Erinevus lehekülje "Meeri Sassian" redaktsioonide vahel
(Uus lehekülg: '"Alguse lugu"<br> <br> Hetke, mil see kõik alguse sai, ei saa välja tuua, pigem on see protsess, mis õnnelike kokkusattumuste tõttu lõpuks viis reaalselt mägedesse – lapseea...') |
|||
4. rida: | 4. rida: | ||
Esimene õnnelik juhus: veel Eesti NSV lõpuaastail, kui korraldati kohaliku sovhoosi rahvale ekskursioone erinevatesse NSVL paikadesse, sügisel, ema ja isa plaanisid minna ekskursioonile Kaukaasiasse, Mineralnõje Vodõsse, sh Elbruse piirkonda. Ema jäi haigeks ning pakkus, et äkki mina tahan tema asemel minna – loomulikult tahtsin. Pisiasja, et sõidu hommikul kurk kipitas, vaikisin maha – nii sattusingi Kaukaasiasse. Esimesel ööl köhisin nigu hobune, aga korteri perenaise rahvameditsiinivõtete ning kliimavahetuse abil paranesin paari päevaga. Ja siis, pärast kohalike kuurort-linnade tuuri, viidi meid mägedesse, Elbrusele. Ilm oli sant, sadas, kõik oli pilves, mitte miskit ülalpool polnud näha – aga see karge värske õhk, kaljuseinad tee ääres - see lummas koheselt. Ja teine ring, juba ilusa ilmaga, teise mägirajooni päädis kindla teadmisega, siia ma tahan tagasi tulla, tahan ise, omal jalal üles minna. Ma ei ole lugenud palju teiste matkadest, mägedes ronimistest, tippude külastamistest (tipu vallutamine kõlab kuidagi egoistlikult ja ehk ka naeruväärselt – no mida sa seal vallutad?) - minu jaoks on mägedes käimine olnud soov kogeda, tunda ja näha, ise, vahetult. Käia külas, avastada, saada tugevamaks, tervemaks, puhata.<br> | Esimene õnnelik juhus: veel Eesti NSV lõpuaastail, kui korraldati kohaliku sovhoosi rahvale ekskursioone erinevatesse NSVL paikadesse, sügisel, ema ja isa plaanisid minna ekskursioonile Kaukaasiasse, Mineralnõje Vodõsse, sh Elbruse piirkonda. Ema jäi haigeks ning pakkus, et äkki mina tahan tema asemel minna – loomulikult tahtsin. Pisiasja, et sõidu hommikul kurk kipitas, vaikisin maha – nii sattusingi Kaukaasiasse. Esimesel ööl köhisin nigu hobune, aga korteri perenaise rahvameditsiinivõtete ning kliimavahetuse abil paranesin paari päevaga. Ja siis, pärast kohalike kuurort-linnade tuuri, viidi meid mägedesse, Elbrusele. Ilm oli sant, sadas, kõik oli pilves, mitte miskit ülalpool polnud näha – aga see karge värske õhk, kaljuseinad tee ääres - see lummas koheselt. Ja teine ring, juba ilusa ilmaga, teise mägirajooni päädis kindla teadmisega, siia ma tahan tagasi tulla, tahan ise, omal jalal üles minna. Ma ei ole lugenud palju teiste matkadest, mägedes ronimistest, tippude külastamistest (tipu vallutamine kõlab kuidagi egoistlikult ja ehk ka naeruväärselt – no mida sa seal vallutad?) - minu jaoks on mägedes käimine olnud soov kogeda, tunda ja näha, ise, vahetult. Käia külas, avastada, saada tugevamaks, tervemaks, puhata.<br> | ||
Teine õnnelik juhus, mis mägedele lähemale tõi, oli see, kui magistrantuuri aastatel üks sõber ühika uksest sisse astus ja ütles, et Ülikooli juures on alpinismi treeningrühm, lähme! Ja edasi on kõik juba matkapäevikutena Firni kodulehel kirjas.<br> | Teine õnnelik juhus, mis mägedele lähemale tõi, oli see, kui magistrantuuri aastatel üks sõber ühika uksest sisse astus ja ütles, et Ülikooli juures on alpinismi treeningrühm, lähme! Ja edasi on kõik juba matkapäevikutena Firni kodulehel kirjas.<br> | ||
+ | <br> | ||
+ | 2001.a. Bjeduhh, kagu harja pidi, 2b<br> |
Redaktsioon: 6. aprill 2011, kell 13:00
"Alguse lugu"
Hetke, mil see kõik alguse sai, ei saa välja tuua, pigem on see protsess, mis õnnelike kokkusattumuste tõttu lõpuks viis reaalselt mägedesse – lapseeast mäletan onutütre (kes on geoloog) mägedest kaasa toodud kivide kollektsiooni, mida iga kord onul külas olles uurisin ja täditütre lugusid mägimatkadest ja seda kuidas mõtlesin, et saaks ka ometi sinna.
Esimene õnnelik juhus: veel Eesti NSV lõpuaastail, kui korraldati kohaliku sovhoosi rahvale ekskursioone erinevatesse NSVL paikadesse, sügisel, ema ja isa plaanisid minna ekskursioonile Kaukaasiasse, Mineralnõje Vodõsse, sh Elbruse piirkonda. Ema jäi haigeks ning pakkus, et äkki mina tahan tema asemel minna – loomulikult tahtsin. Pisiasja, et sõidu hommikul kurk kipitas, vaikisin maha – nii sattusingi Kaukaasiasse. Esimesel ööl köhisin nigu hobune, aga korteri perenaise rahvameditsiinivõtete ning kliimavahetuse abil paranesin paari päevaga. Ja siis, pärast kohalike kuurort-linnade tuuri, viidi meid mägedesse, Elbrusele. Ilm oli sant, sadas, kõik oli pilves, mitte miskit ülalpool polnud näha – aga see karge värske õhk, kaljuseinad tee ääres - see lummas koheselt. Ja teine ring, juba ilusa ilmaga, teise mägirajooni päädis kindla teadmisega, siia ma tahan tagasi tulla, tahan ise, omal jalal üles minna. Ma ei ole lugenud palju teiste matkadest, mägedes ronimistest, tippude külastamistest (tipu vallutamine kõlab kuidagi egoistlikult ja ehk ka naeruväärselt – no mida sa seal vallutad?) - minu jaoks on mägedes käimine olnud soov kogeda, tunda ja näha, ise, vahetult. Käia külas, avastada, saada tugevamaks, tervemaks, puhata.
Teine õnnelik juhus, mis mägedele lähemale tõi, oli see, kui magistrantuuri aastatel üks sõber ühika uksest sisse astus ja ütles, et Ülikooli juures on alpinismi treeningrühm, lähme! Ja edasi on kõik juba matkapäevikutena Firni kodulehel kirjas.
2001.a. Bjeduhh, kagu harja pidi, 2b