|
 |
Mäemuljed Bregagliast
Vaade Piz Badile-le alt Bregaglia orust
Bregaglia - 2013Meeskond: Andres Hiiemäe ja Saulius Saikauskas (Leedu)
Periood: 25.juuli – 14.august 2013
Piirkonna valik: Piirkonda kirjeldatakse kui graniidist kaljudega ja suurepäraseid seikluslikke marsruute pakkuvat piirkonda. Põhimõtteliselt võib kirjeldusega nõustuda, sest piirkonnas on rohkelt vahvaid nii lühemaid kui pikemaid marsruute ning graniidi kvaliteet väga hea. Kahtlemata oleme teadlikud, et piirkonnas asub ka üks kena pilkupüüdev ja teisi domineeriv nii välimuse, raskusastme kui tuntuse poolest mägi - Badile (3308m), kuuludes ühena kuue kuulsa põhjaseina hulka Alpides. Mõtted mõlguvad ka sinna suunas, ent oleme realistid -enne vaja piirkonna teiste lihtsamate mägede ja marsruutidega sõprust otsida, koguda head reljeefitunnetust, testida enda valmisolekut ning kui kõik peaks sujuma, asjad saame klappima ja ka ilmaolud osutuvad soodsateks, alles siis ehk.
Logistika:
Campingud: Reeglina on Šveitsis telkimine looduses keelatud. Bregaglia orus all külades on mõned kämpingu-kohad, Bondasca oru suudmes Bondo külas Bondo Camping (ca 500m bussipeatusest ...) ning Albigna oru suudme lähedal Vicosoprano Camping (ca 350m bussipeatusest Vicosoprano Camping). Telgikoht 7 euri, per inimene tuleb maksta lisaks samapalju.
Hüttides ööbimine: Bondasca orus on kaks hütti:
Albigna orus on 1 hütt:
Hüttides ööbimine nende jaoks aktsepteeritud alpiklubide liikmetele (nt Leedu UIAA-liikmekaart ning Austria Alpenvereini liikmekaart) öö 20 euri. Sööma ei pea ilmtingimata hütis pakutavat, aktsepteeritakse omal käel söögivalmistamist. Kõigis kolmes nimetatud hütis on ka nn „winter-room“ ehk talvetuba, kus köök sees. Dushivõimalust hüttides kas pole üldse (nt Sciora hütis) või raha eest sooja vee all (Sasc Füra, Albigna hütis 4-5 euri eest 2-3 minutit/20 liitrit sooja vett).
Telkimine: Telkimine reeglina keelatud kogu Šveitsis, ent üldiselt aktsepteeritakse telkimist hüttidest ülevalpool ja mägede jalamitel. Nii sai kohatud telgita või telgiga ööbimist köigis kolmes piirkonnas. Tõsisematele ja pikematele marsruutidele on see taktikaliselt mitte ainult mõistlik valik vaid ka üsna soovitatav käik, et varahommikul esimese valgusega juba marsruuti alustada (üsna tavapärane taktika). Hütist varahommikul alustades on 1...1,5...2h või rohkemgi lisatööd ning päevavalgust mis saaks marsruudil ronimiseks kasutada pooltühja raisatud. Olenemata päritolust (idablokk või lääne- ja põhja-eurooplased) kasutati seda võimalust üsna agaralt, et mäejalami läheduses kas kivi all öö mööda saata või telkida.
Varustuse soovitused: Kassid ja kirka – Sciora tippude puhul on enamasti need varahommikuti vajalikud, enamjaolt sealsete mägede jalamitele lähenemine on mööda üsna järske lumenõlvasid. Mõnele marsruudile lähenemine on kassideta-kirkata üsna ohtlik – on kuhu kaugele alla lennata ja ennast ära lõhkuda. Samuti on mitmed piirkonna kuruületused mis nõuavad kasside ja kirka olemasolu. Jääpuurid on suvistes oludes liigsed. Kaljunaelad ja kaljuhaamer – põhimõtteliselt neid vaja ei lähe. Enamik marsruute piirkonnas on läbitavad klemmide ja frendidega. Mõnel tõsisemal marsruudil annaksid kaljunaelad rohkem kindlust ja võimalusi julgestuspunkte tekitada, ent reeglina saab nendeta hakkama (kui just pole plaanis raskemad ja otsemarsruudid). Klemmikomplekt on üsnagi asjakohane ja enamjaolt marsruutidel leiab kasutust. Frendikomplekt peaks samuti alati kaasas olema, kõige sagedamini leiab kasutust marsruutidel. Reeglina igast suurusest eksemplar kuni suuruseni 3 (BD camalot 4 seeria suuruste järgi). Kui igas suurusklassis – väiksed, keskmised, suuremad – võiksid olla ka mõni lisaks. Köied. Et esineb lõiguti vajadust 60m köiepikkuste järele, siis soovitaks just nii pikka köit, ehkki paljudel juhtudel piisaks ka 40-50 meetrisest. Ent laskumistel on 60 meetrine köis enamjaolt parim valik. Laskumised (taganemine marsruudilt) on enamjaolt köiega laskumised kas tõusumarsruuti pidi või laskumismarsruudil. Tasub kaasas omada mõned maillonidja üleliigset repsunööri, et vajadusel laskumisjaamu tekitada või usaldusväärsema vastu välja vahetada. Telk – kui on plaanis pikemad-tõsisemad marsruudid, siis võib kasulikuks osutuda. Muidu aga saab hakkama edukalt ka ilma telgita. Hüttidest marsruutide alguseni 1h...2h käia. Magamismatt – ainult siis vajalik, kui plaanis telkida või pikemad marsruudid, mõnel pool võimalik ka kivi all külmööbida mäe jalamil. Magamiskott – kui plaanis telkimine või külmööbimine, siis vajalik. Muidu aga ei lähe vaja, hüttides tekid-padjad olemas. Vaja vaid liner-lina endal omada. Priimus – kui hütis süüa, siis pole vajalik. Hütis hommikusöök ca 10 euri, õhtusöök 20-24 euri. Gaas – osta võimalik nt Milano Centrale raudteejaama lähedal (ca 10-15min jalutada) matkapoest La Montagne (lõuna vaheaeg argipäeviti 13-15:30), või Chiavennas on Intersport kauplus.
Ettevalmistus Aasta alguses oli õhus rohkelt agasid. Enam kui kaks kuud ronimispausi õlavigastuse pärast ja sellest pikk raske taastumine ning uue baasi ülesehitus nõudis pikka meelt, kannatlikkust ja pidevalt enese tagasihoidmist. Et mitte uuesti kehale liiga teha. Ehkki vaim tahtnuks kohe ja uuesti hoo pealt ree peale tagasi hüpata täpselt samast kohast kus asi pooleli oli jäänud. Õnneks suutsin ahvatlustele vastu seista ka siis kui seinal põnevaid radu roniti teiste poolt. Järk-järgult, kergete koormustega alustades, pikkamisi sai alles maikuus enamvähem arvestatavasse treeningrütmi jõutud. Põhirõhk rohkem aeroobsel tööl, seda nii ronimisseinal kui väljaspool seda. Kaks väga head asja aitasid vajalikku konditsiooni saavutada – orienteerumispäevakud ja ronimistreeningud Lõunakeskuse seinal, seda ka vahelduse mõttes. Ka soome kaljudele minekut sai võimalikult hiliseks lükatud, alles juuli keskpaika, et jõuaks selleks natukenegi vajalikul määral valmistuda. Nii õnnestus ka Olhaval käik väga hästi, kolme päeva jooksul sai rohkelt pikki marsruute ronitud, valikus väga erinevatele tehnikatele. Mitmete uute radade edukas läbimine andsid hea enesetunde, reljeefitunnetuse, lisasid enesekindlust.
Eelinfo Kevad on Alpides, Dolomiitides olnud pikalt jahe ja sademeterohke. Veel mai lõpus Girol jäeti mitmel etapil lõputõusud Dolomiitides ära, kuna ilmaolud ei lubanud – tugev lumesadu, üle pea lumevallid teede ääres. Heitlikud ilmad ka suve alguses, veel mõned nädalad enne väljasõitu näitas ilmaennustus lumesadusid ja miinustemperatuure üleval pool 2500m kõrguspiiri. Hüttide kodulehtedel soovitati omada nii kasse kui kirkasid, nii kurude ületusteks kui marsruutidele lähenemiseks. Oli teada et mõned marsruudid on nendes oludes läbimatud, sama kinnitasid ka kodulehed veel vahetult enne väljasõitu, teavitades et mõned marsruudid on sel hooajal veel ronimata. Selliste teadmistega lendasime kohale.
Bregaglia 2013 tegevusgraafik N, 25.07 Tallinn – Helsinki – Milano Malpensa – Milano – Chiavenna - õhtuks Bondo camping R, 26.07 Bondo camping – Sciora hütt L, 27.07 Kletterngartenis ronimine + Fort da Sciora (2676m) westwand, marsruut "Ciao Lililu", 5b, 200m P, 28.07 Torre Innominata (2909m), marsruut "WestKante", 5a, ca 400m E, 29.07 puhkepäev, terve päev sadas, õhtus selginemine, mäetipud valged – lumised T, 30.07 Pizzi Gemelli (3262m), marsruut "Bügeleisen"("Flatiron"), TD-, 5a+, ca 450m K, 31.07 Punta Pioda (3238m), marsruut "Via Bramani" ("Piodakante"), TD-, 5c+/A1, ca 900m N, 01.08 puhkepäev R, 02.08 Ago di Sciora (3205m), marsruudid "Teatro Dimitri", 6b (5c+/A0), 150m ja "Kasper Pillar", 5c, 250m L, 03.08 „puhkepäev“, Sciora hütt – Vial - Sasc Furä hütt - Bondo küla – Sasc Furä hütt P, 04.08 „puhkepäev“, Sasc Furä hütt – Vial – telkimisplatsike Badile põhjaharja jalamil (ca 2400m) E, 05.08 Piz Badile (3308m) NE-face, marsruut „Cassin route“, TD, VI, 6a, 1000m T, 06.08 bivacco Redaelli - telkimisplatsile naasmine K, 07.08 telkimisplats – Bondo küla - Vicosoprano camping N, 08.08 puhkepäev, Vicosoprano camping – Vicosoprano küla – Vicosoprano camping, terve päev vihmasadu R, 09.08 Vicoprano camping – Albigna hütt L, 10.08 Punta da L'Albigna (2825m), NW wall, marsruut "Meuli route", IV+, 300m P, 11.08 Bio-Pillar (2843m), SSW wall, marsruut "Via Classica", V+, 5b, 290m E, 12.08 puhkepäev T, 13.08 Albigna hütt – Vicosporano – Chiavenna – Colico (puhkus Como järve ääres) K, 14.08 Colico – Milano – Helsinki – Tallinn
Piz Cengalo (vasakul) ja Piz Badile (NE-face ja Nordkante) pärast lumesadu, tumedad laigud näitavad lumepiiri ning nüüd selle sulamist
Matkapäevik N, 25.07 Varahommikul Tallinna lennujaamas Finnair mõnest ülekilost ja suuremõõtmelisest käsipagasist probleemi ei tee, kõik sujub. Bussisõidule Malpensa lennujaamast Milano Central Station rongijaama kulub ca 1 tund, bussid käivad iga 20 min tagant. Milanos on mõni tund vaba aega. Suure seljakoti jätan rongijaama pagasihoidu. Jalutan rongijaamast matkapoodi „La Montagne“, kus soetan gaasiballoone (jõuan vahetult enne lõunapausi aega 13:00-15:30) ning leian paar toidupoodi, kus taskusöökideks sobivat hankida. Kusjuures ka osad toidupoed lähevad lõunapausile. Rongis saame Sauliusega kokku. Colicost edasi jätkub „rongisõit“ bussiga, seal on ajutiselt rongiliiklus asendatud bussidega. Chiavennas jõuame veel pangaautomaati mitu korda tühjendada, enne kui buss meid Šveitsi sõidutab. Maha tuleme Bondo bussipeatuses, sealt suunavad viidad meid campingusse, mis bussipeatusest vaid ca pool kilomeetrit.
R, 26.07 Hommikul pakime seljakotid ümber ning alustame 9:30 paiku tõusu Sciora suunas. Raske kandam, palav päev , järsk tõus ning vaarikad tee ääres määravad aeglase tempo. Teeme rohkelt peatusi, hüti juurde jõuame 16 paiku. Algselt plaanitud tutvumine ümbrusega, luurelkäik, ronimine klettergartenis – need lükkame sujuvalt järgmisse päeva. Tõdeme et mäed on ilusad, enamjaolt kõigil ümbruskonna tippudel on veel lumelaike, ka jalamitel on veel hulgaliselt jääd ja lund.
L, 27.07 - Fort da Sciora (2676m), westwand, "Ciao Lililu", 5b, 200m Klettergartnerisse stardime 8:30 paiku, sinna jalutame poole tunniga, ühtlasi tunnen et hommikupuder on selle ajaga juba kõhtu näljatunde jõudnud tekitada. Informeerin sellest ka Sauliust ning otsustame kohe edaspidiseks ette ära, et hommikuti miskit toekamat valmistame, kas riisi või pastat. Ronime ca kolm tundi erinevatel radadel, kuid mõte rändab üha rohkem juba mujal. Kõht koriseb juba väga õõnsalt. Nii otsustame edasi liikuda ja ette võtta ühe lühema marsruudi Fort da Sciora lõunaseinal, marsruudil nimeks „Ciao Lililu“, raskusastmeks 5b, pikkust ca 200m, kirjelduse järgi 6-7 köit. Marsruudi all valmistudes lubasime endale ühe müslibar-i ja lonksu vett. Stardime marsruudile kell 14, täpselt kaks tundi hiljem oleme marsruudi lõpus. Graniit on väga mõnus, lõunapäikese poolt üles soojendatud, kuiv. Marsruut ise osutus üsna sportlikuks, st polte-naelu oli piisavalt. Kivim oli stabiilne enamjaolt, ronimine sellel puhas nauding. Neljandast jaamast lahkudes elasime üle ka äreva momendi, kui käe all üks suur reljeefielement end liigutas. Ehmatus oli suur. Et jaam kohe selle all ja mõned inimesed veel marsruudi all, otsustasime hetkel nuki sinna paika jätta. Järgnev köietäis mis marsruudil võtmelõiguks, leidsime paar pisut ebamugavat liigutust, ent kõik sujus hästi. Laskumist alustasime kell 16, laskuda tuli mööda tõusumarsruuti. Jaamapunktid olid varustatud laskumisrõngastega. Laskumisel eemaldasime ka liikunud nuki. Hindasime selle niisama sinna alles jätmise ohtlikuks. Seinast eemaldasime kivi mõõtmetega 50cm x 250cm. Sai ohutum.Marsruudi all tagasi asjade juures kell 17. Päeva hindasime kordaläinuks. Tagasiteel vaatlesime ümbruskonna tipukesi, marsruute, nendele lähenemisteid ja peas valmisidki juba järgmised plaanid.  Marsruut "Ciao Lililu skeemil keskmine joon nr 2
Fort da Sciora westwand, altvaade marsruudile "Ciao Lililu"
Fort da Sciora - Ciao Lililu, ronimine marsruudi ülaosas
P, 28.07 - Torre Innominata (2909m), "Westkante", 5a+, ca 400m Äratus kell 6, liikuma saime 7:15. Võtame suuna Torre Innominata poole. Et meist pisut varem jõudis üks kolmene grupp sama marsruudi algusesse, siis võtame veidi rahulikumalt aega mäejalamil silmitseda marsruuti, laskumisteed ja grupi tegutsemist. Marsruudi algusesse jõudmiseks tuleb meil ka veidi traversseerida lume- ja jäänõlval, mis ebameeldivalt järsk ja varahommikuselt tardunud, seega libe. Esimesena raiun saapaninaga korralikud astmed lumenõlva, endamisi soovin et kaasas oleks olnud kassid. Torre Innominata, Westkante, 5a, ca 400m. Marsruuti alustame 8:55. Keha on alles unine ja nii tunduvad esimesed liigutused pisut kohmakad. Marsruut ise on üsna loogiline, mööda ribiharja pidi, mida kohati liigestavad väiksemad seinakesed. Ronimine sujub, vajadusel peidame mõned praovahendid või jätame slingi ümber nuki vahepunktiks. Üsna varakult keerutab orus pilvi ja on pisut vilu ja tuuline. Ronimist ilm väga ei sega. Tipus oleme 12:50 ning mõned hetked hiljem juba asume laskuma, kuna tipus on vilu, tuuline ja heitlikult pilvine. Oru vastasküljes Badile ja Cengalo tipud on üsna varakult pilvedesse mähitud. Köietäis laskumist kuluaari ning järgnevalt ca 8-9 köit laskumist üsna ebameeldivas lumises ja rõskes kuluaaris, mille kivim üsna pude. Mõistatuseks jääbki ees olnud grupi laskumistee, sest lumes nende jälgi näha pole, ent ikka ja jälle leiame eest laskumisrõngaid või slinge ja see viitab et püsime laskumisrajal. Mäelt lahkumine on veel pingeline, sest peame nüüd ligi 50m väga järsku lume ja jäänõlva traversseerima rusuni. Pärastlõunane lumi on pisut pehmem ja astmete raiumine õige pisut lihtsam, ent väsimuse pealt üsna kurnav. Lahti libiseda siin nõlval ei tahaks, pendliga viskaks vastu kaljusid. Raskused jäävad seljataha 16:50-ks, veel tund ja veerand kulub laskumiseks erineva suurusega rusunõlvadel, tööpäev lõpeb kell 18. Oleme mõnusalt väsinud ja sisetunne ihkab juba puhkepäeva. Nii otsustamegi – homme magame kaua!
Torre Innominata, marsruut "Westkante" skeem
Torre Innominata, marsruudi võtmelõigule altvaade
Torre Innominata - Westkante, hetk marsruudi lõpuosas
E, 29.07 Puhkepäev. Mäletamist mööda ajasin kargud alla alles poole üheteist paiku, Saulius ehk veel tunnike hiljem. Terve päev sajune – vihm, äike, lumi. Mitu õhtut oleme jälginud all orus üha suurenevat õhuvinet, niiskuse kogunemist, nüüd pääses see kõik valla ja sajab ikka väga korralikult. Lappame marsruudikirjeldusi ja nuputame järgmisi plaane. Mitmel pool kaljudel on moodustunud korralikud kosed. Õhtul tasapisi selgineb ja avanevad vaated värskelt lumega kaetud tippudele. Avanev pilt lihtsustab marsruudivalikut.
T, 30.07 – Pizzi Gemelli (3262m), „Bügeleisen“, TD-, 5a+, ca 450m Ärkame alles 6:35, liikuma saime 7:50 paiku. Marsruudi alla kulgeb teekond algul mööda rohunõlva, seejärel rusunõlva, seejärel üsna pikalt mööda mõõdukalt järsku lumenõlva ning kõige lõpuks veidi mööda kaljusid turnides. Seekord on meil kaasas nii kassid kui kirka ning kohe on jäänõlval liikumisel tunne palju kindlam. Eilsest tugevast vihmasajust on jaheda öö jooksul lumenõlv mõnusa klaasja jääkihiga kaetud. Marsruudi all jõuame 9:10. Jätame kassid-kirkad ning saapad marsruudi alla. Marsruuti alustame kell 9:30. Seekord jagame marsruudi omavahel nii, et esimese poole ronin ees mina, ning lõpuosa Saulius. Vaatamata eilsele tugevale vihmasajule, on kaljud öö jooksul tuulega üsna hästi kuivanud. Kohati on niiske, ent mitte ülearu segavalt. Ronimine ise on väga mõnus. Päike soojendab ja naudime marsruuti, sest kalju on suurepärane. Meie järel ronib üks giid oma kliendiga ja Saulius muretseb nende pärast, ent meie liikumistempod on sarnased ja olukord on kenasti kontrolli all ja sõbralik. Marsruudi tipus oleme 12:45. Laskusime paar köit allapoole mõnusale riiulile ning seal võtame ronimissussid tükiks ajaks jalast, naudime mõnusat päiksepaistet ja peame kerget piknikku. Korraks peatuvad samas kohas ka giid koos kliendiga ja alustavad laskumist varem. Laskumine toimub mööda tuldud marsruuti pidi, marsruudi alguses oma asjade juures tagasi oleme 16:15. Laskumine üle lumenõlva sujub kasside-kirkaga ladusalt ning seekord lõpetame tööpäeva 17:40. Ilus päev, mõnus marsruut, tore ronimine.
Õhtuks olid ümbruskonna mäetipud päikese toel enamajolt oma lumekatte ära kaotanud. Nii otsustasime end proovile panna pikemal marsruudil. Ka ilmaennustus lubas sademeteta ilma jätkumist. Unelema asusime juba 21 paiku.
Pizzi Gemelli, marsruudi "Bügeleisen" skeem
Pizzi Gemelli, marsruudile "Bügeleisen" altvaade
Pizzi Gemelli, marsruut "Bügeleisen", ronimine päikse ja varju piiril
K, 31.07 – Punta Pioda (3238m), Via Bramani (Piodakante), TD-, 5c+/A1, ca 900m Äratuskell oli äratama pandud kella 4-ks. Esimese asjana kiire pilk tähistaevasse ning seejärel juba kohe tuli priimuse alla. Samal ajal kui jook ja söök priimusel valmisid, sai toimetatud kõik hommikused asjatamised. Hommikusöök sisse, seljakott selga ja liikuma saime 5:02, väljas veel piisavalt pime, et esimesed pool tundi lambivalgel jalge esist valgustada. Pikalt mööda rusunõlva, lumenõlva lõiguks panime kassid jalga, seejärel juba kaljudel ronimine, algul veel saabastega kuni marsruudi tehniliste raskuste alguseni. Seal leidsime kassidele, kirkadele, saabastele mugava kaljulõhe, kus meid ootama jääda. Marsruuti alustasime 6:30, väljas küll mitte enam hämar, ent üsna hommikuselt karge, kivi õhkab veel öökülma, ent on enam-vähem kuiv. Päikest pole loota kohata eelmiste päevade tähelepanekute põhjal mitte enne ühtteist, seega tuleb olukorraga leppida, korralikult soojaks võimelda, et ronimine kohe algusest peale sujuks. Marsruut jaguneb põhimõtteliselt kaheks, esimesed ehk alumine marsruudiosa 10-12 köit keskmise raskusega kaljusid eraldab karniis ülemisest marsruudi osast, millel samuti pikkust ca 10-12 köiepikkust tipuni. Karniis ongi marsruudi võtmelõiguks, kirjeldused mainivad et lisaks tehnilisele raskusele (5c+...6b/A1) on karniis sageli märjavõitu. Kui esimene hommikune kohmetus seljatatud, sujub marsruudi esimene pool kenasti. Ronin ees ja silmanurgast piidlen üha ärevamalt lähenevat karniisi, kuna selle alune paistab kahtlustäratavalt tume, eeldatavalt tähendab see märga. Ülearu see vaatepilt ei rõõmusta. Karniisi alla jõuame ca 11 paiku. Karniisi peale päistab juba päike, meile veel mitte. Karniis ise tilgub, õigem oleks vist öelda niriseb ja ujub. Niisamuti on märg, libe ja ligane kogu karniisi alune kaljulõik ca 15 meetri ulatuses. Kui esimestele meetritele märjal kaljul jätkub käe ja jala toetuseks reljeefi, siis edasi muutub kalju üha tehnilisemaks, napimaks. Mõnevõrra leevendavad peaaegu lootusetut olukorda mõned kaljunaelad, ent nende vahe tuleb ikkagi ronides läbida lausmärjal kaljul, nõudes kohati vastumeelselt ebakindla käte- ja jalgealuse usaldamist, peab. Meeterhaaval, aegamisi jõuan karniisi alla, seal niriseb vesi igale poole kraevahele,varrukate vahele, jalgadele, kiivrile, näole ning mis kõige kurvem, riietusse kuivatatud käed on hetkega taas läbimärjad. See kiirendab tegutsemistahet, kiiresti üle karniisi ja päikese kätte, igatahes! Märjal karniisil ei jää muud üle, kui jalale tekitada slingist tugipunkt, siis ulatub käsi juba üle serva, veel veidi reljeefi kobamist, veel üks frend prakku, et oleks juba julgestuspunkt ka pealpool karniisi, enne veel tõmban endale veidi rohkem köielõtku varuks ning seejärel aeg teha otsutav liigutus. Keha saab juba päiksesoojust, esimest korda sel päeval ning on olukorraga rahul. Veel kümmekond vaevalist meetrit jaamani ja kergendusohe pääseb valla. Sauliusele soovitan lõigu läbida tugiköiel, nii tõmbangi esmalt ülearuse köie sisse ning seejärel fikseerin tugiköieks. Et köis ei jääks ohtlikult karniisiservale end läbilõikuma, laskunveelkord karniisi alla, fikseerin alumise köieosa eraldi tugiköieks ning siis annan märku Sauliusele alustada tõusu. Ise organiseerin endale repsudest haaravad sõlmed ja tõusen tagasi jaama ning uurin soojendava päikse käes edasist marsruuti. Jalad juba tulitavad, esmalt kitsastest ronimissussidest ja teisalt pidevast vaid varvastel olemisest. Aga marsruut on alles poole peal. Saulius jõudnud minuni, saab varustuse ning juhendan teda edasi ronima. Tõus üle karniisi on võtnud üsna palju aega. Enne edasiliikumist peame veel maha vestluse, et mis kell on kontrollaeg, määrame selle kella 14-ks. Samaaegselt nendime, et ülearu palju vaba aega meil pole, ehk tegutsema peame „reipalt“. Nii teemegi. Kell on saanud 14. Saame järjekordses jaamas kokku. Nagu kokkulepitud, hindame olukorda. Tipuni on hinnanguliselt veel ca 4-5 köietäit ronida. Et garanteerida valges tagasijõudmine, oleks mõistlik alustada laskumist. Edasi minnes riskime pimeda peale jäämisega, kuna laskumine sama tuldud teed pidi, ehk 20+ köietäit laskumist ja see kõik võtab omajagu aega. Otsustame ikkagi edasi minna, tipuni välja kiirelt-kiirelt ja siis püüame kiirelt-kiirelt laskuda, pimeda peale jäämine pole enam isegi „võib-olla“, vaid pigem garanteeritud. Et alumises osas võib meil pimedas tekkida raskusi laskumisjaamade leidmisega pimedas, siis oleme leppimas ka variandiga, et veedame öö mõnel riiulil, neid seal leidus. Enne tippu võtan eesronimise taas enda peale, kuna rajaleidmine seal üha keerulisem. Tippu jõuame kell 16:20. Veedame seal vaid mõne hetke. Kohe alustame ettevalmistust laskumiseks. Arvutame veel tunde, mis jääb pimeduse saabumiseni ja võrdleme ennustatavat laskumisaega, mis kuidagi ei taha valguseraamidesse ära mahtuda. Järgnevad tunnid mööduvad laskudes, laskudes ja veelkord laskudes. Köis nagu ikka aeg-ajalt moodustab seejuures sasipusasid. Aeg kulub. Oleme juba allpool karniisi, ehk pool laskumisteed on läbitud, kui päike on juba üsna madalal, kohe-varsti mäe taha vajumas. Väga kiirelt liigub päiksepiir orupõhjast üha ülespoole. Viimane ots meieni ja siis veel mäetipuni tundub veel eriti kiiresti mööduvat ja hakkabki kiiresti hämarduma. Oleme juba alumisel marsruudiosal, kui tuleb läita pealambid, et otsida jaleida laskumisjaamu. Veel on midagi ähmaselt eristada ja siis pole enam sedagi. Veel järgmine laskumine, ja silm tunneb ära marsruudi algust tähistava riiuli. See tähendab et tehnilised lõigud on jäänud seljataha ja edasine põhimõtteliselt kergem, kui tegevus toimuks päevavalges. On saabunud lõunamaine ööpimedus, mis erineb märkimisväärselt põhjamaisest „valgest“ suveööst. Riiulile laskub ka Saulius. Veel jääb üle ootusärevalt alla sikutada laskumisköied, mis seegi kord sujub libedalt Kell on juba saanud 22. Pakime kaasa kassid, kirkad ja saapad ning jätkame laskumist. Veel kaks vaevalist täispikka laskumist, otsides pealambi vihus järgmist sobivat laskumispaika ja jõuame lumenõlva servale. Seal saame suureks rõõmuks lõpuks jalast ronimissussid, paneme kassid alla ja komberdame pealambi valgusvihus umbes allapoole, rusunõlvani. Veel tunnike ekslemist ühesugusena näivatel rusunõlvadel ja jõuame 00:20 hütti. Tööpäev sai lõpuks läbi. Oleme rahul, väsinud, aga üsna rahul. Ilus mägi ja tore marsruut sai läbitud, ehkki tööd tuli teha üksjagu. Tähistaeva all keedame endale teed, näksime päeval praktiliselt puutumata jäänud taskutoitu ja naudime puhkust!
 Punta Pioda, marsruudi "Via Bramani" ehk "Piodakante" skeem
Punta Pioda, marsruudijoonega
Punta Pioda marsruudi keskmine ja ülaosa külgvaates
Punta Pioda, lähenemine märjale karniisile marsruudi keskosas
Punta Pioda, marsruudi ülaosas
Punta Pioda tipust vaade
N, 01.08 – Puhkepäev Magame kaua, käime uniste ja väsinutena ringi, puhkame, tukume, mõlgutame mõtteid edasiste plaanide osas.
R, 02.08 – Ago di Sciora (3205m), marsruudid Teatro Dimitri 6b (5c+/A0), 150m ja Kasper Pillar, 5c, 250m Äratus 5:00, liikuma saime 6:00. Tükk aega selgitame marsruudi algust ja sellele sobivamat lähenemisteed. Järsk lumenõlv vajab ületamist enne kui jõuame marsruudi alla. Kassid-kirkad oleme maha jätnud, nii trambime astmeid ja liigume lumelõigul ettevaatlikult. Marsruudi algus käes, tundub edasine juba enamvähem loogilisem. Teatro Dimitri on eraldiseisev marsruut, ent on võimalik liita ka koos järgmise osaga, marsruudiga Kasper Pillar. Just selline plaan meil ongi, ronida mõlemad marsruudid üksteise järel. Ehkki tippu on sealt veel kolmaski marsruut, pole see enam nii põnev, tehniline ja kvaliteetne kui alumised kaks ning seepärast ronitakse kolmandat harva. Mäe jalamil alustame marsruuti 7:39. Saulius saab seljakotti ka minu saapad, kuna marsruut on juba veidi tehnilisem, siis ülearust eesronimisel kaasas tassida isu puudub. Saame üsna hea rütmi sisse ning ronimine sujub. Mõned liigutused on pingelised ja nõudlikud. Kalju on hea kvaliteediga, ronida mõnus, pisut küll jahe ent see ei sega. Esimese marsruudi saame ronitud kella 10:25-ks. Koguneme suurele riiulile, sinna on just jõudnud päike, soojendame end seal, jätame üleliigse varustuse sinna maha, võtame müslibar-i ja veidi juua. Samal ajal silmame teist marsruuti, Kasper Pillarit, mis tõotab tulla samuti vahva ronimine. Lisaks näeb ka hea välja. Teist marsruuti alustame 11:05. Kohe algusest peale on ronimine puhas nauding, kalju suurepärane, marsruut loogiline ja huvitav. Palju on liistakuid kasutades ronimist, nõudes rohkelt layback-tehnikat. Mööda seina jooksevad ilusad praod, mis on paras keskmise suurusega frendidele. Soojendava päikse käes sujub ronimine tempokalt, jõuame marsruudi tippu 13:25. Lubame endale hetke ja konsumeerime mars-shokolaadi ning alustame juba hetk hiljem laskumisega. Mitmel korral on lähedal see hetk, et köis tundub järgi tõmbamisel kuhugi prakku kinni kiiluvat, ent õnneks kõik laabub. Tagasi suure riiulile mahajäetud asjade juurde jõuame kell 15:30. Kulub veel tunnike ja paar laskumist, et otsemat teed laskuda lumenõlvale ning veel kolmveerand tundi hiljem kell 17:15 ongi tööpäev meil läbi. Marsruudid meeldisid meile mõlemale väga, eriti ülemine marsruudiosa ehk Kasper Pillar – tõeliselt nauditav kalju, väga heas korras graniit, mõnus ronimine. Õhtul pakime asjad kokku. Mäesolemise esimene faas on läbi, oleme saanud üksjagu marsruute ronitud (6), mõned neist tõeliselt nauditavad – Bügeleisen, Kasper Pillar. Ehkki ronimistunnetus on juba päris hea, on samas ka tasapisi kogunenud päris korralik väsimus, nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesed väsimuse märgid ilmnesid juba Punta Piodal. Kehad vajavad puhkust, näppudel nahk taastumist, organism värskuskuuri.  745.1 - Teatro Dimitri, 745.2 - Kasper Pillar, 739 - Punta Pioda "Via Bramani"
Teatro Dimitri marsruudijoon
Kasper pillar marsruudi skeem
Agi di Sciora, alumine joon - Teatro Dimitri, ülemine joon - Kasper Pillar
Teatro Dimitri marsruudi seinaosa alt vaadates
Kasper Pillar marsruudi seinaosa alt vaadates
Kasper Pillar marsruudil ronime
Mäetoit pärast vahvat ronimist
L, 03.08 - „Puhkepäev“ Äratus 5:45. Sööme, asjad kokku ja liikuma saime 7:17. Liigume Sciora mägede grupi juurest Bondasca orgu. Vial kuru ja rada pole küll veel ametlikult avatud, ent väidetavalt peaks läbitav olema. Vial kurule jõuame 09:55. Seal kohtame telkivaid tsehhe, kes olid äsja veetnud öö Badile Nordkante marsruudilt laskudes riiulil kõlmööbimist, kuna olid jäänud pimeda peale. Saame neilt kasulikku infot mäe olude kohta. Jätame enamjaolt varustusest sinnasamma kivide vahele ning laskume edasi vaid hädapäraste asjadega Sasc Furä hütti (11:20). Teeme seal väikse peatuse, jätame enamjaolt asjad sinna hoiule ning laskume alla Bondo külla (12:25-14:25) plaaniga toiduvarusid täiendada. Laskumisel arendame päris kiiret tempot, nii suur on iha värskete puuviljade järele. Tempot võtavad alla raja ääres noppimist ootavad metsmaasikad, mustikad, vaarikad. Bondos püüame hütist saadud joonistuste järgi leida külapoodi. Satume hoopis kohta,mis meenutab muuseumi ja tõmbume hetkeks tagasi ja vaatame nõutult ringi. Ent saame julgust sama kohta uuesti proovida, kui samast uksest sisenevad teisedki inimesed. Selgubki et muueumi meenutava fuajeest pääseb ühel pool kohvikusse, teisele poole jääb pisike kauplus. Esmalt oleme šhokis, kuna valik väga napp ja ähvardab meile sobiva toiduvarude puudusega. Pika otsimise ja ümberkohandumise järel pakutavaga, saame siiski enamvähem hädavajaliku kätte. Tagasi mäkke võetav menüü saab küll väga üksluine ja napp, ent siiski parem kui esmapilgul kauplusesse sisenedes kartnud olime. Seejärel valime ja ostleme head, värsket ja paremat, millest kõige enam puudust tunneme. Loosi lähevad õunad, virsikud, aprikoosid, jogurtid, mineraalvesi, jäätis, pirnimoosi saiakesed, jm. Kõht täitub neist imelistest asjadest, millest kogu üleval oleku aja vaid unistasime, kiiresti. Istume veel veidi küla vahel ning seejärel asutame end tagasi üles jalutama, kell on 16:25. Plaan on tõusta Sasc Füra hütti õhtuks, seal ööbida ning järgmisel hommikul edasi üles poole liikuda. Hütti jõuame 18:50-ks. Uurime hütist ilmaennustust. Puhkepäevast siiski väsinuna läheme magama üsna varakult.
P, 04.08 – Puhkepäev Magame kaua, ärkame alles 8 paiku. Kiiret pole, sööme, loeme marsruudikirjeldusi. Liikuma hakkasime 12:45. Vial-i kurule tõuseme 50 minutiga, haarame kivi alla jäetud varustuse kaasa ning lähme otsime pisut kõrgemalt sobivat telkimisplatsi, mis oleks pehme ja tasane, poleks liiga märg ega lumine, oleks lähedal veele või lumele, poleks avatud tuultele, oleks mõnus mugav platsike. Mõningase otsimise peale ja paljude platsikeste elimineerimise järel leiame sobiva ning püstitame telgi. Keedame taimeteed ning teeme väikse pärastlõunase uinaku. Õhtupoolikul lähen jalutan pool tunnikest ülespoole, et tutvuda lähenemisteega ja oludega. Päris marsruudi vaalemiseks sobivasse paika paraku ei jõua, kuna kaljud j alumenõlvad vaheldumisi lähevad järjest ebamugavamaks ja tagasi alla turnimine pole kuigi mõnus. Ent siiski leidsin optimaalseima lähenemistee ning varahommikul pimedas võib sellest luurelkäigust kasu tõusta. Pakime õhtul seljakotid vajaliku varustusega valmis ning arutame sobivaima taktika üle. Magama 21:30 paiku.
Piz Badile (3308m), NE-face, marsruudijoonega „Cassin route“
E, 05.08 – Piz Badile (3308m), NE-face, marsruut „Cassin route“, TD, VI, 6a, 800+m Äratus kell 4:00. Jõuame vaevalt priimusel vett keetma hakata, kui juba esimesed tulukesed mööduvad. Sööme-joome korralikult kõhud täis, vööd juba peale ja liikuma saime telgi juurest 5:08. Eilse luurelkäigust saadud teadmistega saame kenasti pimedas mäe jalamile tõustes kahest seltskonnast mööda. Suurem osa suunduvad Nordkante peale, meie ja mõni veel enne meid võtavad suuna Cassini marsruudi peale. Laskume riiulile, möödume jää/lumelaigust, traversseerime veel veidi riiulil, seejärel keskmise raskusega kaminast tõuseme marsruudi alguspunkti. Kell on 6:48, kui alustame marsruuti. Saapad oleme juba all riiulil vahetanud ronimissusside vastu, saapad lähevad Sauliuse seljakotti, mulle jääb seljas kanda windsack ja liiter vett, et ees ronides oleks ronimine veidi lihtsam. Lisaks kõliseb vööl komplekt frende, klemme ja ekspresse. Alustuseks ootab meid sisenurk, kus peamiselt lieback-tehnikaga saab ronitud, paaris kohas leiame õnarusi ka jala jaoks seinal, ent enamjaolt on lihtsalt tald surutud haardumisse seinaga. Sisenurga prakku lähevad mõned suuremad ja keskmised frendid. Järgnevad ridamisi pragusid vaheldumisi slab-idega, mõni köis veidi lihtsam ning siis jälle ridamisi köisi kus tuleb sisenurkades, karniisi all, pragudes ja slab-idel tõsiselt tööd teha. Töö sujub, ilm ja enesetunne on tööreziimis ja hea, kalju on üldjuhul kuiv ja nauditav. Jooki tarbime lonkshaaval Sauliuse veekotist, et tal kandam kergem saaks. Enne keskpäeva oleme jõudnud lumelaigu juurde, mis poolitab marsruudi kaheks. Ees ootavad järjestikuliselt mitmed üsna tehnilised ja nõudlikud köietäied, marsruudi võtmelõigud. Aukartus on nende järgnevate köite ees suur. Lumelaigu alt traversseerides leian reljeefiõnarustest mõned nirisevad lombikesed, kust saan sõõme võttes mitmel puhul janu kustutada, mis sobib hästi et shokolaadike kurgust alla loputada. Ees ootab üks marsruudi võtmelõikudest. Esmalt tõus mööda sisenurka ning siis tuleb üle nurga serva välja slab-ile välja ronida ja siis leiab juba ka praokese. Järgneb ridamisi köisi pragudes, sisenurkades, slab-idel, mis tehniliselt mitmekesine ja nõudlik. Tasapisi ja üha avaneb pilgule eesootav - kaminad ühtejärgi 4-5 köit. Neid on kirjeldatud alguses olevat üsna ebamugavad, seejärel tehnilised ja laiad, ning ülemises osas veidi leebuvad. Nii täpselt ongi, et sisenemisel kaminasse, mis alguses on veel kitsas ja sügav ning sobivat ronimistehnikat on kohe alguses raskusi leida, tunne on pisut ebalev. Järgneva köietäie jooksul läheb kamin aga veel laiemaks, kamina põhi ise on kitsas, nii et kui sinna pugeda siis ei ole ruumi liigutada end. Seega tuleb ronida kaminapõhjast välja, kus proovin ronida nii klassikalist kaminatehnikat kui harkijalu pooleldi midagi spagaadilaadset, igaljuhul on see köietäis veelgi ebakindlam tunne. Seejuures viimati pandust vahepunktist on juba väljaronitud juba 12-15 meetrit ning umbes samapalju on veel järgmise jaamani. Puhkekohti kusagilt võtta pole, jalgadele pinge on suur ja tehnika ise väsitav. Ähkides ja puhkides liibudes kamina seintele, aegamisi rooman mööda kaminat ülespoole. Jõudnud jaama, vallandub tahtmatult suur kergendusohe, jälle on tunne kindlam. Kamin jätkub,kuid juba laiemalt ja nii saab edasi ronida kohati kamina põhjas, kohati toetudes seintele. Sauliusele ei sümpatiseerinud kaminad juba Soomes, nüüdki kostub altpoolt kaminast rohkelt siirast sajatamist. Kaminast pääsemisega muutub kogu ettevõtmine juba üha reaalsemaks. Harjani pole enam palju minna. Originaalrada keerab kamina järel küll vasakule ja on lihtne ronimine, ent sealt ei vaata midagi head vastu - reljeef on ebakindel, silma hakkab palju lahtisi kive ja nii ei soovita ka tänapäevased marsruudikirjeldused originaalrada seepärast harjaletõusuks. Nii otsustame jätkata kamina kohal edasi ronimist, mis ronimise poolest jupp maad tõsisem, ent ohutum. Käiku lähevad frendid, klemmid, slingid ja nii veel kaks köit, kui jõuan harjale ning leian harjalt jaamakoha. Julgestan Sauliuse harjale, kell on 17 ja marsruudi seinaosa on jäänud seljataha. Sisse poeb mõnus rahulolu tunne, ent tõrjume selle kohe kui silmitseme veel eelseisvat tipuharja. Jätkame harjal ronimist, mis kohati üsna terav, ebamugav ja hirmutav. Kolm-neli köit hiljem jõuame harjal omast arust tippu, ent mis hetk hiljem korraks hajuva pilvehämu vahelt selgub osutuvaks alles eeltipuks. Meie silmale tundub eeltipp kõrgemgi olevat pisut kaugemal paistvast tipupüramiidist. Pisut turnimist ja oleme tipupüramiidi kõrval, kell on 19. Otsime üles tipuharjal pisut edasi paikneva Radoelli bivaki ja asutame end sinna ööbima. Enamjaolt ronijaid Badilele laskuvad Itaalia poolele Gianetti hütti, ent meil on telk ja asjad kõik Šveitsi poolel mäe jalamil, seepärast see variant meile hästi ei sobi. Tiir Itaaliast tagasi meie telgi juurde on piisavalt suur ja hindame selle ebavajalikuks, küll jääb see tagavara variandiks kui peaks ilm ära keerama. Laskumine mööda Badile põhjaharja (Nordkante) on aga piisavalt pikk ja kirjelduste järgi võib osutuda ka problemaatiliseks, nii jätame selle järgmiseks päevaks. Sulatame lumest joogivett, jagame jupi vorsti, müslibatooni ja shokolaadikese ning seejärel keerame väsimusest magama. Kuskil kaugemal välgutab pisut, ent tasapisi klaarib ööseks siiski taeva ära.
Piz Badile, Cassin route, marsruudi skeem
Riiul marsruudi algusesse (tähelepanelik märkab lumetükkide juures riiulil inimesi)
Praod marsruudi algusosas
Saulius järgi ronimas karniisi alusel slab-il, marsruudi esimese poole üks võtmelõikudest
Ronimine marsruudi keskosas
Kamina esimene pool, põnev ronimine
Väljumine kaminast, marsruudi lõpuosa
Viimased meetrid marsruudi seinaosal
Ronimine harjal, veel mõned köied minna
Saulius Piz Badile tipus T, 06.08 – Bivakk Radoelli – laskumine Badile Nordkante – telkimisplats Badile jalamil Magame mõnusat und, et ilmaennustus on lubanud veel tänaseks head ilma, siis otseselt kiirustama ei pea. Öö jooksul on joogikotis lumest saanud vesi, joome mõned lonksud, sisse jupp vorsti ja müslibar ning 7 paiku asutame end liikuma. Algul turnimine mööda harja horisontaalselt, seejärel algab lõputu jada (ca 25 köit) laskumisi Nordkante-l. Laskumiseks peetakse seda marsruuti üsna tülikaks, raskeks mõnikord laskumisjaamu leida, ka mainitakse ohtu lahtiste kivide tõttu. Kerged pilved liiguvad ümber mäe juba üsna varakult, aeg-ajalt varjates vaadet alla orgu ja marsruudil, ent meile see probleemi ei tekita. Pigemneile kes sel päeval üles ronivad, kuna pilved varjavad pigem mäetippu ja harva libisevd madalamalt. Sakilisel, kohati tugevalt liigestatud harja peal leiab köis rohkelt võimalusi, et end kusagile nuki taha kinni jääda, nii on laskumisköitega pusimist üsna rohkelt. Napilt enne keskpäeva kohtume esimeste ronijatega, neil teekond les, meil alla. Mõnel puhul möödume ülesronijatest teine teisel pool harja, kuna tundub laskumiseks nii sobivam. Ehkki ülesronimisega seotud pinget peal pole, on ka laskumine siiski väsitav nii kehale kui vaimule. Kahel korral tuleb meil siiski ka kinni jäänud köiele üles järele ronida. Kui jõuame varasel pärastlõunal alla riiulile, mis tähendab juba köietööde lõppu, on väga hea meel. Veel tunnike turnimist ja oleme tagasi telgi juures. Ehkki tipp on lõunast pidevalt pilve sees, istume veidi ja silmitseme ainiti mäge, kust äsja tulime. Õhtusöök on rikkalik, kõik paremad asjad lähevad käiku. Sportlikud plaanid on sooritatud, homme ootab allaminek.
K, 07.08 – laskumine alla orgu, Vicosoprano camping Öösel ja hommikul on sadanud päris kõvasti. Seetõttu uneleme magamiskottides kaua. Keha naudib hetke, mil ei pea kohe varahommikust tööd tegema. 10 paiku vihm taandub. Hommikused toimetamised, kuivatame telki, pakime asjad. keskpäeva paiku võtame seljakotid selga ning marsime alla orgu välja. Teepeal teeme õige rohkelt peatusi, et metsmaasikaid, mustikaid ja vaarikaid maiustada, tundub et nendest pole võimalik küll saada. Bondos istume bussi peale ning väljume paarikümne minuti pärast Vicosoprano campingu peatuses. Õhtuks sätime end sinna telkima. Dushi all peab küll kiirelt toimetama, sest vett saab vaid 2 minuti eest, ent sellegipoolest on üle hulga aja puhas olla tore.
N, 08.08 – puhkepäev Hommik on kohe üsna pilves, pilved madalad ja peagi hakkab lakkamatult sadama. Tüdrukud otsivad meid campingust üles, teeme ühise teejoomise ning seejärel jalutame vihmasajus Vicosoprano külla. Tee peale jäävad nii vaarikad kui põldmarjad. Vicosopranos kinnitame keha maitsvate söökidega ühes restoranis, seejärel ostleme poes ning jalutame tagasi campingusse, tüdrukud aga tõusevad tagasi Albigna hütti. Praktiliselt terve päeva on sadanud, õhtul on ka mõned vihmata hetked.
R, 09.08 Hommikul veel sajab veidi, ent tasapisi näitab juba paranemismärke. Kuivatame telgi, sööme, pakime asjad. Osa asju jätan campingusse hoiule. Saulius läheb bussile, puhkus sai puhatud. Võtan suuna tõstukile ja vaatamata raja äärdejäävatele vaarikatele olen ca poolteist tundi hiljem juba Albigna hütis. Ilm on päeva peale paranenud ja tüdrukud läinud marsruudile. Veedan aega kohalikke marsruute uurides ja aeg-ajalt kiikan mäe poole. Õige pea rahulolevatena nad tulevadki. Kontrollime ilmaennustust ja teeme plaane järgmistest päevadeks.
L, 10.08 Punta del Albigna (2825m), Meuli route, IV+, ca 300m Magame rahulikult 6-ni. Liiga vara ei alusta, kuna hiljuti on rohkelt sadanud ning päike jõuab selle seinaosani alles 11 paiku. Jõuame 9 paiku marsruudi alla, mõned seongud on juba marsruudil. Hetk enne marsruudile minemist saame kaela suure kivirahe, vaevu õnnestub meil nende eest ära põigelda. Ehmatusest üle saanud, asume ronima. Paar köit hiljem selgub ka põhjus, miks kivirahe vallandus. Vana sling ümber suure kivi oli lahti pääsenud, tee pealt teisigi kive kaasa haaranud. Seong kellega see juhtus,neil olid kivid aga köie läbi lõiganud, nii nad olid sunnitud laskuma tagasi alla. Varsti saame päikse kätte ja ronimine sujub juba paremini. Marsruut on mõnus, kalju päikse käes soe ja kuiv. Marsruudi lõpus leiame mõnusa päikselise platsikese, sööme head ja paremat, naudime vaateid ümbruskonna mägedele. 
P, 11.08 Bio-Pillar (2843m), SSW wall, marsruut „Via Classica“, V+, 5b, 290m Stardime hütist 8 paiku, Bio-Pillari jalamile jõuame tund ja mõni minut hiljem. Kaks seongut on meist ette jõudnud, üks ronib juba teist köit, teine just-just alustab ronimist. Nii võtame veidi rohkem aega, et marsruuti silmitseda ning korralikult end soojaks võimelda. Marsruuti alustame 10 paiku. Kohe algusest peale on huvitav ja mitmekesine ronimine – sisenurgaga algab, seejärel praod, liistakud, praod, veidi napim pragu mis juhib üle kahe karniisi, edasi slab, suuremad praod, siis ebamugav üle serva minek jne. Päike küll soojendab, ent on kohati üsna tuuline. Ronida on mõnus, kalju on kuiv ja soe. Tundub et ka tüdrukud naudivad ronimist. Suhtleme toreda seonguga, kes meie ees roninud, tipus jagame taskusööke – meil on kuivatatud liha, öko-shokolaadi, neil on vastu pakkuda midagi soolakurgi laadset. Kõik on rahul, päike soendab. Seejärel laskume marsruudilt ja pärastlõunaks oleme tagasi hütis. Ühtlasi teavitan tüdrukuid, et minu jaoks puhkuse sportlik pool triiki täis ja parema meelega keskenduks nüüd päris puhkusele. See neid ei heiduta ja nii plaanitakse veel allesjäänud üks täisronimispäev ronida Spazzacaldera mäele. 
E, 12.08 Puhkepäev Hommikul saadan tüdrukud marsruudile, ise magan veel paar tunnikest ning siis sätin end mugavalt pingile hüti seina äärde ttulevarju magamiskotti,käepärast binokkel ning asun jälgima tüdrukute edenemist. Ehkki ilm on küll päikseline, ent vilu ja tuuline, veedangi sisuliselt terve päeva tüdrukuid mäel jälgides. Keha on tugevalt väsinud, praktiliselt kõik kohad valutavad kergelt, parim on lebada magamiskotis. Tüdrukud on tublid., umbes kella 18-ks on tagasi hütis., jõuavad täpselt veidi enne õhtusööki.
T, 13.08 Hommikul pakime asjad ning laskume alla orgu, Vicosoprano kämpingus toimub veel asjade ümberpakkimine ning seejärel istume bussile ning sõidutame end läbi Chiavenna Colicosse. Seal leiame raudteejama lähedal mõnusa kodumajutuse. Pärast dushi all käiku on tunen hea ja puhas. Õhtupoolikul jalutame Como järve äärde, supleme, sööme jäätist ja puuvilju, elu on mõnus.
K, 14.08 Hommikul rongiga Milanosse, väike linnatuur, õhtul tagasilend Milano-Helsinki- Tallinn. Tore on taas kodus olla.
Lõpetuseks. Puhkusega võib rahule jääda, ronitud sai väga hea kvaliteediga graniidil, toredas piirkonnas, läbitud sai mitmeid vahvaid marsruute, ilmadega vedas meil samuti. Kõik mis plaanitud oli, sai kuhjaga ületatud. Ja see et lõpus paar päeva puhkusele jäi, üks neist veel Como järve ääres, kokkuvõttes - see oli väga meeldiv puhkus.
ps. Kaotus Laskumisel Kasper Pillarilt pudenes taskust telefon ning koos sellega läksid kaduma praktiliselt kõik sõprade-tuttavate numbrid. Telefon on lihtsasti asendatav, ent kontaktidega on lugu keerulisem ja võtab ilmselt rohkem aega et olukord taastada.
comments powered by Disqus |
