Sügis Tre Cime-l ja suvi Frankenjuras

Tre Cime

Kiire põige Dolomiitidesse sai reaalseks alles päev enne väljasõitu. Ilmaennustused eelolevaks nädalaks olid 50-50, madalatele temperatuuridele sekka igapäevaselt sademeid nii vihma kui lumena, suurt õhuniiskust ja vähestabiilseid olusid – see sättis häälestuses paindlikud olema. Magus kiusatus mõned päevad vahvate mägede vahel veeta sai võitu - minek. Minejateks Andres ja Saulius.

Laupäeva õhtul Locatelli hütti tõustes saime nii mõnusalt udu kui vihmasadu, kohati selgimistel märkasime lumiseid tippe. Hilisõhtul klaaris taeva ära ja meil väike lootus et ehk pärast reisiväsimusest välja puhkamist ja oludega tutvumist jõuame järgmisel päeval veidi ka ronida.

Pühapäeva hommik ja päev oligi ilus ja selge, ümbritsevad tipud eelmise päeva sademetest lumised, vaated kaunid. Nädalavahetusele omaselt oli matkajaid ja ronimisrahvast rohkelt. Tegime väikse luure ja tutvumisretke ronimisvõimalustega, andsime tuulel ja päikesel aega seina kuivatada. Populaarsematele marsruutidele lugesime kuni 10 ronijat, nii langes soojenduseks liisk lühemale marsruudile Punta Frida päiksesoojal lõunaseinal.

Punta Frida (2792m), SE-seinal „Comici-Fabjan“, VI-, 7 köit

Rajakirjeldused lubavad kestvalt huvitavat ronimist, seikluslikku ehk väheste olemasolevate julgestuspunktidega rada, samas ka õhulist, võbelust tekitavat ronimist suure kukkumispotentsiaaliga ja hirmutavalt pikki julgestuspunkti vahesid. Rajakirjeldus ja huvitav osa lõpeb 7nda köie järel. Edasine ülemine osa tipuni pidavat olema rohkelt lahtiste kividega ja ka tehniliselt vähepakkuv, ebahuvitav, ronitakse harva.

Ronimine ise oligi pidevalt huvitav ja seikluslik, õhuline ja kõik muu täpselt nagu kirjelduses lubatud. Mõnes kohas oli ka veidi kõhe, mõnikord sai seda tunnet ära petta omalt poolt praovahendite lisamisega, mõnikord aga lihtsalt see võimalus puudus ja nii ei jäänud üle muud kui edasi ronida ja olukorraga leppida.

Samal ajal toimus all matkaradadel suur sebimine ja rahvaste liikumine, aegajalt kandusid seinale laste hõiked ja kilked. Vilgast tööd võis kuulda ja näha ka naabermarsruutidel. Õhtupoolikul käisid mäelt üle mõned pilved, sademeid need ei toonud, ent nägemist segasid küll veidi . Kenasti enne pimedat olime tööpäeva lõpetanud.

Õhtul saime kätte ka uuema ilmaennustuse, mis järgmisteks päevadeks lubab järjest suuremat õhuniiskust, jätkuvalt madalaid temperatuure ja pärastlõunateks suurenevat vihma tõenäosust.

Esmaspäevaks plaanime pikema marsruudi ja tutvumist oludega päikse eest varjatumal põhjapoolsel mäeküljel, ühtlasi teha tutvust laskumisteega tipust.

Esmaspäeva hommik ongi veel selge, ent miski ennustab et terveks päevaks see nii ei pruugi jääda. Lahkume 7 paiku hütist ja võtame suuna Cima Grandele.

Cima Grande (2999m), NO-kant „Dibona“, IV+, 15 köit, ronimist ca 540m

Kirjelduste põhjal peetakse klassikaliseks marsruudiks, kohati esineb lahtisi kive, rohkem ülaosas riiulitel. Marsruudil on kaljunaelu, ent kas kehvas seisus, mõnikord harvalt või ebaloogilistes kohtades ning peab valmis olema ise julgestuspunktide lisamiseks nii ronimisel kui julgestusjaamades. Marsruut lõpeb ringterrassil, marsruudi ülaosa tipuni ei soovitata üldse ronida, kuna kaljureljeef on ohtlik ja lahtine. Tipu jaoks soovitatakse liikuda mööda ringterrassi lõunaseinale ja sealt tavamarsruuti pidi tipus käia.

Marsruudi esimene osa jääb päiksele täielikult varjatuks, nii leidsime isegi suve lõpus marsruudi alguses rusunõlval jääkeele. Jääkeele ja kaljuseina vahelt pääseb siiski napilt läbi turnida.

Ronimine toimubki peamiselt põhja seina ja idaseina kandil, ent nõuab siiski head reljeefilugemist, et ohutuimat teed leida. Korraks põikab marsruut keskosas ka päris põhjaseinale, kus avaneb hingeliigutav vaade sellele seinaosale, üsna peatselt naaseb tagasi kandile. Kui jaamakohad olid enamvähem kergemini aimatavad, siis muid kaljunaelu leidsime seinal vähe ning reljeef ei pakkunud kuigi palju võimalusi ka omalt poolt praovahendeid lisada. Nii möödusid enamjaolt 40-50 meetrised köied vaid 1-2 vahepunktiga ronides. Reljeef ise oli „elav“, nii tuli pingsalt hinnata ja valida igat käe ja jalanukki mida kasutada.

Pilved hakkasid üsna varakult mäe ümber keerlema, kuni lõunani harvem, sealt edasi üha tihedamalt, halvendades nii orienteerumist marsruudil kui vaateid ümbruskonnale. Marsruudi lõppu ringterrassile jõudsime juba üsna tihedas vihmasajus ja paksus pilveudus. Kiire otsus oli et tippu pressima täna ei hakka ning keskendume antud oludes laskumisraja otsingutele ja mäelt taandumisega.

Mööda ringterrassi liikusime lõunaseinale ning õige laskumistee otsingutel udus jõudsime isegi lääneseinale. Õnneks hetkeline selginemine ja udu seest Cima Ovest-i avanemine oma ilus suunas meid tagasi otsingutele lõunaseinale. Teisel katsel leidsime laskumisaasad ülesse ning esimesel korral ärapõlatud kõledast ja koledast kaminast algas laskumiste kaskaad. Mitmel korral ilmestasid laskumisi kiviklibustel terrassidel otsida järgmisi laskumispaiku, võimalusi siia ja sinnapoole laskuda mitmeid, lõunapoolne sein jälgi ja radu igas suunas paksult täis.  tihe udu ja tasapisi ligi hiiliv hämarus raskendas ülesannet. Juba pimedas pealampide valgusvihkudes reljeefi läbi kammides sattusime otsa järgmistele laskumisaasadele ja edasi 7-8 pika laskumise järel olidki pinged ja jalad kindlamalt maas. Edasi veidi rusunõlva ja siis juba matkarajal lõbus jalutuskäik hütti.

Teisipäevaks plaanisime vahele puhkepäeva.

Hommik oli veel selge, ent alt orust surus peale udu ja pilvemass. Mõni hetk hiljem ja kogu ülejäänud päevaks kattis see piirkonna tihedasse udusse  ja madalatesse pilvedesse, mõnede väheste selgimistega. Puhkepäevaks see meile isegi sobis. Harvadel päikselistel hetkedel soojendasime end jalutades hüti ümbruses ja vaagisime võimalusi. Ilmaennustus järgmisteks päevadeks püsis sama, väga kõrge õhuniiskus, sademete võimalusega, vähesed soojakraadid. Nii tegime kolmapäevaks plaani lõunapoolsetele seintele, lootes et ehk pärast päikesetõusu järel udu hajub ja pärastlõunani võimalus päiksepaistel midagi ronida. Sellest piisaks et end tegevuses hoida.

Kolmapäeva varahommik oli taas paksus udus. Jalutasime varakult lõunaseina alla ja jälgisime/ootasime muutusi. Kui ka veel tükk aega pärast päiksetõusu paksus udus marsruudi all päiksekiiri läbi ei tunginud, tekkisid väiksed esmased kahtlused. Kui ka värskeima ilmainfo ja –perspektiiviga tutvumise järel valitses endiselt paks udu, silitasime paar korda niiskusest libedat kaljut ja jalutasime nukralt tagasi hütti. Endiselt ümberringi udu.

Et ka perspektiiv oli järgmiseks päevaks sarnane nii eelmisele kui hetkel olnud udupäevale, tegime plaanid veidi ümber. Tre Cime-st jäi hea mulje, mitmed toredad marsruudid nii lõunapoolsematel kui põhjapoolsematel seintel ootama paremaid olusid ja proovilepanekut. Piirkond on silmale ja hingele ilus, küll samas üsna rahvarohke. Liiga palju häid asju korraga tahta ongi vist liiast.

Pakkisime asjad ning suundusime Lõuna-Saksamaale, Frankenjura nimelisse piirkonda suve otsima...

Frankenjura

Frankenjura on kaljuronimise ajaloos olulist rolli omav ronimispiirkond Saksamaa kaguosas, hõlmates suurel maa-alal üle 1000 ronimiskalju ja enam kui 12500 sportronimisrada. Ronimisradu leidub igale maitsele, igas raskusastmes, mõned on järsud, mõned on pikad, enamjaolt ühe köie pikkuste radade eripäraks on rohkete sõrmeaukudega reljeef.

Otsustasime veeta päevakese selles päikselises vahvas ronimispaigas. Et ronimisvõimalusi oli meie ees tohutult, võttis aega et välja valida sobiv ronimiskalju tuhande seast. Meie valisime selleks Zehnerstein-i.

Foto: Internet

Zehnerstein on 20-30 meetri kõrgune mitmeosaline hea kvaliteedilise reljeefiga kaljumürakas, millel erinevatel seinaosadel marsruute üle neljakümne ja piisavalt mitmekesise valikuvõimalusega raskusastmete poolest (UIAA 4...9-).

Proovida jõudsime 6-7 ronimisrada, kaguseinal radu Himmelsleiter 5+, Albrecht Wolf Jordan Ged-Weg 6+, Zwei Jahre später 7+ ning edelaseinal radu Oma Eichler 6, Kauperriss 6- ja Lineal 7-. Ronida oli huvitav, senistest selgelt eristuv ja teistsugune. Suvesooja käes (+20...+23 kraadi) oli mõnus ronida, kaljude jalamilt noppisime ronimiste vahelt mõned maitsvad ja prisked metsmaasikad. Samal ajal toimetas seinal veel kolm seongut, nii jäid mõned huvitavad rajad proovimata, järgmiseks korraks.

 Zehnerstein edelasein, Foto internetist

 Zehnerstein kagusein, Foto internetist

Kirja pani: Andres