E-rühm Alpides: juuli 1999 Dyfuuni muljed

Et kõik ilusti ära muljetada, peaksin alustama juba reisieelsest segadusest, mis meil oli. Asi oli nimelt selles, et esmaspaeval (kolm päeva enne väljasõitu), just siis kui pidime minema hulgilattu toidumoona ostma, tuli Much teatega, et bussijuhi värvatud viis kaasreisijat ütlesid ära. See tähendas meile igaühele 800 krooni lisakulu. Kaalusime hulga aega, mida teha. Ise olime valmis selle kulutuse tegemiseks, aga ei me ei saanud ju kõigi eest otsustada.Seetõttu hakkasime usinasti kõigile helistama ja rahvast veenma, et kui vajalik on ikka sõita. Ahjaa, bussijuhiga sai veel kokkulepe tehtud, etme maksame talle algul pool raha ära ja teise poole sügisel, kui saame õppelaenu.

Niisiis, see asi läks ilusti veerema. Ka väljasõiduga läks kõik õnnelikult. Sinnasõidul oli üks pingelisem hetk Poola piiril, kui piirivalvur kahtlustas Andrest, kui mingit kurjategijat ja läks ta passiga kuskile staapi...

Teine lõbus juhtum oli sealsamas, kui poolakas, meie pagasit kontrollides, avastas suured sigarettide kastid, kuhu olime pakkinud kiivrid ja kuivikud. Kui ta ühe kasti sisu nägi, kadus aga ta huvi ka kogu me ülejäänud pagasi vastu.

Oma esimese sundpeatuse tegime Budapestis. Kolasime seal öösel mööda linna ringi, imetlesime tänavaartistide osavust. Ka ise laulsime ühe korraliku sepapoiste-kaanoni, pärast seda, kui olime kamba peale lahendanud 1,5 liitrit veini. Oo, enne seda käisime veel laevaga Doonaul, kus jõime shampust...

Järgmisel hommikul käisime Palatoni järves ujumas.

Sloveenias oli järgmine sundpeatus. Seal käisime ühe mäe sees karstikoobastes, kolasime linna peal jne.

Edasi jõudsime Itaaliasse... Sõitsime päev läbi mööda seda palavat maad. Gressoneysse jõudsime umbes neljaks. Much käis tõstukiga panoraampunktis, meie käisime jala natuke madalamal ülevaadet saamas. Järgmisel päeval liikusime oma esimese välilaagrini. See oli umbes kolme tunni tee kaugusel ja kujutas endast üht kaunist rohuvälja, mis oli piiratud üheltpoolt kaljudega ja teiselt poolt moreenivalliga, mille nüüdseks juba taganenud liustik lükanud oli. Igaüks valis oma telgi jaoks ideaalseima koha ja oligi laager püsti. Öösel sadas vihma ja siis sai selgeks, kelle telk oli heas kohas ja kelle oma mitte. Nii näiteks juhtus, et õdede Strausside oma osutus hommikul keset jõge olevat!

Esimene päev oli lumeõppus, mida tegime laagrist 500 meetrit eemal. See sujus suurepäraselt. Muide, sel päeval käisid ka bussijuhid üleval meid vaatamas. Kuna aga meie olime lumel, siis leidsid nad laagrist eest vaid matkagrupi (X-rühm). (Hiljem leidis Eveli ühelt tünnilt graveeringu "Arvo Kukkes ´99" - siis me veel ei olnud kuulnud bussijuhtide visiidist ja muudkui imestasime, et need eestlased jõuavad ka igale poole).

Teine päev. Kaljuõppus. Lähedal oli üks tipukene (Hochlight), mille raskusastmeks Much hindas 2B ja mis sai E-grupi eesmärgiks, sel ajal, kui Much ise algajatega tegeles.
Käisime seal otsas ara. Seal oli tipus uks kell, mida me siis kõik helistasime. Kahjuks erilist naelaõppust ja muud väga tehnilist seal teha ei õnnestunud. Viga oli arvatavasti minus, sest ma mäletasin veel eelmisest aastast aeglast võtmeliikumist. Ka tüdrukutele meeldis "odnovremennaja dvizhenije" rohkem. Lubasin neile, et pärast lõunat, kui oleme all söönud, siis läheme kaljudele naelu peksma. Sellest ei tulnud midagi välja, sest all tuli mõnus väsimus kallale...

Kolmas päev. Jääõppused. Läksime paar kilomeetrit mööda moreenivalli ülespoole (kilomeetrid siiski trajektoori pikkuse tähistamiseks), ja turnisime liustikukeele otsas. Mulle see meeldis, kuna sain selgeks uutmoodi jäält laskumise. Sellele eelnes küll pool tundi jää raiumist, aga see tasus end ara.

Neljas päev. Algajad lähevad alla varusid täiendama. Rein jääb üles. E-grupp paneb oma kola kokku ja läheb ülespoole. Reinu võtsime kui tööjõu kaasa. Meiega sai ta selliseid radasid proovida ja kõhukõdi tunda, mida ta muidu poleks vist saanud.

Seal oli kaks kohvikut, üks oli 3600 m ja teine 150 m madalamal (vertikaalselt). Jätsime oma asjad alumisse majakesse, kuna üleval polnud ruumi.

Tagasi alumisse laagrisse otsustasime minna teist teed - mitte mööda liustikku ja järsku lumekuluaari, nagu üles minnes, vaid mööda kaljuharja, mis lõppes umbes alumise laagri kohal. Läksimegi. Pilvines. Eveli mäletas kaljuõppuste ajast, et enne laagrit pidi kuskilt üks lumekuluaar paistma, kust võiks proovida alla minna. Nii me siis liikusime ühe kuluaari juurest teise juurde seda õiget otsides ja igast kaljuvahest haigutas meile kuristik vastu... Lõpuks siis leidsime selle õige. See oli ülalt hästi kivine, siis tuli järsk, kitsas, 2-3 meetri laiune lumekuluaar, mis lõppes moreeni ning seejärel kuristikuga (lumi oli seal aga väga järsk ja soodustas lendamist, mida ma tegin umbes 20 meetri jagu, enne kui sain ennast pidama). Edasi: 300 meetrit traaversit ja siis saanuks mööda lund otse alla. Vaatasin, et milleks minna otse, kui saab ka ringiga, pealegi tugiköitega liikudes oleksime pimeda peale jäänud. Alla tulime üle tipu, mida tundsime juba kaljuõppustest. Kokku kulus meil selle käigu peale vaid kümme tundi.

Laagrisse jõudes hooplesime bussi juurest naasnud algajate ees sellega, mida kõike olime teinud. Sõime, võtsime oma kompsud ja läksime omakorda bussi juurde varusid täiendama. Algajad läksid järgmisel päeval ülespoole ja panid oma laagri selle alumise majakese juurde. Meie, E-kad, aga tegime bussi juures ühe puhkepaeva. See kulus meile marjaks ära. Pärast puhkust võtsime oma varanduse selga ja hakkasime uut rada mööda ülemise laagri poole astuma. Astusime vist kuus tundi. Neljandal tunnil kohtasime tihedas pilves äkki Tambetit ja Reinu. Nad laksid Reinu kaotatud päikeseprille otsima (mille Rein leidis alles enne Gressoney orust lahkumist olnud puhkepäeval). Meie rassisime edasi minna. Jõudsime oma tuttava onni juurde. Astume sisse ja näeme: söögisaal on puha eestlasi (algajad ja I-grupi liikmed) täis. Nad moodustasid vahemalt poole saali rahvast. Siis sadasime veel meie sinna sisse... Sel hetkel võis küll kogu ülejäänud rahvusvahelisele seltskonnale tunduda, et tegu on invasiooniga.

Järgmisel hommikul tõusime Andresega vara. Oli tipputõusu päev ja me olime toimkonnas. Sel päeval oli meil kavas ära käia Lyskammi idapoolsel tipul. Kõrgust üle 4500. Marssisime siis usinasti selles suunas (algul kujutas see liikumine endast käimist ühes suures rahvamassis, kes kõik tahtsid kuhugi tippu minna). Olime juba marsruudi algusesse jõudmas, kui meile jõudsid järgi Marko ja Aarne, kes tõid kaasa Viki arvamuse, et praeguse värske lumega on seal ohtlikum kui muidu. Nii me siis ei läinudki sinna, vaid käisime hoopis kolmel teisel tipul, mis olid läheduses ja millel kõrgust vahemikus 4200-4350. Need olid Pyramid di Vincetti, Corno Nero ja veel üks tipp kohe sealt kõrvalt, mille nimi on selles suures nimederägastikus kaotsi läinud. Selle käigu mõnusaim tipp oligi Corno Nero. Enne tippu oli seal ühe köie jagu väga järsku jää- ja lumesegust seina. Tipp oli kaljune ja selle taga kohe sügav must kuristik.Õnneks või kahjuks selle sügavust ei näinud, kuna kõik läks pilve. Seal juhtus lõbusat ka, kui Eveli jope mööda nõlva vaikselt alla sõitis ja kadus kuskile nurga taha pilve sisse. Õnneks leidsime selle pärast üles. Jope trajektoor läks täpselt üle ühe sügava bergsrundi , kuid oli selle edukalt ületanud...

Alla läksime läbi piimvalge pilve mööda piimvalget ja peaaegu sama pehmet lund laagrisse tagasi. Lumi oli nii pehme, et Evelil õnnestus veel telkidest 30 meetri kaugusel puusani lumme vajuda. :-)

Algajad käisid sel päeval kahel tipul: St Vincenti püramiidil ja Margherital, mis jäi hulga maad eemale (kõrgust üle 4500 m). Seal oli ka mingi onn otsas.

Järgmisel päeval üritas Much koos Martti ja Tambetiga Lyskammi tippu minna, aga see oli algajatele liiga kõva pähkel. Viki, Marko ja Aarne tegid selle tipu ära.

Juba samal päeval läksime kõik alla bussi juurde. Kes varem, kes hiljem. E-grupp pluss Tiina, läks alla juba kolmandat rada pidi. Osad tüdrukud polnud üldse selle ekslemisega rahul...

Järgmine päaev oli puhkepaev. 14.juuli. Birgiti sünnipäev. See oli imetore. Seda peaks Birgit ise kirjeldama. Öösel sai nalja kah: üks osa rahvast läks alla külasse veini ostma ja tagasi tulles kõik punetasid kergelt ja samm oli ka lõbusalt pehme... Aga nali oli selles, et nad olid Ericu kuskile ära kaotanud. Kell kümme läksime teda otsima. Ei leidnud. Aga siis tõid krabinjeerid ta ära. Oli kellelgi ukse taga kella lasknud ja see oli talle politsei kutsunud... Ühesõnaga, võibolla sai eestlaste maine seal kannatada.

Järgmine hommik. Sõidame teise orgu, et sealt Mount Blancile ronida. Õhtupoolikul jõudsime bussi peatumiskohta. Sealt läksime kohe edasi ja ööbisime moreenil (kuigi kilomeeter enne seda oleks saanud telkida pehmel murul).

Järgmine päev - ligi kilomeeter tõusu. Osa sellest oli kaelamurdev kaljurada, kus oli kotiga üsna keeruline ronida (ja Birgit oli hädas oma laenatud plastsaabastega, kuna need olid paindumatud). Laagri panime üles lumele.

Hommikul asusime teele. Tipule. Sinna minekuks oli vaja läbida väga palju teravaid lumeharjasid, mistõttu Much seda rada suisa 3A-ks pidas. Tipus olime lõunaks. Seal veetsime tunni, siis hakkasime allapoole tulema. Ööbisime sealsamas kus eelmiselgi ööl.

Hommikul korjasime laagri kokku ja hakkasime jälle allapoole astuma. Küll see oli pikk allaminek!
Pärastlõunal jõudsime ühe järve äärde (lago di Miago), mis asus just selle moreenisaba otsas, mida mööda me alla astusime. Küll seal oli hea vesi ujumiseks! Lausa hingamise lõi segi...
Vaesed itaallased, kes seal ringi matkasid. Nad ei jõudnud kuidagi ära imestada, kuidas saab ujuda jääkülmas vees.

Hakkasime ööbimiskohti otsima. Järgmisel päeval pidime bussi juurde minema ja tagasi sõitma hakkama. I-grupp jäi järve äärde, algajad läksid sadakond meetrit allapoole. Meie aga jõudsime telkimisplatsi otsides välja mägiliinibussi lõpp-peatusesse ja panime sinna oma laagri üles.

Enne sinna pärale jõudmist oli meil aga veel üks tore juhtum. Sealt umbes pool kilomeetrit Plangu pool seisis mingi vana romu Mesu-buss. Välja tulevad kaks habetunud noormeest, mõlemad sinisilmsed ja blondid. Tahavad teada, kas me räägime inglise keelt. Meie räägime. Tahavad teada, kuidas ja kui kaua sealt Plangule läheb. Meie seletame, et nii ja naa. Tüdrukud arutavad veel omavahel, et kas meil kulus kokku kolm või neli päeva. Mehed äkki küsivad, et kas nad rääkisid just eesti keeles, tehes seda eesti keeles. No siis läks alles jutt lahti. Nemad olevat ka just Monte Rosa kandist tulnud jne. Ise pärit Tartust ja osa ka ülikoolist (neid oli bussis veidi alla kümne) jne, jne. Varsti läksime lahku. Jõudsime oma laagripaigani, saime telgid üles ja hakkas vihma sadama (seal sadas vihm meie jaoks alati õigel ajal). Siis läks poistetelgi rahvas (mina ja Andres) tee ja konjakiga (mis oli meil kaasas hea ilma õnneks) külla tüdrukutetelgi rahvale ja tuli väike mõnus koosviibimine.

Järgmisel hommikul sõitsime parklasse bussi juurde, andsime Ericu üle talle järgi tulnud sõbrale ja asusime tagasiteele. Ka tagasiteel ei olnud väga igav, kuid sellest ja teiste gruppide seiklustest pajatagu keegi teine.

Alan,
tegelikult Dyfuun.