Andres Hiiemäe

Allikas: Firn

Esimest korda mägedes
Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", kus naabripoiste ja -tüdrukutega suure osa talvedest oma lapsepõlve õhtuid veetsime suusatades, vigursuusatades, suusahüpates, slaalomit laskudes ning osavuse ja julguse peale puude vahel raskeimaid laskumisradu üksteise võidu otsides. Järgmised viis-kuus aastat olid need minu jaoks Mäed. Tegeletud sai juba siis seal ka ronimisega. Niipea kui käed ulatusid ühe kõrge männi alumiste oksatüügasteni, sai selle otsa sageli ronitud, et näha kaugemale ja see oli põnev.

Üks kord ma siia tulen...
Noorukipõlves sportides viis 1995 aastal võistlusreis Sveitsi alpidesse. Võistluspaik 1500m kõrgusel, ümbritsemas tipud 3000-3500m kanti. Mäed, mägede keskkond jätsid kustumatu mulje. Kultuuriprogrammis oli isegi plaanis tõstukitega tõusta 3000m peale, ent sel puhkepäeval halvad ilmaolud seda ei lubanud. Enne kodutee algust otsustasin siis omal käel mäesuusanõlva tõstukitega ülevalpool ära käia, paraku tõstukid enam ei töötanud. Nii otsustasin suusanõlvu pidi ise ülespoole trampida, kätte sain oma uueks kõrgusrekordiks 1888 m ü.m.p. Endale sai antud lubadus, et kui ma selleks rohkem valmis olen, siis tulen siia (mägedesse) kindlasti tagasi.
/siis ma muidugi polnud veel kuulnud midagi sellistest mägedest nagu näiteks Eiger, mis jäi sealt vaid mingid 30-40 km eemale/

Algus
Valmis esimesteks sammudeks tundsin end olevat 2002 sügisel. Enne kui esimeste alpinismitreeningutega liitusin alpiklubi Firn juures, olin juba muretsenud omale ronimissussid ja -vöö. Treeningud toimusid Jakobi tänava spordihoone võimlas ja välitreeningud stardiga sealt. Teoreetiliste teadmiste järele sõitsin bussiga aga igal teisipäeva õhtupoolikul Tallinnasse Jaan Künnapi alpinismikooli loengutele. Tudengi sooduspilet (tollal ca 30 krooni) seda võimaldas. Väga selgelt mäletan ka esimest ronimist Astangul künnaplastega oktoobrikuus, kus algajatele pakuti sissejuhatuseks 15m-st laskumist üle panga ääre. See ärev tunne mis tegevust saatis, see on meeles siiani. Siit ka hea läbisaamine tallinlastega, kelledega on järgnevatel aastatel saanud rohkelt ka ühes seongus mägedes käia. Loogilise jätkuna käisin järgmisel suvel Jaan Künnapi klubirahvaga Kaukasuses, kindel siht ja soov oli minna "Ullu-Tau" alpilaagrisse õppima.

Alpinistlik CV



2003
- Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager
Vene instruktorite käe all praktiline väljaõppeprogramm ning tehti 3 tippu - 1B Mestia, 2A Tju-Tju, 2A Kichkidar. Esines mõningased arusaamatused instruktorite vahel ja nii sai laager varasema lõpu. Ootamatult tekkinud paar vaba päeva otsustasime teiste kogenumate firnikatega kiirelt proovida Elbrust (Jaan Künnapi grupp oli parajasti seal tõusuks valmistumas). Kiirelt Adõr-Su orust välja, Asausse, kiirelt üles 4200 peale instruktorite kaljude juurde laagrisse jõudsime täpselt viimase tõusupäeva eelsel õhtul. Varahommikul selge taeva ent tugeva tuulega ning kaaslaste tempos sai algaja jaoks algtempo ilmselgelt liiga optimistlik, nii otsustasin traaversil enne sadulat (ca 5000m) peal tagasi keerata. Valju tuulega (sadulal olla mõõdetud 100km/h, ca 30m/s) oli loobujaid teisigi, leidsin endale kaaslased laskumiseks ja jõudsime ilusti telkide juurde tagasi.
Mõni tund hiljem tuli teade, et keegi grupist oli sadulal prakku kukkunud, alla telkideni talutatud, kuid edasi vajas alla transportimist. Nii määrati meid alpilaagrist tulnutena sobivaks kannatanud alla transportima.

- Sügisest Lõunakeskuse ronimisseinal juhendajana

- Astusin alpiklubi Firn liikmeks, märgi number 318.

2004
- Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager, 28 päeva, 8 marsruuti
Juba talvel moodustasime grupi huvilistest, keda ei rahuldanud tavapärane 12-13 mägedes veedetud päeva, vähevõitu. Nii saime kokku toreda grupi, kes võttis plaani veeta mägedes 28 päeva ning areneda tehniliselt. Laagrist saime omale väga hea instruktori - ukrainlase A.P.Olik, kes hindas meie ettevalmistuse ja motivatsiooni piisavalt heaks, et läbisime kokku 8 marsruuti - 1B Gumatchi, 2B Ullu-Tau läänetipp, 3A Latsga, 3B Latsga, 3A Tju-Tju traavers, 3B Tju-Tju "Hrustalik", 3A Tsegetau ja 4A Ullu-Tau traavers läänetipp-peatipp-läänetipp (sh. meeldejääv ööbimine Ullu-Tau harjal 3-s telgis kuuekesi).
- Vene süsteemis täitsime korraga nii 3. kui 2. järgu alpinismis
Tõusude raportid

- Alpiklubi Firn 45. juubelil valiti hooaja parimaks alpinistiks tehnilises klassis, eriauhinnaks pussnuga Heino Kuurilt

2005
- talvel Hibiinid, suusamatk ca 3.r.k. + 3 alpinistlikku tõusu talvetingimustes, 10 päeva, 177 km
Koos Timo Paloga kahemehe suusamatk. Lisaks tavapärasele suusamatka varustusele vedasime kelkudel kaasas alpinistlikku varustust, et sooritada mõned alpinistlikud tõusud. Matka käigus tõdesime, et talvematkakas pole gaasipriimus kõige sobivam valik ning ligi 70 kiloste (lisaks mõne olulisema varustuse dubleeritusele, vedasime kaasa alpinistlikku varustust ning Peterburi matkapoodidest ostetud erinevat varustust!) kelkude kurudest ja tõusudest ülessaamine ilma tõusukarvadeta teeb tugevaks. Väga tore matk.
Läbisime 3 alpinistlikku marsruuti - 1B Jumetshorr, 2A Malõi-Vudjavrtshorr laviini kuluaarist, 1B Tahtarvumtshorr
Hibiinide suusamatka aruanne

- suvel Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager, 24 päeva, 6 marsruuti
Sama instruktori (A.P.Olik) käe all ja samade köiekaaslastega (pisut vähendatud koosseisus) jätkuv tahtmine edasi areneda tehniliselt. Õppuste käigus hinnati meie grupi tehniline tase heaks, et edasi pürgida.
. Läbisime 6 marsruuti - 2B Via-Tau (juhtimine), 4B Latsga, 4B Ullu-Tau "Doska", 5A Tju-Tju "Hackevich", 4A Dzailõk põhja seinalt (juhtimine), 5A Dzailõk lõuna seinalt "Monah"

- Täitsime vene süsteemis 1. järgu alpinismis, vaid Ursulal jäi terviserikke tõttu viiene marsruut puudu esimesest järgust.
Tõusude raportid

- 47.Baltikumi mägironimise 2005 aasta meistrivõistlustel tehnilises klassis saavutasime Tju-Tju "Hackevich" (5A) ja Dzailõk "Monah" (5A) tõusude eest 3.koha

- JK Alpiklubi Rändauhinna "Aasta edukaim mägironija" laureaat 2005 aastal tõusudega Dzailyk (4533m, 5A) ja Tju-Tju (4420, 5A)

2006
- talvel soolo suusamatk Põhja-Rootsis Sareki rahvuspargis, 12 matkapäeva, 244 km
Matk oli sügisest pikalt ettevalmistatud ja plaanitud taas kahemehematkana. Paraku ei saanud kaaslane tulla. Tehtud ettevalmistused oli kahju raisku lasta, nii sai tehtud otsus retk üksi ette võtta.
Vaatamata eelmise aasta kogemusele sai seegikord mindud ilma tõusukarvadeta mägede vahele matkama, ent priimus oli seekord bensiini peal ja eelkõige kaalu tõttu telgiks ühekihiline eeskojata telk. Matka lisaboonuseks talvine alpinistlik tõus Rootsi kõrgeimale tipule Kebnekaise (2117m, "Östraleden" marsruuti pidi). Talvisel mägimatkal üksi hakkama saamine oli õpetlik.
Sareki suusamatka aruanne

- suvel alpinistlikud tõusud Hibiinides, 6 marsruuti
Samade köiekaaslastega, ent seekord sportliku grupina. Suusamatkast olid silma jäänud mõned järsemad seinad sobilikud alpinistlikeks tõusudeks. Kõik said marsruudi juhtimise kogemused.
Läbisime 6 alpinistlikku marsruuti - 2A Tahtarvumshorr Otkol, 2B Tahtarvumtshorr, 3A Malõi-Vudjavr, 3B Malõi-Vudjavr, 4B Bolshoi Vudjavr "Aus tütarlapseke" (juhtimine), 5A Bolshoi-Vudjavr "Lesenka" (juhtimine)
Tõusude raportid

- Alpinismitreeneri III astme kutse

- [http://www.climbing.lv/aktiv/balticum_06.htm 48. Baltikumi mägironimise 2006 aasta meistrivõistlustel] kaljuronimise klassis saavutasime Bolshoi-Vudjavr marsruudi "Lesenka" (5A vene r.k.) eest 2.koha

2007
- talvine tõus Sniezka mäe (1602m) otsa Krkonose mägedes Tsehhi ja Poola piiril
Osavõtt ekspeditsiooni-tüüpi non-stop talvisest seiklusvõistlusest Bergson Winter Challenge eesti ISC Adventure Team koosseisus.
Tulemuseks 4.koht, läbitud ca 360 km ja 105 tundi (uneaega sellest 4-5 tundi), võistluse käigus tõusime korduvalt Sniezkale nii heas kui väga halvas ilmas.

- suvine tõus Ben Nevis (1344m) tippu Shotimaal
Osavõtt seiklusspordi maailmameistrivõistlusest Adventure Racing World Championship Scotland 2007 eesti võistkonna ISC Adventure Team koosseisus, non-stop.
Tulemuseks 13.koht, läbitud ca 550 km, seikluse käigus kogutõusu 25000m, aega kulus 6 päeva 20 tundi (ca 165 tundi), uneaega sellest kokku ca 6-8 tundi).
Väga ilusal mägisel maastikul, vaimselt ja füüsiliselt väga kurnav kogemus.
Vahetult enne finishit (7. päeva pärastlõunal) tõusime Ben Nevise tippu kusagilt vist lõuna poolt, tõusul valitses väga ilus ilm, tipus saime lund-rahet ja äikest, edasi liikusime pikalt mööda Carn Mor Dearg Arete harja, millele järgnes öine laskumine mäelt all finishipaika Fort Williams-is.
Väike slaidiseeria võistlustest on nähtav võistluse nime peal klikates ning võistlusraja üldkaarti näeb siit .

- 2007. aasta Alpinistide ja mägimatkajate mitmevõistlusel (AMMV) 1.koht

2008
- Alpiklubi Firn koosseisus tuleme Eesti meistrivõistlustel mägimatkatehnikas Kohtla-Nõmmel 2. kohale

- Klubireis Alpides Mount Blanci massiivil. Pärast õppustenädalat Chamonix oru kaljuronimispaikades ja liustikel teeme mõned tõusud Touri liustiku piirkonnas - Aiguille de Tour (3542m) 2 marsruuti (PD+, AD) ja Aiguille de Chardonnet (3824m) 1 marsruut (AD). Katkestame reisi kui 09.07.2008 hukkub Aiguille de Chardonett tipust laskudes Eva Liivak.

- Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi uuel ronimisseinal taasalustame peamiselt tudengitele suunatud alpinismitreeningutega (alpinismitehnika treeningud ronimisseinal, välistreeningud, loengud), alpinismitreener

2009
- Osalen Kaukaasias, Bezengi alpilaagris toimuval Venemaa Alpiföderatsiooni korraldataval Alpinismiinstruktorite koolis koos mõne ukrainlase ja suure hulga vene alpinistidega erinevaist Venemaa paikadest. Koolitus kestab 20 päeva, rohkelt teooriat ja praktikat ning õppetõus Gidan (4167m, 2A) tippu kaguharjalt. Eduka eksami järel saan Alpinismiinstruktorite kooli tunnistuse nr 71.

- Kooli järgselt üritame ühe kooli kursandiga tõusu Misses-Tau (4427m) tippu paremalt kontraforsist idaseinal 5B kategooria marsruudil. Pärast kahepäevast idaseina läbimist ööbisime Misses-Tau "õlal" ca 4200m kõrgusel. Öö jooksul sadas maha 15-20 cm värsket lund ning kattis kaljud lume ja jääga. Kolmanda päeva hommikul jätkuvas lumesajus ja minimaalses nähtavuses tõuseme 4300m peale tipubastioni alla, ent neis lumistes oludes leiame et tipust lahutavad kolm köietäit on neis tingimustes ohtlik läbida. Raske südamega pöördume tagasi telkide juurde. Ka paar tundi hiljem ilma paranemismärke pole (lumesadu jätkub, nähtavus vahelduvalt 50 kuni 150 m). Et ka kasutadaolev aeg saab otsa, laskume tagasi alpilaagrisse. Kahju. Ent uusi kogemusi sai kuhjaga.
Marsruudi raport

- 2009 Drytool Boulder võistlusel 1.koht.

2010
- Kevadel osalen Kaukaasias, Tsei alpilaagris toimuval Venemaa Alpiföderatsiooni korraldataval Mägipäästjate koolis koos ühe leeduka ja 33 vene alpinistidega erinevaist Venemaa nurkadest. Koolitus kestab 20 päeva, taas rohkelt teooriat ning veel rohkem praktikat st. päästetreeningõppusi (eripäraks on et kõik õppused viiakse läbi eluskannatanutega, kelledeks oleme järgemööda me ise). Eduka eksami järel omistatakse Mägipääste kooli tunnistus ja mägipäästja märk nr 144.

- Suvel-sügisel sai käidud kahel korral Soome kaljusid ronimas, ronimispaikadest külastame Havukallio ja Olhava kaljusid. Rohkelt ronimist ülalt-, alt- ja tradronimist, kokku enam kui 20 marsruuti. Hea treeningmaastik, sinna püüab regulaarselt käima hakata.
Soomes ronitud kaljumarsruudid

- Harku Drytool Boulder 2010 võistlusel 1.koht.

- sügisel valitakse Alpiklubi Firn presidendiks

2011
- talvine ronimine Tatrates, köiekaaslaseks mägipääste koolist tuttavaks saanud leedukas Saulius. Soojenduseks ronimine pisut jääd, seejärel teeme kolm alpinistlikku marsruuti Kezmarsky Stit mäel talvistes tingimustes. Talv on olnud lumevaene, head jääd praktiliselt marsruutidelt ei leidu. Ent lund on siiski niipalju et ronimine keerukaks teha. Raskemad lõigud mida läbime on kohalikus raskuskategoorias IV astme väärilised. Antud tingimustes läheb käiku mitmekesine oskuste ja varustuse arsenal. Ühel marsruudil veedame planeerimata öö ka marsruudil, lõõskavalt tuulisel mäeharjal. Hindame ohutumaks külmööbida kui pimeduses keerukat ja tundmatut laskumisteed otsides energiat raisata. Külmööbimine talvistes tingimustes möödub edukalt. Järgmisel päeval jätkame laskumist ja jõuame kenasti alla.

- Firni võistkonnaga tuleme Öistel päästetööde võistlustel 2.kohale.

- Firni võistkonna koosseisus Eesti meistrivõistlustel jalgsi-mägimatkatehnikas 2.koht

- Juulis osavõtt Dagestani alpinismifestivalist Kurushi küla lähedal piirialadel Azerbaidzaaniga. Stazeerimine algajate grupiga (grupp koosnes erinevatest Dagestani ja Venemaa noortest alpinismihuvilistest), grupiga õppetõus Seldõ tippu (3664m, 1A kurumatk). Festivali käigus sportlik tõus Venemaa alpinistidega Ivan Miroshnichenko (Tsheljabinsk) ja Sergei Zurbulajev (Ulan-Ude) Erõdagi mäel (3925m) mööda Poljakovi marsruuti (5B).
Videokokkuvõtte alpinismifestivalist "Dagestan-2011"

- Septembris kaljuronimine Geisler/Odle massiivil (Itaalia Dolomiidid) koos leedulase Saulius Saikauskasega. Heitlikes ilmaoludes (vahepeal sadas ootamatult maha ca 40cm lund) ronisime kolm marsruuti - Kleine Fermeda, 2800m via Südostkante (IV), Sass de Mesdi, 2760m via Direkte Südwand e via Moroder-Malsiner (VI A1 (VII)) ning üksironimine Sass Rigais, 3025m traavers Ostgrat-Normalweg von Westen (II, osaliselt via ferrata). Lisaks päevane matk ümber Geisler/Odle massiivi.

- Harku Drytool 2011 (kuivriistlemise) võistlusel 2.koht.

- Venemaa Alpinismiföderatsioon omistas alpinismiinstruktori tunnistuse, nr 1702.

- Balticumi 53. meistrivõistlustel alpinismis II koht Dolomiitides Sass de Mesdi "Direkte Südwand" kaljumarsruudi eest, mis ronitud koos leedulase Saulius Saikauskas´ga.

2012
- Firni võistkonna koosseisus Eesti meister mägimatkatehnikas.

- Firni võistkonna koosseisus Läti meistrivõistlustel alpinismitehnikas III koht.

- Valitakse taas Firni juhatusse ning klubi presidendiks.

- Kaljuronimine Olhaval (Soome), ülaltjulgestuses rajad 4...6+, altjulgestuses trad 5+.

- Pamiiri ekspeditsiooni juhtimine Tartu ülikooli (6258m) mäetipule. Ekspeditsioon toimus Tartu ülikooli 380 aastapäeva ning mäe esmavallutamisest 30 aasta möödumise tähistamiseks. Ekspeditsiooni koosseis - Merili Simmer, Sven Oja, Kristjan-Erik Suurväli, Priit Joosu, Priit Simson, Marko Aasa, Tõnu Põld, Priit Rooden, Erik Jaaniso ja Andres Hiiemäe.

- Sügisene kaljuronimine Olhaval (Soome), kümmekond vahvamat ja eriilmelist rada.

2013
- Rajameister A-klassile Eesti meistrivõistlustel mägimatkatehnikas Karula veskil.

- Bregaglias (Šveitsis) kokku 9 marsruuti, koos leeduka Saulius Saikauskasega Bondasca orus 7 alpinistlikku marsruuti (tippudele Fort da Sciora, Terra Innominata, Pizzi Gemelli, Punta Pioda, Ago di Sciora, Piz Badile "Cassin route", NE-face, TD, VI, 6a, 1000m) ja Albigna orus koos Merili Simmeri ja Ursula Hiiemäega 2 alpinistlikku marsruuti (tippudele Punta dal Albigna ja Bio-Pillar).

- 2013. aasta vabariigi edukaim mägironija (tõus Piz Badile "Cassin route", NE-face, TD, VI, 6a, 1000m)


2014
- Kaas-rajameister A-klassile Eesti meistrivõistlustel mägimatkatehnikas Karula veskil.

- Alpinismi baasõppekoolitus kahele alpilaagrisse minevale grupile (jää, alpinismitehnika, kaljud, teoreetilised loengud), märts-juuni

- Suvine Olhava kaljudel ronimine.

- Kaljumarsruudid Dolomiitides Tre Cime di Lavaredo massiivil septembris koos leedukast sõbra Saulius Saikauskasega. Massiivi lõunapoolsel seinal, Punta Frida (2792,), SE-seinal "Comici-Fabjan", VI-, 7 köit ja põhjapoolsel küljel pikem Cima Grande (2999m), NO-kant "Dibona", IV+, 15 köit, ronimist ca 540m. Kahjuks oli september Dolomiitides ebatavaliselt jahe ja niiske, nii jäid mitmed toredad marsruudid järgmist korda ootama. Selle asemel veetsime päeva mõnusalt päiksesoojadel kaljudel Frankenjuras.