toimub ülikiire asjade pakkimine ja paralleelselt sellega söögivalmistamine/soojendamine, mille käigus sütib ja põleb maha Tiia priimus. Järgneb sõit liinibussiga (1 pilet maksab 4000 ITL) Val-Veny orgu; sealt veel paar tundi jalutamist. Laagrisse jääme koos Muchlastega (A- ja E-rühm) Miage liustiku moreeni keskele, kus õnnestus leida suurte kivide vahel umbes meetrise läbimõõduga mudane sulaveelomp (~2100 m). Selgub et Much unustas maha oma telgi, ja Eric laenab talle Liina telgi, mis tal täiesti juhuslikult kaasas on. 

16.juuli Astume mööda liustikumoreeni, siis kinnist Miage liustiku pidi ülesse, möödume hiigelserakidest koosnevate jääjõgedena paremalt poolt laskuvatest Monte Bianco ja Dome liustikest. Pärast Dome liustiku suubumist, 2600m kõrgusel, algab rada, mis viib paremale ja kulgeb Dome liustiku kohal järskudel kaljudel ja lumenõlvadel. Raskemates kohtades on kaljudele kinnitatud raudketid ja -redelid. 

Gonella onni juures (3071 m) teeme pikema peatuse; siis läheb rada Dome liustikule, kus võtame seongusse. Much juba paistab kaugel ees 'lumesildu testimas', ta leiab ka sobiva (väikese kaldega ja -varinguohuga) bivakikoha A- ja E-rühmadele; meie aga liigume veel tund aega ja teeme oma laagri tshehhide telkide kõrvale (~3650 m), kes on parasjagu ametis ühe oma telgi otsimisega ja siis sügavast praost välja urgitsemisega (Mont Blanci tipust tulles leidsid nad, et üks telk on tuulega ära viidud). Tshehhide jutu järgi läksid nad oma laagrist tippu 8 tundi.

  Umbes tund aega enne pimedust märkame üht neljast sidet harja pealt laskumas. Mõnesaja meetri läbimine võtab neil vähemalt pool tundi aega, ja kui nad lõpuks meieni jõuavad, ei saa meil enam mingit kahtlust olla - tegemist on zombidega! Nende liigutused on nagu filmis, mis lastakse õigest kiirusest umbes 3 korda aeglasemalt. Vahetevahel ütlevad nad vaikselt mingeid prantsuskeelseid (?) sõnu. Juht-zombi on siiski võimeline meile ka paar sõna inglise keeles ütlema: nad tulevad Mont Blanci tipust ja loodavad veel ka Gonella onnini jõuda (see tundub küll nende tempo juures ebareaalne, kuid osutub võimalikuks - ju mõjus öö saabumine neile ergutavalt); pärast tipus käimist olevat nad 6 tundi Vallot onnis (4362m) päikese kadumist oodanud (ilmselt on siis päike zombidele nii kahjulik - mõtlesin ma)... 

17.juuli

• Monte Bianco (Mont Blanc) (4810m/4[AEMV]/~2B)

Hakkame ennast liigutama kell 2 ja väljume 4.30 ajal; kell 10 oleme tipus. Imetleme kauneid vaateid, ja hakkame enne kl. 11-t alla astuma. Ja varsti tulevad meile vastu algul Rein (kelle ilma videokaamerata teisikut nägime juba enne tipus), ja siis kolmes jaos ka ülejäänud seltskond eesotsas Muchiga. Teeme veel pausi Vallot onni juures ja siis laskume lumeplatoole, kus valitseb täielik tuulevaikus. Päike kütab nagu kurat, õhutemperatuur lume kohal on tõusnud üle 20C, liblikad lendavad ringi - ja seda 4300m kõrgusel! Tunne on nagu kuumas katlas istudes. Järsku taipan, et hakkan tasapisi ise muutuma samasuguseks zombiks, nagu olid need eilsed. Liigutused lähevad aeglaseks, kõik on nagu udus.. kui asi nii edasi läheb, see päike lihtsalt tapab mu ära.. Lõpuks viskan oma seljakott lumme ja koorin maha nii palju riideid, kui vähegi võimalik (piirangu seab vöö olemasolu). See aitab - olen jälle võimeline liikuma ja vean ennast välja harjani, kus esimene tuuleiil mõjub nagu palsam hingele, ja kus meid juba ootab platoolt teistest kiiremini põgenenud Aarne. Kella 15 paiku oleme tagasi laagris.

18.juuli Öösel kostis õudset mürinat - Marko arvas et laviin ja oli juba valmis põgenema, kuid see oli vaid äike... Hommikul tõusu teed pidi alla. Kui Muchlaste laagrist möödume, pajatab Much meile kivist, mis öösel Liina telgi sisse lendas - kivi läbis 2 riidekihti ja ta lendu peatas vaid raudse mehe põlv...  Lõuna paiku jõuame Miage liustikujärveni (2020m), kus saab ujuda ja kus leidub ühe telgi jaoks suurepärane plats, ja kus elamine meenutab suuresti maapealset paradiisi   :-)   Kukkuvate jääkamakate põhjustatud 'hiigellained' on siiski liiga madalad, et meie kõrge kalda peal paikneva telgini jõuda.

19.-21.juuli Tagasi bussi juurde; nendele vähestele, kes ei jäänud Itaaliasse hääletama või ringi kolama, järgnes bussisõit Eestisse läbi Itaalia, Austria, Tshehhi (8 tundi peatust Moraavia koobaste juures ja ka Brnos), jne...