Oh aegu ammuseid, oh aegu ilusaid...

Oh aegu ammuseid, oh aegu ilusaid...
(Helme Suugi meenutused)

Püüan natuke meenutada esimese Eesti grupi tõusu Mont Blanc’ile 5.-21. aug. 1993.a.
Korraldajaks oli alpiklubi Irbis ja klubi esindas 11 meest. Nemad kutsusid oma gruppi veel minu, Jaan Künnapi, Peeter Ööveli ja Riho Västriku.

Bussisõit läbi Euroopa oli võrratu. Prantsusmaale jõudes oli südames uhke tunne, sest saime esindada iseseisvat Eestit. Meie grupp koosnes põhiliselt Tallinna venekeelsetest alpinistidest, kuid enamus neist said eesti keelest hästi aru ja pisut ka rääkisid. Kõik poisid olid ja on siiani hingelt väga eestimeelsed. Meil oli kaasas Eesti lipp, mida uhkelt lehvitasime tipus ja teistes kõikvõimalikes kohtades. (Juba kaks aastat varem Pamiiris viibides tõmbasime vardasse Eesti lipu, mille vastu tundsid välismaalased suurt huvi).

Prantsuse alpinistide külalisteks olime 10 päeva. See aeg sisaldas mäkketõusu, põhjalikku tutvumist Lõuna-Prantsusmaa ja sealsete alpinistide tegevusega. Me kogesime nendepoolset sõbralikku vastuvõttu ja sulandusime kiiresti kohalikku miljöösse. Meist enamusele oli see esimene sõit väljaspoole N. Liidu piire. Seega nautisime Prantsusmaa eksootilist kööki, häid jooke ja imeilusat loodust. Mõnikord puges mulle hinge väike kartuseussike, et mis saab meie mäevallutusest, kui nii tormiliselt jätkame Prantsusmaa avastamist. Sellest hoolimata läbisime edukalt kõik planeeritud aklimatiseerumistõusud ja ööbimised Mont Blanc’i nõlvadel.

Teekonda mäe suunas alustasime hommikul Chamonix’st ja sinna tagasi jõudsime teise päeva õhtul enne pimeduse saabumist. Me liikusime mööda klassikalist marsruuti, mis algas köisraudteega. Mööda korralikku mägirada astudes jõudsime peale lõunat mägionni. Meie imestus oli suur, kui onnis küsiti liitri vee eest palju rohkem raha kui linnas veinipudelist. Öö onnis möödus ebainimlikes tingimustes, sest ülemajutuse tõttu ei jätkunud ruumi astumiseks ega istumiseks, magamiskohast rääkimata. Kõik lärmasid ja siplesid nagu kärbsed liimipaberil. Juba südaööl algas tõuklemine, sest esimesed mäkkeminejad püüdsid leida kohta riietumiseks ja söömiseks. Niisuguses sipelgapesas olin elus esimest ja siiani viimast korda.

Meie grupp ootas öösel rahulikult seni, kui peaaegu kõik olid onnist lahkunud ja alles siis alustasime ettevalmistust tippu minekuks. Me kõik olime varem kooskäinud grupp ning teadsime oma tugevust. Seetõttu võisime liikumahakkamisega viivitada. Ööpimeduses tõusu alustades nägime mäenõlval sadu liikuvaid lambikesi. Prantslastest köiskondade liikumistempo rangete instruktorite saatel oli väga aeglane. Juba mõne tunniga olime peaaegu kõikidest tippurühkijatest möödunud ja koos päikesetõusuga lehvitasime tipus sini-must-valget. Täies koosseisus me tippu jõuda ei üritanud. Arvan, et 2-3 meest pöördusid eelneva kokkuleppe alusel poolelt tõusult tagasi. Ilm oli tuuline, nähtavus keskpärane.

Minule on eriliselt meelde jäänud laskumine, kus 8 tunniga kaotasime üle 3,5 km kõrgust. Kõige ebamugavam laskumislõik oli metsas vahetult enne linna jõudmist. Seal algasid pikad serpentiinid, mida meie kilometraaži ja aja kokkuhoiu mõttes vältisime. Me pidasime ka omavahelist väikest võistlust kiirema laskuja nimele ja seepärast suundusime kapates päris otse Chamonix parkimisplatsile bussi peale. Selline laskumine andis jalgadele väga suure koormuse. Ma polnud iial enne mägedes varvastele niipalju vesiville saanud! Samuti ei olnud ma kunagi varem kogenud päeva jooksul nii suurt kõrgusekaotust.
Lühidalt sellised ongi minu kõige erksamad mälestused Mont Blanc’ilt.