Kaljuronimine Itaalias - Valle dell'Orco

Juuli lõpus käisid Firni liikmed Kairi Kiik ja Hendrik Proosa kaljuronimisretkel Itaalias. Peale pikka kaalumist valisime sihtkohaks Orco jõe oru Itaalia lääneosas Gran Paradiso rahvuspargi servas. Orco jõgi on ühtlasi ka rahvuspargi lõunapiiriks. Kohalikus keeles kannab piirkond nime Valle dell'Orco.

Valle dell'Orco on üks kuulsamatest ja ajaloolisematest kaljuronimiskohtadest Itaalias. Samas on see laiadele massidele siiski suhteliselt vähetuntud (võrreldes näiteks Dolomiitide või Arcoga) ja alles avastamist vajavaid kohti jagub. Põhiline ronimistegevus sai seal alguse 1970-ndate alguses ja seda suuresti tänu šotlasest ronijale nimega Mike Kosterlitz. Temaga koos hakkasid Bonatti järgsest Itaalia alpinismi haaranud tardumusest tüdinud agaramad Torino kandi ronimishuvilised Orco seinu avastama ja sellega koos tõstsid oluliselt ka ronimistehnilist taset. Väidetavalt on Orco org üks esimesi kohti Itaalias (kui mitte kõige esimene), kus kasutati kaljunaelte asemel julgestuseks toona supermoodsaid klemme.

Euroopa üldisele suunale vastupidiselt on Orco jäänud põhiliselt traditsioonilise kaljuronimise kantsiks, seda siiski läbi suurte raskuste. Üldiselt on Euroopas tänu lubjakivi suurele levikule ja sellega koos ka julgestusvõimaluste puudusele levinud radade poltimine slämburnaeltega. Selle tagajärjeks on sportronimise "ohutu ja lõbus" suhtumise levimine ka piirkondadesse kus võimalused ajutiste julgestuspunktidega ronimiseks on olemas. Prantsusmaal on see lahing suuresti juba kaotatud ning polditud pragusid on seal rohkem kui keegi jõuab kokku lugeda. Orco orus aga on otsustatud minna vastupidises suunas ning seetõttu on see piirkond tänaseni pideva sportronijate ja traditsionistide lahingu tallermaa. Siiski tundub et traditsioonilise ronimise pooldajad on saavutamas ülekaalu ja vähemalt need rajad mis on avatud ilma liigseid polte lisamata on taastatud oma originaalses seisus. Orco tuntusele on kaasa aidanud ka mitmete maailmakuulsate ronijate külastused ja Euroopa raskeim pragu (prantsuse 8b+) mis irooniliselt kannab nime Greenspit (roheline polt). Raja läbis vabaronimisega esimesena šveitslane Didier Berthod kes eemaldas ka rajal olnud poldid).

Meie teekond Orcosse algas nagu mitmed teisedki käigud Riia lennujaamast, kust lendasime Itaaliasse Bergamosse. Sealt rongidega edasi läbi Torino ja lõpuks bussi ja häälega kuni olimegi kohal. Põhiline ronimispiirkond jääb kahe külakese, Ceresole ja Rivarolo vahele (~15 km) kuid põhilised suured seinad on koondunud 5km lõigule Ceresole ja Noasca külade juurde. Tuntuimad seinad kannavad nimesid Caporal, Sergent ja Torre di Aimonin. Esimesed kaks nime on vihjed Ameerika kuulsale seinale El Capitan, kuna Orco seinad meenutavad selle väiksemaid koopiaid. Orco orgu on nimetatud ka väikeseks Yosemite'ks.

Nagu eelpool mainitud, on ronimine Orco orus valdavalt nö. traditsiooniline, st. ronitakse naelte-klemmide-frendidega ning välditakse slämburnaelte kasutamist kui vähegi võimalik. Jaamad on siiski üldiselt polditud, samuti siledad seinaosad kuid ka seal on poltide kasutamine suhteliselt tagasihoidlik. Rajakirjeldustes on tihtipeale mainitud et rajal olevate poltide arv võib muutuda tänu sagedasele poltide lisamisele-eemaldamisele. Kivimiks on peeneteraline gneiss mis valdavalt on rohekates ja punakates toonides ning mida läbivad kenad erineva laiusega praod. Leidub kõike kitsastest sumbuvatest abironimisega läbitavatest pragudest kuni laiade kaminateni. Üks kuulsamaid pragusid on nn. offwidth (laiem kui rusikas kuid ise sisse ei mahu) pragu Fissura della Disperazione (3 köietäit) mida kuni ülisuurte frendide ilmumiseni läbiti suuremas osas julgestuseta.

Meie tegutsesime põhiliselt Sergenti nimelisel kaljuseinal kus läbisime neli kaljumarsruuti. Nendeks olid Apparazione del Cristo Verde (330m, alpide marsruudikategoorias TD), Via Locatelli (170m, D+), Nautilus (270m, TD-) ja Via Delle Placche (250m, D+).

Mõned pildid ka: