 |
Arhimed, mööda idaharja, 3A
- Tüüp:
- Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
- Tipu kõrgus meetrites:
- 4010
- Raskuskategooria:
- 3A (vene r.k.)
- Piirkond:
- Bezengi, Kaukasus, Venemaa
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 08.08.2015
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 08.08.2015
- Osavõtjate arv:
- 6
- Retke osalejad:
-
- Oleg Miroshnikov (grupijuht)
- Ernest Cunculis
- Pavel Smirnov
- Jevgeni Vinokurov
- Vladislav Karpenko
- Rees-Roonius Juurmaa
- Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
- 3A
- Marsruudi iseloom:
- Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 610 m
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- Soe, sademeteta, kuid kohati tugevalt udune
- Kommentaarid:
Asusime Tjoplõi Ugol'i laagriplatsilt teele kell 3:30. Läbi udu teed tehes jõudsime Arhimeda jäänõlva jalamile pisut üle tunni ajaga. Kell 5:00, kui idataevas juba kergelt õhetas, alustasime ronimist. Nõlva jalamilt Urali kuruni jõudmiseks tuli ronida 8 köietäit – 6 mööda jääd ning 2 mööda lund. Kokku ligi 350 meetrit, keskmise nõlvakaldega 40-45 kraadi. Koostöö sujus sel lõigul ilusti, kõik köietäied läbisime täpselt varem kokkulepitud viisil.
1. Paša ronis ees, keeras iga köiepikkuse kohta paar puuri, ehitas seejärel jaama ning fikseeris teistele tugiköie.
2. Talle järgnes žumaaritades Ernest, kes võttis kaasa teise köie.
3. Samal ajal kui Paša ja Ernest teise köiega järgmise lõigu kallal töötasid, žumaaritasid üles Ženja, Vlad ning Oleg.
4. Järjekorras viimasena puhastas Rees alumise jaama, kinnitas tugiköie otsa endale vöösse – sellest sai nüüd julgestusköis – ning ronis järgmisesse jaama, samal ajal, kui köie ülemise otsaga liikus Ernest juba Pašale järgi.
5. Niipea, kui Rees jaama jõudis, andis ta varustuse edasi, et see jõuaks esironijateni, ning võttis köie enda küljest lahti, et Paša ja Ernest saaksid hakata sellega järgmisest jaamast edasi ronima.
Nii töötades jõudsime kurule kella 7:30-ks, mis tähendab, et jääseina läbisime 2 tunni ja 30 minutiga, 19 minutit köietäie kohta.
Kuru peal võtsime juba kassid jalast, panime kirkad kotti ning liikusime mööda kaljureljeefi edasi kolmestes seongutes. Esimene seong: Vlad, Oleg ja Paša. Teine seong: Ernest, Rees ja Ženja. Liikumine üheaegses julgestuses. Raja võtmelõik oli tõus tipueelsele žandarmile (30 m, III+). Vlad ronis selle ees ning kõik ülejäänud tõusid aja kokkuhoiu huvides mööda tugiköit. Žandarmi tipust tuli teha üks laskumine jõudmaks sadulani. Sadulast omakorda mööda lahtiseid kaljusid ja riiuleid traversseerides jõudsime kaljukuluaarini, mida mööda ronides saabusime kell 11:00 Arhimeda tippu (4010 m). Selleks kulus kuru pealt 3 tundi ja 30 minutit. Pärast tavapäraseid tipurituaale seisis ees laskumine mööda lääneharja 2B-marsruuti, eeldatav 3-tunnine teekond. Läks aga pisut teisiti...
Laskunud mõnda aega mööda küllaltki tehnilist kaljuharja, jõudsime kohta, kust sooritada esimene laskusmine. Kahest kaljunaelast tehtud jaamast laskusid esimesed 5 ühekordsel köiel grupi lisajulgestusega, Rees viimasena aga topeltköiel. Alla jõudes, kui köit õigest harust järgi sikutama hakkasime, ilmnes, et köis ei liigu paigast. Ka mitte kahe- ega kolmekesi katkudes. Nõnda fikseerisime köie ühe haru all jaama ning Rees asus uuesti mööda tugevalt lahtise reljeefiga kaljuseina topeltköie teist haru pidi üles ronima, end žumaariga julgestades. Põhjuse leidmiseks tuli 50 meetrit üles ronida, sest kurja juur oli üsna alguses – köite ühenduskoht jooksis kenasti ühte pisikesse nurgapealsesse prakku, kust seda alt tõmmates mingi valemiga poleks kätte saanud. Pärast vea parandamist sai köied alla tõmmata.
Kaotatud aja tagasitegemiseks asusime kohe edasi liikuma. Vahepeal oli tõusnud aga paks udu, mis vähendas nähtavuse 10 meetri peale ning raskendas meil loogilise laskumistee leidmist. See ei takistanud meid aga proovimast! Sobiva koha peal otsustasime teha järgmise laskumise. Tekitasime repsunöörist ühe kaljumüraka ümber jaama ning asusime ükshaaval alla minema. Laskumistrajektoorile jäi tohutult lahtisi kive ning korduvalt pudenes neid ka mürinal laskujate jalge alla, kohati ka köie pihta. Mis seletab ka seda, mis juhtus järgmisena.
Kui Rees viimasena jaamas olles Ernesti alla julgestas, jooksis ta käte vahelt läbi mitte enam terve köis, vaid paari narma otsas püsiv rebenenud nässakas. Ernest tuli peatada ja katkenud kohta teha sõlm. See tähendas, et Reesil kui järjekorras viimasel tuli nüüdsest alates pidevalt üle sõlme laskuda.
Pärast seda ehmatavat vahejuhtumit asusime taas arusaadavat ja ohutut laskumisteed otsima, kuid udu takistas meie püüdlusi korralikult. Seigelnud mööda liustikku, jää- ja rusunõlvu, jõudsime lõpuks ühe järjekordse potentsiaalse laskumiskohani. Polnud selge, kuhu see viib, kuid Ernest oli täis tahtmist järgi uurida. Oleg oli algselt skeptiline, kuid lubas siiski Ernestil proovida. Laskumisköis jooksis paralleelselt käredavoolulise kosega, mistõttu polnuks kuulda, mida Ernest alla jõudes hüüab. Selle asemel leppisime kokku märguande – kolm köiesikutust tähendab, et laskumistee on leitud. Ja tuli välja, et Ernesti sisetunne ei petnud. Laskunud ükshaaval alla, lahutas meid laagripaigast vaid kerge pooletunnine ronimine ja vingerdamine mööda moreeni.
Taas telkide juurde jõudsime kell 18:30. Olime marsruudil olnud täpselt 15 tundi, kusjuures 3-tunnine laskumine venis kõigi seiklustega hoopis 8-tunniseks. Oli näha, et poisid on üksjagu energiat kulutanud, kuid pettumust polnud küll mitte kellegi nägudel. Oli olnud põnev ja ettearvamatu marsruut, tugev 3A – ilmastiku tõttu tugevalt raskendatud laskumisega. Nii me seda ka võtsime. Ja küllap oli natuke õigus ka Olegil, kui ta enne telkideni jõudmist õhtupäiksesse vaatas ja ütles:
„Ülevalt aidati natuke”.
Alpilaagri muljed
- Ekspeditsiooni nimetus:
- Bezengi 2015
- Manused
|
