1959-1969

1960ndate teisest poolest meenutab Enn Saar:

Treeningud toimusid ülikooli juures, alpinismigrupis, ja meie treeneriks oli Erna Abel. Kord nädalas oli saalitrenn, kaks korda välistreening. Käisime jooksmas, suusatamas, Käärikul talvelaagrites. Trennis oli paarikümne inimese ümber, ja neist kõik käisid ka mägedes (kui tuusikuid jätkus). Loomulikult peeti ka loenguid; neid pidasid vanemad grupi liikmed.

Treeningväljasõite korraldati, kuid üpris harva, see polnud vanadel aegadel tudengile lihtne. Enamasti ronisime Püssirohukeldri tellisseinal; kaugemad ronimised olid Laiusel, Rannamõisas ja Bauskas (Lätis), korra sai ka Pangal ronitud. Talvel olid alati alpinistide talimängud -- meeles on Karula ja Kiltsi.

Klubi pidas alati aastalõpupidu, kus uusi liikmeid vastu võeti.

Mägedes käidi enamasti alpilaagrite süsteemi kaudu -- ametiühing jagas tuusikuid, mis tulid küll välja osta, kuid polnud kallid, ja rongisõit oli kah odav. Kui instruktorid töötasid vähemalt kaks vahetust, kompenseeriti neile s_õiduraha. Alpilaagrites oli üpris sôjaväeline süsteem, aga koolitus oli korralik.

1964ndaks olid Martin ja Küttim juba Tartust lahkunud, ja klubi vedas Vello Park. Hiljem olid talle oluliseks abiks Priit Vürst, Jaak Sumeri, Kuldev Ääaremaa, ja mina (Enn Saar) jõudumööda kah.