Lehekülje Toivo Laan lähteteksti vaatamine


Olen alati öelnud ja seda kinnitab ka statistika, et matkamine on kõrgel haritud ja intelligentsete inimeste hobi. Kuna mul on alustamata kõrgharidus, puudusid ka varasemad kontaktid ülikoolis õppijatega. Kuigi meie linnas oli matkaklubi, polnud
mul tehniliste ja sotsiaalsete põhjuste tõttu võimalik selles osaleda.<br>
<br>

Informatsiooni kogumine ja asjast teadasaamine sai võimalikuks tänu arvutite ja interneti levikuga. Sealt ka esimesed
teadmised teistest matkajatest. Samas ei tohi unustada, et piiride suletus lääne poolt ning piiritsoonide, piirilubade ja
range matkajate järelvalve ida poolt, ei võimaldanud mul enne revolutsiooni matkamisega tegelda. <br>
<br>

Oma osa mängib minu kinnine ja raske iseloom, mistõttu eelistan grupiga käimise asemel üksinda liikumist.<br>
<br>

Võttes nimekirjast maha kõik seljakoti-kultuurireisid-matkad, saaksime järgmise nimekirja. Kõik asjad pole mägedeaga
seotud, kuid minusuguse jaoks on nad suured saavutused.<br>
<br>
 
1990 suvi        –        jalgsimatk Bakuu-Tallinn<br>
1995 suvi        –        Karpaadid<br>
1996 suvi        –        mägimatk Altaisse<br>
1997 suvi        –        hulkumine  Araratil (5165m) ja tõus umbes 4500 meetrile<br>
1998 suvi        –        alpilaager Ullutaus ja Elbruse läänetipp <br>
1998 talv        –        suusamatk Hibiinides<br>
1999 talv        –        suusamatk Ida-Sajaanides<br>
1999 suvi        –        3 päevane kaljumarsruut Eigeri põhjaseinal (üksi)<br>
<br>

Kaasaegne käimine on nagu ta on, kui on võimalust, siis lähen, kuid olude sunnil tuleb end praegast tagsi hoida. <br>
<br>

Unustasin juurde lisada, et enesetäiendamine toimus nii erinevatel ronimisüritustel kui ka Ontika pangal turnides.
Tavaliselt üksinda, mõnikord mitmekesi.<br>