 |
Geronimo (WI5/M8)
- Tüüp:
- Jääronimine
- Raskuskategooria:
- WI5/M8
- Piirkond:
- Freissinières, Ecrins'i rahvuspark, Prantsuse Alpid
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 01.02.2018
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 01.02.2018
- Osavõtjate arv:
- 4
- Retke osalejad:
-
- Mikael Orkomies
- Aleksei Shuvaev
- Henry Patzig
- Rees-Roonius Juurmaa
- Marsruudi iseloom:
- Jäämarsruut
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 550 m
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- Tugevnev lakkamatu lumesadu ning väga ebastabiilsed lumeolud (laviinioht).
- Kommentaarid:
Video ronimistripist "Supercouloir 2018"
Pildialbum
2018. aasta talvel motiveeris mind mõte ronida Prantsuse Alpides üks väga kaunis, aga samavõrd tehniliselt keerukas mäemarsruut Mont Blanc du Taculi põhjaseinal nimega Supercouloir. Ma leidsin endale mõttekaaslasteks Henry, Mikaeli ja Aleksei ning selle eesmärgiga asusime me teele 25. jaanuarist kuni 9. veebruarini kestvale talvisele jääronimis- ja alpinismitripile. Kuna teadsime Henry'ga juba eelneva aasta kogemusest, et Chamonix's on talvel ronimiseks häid olusid tabada üsna keeruline, olime seekord sättinud endale mitu tagavaraplaani. Nõnda ei lasknud me ennast heidutada, kui Chamonix'sse kohale jõudes saime teada, et ilmastikutingimused, keskmisest kõrgem laviinioht ning kehvad jääolud ei võimalda hetkel Supercouloiri ronimist kaaluda. Selle asemel võtsime ette nimekirja teistest jääronimispiirkondadest, mille kohta olime eeltööd teinud ja teadsime, et kohtame seal heas konditsioonis marsruute: La Grave, Ecrins'i rahvuspark, Cogne.
Pärast soojendusronimist La Grave's võtsime suuna Ecrins'i rahvuspargis asuvasse külakesse nimega Freissinières. Peatusime seal 5 päeva, elades ehedat ronijaelu: külmetasime lumehangede vahel telgis, valmistasime ise hommiku- ja õhtusööki ning ronisime kokku 6 tõsisemat marsruuti kõrgusel 2000-2400 meetrit. Nagu terve reisi vältel ikka, töötasime kahe seongunga: Rees-Aleksei ning Henry-Mikael. Olime alati samadel marsruutidel ning püsisime üksteisega kontaktis, kuid liikusime autonoomselt - kumbki köiskond oma varustusega. Vahetasime seongusiseselt iga mõne aja tagant esironijaid, niiet kõik töötasid igal marsruudil altjulgestuses.
Marsruudid olid pikad ning pakkusid äärmiselt mitmekesist ronimist. Tundsime end juba tehnilistel ning pikkadel jäämarsruutidel, nagu näiteks Au-delà Des Ombres (WI5, 550 m), täiesti kindlalt. See andis meile julgust proovida veel mõnda suuremat marsruuti. Valisime selleks Geronimo (WI5, 550 m). Keerulisemaks tegi aga antud marsruudi see, et teise köietäie moodustav purikas oli ainult osaliselt formeerunud, mistõttu selle ronimine oleks olnud objektiivselt liiga ohtlik. Purika kõrvalt oli aga võimalik drytoolimisega ronida mööda ülekaldega kaljut (polditud M8). Võtsime selle väljakutse vastu ning see marsruut jääb meile kõigile eredalt meelde...
1. veebruar
Rada: Geronimo
Sektor: Tête de Gramusat
Raskusaste: IV/5 (WI5)
Pikkus: 550 m (ronisime ainult esimesed 2 köit)
Aeg: 08:00-11:00
Marsruudikirjeldus
Hommikupimedas pealampide valgel marsruudi alla matkates saatis meid veel üsna rahulik lumesadu. Andsime endale aru, et see on juba ohumärk, kuivõrd eelseisev marsruut kulgeb mööda 550 meetri pikkust seina, mille kohal on platood, kust tuul pühib alla tihedaid lumepilvesid. Kergemal juhul pimestavad need lumepahvakud sind ronides mõnekümneks sekundiks. Raskemal juhul aga rabavad sind seina pealt maha. Kui neid platoosid kattev värkse lumekiht aga liiga raskeks muutub, hakkavad vallanduma reaalsed laviinid. Otsustasime, et võtame olukorda köis-köie haaval: ronime esimese lõigu ära, hindame olukorda ning sellest lähtuvalt ronime kas edasi või laskume alla tagasi. Jätsime üleliigse varustuse marsruudi alla väiksesse koopakesse ning asusime ronima. Esimene köiepikkus ronitud, jõudsime raja võtmelõigu alla (M8 drytoolimine). Lumesadu oli küll tugevnenud, aga olukord oli veel kontrolli all, mistõttu Aleksei võttis ka selle köietäie käsile. Mida me täiel määral ette näha ei suutnud, oli aga see: purikast, mille all me nii julgestasime kui ka ronisime, nirises vahetpidamata vett. Nagu Mikael ütles, kastis see looduslik dušš meid kõiki "värskendava Alpide allikaveega" läbimärjaks. Lisaks tugevnes lumesadu üha enam ja enam ning tuule üles keerutatud lumepahvakud hakkasid üle kasvama väikesteks puuderlume-laviinideks, mis mühisesid mööda hiiglaslikku poole kilomeetri kõrgust jääseina alla. Õnneks ei olnud me veel jõudnud põhiseinale ning laviinikesed tabasid meid vaid servamisi. Aleksei läbis meie peade kohal parasjagu esimesena ülekaldega kaljuosa - läbimärg, suu ja silmad lund täis. Kui ta sai järjekordsa pahvaku lund näkku ning huilgas selle peale rõõmust, pani see ülejäänud kolme tundma mitmeid asju üheaegselt:
1) imetlesime Aleksei vaprust ja ronimisoskust;
2) kahtlesime ta vaimses tervises;
3) otsustasime ilma suurema diskussioonita, et aeg on marsruudilt taanduda.
Kui Aleksei oli raske lõigu läbinud, ronisin mina talle järgi, et julgestuspunktid ära korjata. Henry ja Mikael alustasid juba vaikselt eelmisest jaamast laskumist. Laviinid muutusid üha sagedasemaks ning tugevamaks. Kui olime kõik lõpuks jõudnud marsruudi alguseses olevasse koopasse, kuhu oma seljakotid ja matkakepid olime jätnud, tabas meid nii tugev lumepahvakas, et see kattis meid 5 cm lumekihiga ning lõi üheks minutiks kõik täiesti valgeks. Pärast seda ei suutnud me Henry seljakotti enam lumekihi alt üles leida. Henry ise aga ütles esimesena välja selle, mida kõik niigi mõtlesid:
"Põrgu see seljakott, kaome siit alla!"
Nii me ka tegime. Mõnekümne minuti pärast jõudsime alla tee peale. Aleksei tõdes: "Parem oleks boulderdamisega tegeleda". Lisaks tõdesime veel mitut asja. Eelkõige seda, et kui lund sajab (olgu see kui tahes väike) ei maksa laviiniohtlike nõlvade lähedusse ronima minna ega üldse toast nina välja pista. Ning veel: alpinismis tuleb ette olukordi, kus ükski aspekt pole sinu kontrolli all. See on kaoses navigeerimine, kus tuleb lihtsalt oma põhimõtteid, eesmärke ja esialgseid plaane kohandada vastavalt sellele, mis su ümber toimub. Saime väärtusliku õppetunni ning olime valmis edasi liikuma.
- Ekspeditsiooni nimetus:
- Supercouloir 2018
- Manused
|
