Ahvenamaal Boulderdamas

Boulderdamine Ahvenamaal

Eellugu. Ükskord kevadel küsis Priit, et kas ma oleks huvitatud nädalalõpu ronimisest Ahvnamaal.

Milles küsimus, loomulikult ma olin, sest ma polnud kunagi nö ronimisreisil käinud.

Nii saigi tehtud, broneerisime laevapiletid Tallinn-Helsingi ja Turu Mariehamn.

Need meie olime Priit, Dagmar ja nende väike Herman, Gen, Juhani ja mina ning üsna viimasel hetkel lisandus meiega ka Arvi, mis oli äärmiselt tore.

Läksime kahe autoga, ühes perekond Niibod ja teises kõik ülejäänud. 

Meie reis algas Tallinna sadamas, kus tuli lahendada olukord, kuidas mahutada Arvi autosse kolm bouldermatti ning kogu telkimis- ja ronimisvarustus.

Sealjuures nõnda, et me ise (neljakesi) ka sinna auto peale mahuks.

Kuidagi see õnnestus, mina olin natuke küljega ja Juhani ei tohtinud selga toetada ja Genil olid põlved peaaegu näos.

Vähemalt Arvi mahtus ilusti rooli taha ära.

Priit, Dagmar ja Herman olid läinud juba varasema praamiga ja ootasid meid Turu lähedal metsas.

Helsingisse jõudes sõitsime meiegi läbi tiheda udu sinna Turu lähedasse metsa, otsisime üles Niibode telgi ja paigutasime enda omad sinna kõrvale.

Ööund saime lausa kolm tundi.

Praam Turust Mariehamni väljus kell seitse hommikul. Sõit on ilus ja pikk (5 tundi).

Igatahes kasutasime seda viit tundi kasulikult ja ajasime enamuse ajast juttu, osavamad muidugi püüdsid magada ja ronimiseks energiat säästa.

Lõunaks olime Ahvenamaal. Pikalt ei mõelnud, panime telgid kämpingusse ja suundusime ronima. 

Kämpingust. Peatusime Soltuna kämpingus ja see asub Ahvenamaa põhjapoolses otsas.

Kämping on ütlemata mõnus, seal on väikesed majakesed, mille hind on 40 eurot (neljale), telkimine on 7 eurot inimene.

Seal on olemas korralik köök, duššid ja isegi väike saun, mis osutus õhtuti väga väärtuslikuks.

Vist miski restorani värk oli ka, aga seda me ei kasutanud, sest meil olid ikkagi meisterkokad pundis.

Ronimise eesmärgiga saarele minnes on see hea koht ka sellepärast, et seal on jalutuskäigu kaugusel päris suur hulk ronimisvõimalusi. 

Esimeste radadeni jõudes oli lusti palju. Tõeline mängumaa. Kivi on seal super.

Ronimise seisukohalt ma muidugi ei saa teiste kohtadega võrrelda (sest ma pole käinud), aga geoloogia seisukohalt

on tegemist ikka selle sama jämedateralise üsna kulutamata graniidiga, millest on ka kaljud Soomes

ja millest meie oleme saanud väikseid killukesi rändrahnudena. Igatahes minu meelest on sellel hea ronida,

sest on piisavalt konarlusi, kust kinni haarata ja varbaid paigutada ning servad on teravad ehk libisema ei hakka (kuigi mõnel juhul ehk natuke valus).

Igatahes me kõik olime vaimustunud ja ronimisjõudu jätkus hiliste õhtutundideni, alles kell üheksa läksime kämpingusse.

Need suurepärased põhjamaade valged ööd, mil põhimõtteliselt võiks ka öösel ronida. 

Teisel päeval pakkisime kogu päeva varustuse kaasa ja läksime teele. Esmalt peatusime eelmise päeva radadel, sest seal oli veel kõigil lõpetamata projekte.

Mingil hetk liikusime edasi otsima uusi väljakutseid. Teekond oli oodatust pikem,

aga mõnus ja nauditav. Üldse on Ahvenamaal mugav matkata.

Jääaeg on ka sealt ära pühkinud kogu pinnakatte ning kristalsele aluskorrale on vaid laiguti jõudnud tekkida korralik mulla ja huumuse kiht,

mis tähendab, et enamasti on maastik kivine ja samblane, sekka kadakad ja väikesed männid.

Läbimatut võsa oluliselt pole, küll aga võivad teekonda siin-seal takistada kaljuseinad ning mõnda lohku on tekkinud ka väikesed soolapid.

Igatahes pika jalutamise peale leidsime lõpuks üles oma soovitud raja, see oli selline rada, mille võtmesõnaks oli "käte vahetus".

Kõik poisid tegid selle igatahes ära. Me Dagmariga saime küll käed vahetatud, aga edasi ei saanud, enam ei mäleta ka miks.  

Õhtul läksime veel läbi mere ühele saarele (zen island)

ja proovisime natuke slabi moodi asju.

Sain aru, kui oluline on jalgade st varvaste õigesti paigutamine ja seda koheselt ühe liigutusega.

Aga see saar oli ka muidu väga mõnus, tõeliselt zen

ja kui kämpingus poleks oodanud soe saun ja valmimist ootav õhtusöök, siis ehk olekski tahtnud sinna tähistaevast imetlema jääda. 

Kolmandal, ehk Ahvnemaa viimasel ronimispäeval, oli meil aeg üsna limiteeritud,

sest pidime kella kahesele praamile jõudma. Misõttu sai otsustatud, et lähme ikka nendele samadele toredatele koduradadele.

Meie kõigi jaoks oli seal veel nii uut avastamist kui ka lõpetamata projekte.

Üritasime ronida võimalikult palju negatiivse kaldega radasid, sest seda saab Tartus või ka üldse Eestis vähe teha.

Eks need on muidugi ka rasked, vähemalt minu jaoks. Ainult kukkumise osas on need leebemad,

tagumikule maanduda on ikka parem, kui kõhuga mööda teravat kivi alla libiseda.

Minu ronimise katkestas sel päeval välja väänatud jalg. Hüppasin rajalt alla ja jalg läks kuidagi valesti nagu ikka sellised asjad,

et midagi nagu ei juhtunudki, aga jube valus. Lisaks veel hulgim kriimustusi, sest ühe raja lõpp oli selline,

et pidi end üle ääre vinnama ja see oli selline terav kivi nagu ma enne kirjeldasin.

Võimalus oli muidugi minna ka elegantselt kuidagi kannale tõustes nagu poisid seda tegid, aga no selliste liigutusteni läheb veel aega. Priidul, Genil ja Juhanil oli seal üks ülivinge karniisiprojekt "hamba" nimega kivil.

Ma täpselt ei tea, kas neist keegi selle ära tegi, vist mitte, aga see nägi jube kihvt välja kui nad seal sõrmeotstega gravitatsiooni üritasid eirata.

Dagmar tegi päris mitu korralikku rada ära, mida ma ka ikka üritasin ja üritasin, aga millestki jäi puudu.

Ühel rajal ilmselt sirutusest või hüppest ja teisel lihtsalt jõust ja vastupidavusest või on see jõuvastupidavus.

Igatahes lõuna paiku lahkusime saarelt. Jälle viis tundi praami sõitu ning siis Savo järve äärde telkima.

Väga ilus telkimiskoht. Võimalus tellida ka sauna ja värki. Raba on ka kohe kõrval, kus me ööhakul murakaid käisime otsimas. 

Hommikul sõitsime Helsingi poole, aga et päeva ikka maksimaalselt ära kasutada, siis otsisid poisid ka ühe tradi-ronimise koha.

Minu jaoks oli see jällegi üsna uus kogemus. Ma olin natuke Reesi koolitusel saanud aimu klemmide ja friendide kasutamisest

ja ilmselgelt oli sellest suur abi (siinkohal aitäh Reesile, et selliseid koolitusi korraldad!), sest ilma pikemalt mõtlemata tahtsin

minna oma elu esimesele tradi rajale altjulgestuses. Eks see oli lihtne rada ka, aga mulle hullult meeldis see tegevus.

Ilmselt sellepärast ka, et ma vaimustun kividest ja kaljudest ja mulle meeldib neid uurida.

Lahe oli otsida kivis kohta kuhu tugipunkte paigaldada ja proovida mõista, kuidas praod kivis sinu jaoks töötada võivad. Seal olid pigem sellised lühikesed rajad, aga pakkusid ikkagi piisavalt põnevust ka kogenud ronijatele. 

Kokkuvõttes oli superlahe reis ja minu jaoks, kes ma veel eelmisel talvel sõbrannaga ronimissaalis arutasin,

et kas võiks täna ka karabiiniradu (loe karniisiradu) proovida, oli see reis tõeline edasiminek:).

Eriti armas oli see, et kogu seikluse tegi kaasa ka seitsmekuune Herman, kes pidas kogu reisi ülihästi vastu.

Ühesõnaga väikeste lastega ronijad võtke Dagmarist ja Priidust eeskuju, lastel on tegelt kivide peal väga tore ja tegevust leiab neile küll ja veel.