Erinevus lehekülje "Andres Hiiemäe" redaktsioonide vahel
(Uus lehekülg: ' '''Esimest korda mägedes''' Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", ...') |
|||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
| − | + | '''Esimest korda mägedes'''<br> | |
| − | '''Esimest korda mägedes''' | ||
Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", kus naabripoiste ja -tüdrukutega suure osa talvedest oma lapsepõlve õhtuid veetsime suusatades, vigursuusatades, suusahüpates, slaalomit laskudes ning osavuse ja julguse peale puude vahel raskeimaid laskumisradu üksteise võidu otsides. Järgmised viis-kuus aastat olid need minu jaoks mäed. Tegeletud sai juba siis seal ka ronimisega. Niipea kui käed ulatusid ühe kõrge männi alumiste oksatüügasteni, sai selle otsa sageli ronitud, et näha kaugemale ja see oli põnev.<br> | Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", kus naabripoiste ja -tüdrukutega suure osa talvedest oma lapsepõlve õhtuid veetsime suusatades, vigursuusatades, suusahüpates, slaalomit laskudes ning osavuse ja julguse peale puude vahel raskeimaid laskumisradu üksteise võidu otsides. Järgmised viis-kuus aastat olid need minu jaoks mäed. Tegeletud sai juba siis seal ka ronimisega. Niipea kui käed ulatusid ühe kõrge männi alumiste oksatüügasteni, sai selle otsa sageli ronitud, et näha kaugemale ja see oli põnev.<br> | ||
<br> | <br> | ||
| − | '''Üks kord ma siia tulen...''' | + | '''Üks kord ma siia tulen...'''<br> |
Noorukipõlves sportides viis 1995 aastal võistlusreis Sveitsi alpidesse. Võistluspaik 1500m kõrgusel, ümbritsemas tipud 3000-3500m kanti. Mäed, mägede keskkond jätsid kustumatu mulje. Kultuuriprogrammis oli isegi plaanis tõstukitega tõusta 3000m peale, ent sel puhkepäeval halvad ilmaolud seda ei lubanud. Enne kodutee algust otsustasin siis omal käel mäesuusanõlva tõstukitega ülevalpool ära käia, paraku tõstukid enam ei töötanud. Nii otsustasin suusanõlvu pidi ise ülespoole trampida, kätte sain oma uueks kõrgusrekordiks 1888 m ü.m.p. Endale sai antud lubadus, et kui ma selleks rohkem valmis olen, siis tulen siia (mägedesse) kindlasti tagasi.<br> | Noorukipõlves sportides viis 1995 aastal võistlusreis Sveitsi alpidesse. Võistluspaik 1500m kõrgusel, ümbritsemas tipud 3000-3500m kanti. Mäed, mägede keskkond jätsid kustumatu mulje. Kultuuriprogrammis oli isegi plaanis tõstukitega tõusta 3000m peale, ent sel puhkepäeval halvad ilmaolud seda ei lubanud. Enne kodutee algust otsustasin siis omal käel mäesuusanõlva tõstukitega ülevalpool ära käia, paraku tõstukid enam ei töötanud. Nii otsustasin suusanõlvu pidi ise ülespoole trampida, kätte sain oma uueks kõrgusrekordiks 1888 m ü.m.p. Endale sai antud lubadus, et kui ma selleks rohkem valmis olen, siis tulen siia (mägedesse) kindlasti tagasi.<br> | ||
/siis ma muidugi polnud veel kuulnud midagi sellistest mägedest nagu näiteks Eiger, mis jäi sealt vaid mingid 30-40 km eemale/<br> | /siis ma muidugi polnud veel kuulnud midagi sellistest mägedest nagu näiteks Eiger, mis jäi sealt vaid mingid 30-40 km eemale/<br> | ||
<br> | <br> | ||
| − | '''Algus''' | + | '''Algus'''<br> |
Valmis esimesteks sammudeks tudnin end olevat 2002 sügisel. Enne kui esimeste treeningutega alpiklubi Firn liitusin, olin juba muretsenud omale ronimissussid ja -vöö. Treeningud toimusid Jakobi tänava spordihoone võimlas ja välitreeningud stardiga sealt. Teoreetiliste teadmiste järele sõitsin bussiga aga igal teisipäeva õhtupoolikul Tallinnasse Jaan Künnapi alpikooli loengutele. Tudengi sooduspilet (tollal oli see umbes 30 krooni) seda võimaldas. Väga selgelt mäletan ka esimest ronimist Astangul künnaplastega, kus algajatele pakuti sissejuhatuseks 15m-st laskumist üle panga ääre. See ärev tunne mis seda saatis, see on meeles siiani. Siit ka hea läbisaamine tallinlastega, kelledega on järgnevatel aastatel saanud rohkelt ka ühes seongus mägedes käia. Loogilise jätkuna käisin järgmisel suvel Jaan Künnapi klubirahvaga Kaukasuses, "Ullu-Tau" alpilaagris.<br> | Valmis esimesteks sammudeks tudnin end olevat 2002 sügisel. Enne kui esimeste treeningutega alpiklubi Firn liitusin, olin juba muretsenud omale ronimissussid ja -vöö. Treeningud toimusid Jakobi tänava spordihoone võimlas ja välitreeningud stardiga sealt. Teoreetiliste teadmiste järele sõitsin bussiga aga igal teisipäeva õhtupoolikul Tallinnasse Jaan Künnapi alpikooli loengutele. Tudengi sooduspilet (tollal oli see umbes 30 krooni) seda võimaldas. Väga selgelt mäletan ka esimest ronimist Astangul künnaplastega, kus algajatele pakuti sissejuhatuseks 15m-st laskumist üle panga ääre. See ärev tunne mis seda saatis, see on meeles siiani. Siit ka hea läbisaamine tallinlastega, kelledega on järgnevatel aastatel saanud rohkelt ka ühes seongus mägedes käia. Loogilise jätkuna käisin järgmisel suvel Jaan Künnapi klubirahvaga Kaukasuses, "Ullu-Tau" alpilaagris.<br> | ||
| + | <br> | ||
| + | '''Alpinistlik CV''' <br> | ||
| + | <br> | ||
| + | 2003 <br> | ||
| + | Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager | ||
Redaktsioon: 27. aprill 2011, kell 12:38
Esimest korda mägedes
Olin siis vast juba 4-5 aastane, kui enamus talveõhtuid sai veedetud "mägedes", selleks olid kodust vaid saja meetri kaugusele "üle raudtee mäed", kus naabripoiste ja -tüdrukutega suure osa talvedest oma lapsepõlve õhtuid veetsime suusatades, vigursuusatades, suusahüpates, slaalomit laskudes ning osavuse ja julguse peale puude vahel raskeimaid laskumisradu üksteise võidu otsides. Järgmised viis-kuus aastat olid need minu jaoks mäed. Tegeletud sai juba siis seal ka ronimisega. Niipea kui käed ulatusid ühe kõrge männi alumiste oksatüügasteni, sai selle otsa sageli ronitud, et näha kaugemale ja see oli põnev.
Üks kord ma siia tulen...
Noorukipõlves sportides viis 1995 aastal võistlusreis Sveitsi alpidesse. Võistluspaik 1500m kõrgusel, ümbritsemas tipud 3000-3500m kanti. Mäed, mägede keskkond jätsid kustumatu mulje. Kultuuriprogrammis oli isegi plaanis tõstukitega tõusta 3000m peale, ent sel puhkepäeval halvad ilmaolud seda ei lubanud. Enne kodutee algust otsustasin siis omal käel mäesuusanõlva tõstukitega ülevalpool ära käia, paraku tõstukid enam ei töötanud. Nii otsustasin suusanõlvu pidi ise ülespoole trampida, kätte sain oma uueks kõrgusrekordiks 1888 m ü.m.p. Endale sai antud lubadus, et kui ma selleks rohkem valmis olen, siis tulen siia (mägedesse) kindlasti tagasi.
/siis ma muidugi polnud veel kuulnud midagi sellistest mägedest nagu näiteks Eiger, mis jäi sealt vaid mingid 30-40 km eemale/
Algus
Valmis esimesteks sammudeks tudnin end olevat 2002 sügisel. Enne kui esimeste treeningutega alpiklubi Firn liitusin, olin juba muretsenud omale ronimissussid ja -vöö. Treeningud toimusid Jakobi tänava spordihoone võimlas ja välitreeningud stardiga sealt. Teoreetiliste teadmiste järele sõitsin bussiga aga igal teisipäeva õhtupoolikul Tallinnasse Jaan Künnapi alpikooli loengutele. Tudengi sooduspilet (tollal oli see umbes 30 krooni) seda võimaldas. Väga selgelt mäletan ka esimest ronimist Astangul künnaplastega, kus algajatele pakuti sissejuhatuseks 15m-st laskumist üle panga ääre. See ärev tunne mis seda saatis, see on meeles siiani. Siit ka hea läbisaamine tallinlastega, kelledega on järgnevatel aastatel saanud rohkelt ka ühes seongus mägedes käia. Loogilise jätkuna käisin järgmisel suvel Jaan Künnapi klubirahvaga Kaukasuses, "Ullu-Tau" alpilaagris.
Alpinistlik CV
2003
Kaukaasia, Adõr-Su org, Ullu-Tau alpilaager
