28. septembrist kuni 06. oktoobrini käisid neli Firnikat reisil. Nendeks olid Dagmar, Kaarel, Priit ja Juhani. Reisi ainsaks eesmärgiks oli ronida ja rõõmu tunda. Olen täiesti kindel, et mõlemad eesmärgid said täidetud ning kõigele lisaks juhtus ka muid asju. Las pildid räägivad enda eest.
Reisi sihtpaigaks oli Vahemere saar Mallorca, mis kuulub Hispaaniale. Kohele jõudes tervitati meid Aafrikast saabunud troopilise tormiga. Terve esimese päeva sadas vihma nii ülevalt kui ka alt. Ilm oli siiski soe ja otsustasime saarel ringi vaadata ning päeva lõpuks tuli isegi päike välja.
Teisel päeval läksime ronima Valldemossa piirkonda, millega tutvusime põgusalt ka eelmisel päeval. Kõik ronimispaigad olid väga lihtsasti ligipääsetavad. Eriti Port De Valldemossa juures, kus julgestada oleks võinud ka otse autost.
Neljapäeval läksime tutvuma saare teise poolega, kus kaljud on rannikul, otse Vahemere kaldal. Valisime koha nimega Cala Maragner, mis oli tolle piirkonna üks populaarseimatest paikadest. Radu jätkus igale tasemele. Ning suureks plussiks oli värskendav meri.
Järgmiseks päevaks otsustasime ette võtta vähe suurema tüki ning läksime Mallorca kõige suurejoonelisemasse piirkonda, mille nimi oli Sa Gubia. Tegemist on paigaga, kus asub ka üks Euroopa suurimatest seintest, mis on täielikult ülekaldega. Meie siiski valisime oma sihtmärgiks Albdahida torni, mis oli vähestest kohtadest, kus sai ronida kasutades oma vahendeid. Ronisime edukalt 8 köietäit ning lõpuks liikusime mööda ribi, et päris tippu jõuda, kust edasi läksime mööda teed alla. Samal ajal ronisid Dagmar ja Kaarel teist tornil olevat rada, mis oli täielikult polditud. Nemad otsustasid tuldud teed mööda alla laskuda.
Sa Gubiale läksime ka järgmisele päeval, seekord otsustasime oma elupaigast jalgsi minna, kuna see võttis vaid ca. 1 tunni. Seekord ronisime erinevaid sport-radu, mille üheks eriliseks pärliks oli üks 6a+, kus sai jõudu proovida tufa’l ronimises. Päeva teise poole veetsime ühel väiksemal kaljul saare edelapiirkonnas. Olime küllaltki hilja peale jäänud ja Dagmar jõudis viimase raja jaama juba pilkases pimeduses.
Viimase täispika ronimispäeva veetsime samuti saare edelaosas. Ronisime ühes veidi väiksemas paigas, kus rajad olid lõõskavast kuumusest hoolimata väga meeldivad.
comments powered by Disqus
