Vello Park

Alpiklubi Firn asutajaliige, auliige ja president aastatel 1961-1968.

Hakkas alpinismi ja kaljuronimist harrastama 1959.
Tulnud kaljuronimises mitmel korral Eesti meistriks ning 1961, 1963 ja 1966 Baltimaade meistriks.
Läbinud 1968 esimese eestlasena 6. kategooria marsruudi.
1972 korranud Eesti kõrgtõusu rekordit (7495 m). Alpinismis meistersportlase kandidaat (1969).
Eesti mägiekspeditsioonirühmas tõusnud 1965 ja 1974 Pamiiris Abuali ibni Sino (Lenini) tipule (7134 m) ning 1972 Ismoili Somoni (Kommunismi) tipule (7495 m), osales 1984 esmatõusul Tallinna mäetipule (6047 m).
Tegutsenud 1963–91 alpinismiinstruktorina, olnud 1963–80 Tartu mägimatkakooli lektor ja instruktor.
Tartu alpiklubi Firn asutajaid ja 1961–68 president.
Töötanud Antarktikas, aastast 2004 olnud Eesti Polaarklubi president.

Vedas alpiklubi treeninguid ning seisis põhimõtte eest, et igal aastal vähemalt keegi

Alustati 1959 alpinismirühmaga Suusaspordi kateedri alt Ülikooli.
Jüri Martin, kes oli tolleks ajaks juba instruktor, vedas treeninguid.
Alguses roniti Püssirohu seinal.
1960ndate lõpus pääseti Toomkiriku varemetele ronima, Vello tegi seal nii mõnedki esmaläbimised, nt ka võlvidele, jms.
Ronimas käidi ka Karula veskil, Rannamõisa pangal ka suviti!, Naagel, Mustjala pangal (seal organiseeriti ka Balti esivõistlused kaljuronimises), Sakal-Valastel.
Lätis käidi Olinkalnsi kaljudel (lätlaste Munamägi) sageli ronimas.

Alpinistlik CV

1960.a. esimest korda mäes.

Väga napilt, vaid 1 tipp jäi puudu meistersportlaseks saamisest.

1966.a. Instruktorite koolis Sheldas

Huvitavaid tõuse

1968.a Ailama laagris, Gruusia nimeka seltskonnaga tõus Ailama 2. bastioni tippu (5b+1 ametlik marsruudi raskuskategooria, st. esmatõus). Ailama on ca 1500meetrise negatiivse kaldega kaljusein. Tõus ise kestis 7 päeva.

1981.a. detsembris Lõuna-Georgia saarel (Antarktika), tõus ca 1000m kaljuseinal