Immar Puun

Kuigi minu mägedeskäimise aeg lõppes reaalselt 1984-nda aasta Tallinna tipu ekspeditsiooniga Pamiiris, on mul sellest ajast (1973-1984) jäänud mälestused, kui ühest parimast ajast elus koos selle aja täitunud ja ka purunenud ootuste ja lootustega.

Sattusin ma sellesse seltskonda nii, et kursusekaaslane Tiit Torp, kes alpinismi trennis käis ja ühe suve alpilaagris oli olnud, küsis, kas keegi tahaks septembrikuus Kaukaasiasse alpilaagrisse sõita ja nii tuusikut kasutada, mis muidu kasutamata oleks jäänud.
Ausalt öeldes ei olnud ma kunagi mägede peale varem mõtelnud (käisin ratsatrennis, et arvestust saada) , kuigi mu olemuses oli sees metsikus looduses mütata. Maapoiss ikkagi ja koolivend Priit Vürstil oli ka vist midagi nende alpinistidega pistmist.

Nii ma siis laenasin sõidu ja tuusikuraha, sest mul endal parasjagu polnud, üks kevadine eksam ülikoolis oli ka vaja tagant järele teha, ja sõitsingi Kaukaasiasse Ullu-Tau laagrisse. Meid oli sinna mõnus pisike seltskond Eestist kokku kogunenud. See mida ma seal nägin ja 20 päevaga üle elasin , muutis kogu mu järgneva elu kümneks aastaks.
Esimene tipp oli Tjutjubashi, kuhu me ronisime (loe: kuhu meid viidi) läbi hirmsa lumetuisu ja näha polnud midagi.
Kuna oli viimane vahetus, siis korraldas laagri juhtkond vägeva lahkumispeo, mille järgsel hommikul teatati, et öösel on varustuse ladu tühjaks varastatud.
Seal laagris sain ma esmakordselt aimu, kes mägedes käivad. Meie vanemtreener oli näiteks N.Liidu kaubandusatashee Jaapanis. Teda hüüti Senseiks.
Ja nii see läks.
Järgmise aasta suvi oli mul täidetud sõjaväelaagriga Klaipedas, aga tuusik Tseisse oli ostetud. Vahetult enne sõitu tabas mind uudis sellest, et Firni kolm kõvemat meest, Priit Vürst, Tõnu Tennisson ja Erik Reino alias Maamees on Lenini ekspeditsioonil surma saanud.

Tseist tagasi tulles läksin ülikoolijärgselt tööle Ülikooli Arvutuskeskusesse mille asejuhataja oli vana mägironija Kuldev Ääremaa Suures osas tänu Kuldevile Firni tegevus jätkus.Ta kutsus kokku uue juhatuse, kuhu ka mina millegipärast sattusin. Kuldev viis läbi ka trennisid, mis toimusid ülikooli staadioni ruumes ja Jakobi (mis selle nimi vene ajal oligi?) tänava kehakultuurihoones.Gagarini võimla tuli hiljem.
Ma peaksin kirjeldama seda, kuidas toimusid juhatuse koosolekud Kuldevi juhtimisel. Kuldev oli ja on programmeerija. Seega tahab ta konkreetsust. Koosolekute päevakord oli alati punktipealt ette valmistatud. Ühegi punkti arutamist ei lõpetatud enne, kui oli täpselt määratud, kes selle teemaga tegelema hakkab ja millal see peab valmis olema.Et keegi juhatusest, kellele oli mingi ülesanne antud, oleks järgmisel korral teatanud, et ta unustas ära või ei saanud, see oli mõeldamatu. Kui ettevalmistatud päevakord oli otsas, räägiti muudest asjadest, mitte enne. Hooaja esimese koosoleku lõpus tehti tervisenaps. Kõik toimus Kuldevi kabinetis Liivi tn.2, tuba 303.

Minu ülesandeks jäi tuusikute registreerimine ja Tallinnast Kalevist ära toomine.Tuusik maksis umbes 30 rubla. 30 päevaste laagrite tuusikud olid kallimad.
Ma läksin alati Kalevisse umbes 1600 rubla kilekotis ja raamatupidaja naeris. Mina lugesin raha üle nii, et panin raha sajaste kaupa hunnikusse ja lugesin siis üle, raamatupidaja sorteeris rahatähtede väärtuse järgi.
Tavaliselt midagi üle ega puudu ei jäänud.

Siis olid meil talvel Kääriku baasis toad kinni pandud. Käisime suusatamas ja tegime saalitrenni. Tavaliselt nädal aega kohe. Ülikoolis olid sel ajal nn. Tervisliku puhkelaagri tuusikud. See seisnes selles, et iga tuusiku eest tuli 15 rubla sisse maksta ja siis sai iga tuusiku pealt 45 rubla üle kanda toidu ostmiseks ja muudeks kulutusteks. Neid tuusikuid kasutassid hiljem suusamatkajad usinasti. Kuna oli teada, et matkalt tagasi tulles pole kellelgi raha ega süüa, ostsime me juba enne mägedesse sõitmist nii palju süüa kokku, et tagasi tulles ka veel vähemalt nädalaks jätkus.
Kuna neid tuusikuid eraldati teaduskondadele inimeste arvu järgi proportsionaalselt ja näiteks filoloogid ei kasutanud neid üldse, siis tuli ametiühingu esinaisele tema sünnipäeval roose viia ja saigi Firn filoloogide tuusikud omale.

Noh ja oligi kogu elu mõte mägedes käimine. See, mis inna vahele jäi oli järgmise mäkkemineku ootamine.Muidugi, ei piirdunud firnikad ainult alpinismiga. Talvel käidi usinasti suusamatkadel.
Mägede rajoonid? Kaukaasia eelkõige. Siis Kesk-Aasia-TjanShan, Pamiir, Fanid.
Vahetevahel said mõned ka piiri taha. Vürsti seltskond valis Moskvast Ferdinand Kropfi Firni auliikmeks, mille peale too meie meestele Austria sõidu organiseeris. Vürst ise ei saanudki käia, sest oli selleks ajaks surnud. Tatrades käidi ka.

Marshruute, kus ma käinud olen on mitmesuguseid. Mul on terve „Knizhka alpinista“ neid täis. Väga kõrgeid ei ole.Tiitli poolest on esimene järk.