Mul on rõõm olla täna siin koos teiega ja pidada Eesti vanima alpiklubi 55. sünnipäeva.
Eelmisest juubelist on möödunud 5 aastat. Taaskord on käidud Tartu Ülikool 350 tipus, leitud tee alpilaagritesse, kratsitud kaljut ja matkatud mitmel pool. Andres annab peagi pikema ülevaate tehtust aga peamine on, et klubi on elus ja areneb!
Presidendina on mul hea meel, et klubi kasvab ja noored huvilised leiavad tee Andrese trenni, sealt Karulasse, Soome kaljudele ja edasi alpilaagritesse. Noorliikmed ja värskelt liikmeks saanud on kui äsja armunud, janus järgmiste tippude, väljakutsete järele, põlevad eneseületuste ihas. Soovin, et see põlemine toidaks teie õpijanu ja ei kustuks niipea.
Vähemalt sama rõõmustav on, et klubil on oma raudvara, kes on pea alati kohal, nõu ja jõuga aitamas, osalemas, näitamas eeskuju. Teis peegeldub armastus mägede vastu, usaldus telgi- ja köiekaaslaste suhtes, lugupidamine klubi suunas. Aitäh, teie stabiilsusel püsib klubi.
Loodus küll tühja kohta ei salli, aga klubis oleks tohutu tühimik, kui Andres elaks ja toimetaks kusagil mujal. Meie õnneks oled sa Tartus alpinismipisikut levitamas, minu sügav kummardus selle eest.
Aktiivne tuumik hoiab elus ronimisvõimalusi Lõunakeskuses, peab arvetel ja numbritel silma peal, vaatab et digitaalmaailmas oleks kõik kombes, kutsub kaaslased metsa orienteeruma või matkama, organiseerib klubiõhtuid. Tänu teile on klubis huvitav ka neil, kes võibolla aktiivselt trennis enam ei käi aga mägedearmastust jagavad. Teile tahaks soovida, et ärge ära väsige :)
Mul on hea meel, et te kõik olete täna leidnud aega tulla siia. Tähistama klubi sünnipäeva, kohtuma vanade retkekaaslastega või otsima hoopis uusi, meenutamas tehtut ja mõtlemas homsele.
Klubi on midagi enamat kui koduleht, meililist, Facebook'i kommuun - mis meil kõik olemas on. Siin on sõbrad, mitmel abikaasadki, lapsed käivad samu radu. Siin, Tartu Ülikooli peahoone kõrval, ülikooli kohvikus on paslik mõelda sellele, et mägede karastus on aidanud vormida nii palju teadlasi. Mitte allaandmise oskus ja julgus minna mugavustsoonist kaugemale ning jonnakus ja uudishimu tulevad teaduses kasuks - nii lõputute grandirahade taotlemise kadalippu läbides kui tegelikele teadusküsimustele vastust otsides. Olles ise teadlane, on mul väga hea meel, et täna on meiega mitu akadeemikut ja eriti rõõmustav on, et eelmisel aastal jõudsid kaks klubiliiget doktorikraadini ja mõned on selle poole teel. On mille üle klubina uhke olla.
Klubi on midagi ühtset ja omanäolist. Olgu selleks klubi märk või särk. Taas on valminud embleemid, klubi kirjaga särgid, buffid ja helkurid. Loodetavasti täitub vana suusamütsi taaselustamise soov. Klubi oleme me ise ja täpselt seda nägu nagu me valime. Julgustan igatüht julgema võtta sõna ja veel rohkem initsiatiivi. Mida rohkem on panustajaid, seda väiksem peab olema individuaalne osa, et toimuks muutused paremuse poole.
Lubage ma lõpetuseks unistan koos teiega - alustan millestki väiksest - sellest, et klubil oleks rohkem liikmeid kui vanust. Selle unistuse täitumisest on puudu vaid mõned tipud, ja küll nad suvel tulevad.
Ma unistan ajast, sellest kui “inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa” ajastul oleks meil julgust võtta aega ja nautida tuldud teekonda kurule, vaadet tipust, seltskonda. Mõelda, mida see mägede kutse tähendab, seda kirja panna ja jagada. Eelnevatele ja tulevatele põlvedele.
Ma lõpetan ühe suure unistusega. Ma unistan sellest, et klubil oleks oma kodu - olgu see tuba või paar. Sinna tooksin mina ja võibolla ka sina ja tema noortele särasilmadele alpinismiõpikuid lugemiseks, reisikirju, otsiks ise kaardiarhiivist sobiva Lapimaa kaardi järgmiseks suusamatkaks ja astuks niisama läbi, et trehvata Kallet, Piretit või Vollit.
Ma unistasin täna koos teiega teades, et unistustel on kombeks täituda, kui neid jagada ja mitte alla anda. Rääkides üksteisega ja jagades mõtteid, sünnivad ideed, mida on võimalik teostada. Kus on tahe, seal on ka tulemus.
