Esimesed alpinistlikud sammud Fani mägedes

Augustis (11 – 25.08.2016) külastas võrratuid Fani mägesid peamiselt esimese aasta alpinistidest (Renell, Priit, Kristiina, Maris, Taavi) koosnev grupp. Lisaks Henry, kel kokkupuudet mägedega rohkem, ning meiega koos suure kogemustepagasiga instruktor Oleg.

Päev 1:

Peale Olegi olid Tadžikistani varem kohale sõitnud ka Priit ja Kristiina. Ülejäänud startisid Riia poole. Arvestamatus, et pool Lätit on teetöödeks üles kaevatud, päädis kiirustava autosõidumaneeriga, mille ristisime üksmeelselt kui „Grand Theft Riga“. Vaatamata sellele, et jõudsime lennujaama vaid 30 min enne lennuki väljumist, siiski kõik sujus ning maandusime õnnelikult Dušanbes, kus taksojuhtide parve vahelt paistsid juba rõõmsalt ootavad kaaslased. Peale viimaste toidutarvete hankimist alustasime oma 4-5 tunnist sõitu 2600 m kõrgusel asuvasse baaslaagrisse, kus meid ootas juba instruktor Oleg.

Päev 2:

(Tinglikult päev 2, kuna kohale lendajad väga palju öösel maganud ei olnud). Käisime mägede vahel asetsevas Ali teemajas väikest kohalejõudmise kosutust saamas.

Päev 3:

Aklimatsiooni korras tõusime ~3700 m kõrgusele Alaudini kurule ja jõudsime tagasi pärastlõunal, mille sisustasime kohalikel rahnudel ronimistunnetuse otsimisega. Napilt tagasijõudes hakkas sadama.

Päev 4:

Hommiku ja lõuna sisustasime lähedalasuvatel kaljudel õppustega, tehes läbi kõik põhilised üksi ja seongus ronimise võtted. Niipea, kui end tagasiteele asutasime, hakkas sadama.

Päev 5:

Äratus kell 6 ja tõus Руфина tipu jalamile ~3500 m kõrgusele. Tegime ära oma esimese ametliku marsruudi raskuskategooriaga 1B. Tagasiteel vihm. Õhtuhämaruses alustasime juba ettevalmistustega esimeseks rännakuks, jagades ära ühisvarustuse, mille vastutuse võttis enda peale Priit, kes 100 g täpsusega kõigile võrdsed kaalud jaotas.

Päev 6:

Esimene rännak. Pakkisime varavalges oma seljakotid ning asusime teele, et seada üles vahelaager Alaudini kuru all. Lootsime, et ehk jõuame kohale enne, kui vihma sadama hakkab. Kehtis küll kohalik legend, et siin rohkem kui 4 päeva järjest ei saja. Tõesti, just siis kui me kohale jõudsime, tuli ainult väheke vihma, sest see asendus kiiresti lörtsi ja siis lumega.

Ootamatult muutunud ilmaolude ja kasside mahajätmise tõttu langetasime otsuse järgmisel päeval mitte tipule tõusta.

Päev 7:

Hingematvalt kaunis hommik. Osad meist läksid tagasi baaslaagrisse kasse ja lisandunud päeva jaoks toitu tooma. Taavi, Renell ja Henry otsustasid ümbruskonda uurida ning võimalusel ronida. Ronimisvõimaluse leidsime, kuid jätsime ähvardavate pilvede tõttu asja katki. Selle asemel saime mõningast informatsiooni lumeolude kohta tippudel.

Päev 8:

Tipupäev. Äratus kell 5 ning matkasime Борцов за мир’i tipu jalamile, plaaniga läbida 2A marsruut. Kohale jõudes selgus, et lumi oli piisavalt ära sulanud ning kasse vaja pole. ~3 tunni pärast olime kõik seitsmekesi 3760 meetri kõrgusel tipus. Tagasi napilt enne traditsioonilist vihma, seekord koos rahega.

Päev 9:

Tipupäev. Jällegi äratus kella 5-st. Kaunis hommik, taevas ei pilveraasugi. Läbisime 2B marsruudi Северная tipule kõrgusega 4027 m. Tagasi jõudes avastasime oma laagriplatsi alatult lindude poolt rüüstatuna. Näksitud oli kõike, kuid peamiseks peibutiseks ja maiuspalaks olid Taavi poolt kaasa toodud kuivatatud kirsid.

Ootuspäraselt hakkas ka koheselt sadama vihma ja rahet. Alguses lootsime, et tänane päev on kuidagi eriline ning ehk jääb sadu tunnikesega üle. Kui seda aga ei juhtunud, siis pakkisime sajus asjad ning asusime tagasiteele.

Päev 10:

Tähistasime Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva puhkusega. Isegi ilm otsustas meile teene teha ning terve päeva paistis soe lauspäike. Fani reegel oli murtud - sajab vaid 10 päeva järjest. Kasutasime seda aega puhkuseks ning varustuse hooldamiseks ja kuivatamiseks.

Päev 11:

Teine rännak. Esimesel päeval tõusime ~800 m kõrgemale kaunite Mutnõe järvede juurde, kuhu ka oma laagri üles seadsime. Kuna olime ilmaolude tõttu ühe päeva oma programmist kaotanud, siis tõus Фагитор’ile jäi ära, kuna otsustasime, et üle 5000 m kõrgune Энергия on prioriteetsem. Isegi, kui oli põhjust karta, et lumeolud seal ei pruugi olla kõige paremad ning kui ilm veel mõne pöörde teeks, võib esineda laviiniohtu.

Päev 12:

Laagri kokkupakkimine ning tõus Chimtarga kuru alla laagrisse.

Päev 13:

Tipupäev. Haarasime kassid, kirkad ja muu vajaliku ning suundusime Энергия jalamile, kus paljud meist esimest korda kasse kasutada said. Seejuures ei olnud meie aga kaugeltki mitte kõige algajamad, kes sel hommikul mäetipu jalamile jõudnud olid. Peale meie oli veel üks giidist ja mõnest mägituristist koosnev grupp. Kuna aga ainult üks neist polnud oma ronimisvööd sel päeval maha unustanud, siis läksid nad kahekesi meie ees tipu poole.

Ilm oli meid suurepäraselt hoidnud ning lumeolud olid peaaegu perfektsed. Peagi olimegi kõik koos oma esimesel üle 5000 m kõrgusel tipul (5120 m). Seejuures polnud päev veel kaugeltki läbi. Peale laskumist pakkisime laagri kokku ning tulime kogu tee tagasi baaslaagrisse, külastades tee peal ka Ali teemaja.

Päev 14:

Asjade pakkimine autodesse ning sõit tagasi Dušanbesse, kus kõik koos õhtuses linnas lennuki jaoks aega parajaks tegime.

Kokkuvõttes: vaatamata võrdlemisi kehvale ilmale saime kõik ühe tohutult vinge kogemuse osaliseks ning nii mõnigi meist ei jõua ära oodata, millal juba uuesti saaks minna.

Kõik pildid:

Henry

Priit

Maris