FIRNi logo
vjoon

Mont Blanc du Tacul, Supercouloir (ED-)

Tüüp:
Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
Tipu kõrgus meetrites:
4248
Raskuskategooria:
ED-
Piirkond:
Chamonix, Mont-Blanci Massiiv, Prantsuse Alpid
Marsruudi alustamise kuupäev:
06.02.2018
Marsruudi lõpetamise kuupäev:
06.02.2018
Osavõtjate arv:
4
Retke osalejad:
  • Aleksei Shuvaev
  • Mikael Orkomies
  • Henry Patzig
  • Rees-Roonius Juurmaa
Marsruudi iseloom:
Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
1000 m
Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
Väga külm, selge, sademeteta
Kommentaarid:

Video ronimistripist "Supercouloir 2018"
Pildialbum

2018. aasta talvel motiveeris mind mõte ronida Prantsuse Alpides üks väga kaunis, aga samavõrd tehniliselt keerukas mäemarsruut Mont Blanc du Taculi põhjaseinal nimega Supercouloir. Ma leidsin endale mõttekaaslasteks Henry, Mikaeli ja Aleksei ning selle eesmärgiga asusime me teele 25. jaanuarist kuni 9. veebruarini kestvale talvisele jääronimis- ja alpinismitripile. Kuna teadsime Henry'ga juba eelneva aasta kogemusest, et Chamonix's on talvel ronimiseks häid olusid tabada üsna keeruline, olime seekord sättinud endale mitu tagavaraplaani. Nõnda ei lasknud me ennast heidutada, kui Chamonix'sse kohale jõudes saime teada, et ilmastikutingimused, keskmisest kõrgem laviinioht ning kehvad jääolud ei võimalda hetkel Supercouloiri ronimist kaaluda. Selle asemel võtsime ette nimekirja teistest jääronimispiirkondadest, mille kohta olime eeltööd teinud ja teadsime, et kohtame seal heas konditsioonis marsruute: La Grave, Ecrins'i rahvuspark, Cogne.

Pärast soojendusronimist La Grave's ning sisutihedat ja sündmusterohket ronimist Ecrins'i rahvuspargis ja Cogne's, vaatas meile ilmaprognoosist vastu, et Chamonix's on just avanemas ilmaaken, mis võimaldab meil asuda oma reisi põhieesmärgi kallala: Supercouloir. 

Me olime endale senise reisi jooksul treeningmarsruutidega tõestanud, et meie jääronimise ning drytoolimise tase (WI6 ja M8) peaks ületama turvalise varuga selle, mis on vajalik, et Supercouloiri läbida (WI5 ja M6). Tõsi, meile teadaolevalt polnud mitte keegi seda marsruuti sel hooajal isegi proovinud. Seega puudus igasugune info, mis konditsioonis marsruut on. Heades oludes võib kõik olla lihtsam. Halbades oludes aga üle mõistuse raskem. Me otsustasime aga sellegipoolest proovida - lihtsalt selleks, et teada saada. Me sõitsime tõstukiga üles Aiguille du Midi otsa ning matkasime sealt edasi Mont Blanc du Taculi põhjaseina jalamile. Ilma räätsadeta oleks see matk olnud üsna mõeldamatu! Seejärel kaevasime lume sisse oma telkidele mugavad pesad ning vaatlesime marsruudi algust. Meie silme ees avanes Supercouloir - 800 meetri pikkune järsk koridor, mis tõuseb nagu rakett otse taevasse. Aleksei esmareaktsioon seda nähes oli: "äge". Henry eelistas minu mäletamist mööda väljendit "võigas".

Meie taktika nägi ette, et proovime juba esimese päeva õhtul läbida kaks esimest köietäit drytoolimist (M6), et hommikuks oleks juba kaks tugiköit meid ootamas ning võidaksime sellevõrra väärtuslikku aega ülejäänud marsruudi läbimiseks. Aleksei, meie grupi kõige tugevam drytoolija, asus tööle. Ta ronis esimest köietäit ligemale 2,5 tundi. Põhjus: kaljupraod olid täis paksu lund, mis tegi niigi raske ronimise juba hullumeelseks, sest reljeefi polnud lume alt näha ning julgestusvahendite paigaldamiseks tuli ronides pidevalt pragusid lumest tühjendada. Pärast esimest köietäit laskus Aleksei alla, kulmud ja ripsmed jäätunud. Ta silmadest paistis ilma sõnadetagi: marsruut ei ole praegu konditsioonis. Või ehk ei ole meie tiimina selleks valmis. Mõlemal juhul oli mõistlikum alla pöörduda ning selle otsuse juures oli meie hinges rahu. 

Sumpasime läbi lume tagasi telkideni, sõime õhtust ning veetsime krõbedalt külma öö (-25 °C). Järgmisel hommikul seadsime sammud tagasi Aiguille du Midi poole, et tõstukiga alla sõita. Tõsi - me ei saavutanud oma reisi põhieesmärki. Teisest küljest: kui sa lähed mägedesse, siis su tegelik sihtmärk on täpselt see koht, kust sa alustasid. Ehk siis, eesmärk on jõuda koju. Selle vahepealse aja jooksul tuleb lihtsalt nautida keskkonda, inimesi, vaateid ja saada kogemuse võrra rikkamaks. See meil neljakesi igatahes õnnestus - ja kuhjaga.
Ekspeditsiooni nimetus:
Supercouloir 2018
Manused




vjoon tag hjoon