Kolmekesi Dolomiitides

Seekord ronisime peamiselt Pale di San Martino piirkonnas, kuna see tundus huvitav ja artiklite järgi kiidetud piirkond.

Marsruudid said seekord valitud nende esteetilise joone ja kvaliteetse kivi järgi.

6-e päeva jooksul tegime kolmekesi 3 marsruuti:

Pala Del Rifugio NW arete – Via Castiglioni- Detassis 820m, TD-, V;  - tõus 7,5 h

Sass De Ortiga W arete – Spigolo Wiessner-Kees 400m, D+, V+ - tõus 5,5 h

Cima Della Madonna  - Spigolo Del Velo – 560 m D+; V+ tõus 5,5 h

Juhani ja Gen tegid veel viimasel päeval kahekesi Piz Ciavazes via Abram–TD, VII  335m ; tõus 6,5h

Tuginedes raamatule "Mid Grade trad Rock - western Dolomites I", sai välja valitud kirjelduse järgi ilusad ja kvaliteetse kiviga marsruudid. Piirkonda iseloomustavad pigem pikad lähenemised ning laskumised, seetõttu ka vähem inimesi võrreldes teeäärsete Dolomiitide piirkondadega. Ööbisime kahes erinevas hütis - Rifugio Trevisos ning Rifugi del Velos. Mõlematest jäi väga hea mulje, hütid kuuluvad enamasti perekondadele ning omanikeks on sageli inimesed, kellele ka endile on mäed olulised. Hütis ööbimine on Austri alpiklubi liikmele soodne - 15 eurot. Vajadusel pakutakse ka õhtu -(pasta 8 eurot, teine käik 12 eurot) ning hommikusööki ning marsruudijärgset külma õlut (5 eurot). Kuna ronisime esimest korda kolmeses seongus, oli kerge teadmatus liikumiskiirusest ning seetõttu plaanisime varast starti. Et kõik läheks võimalikult sujuvalt, olime eelmine päev teinud marsruudi algusesse väikese jalutuskäigu, samuti sõime hommikusöögiks müslit jogurtiga, mis on kiire ja tõhus. Ärkasime 5-st ning olime   kell 6 raja alguses valmis ronima.

 Esimeseks marsruudika olime valinud Pala Del Rifugio NW arete – Via Castiglioni- Detassis 820m, TD-, V;  Pigem enamuses lihtsamate lõikudega marsruut, kus saime harjutada koos liikumist. Kokku oli sel 18 köietäit, millest 3 olid V raskusega. Ronisime plokkides - esironija ronis mitu lõiku järjest, teised järgnesid samaaegselt pärast jaama jõudmist.

Paar lihtsamat rajalt eksimist, mida andis korrigeerida. Korra ka veidi ärevam moment, kus esironija liikus väikese ringiga eelviimasest võtmelõigust mööda kaljunaelte poole ning pidi seetõttu traversseerima marsruudile tagasi. Viimasel raskemal lõigul oli kohati raskusi julgestuspunktide leidmisega, mõistliku liigendusega kivis puudusid nii praod kui ka uurised. Samas oli ronimine stabiilne ja rahulikult marsruuti valides õnnestus koopast üle negatiivi välja ronida.

Kokku olime rajal 7,5 tundi, mis guidebooki 6-7 kohta oli päris ok. Laskumise kirjelduses oli mitmes kohas rõhutatud, et see on seikluslik. Pärast pikemat otsimist leidsime lõpuks laskumisjaama ning edasi läks kõik kenasti ja kokku 11 tunni pärast olime all. 

Teisel päeval ronisime  Sass De Ortiga W arete – Spigolo Wiessner-Kees 400m, D+, V+ 

Rajale lähenemine oli päris pikk - 2 tundi üles mäkke kõndimist, millele järgnes ebakindel turnimine kitsal astangul ja kohatine turnimine via ferrata laadsetel vaiadel. Raja alguses olev kuru pakkus väga maalilisi vaateid pealpool pilvepiiri.

Rada ise oli väga ilus ja väga õhuline ning avatud. Sellel rajal ronis ees Gen. 

Kohati oli päris hea, et tõusid pilved ning õhulisust jäi vähemaks. Samas oli rada piisavalt mugavustsoonis, et oli läbinisti nauditav. Võtmelõik tundus pigem lihtsam kui number lubas. Seekordne laskumine oli lihtsam ning sirgjoonelisem. Suurepärane rada ja kvaliteetne kivi.

Kolmandal päeval oli puhkepäev ning tulime alla, et täiendada varusid. Õhtul elasime telgis üle tugeva tormi. Vihma sadas ühe hooga alla niipalju, et telk oli tugeva tuule abil vastu maad surutud  ning telgi põhjas oli mitu sentimeetrit vett. Äikest lõi vahet pidamata ning  korraks oli tunne, et ees ootab meeleolukas öö kolmekesi väikeses rendiautos. Paari tunni pärast ärgates selgus, et vihm oli väiksemaks jäänud ning õnnestus telgist mõned ämbrid vett välja kallata ja siiski inimese kombel öö veeta.

Neljandal päeval kõndisime Rifugio Velo della Madonna hütti, 2 tundi päris järsku ülesmäge liikumist. Eesmärgiks oli Cima Della Madonna  - Spigolo Del Velo. Hütivardja rääkis, et hooaja esimesel läbimisel olnud kolmene seong viibis seal 17 tundi ning hiljuti olnud rajal kolmene seong, kes helistanud õhtul kel 10, et nad on tipus. Ütlesime, et oleme loodetavasti keskmise kiirusega kolmene seong :)  Olime eelnevalt marsruudi alguse välja vaadanud ning alustasime 6-st. Esimesed 5 lõiku ronisime sageli samal ajal liikudes. Teise torni otsas on lõik, kus on alguses võimalus teha vastu peamassiivi suurem väljaaste, et uuesti seinale pääseda. Gen esironijana arvas, et see on igati hea meetod ning seetõttu pidime me talle ka niiviisi järgnema.

Laskumine läks seekord mööda winkleri kamina nimelist rada, sinna liikumine oli õõvastav ja kõhedust tekitav.

Hütis saime hiljem siiski oma liikumiskiiruse eest kiita ning kohvi ja tee tasuta.

Abram oli rada, mida ronisid Gen ja Juhani kahekesi. See on tihti ronitud rada Piz Chiavezesi lõunaküljel. Kuna rada otsustati ronida laupäeval, siis oli peale nende seal vähemalt 3 teist seongut. Õnneks ronis Geni ja Juhani ees vaid üks seong, kes kukutas alla ühe ronimissussi. Keegi õnneks pihta ei saanud. Raja tegi huvitavaks võtmelõik (UIAA VII) , mida oli võimalik läbida ilma abironimiseta. Lõik polnud küll pikk kuid koosnes mõnest tehnilisemast liigutusest kui tavapärastel Dolomiitide klassikutel leida võib. Raja oleks võinud läbida ca. 5 tunniga, kuid viimase nelja lõigu juures suutsid Firnikad ära eksida ning algupärase IV maastiku asemel jõuti pigem veidi raskema ronimise juurde. Sellest hoolimata jõudsid Gen ja Juhani ikkagi kenasti marsruudi lõppu. Kokku läks umbes 7 tundi. Vanainimesed tutvusid samal ajal alpiaasadega.