Poolteist päeva sokkide väel lumes

1990.a Ullu-tau 5B-marsruudil (Tšernoslivki marsruut) hakkasime jõudma Ida tipu harjale, kui algas äikesetorm. Otsustasime laskuda madalamale ja kuna oli õhtu, siis raiusime jäässe istumise jaoks astmed, kruvisime siis jääpuurid enesejulgestuseks ja seadsime end laagrisse. Kuna telki püsti panna ei saanud, siis mässisime telgi ümber jalgade ja keha. Mina võtsin lisaks saapad jalast. Öösel oli väga kõva tuul.
Hommikul ärgates oli telgist järel ainult räbalad ja tükk maad allpool paistis Ullu-Tau liustik. Tänu oma hooletusele olid minust lahkunud minu saapad. Kaduma olid läinud ka muud varustust. Teatasin sellest hommikuse raadioside ajal laagrisse. Kuna laskuda tõusuteed tundus ebareaalne (oleks tulnud sumada kuni vööni lumes), otsustasime tõusta harjale ja laskuda kavandatud marsruuti pidi üle idatipu. Õnneks olid mul olemas Gore-tex sokid. Tõmbasin nende peale villased sokid ja läksin. Üllatuseks pidasid villased sokid jää peal ülihästi (teatud põhjustel ei saanud ma käsi kasutada). Lume peal kõndimine ei valmistanud raskusi. Kaljudel ja rusul oli liikumine küllaltki valulik. Saapad toodi mullle vastu natuke enne Mestia kuru. Edasi oli kõik juba lihtne.
Laagris oli esmalt arstlik kontroll ja pärast pidin veel ka teiste ees paljajalu kõndima, näitamaks, et mu varvastel pole häda midagi. Jalad olid vaid kergelt turses.