|
 |
Muljeid alpinismifestivalist DagestanisDagestan
Dagestani ("mägede maa") vabariik asub Kaspia mere läänekaldal, teiseks looduslikuks piiriks on Kaukasuse peaahelik. Peaaheliku tagustaks naabriteks on Azerbaidzaan ja Gruusia. Tegemist on Venemaa koosseisus oleva autonoomsa piirkonnaga. Elanikke ca 2,5 miljonit (sh. venelasi vaid 5%). Riigis elab 34 etnilist rühma, arvukamalt on esindatud avaarid, dargid, kumõkid, lesgid. Pealinn on Mahatškala (ca 800 000 elanikku). Ehkki meedias leiab kajastamist peamiselt vaid sealsed kuritegelikud teod, tuleb tunnistada et kolme nädala jooksul õnnestus kohati vaid väga sõbralikke, heasoovlikke, abivalmeid dagestanlasi. Maa ise on ilus, põhjaosas laiuvad suured stepialad, rannikuala ääristab helesinine ja õrnsoolase veega Kaspia meri ning lääne poole tõusevad mägised alad kuni üle 4000m lumiste tippudeni riigipiiriks oleva Kaukasuse peaahelikuni. Küla Kurush
Küla Kurush asub Lõuna-Dagestanis, Dokuzpara rajoonis, Azerbaidzaani piiri ääres. Elavad siin lezgid. Kurushi küla peetakse kõige kõrgemaks asustatuks punktiks Kaukasuses, Venemaal ja isegi Euroopas, asudes 2560m kõrgusel merepinnast. Samuti on Kurushi küla Venemaa kõige lõunapoolsemaks asustatud punktiks. Kurushi elanikud tegelevad veisekasvatuse ja kasvatusega. Kunagi olnud tegemist olulise asulaga kaubateel Aasiast, praeguseks on külas ca sadakond majapidamist. Kunagi olla küla ümbritsevaid mägesid katnud metsad, praeguseks ei ole neist enam ühtegi alles, nüüd katavad nõlvu rohuaasad, mis sobilik karjakasvatuseks. Küla ilme on eriline ja tavapärasest erinev, midagi sellist pole kusagil mujal Kaukasuses ega Euroopas kohanud. Väikseid-kitsaid õuealasid ääristavateks aedadeks on talveks varutud küttematerjal - korrapäraselt laotud kuivatatud sõnnikuklotsid, hein tundub aga laotud käsitööna tihedatesse virnadesse. Kõike seda saadab ka hästi rikkalik lõhnabukett, sellele lisandub äsja valminud leiva lõhn avatud akendest jpm. Naised pesevad villa, kuivatavad seda katusel, lapsed jooksevad kampades kitsastel "tänavatel". Külas on ka kool, õpilasi käib seal 120 ringis, on ka väike kõike pakkuv poekene. Spetsiifilisi kaupu tuuakse-tellitakse vajadusel suurematest linnadest. Külasse toob üsna tagasihoidlik ja künklik mägitee, põhisõiduvahendiks sel teel on kastisõiduk UAZ. Asfaltkattega tee lõpeb ca 25 km kaugusel. Kuniks pole korralikku teed külani, on lootust et veel mõne aja peab kohalik külakultuur ja selle eripära veel tivilisatsioonihüvedele vastu, kuid karta on et seda ei jätku enam kauaks. Nii on kohalikes pulmatraditsioonides valge hobune asendunud sõiduautoga, jne. Juuli keskpaik on just pulmade pidamise aeg, sealoldud aja jooksul peeti külas 5-6 pulma. Need peetakse ära just enne kibedat heinategemise aega. Külaelanikel on alpinistidega hea läbisaamine. Värske piim, mesi, liha, juust, leib, kartul jms ostetakse kohalikelt. Samuti kasutavad alpinistid meelsasti kohalike teenuseid - autotranspordil, hobutranspordil.
Mäed Tegemist on Kaukasuse peaaheliku idapoolse otsaga, nendest mägedest edasi on juba järjest madalamad mäed-künkad, Kaspia mereni on siit linnulennult vaid ca 70 km. Alpinistidele pakuvad huvi piirkonnas 4-5 mäge. Bazardjuzi (4466m) on ühtlasi ka Dagestani kõrgeimaks tipuks. Mäele viib 7-8 marsruuti, raskusastmelt 1B-4B. Shalbuzdag (4060m) on kohalikele püha mägi. Mitme tipukesega harjale on 15 marsruuti (1B-4B). Nesendag (3928m), kolm harjamarsruuti, kõik raskusastmelt 1B. Seldõ (3664m) on Erõdagi massiivi lõunapoolseim osa, mäele on laotud 8 marsruuti, raskusastmelt 1B-5A. Ja lõpetuseks piirkonna pärl - Erõdag (3925m), lezgiinide keelest tõlkes "Punane mägi". Massiiv ja sein, millel laiust üle 12 km, üks kauneimaid ja raskeimaid massiive terves Kaukasuses. Erõdagi seinaosa kõrguste vahe varieerub 300m-1300m, nõlvakaldega 60-80 kraadi. Seni on massiivi seintel ca 35 marsruuti, raskusastmelt 1B-1, 3-seid 2, kõik ülejäänud on 5-sed ja 6-sed marsruudid. Kohalike väitel on veel rohkem marsruute aga alles ootamas esmaläbijaid. Bazardjuzi (4466m)
Shalbuzdag (4060m)
Seldõ (3664m)
Erõdag (3925m)
Baaslaager
Festivali baaslaagri paigaks on Kurushi külast ca 200m allpool asuva Usuhcai jõe tasane kaldaastang. Muul ajal siin inimtegevuse märke praktiliselt pole, vaid telgiplatse ääristavad kivivallid reedavad laagripatsi varasema kasutuse. Juba õhtupimeduses püstitatakse köögitelk ning pannakse tööle bensiini tarbiv elektrigeneraator, mis valgustab köögitelgi ja selle lähiümbruse ning pika söögilaua. Järgmisel hommikul ehitavad mehekäed valmis ajutine välikäimla ning pisut hiljem püstitatakse ka laagrirahvale ajutine dushikabiin. Kõik on tagasihoidlik, rahvas on rahul, toimib. Festivali ajaks võtavad laagri servas koha sisse piirivalvnike telk, kes tagavad laagrielanikele turvatunde. Köögitelgis on suur gaasipliit, mis peaaegu katkematult keedab teed ning vahel ka toitu. Õhtud veedetakse köögitelgi ees pika laua taga, tee kõrvale arutatakse plaane, räägitakse ilmast ja maailma asjadest ning tavaliselt lõpevad õhtud hilisöö tundidel kitarrimuusika ja laulude saatel vene rocki-klassikast.
Festival Festival "Dagestan-2011" toimub juba mitmendat aastat. Eelmisel aastal peeti festivali raames sealsamas ühtlasi ka Venemaa meistrivõistlusi alpinismis tehnilises klassis Erydagi masiivil. Et samaaegselt toimusid selle aasta meistrivõistlused Zamin-Karori masiivil, siis oli osalejaid tagasihoidlikumalt, kokku sel aastal ca 30-40 alpinisti. Nende seas on ka inimesi, kes tulid nädalaks mägede vahele jalutama, on arvukalt noori huvilisi, kes esmakordselt mägedes ja alpinismiga tutvust tegemas, on ka sportlikke gruppe, kellel plaanid tehtud tõsisematele marsruutidele. Kogenud alpinistid teevad oma plaane ise, grupid tulevad ja lähevad piirkonna erinevatele mägedele - Bazardjushi, Shalbuzdag, Seldy, Erydag. Esmakordselt mägedesse tulnutele aga toimuvad laagi ümbruse nõlvadel ja õppekaljudel õppused, loengud, aklimatiseerumistõusud, hiljem ka tõusud ümbritsevatele tippudele. Baaslaager on festivali südameks - siin saadakse jälle uuesti kokku, tähistatakse tehtud tippe, taastatakse jõuvarusid, vahetatakse muljeid ja tuntakse end mõnusalt. Õppused
Grupp Seldõ tipus
Festivali korraldamisraskus on peamiselt ühe mehe õlul - Dagestani alpinismiföderatsiooni president Petr Leonov.
Rahvusvaheline külaline festivalil Juhtus nii et peale ühe eestlase seekordsel festivalil rohkem välismaalasi polnudki. Algselt tulekut plaaninud inglased, israelased, ukrainlaste grupid jäid erinevatel põhjustel siiski kohale jõudmata. Eesti lipp lehvis võistluste avamisel ning huvi tundsid nii kohalik televisioon kui ajalehed. Festival ise möödus töiselt - läbi tuli viia esmakordselt mägedesse tulnutele vene ja dagestani noortele esmane väljaõpe. Seega möödus aeg õppusi, loenguid, õppetõuse ettevalmistades ja läbi viies. Viimasel mägedepäeval õnnestus koos alpinistidega Tseljabinskist (Uuralite taga) ja Ulan-Ude (Burjaatia, Baikali taga) ka üks sportlik tõus sooritada. Sellega võis festivali kordaläinuks lugeda ka isiklikus plaanis. Seongukaaslased Ivan ja Sergei on mõned aastad koos roninud ja festivalile tulid üsna sportlike plaanidega. Juba olid nad koos jõudnud ronida festivali raames kolm viiest marsruuti Erõdagile, festivali viimasele ronimispäevale plaanisid nad veel üht. Kutse nendega liituda tuli nende poolt, kolmekesi liigub marsruudil kiiremini ning et ees oli senistest pikem ja tehnilisem marsruut, ning nad olid teadlikud mu soovist võimalusel ka midagi endale ronida, siis see sobis kõigile osapooltele. Vestlus toimus napilt enne nende plaanitud väljaminekut, 40 min pärast olid mul vajalikud asjad koos, et õhtul tõusta marsruudi alla. Tõusuks baaslaagrist seina alla kulus meil ca kaks tundi. Kiire õhtusöök ja pimeduse saabumisel (kella 9 paiku) valmistusime end juba magama sättima. See tähendas pealaternate valguses veel väikest boulderdamist laagripaiga kivilahmakatel. Marsruudil ronimist alustasime hommikul 7:30 paiku. Esimene tehniline köis viis meid suurele riiulile, millest pääseb päris mitme marsruudi algusesse. Meie marsruut oli neist kõige vasakpoolsem - Poljakovi marsruut (5B), mööda vasakut kanti lääneseinal. Ivan hea ronijana töötas esimesena, meie osaks oli talle organiseerida võimalikult kiiret edasiliikumise võimalust. Töötasime kolme köiega ning ausalt öeldes õnnestus Ivani näha kogu päeva jooksul mõnedel üksikutel kordadel, kohtusime ühes jaamas vaid korra ja siis juba tipuplatool. Töö sujus meil ladusalt ja hästi. Kergemapoolsemad köielõigud praktiliselt puudusid, marsruut oli ühtlaselt tehniline kogu ulatuses, rasked, väga rasked ja ülirasked köied. Kokku köisi marsruudikirjelduse järgi 21, meil mõned vähem sest reeglina ronisime 50 m köiega täispikkustena. Marsruut oli üsna elava reljeefiga, hoolikalt tuli käenukke ja jalaalust jälgida, lisaks murdis köis kive üsna sageli seinalt lahti, seepärast tuli jaamas üsna hoolikalt oma asukohta valida. Marsruudi lõpetasime kella 20-ks, täpselt Päikse viimaste kiirte ajal. Kuniks varustust kokku pakkisime, tipusööke tarbisime, tipupilte tegime ja laagriga sideseanssi pidasime, sai ka päevavalgus otsa. Üle tipuplatoo kulgesime juba pimeduses, laskumine mäelt toimus mälu järgi aegajalt pealampide vihku sattunud tuttavate objektide järgi. Kell 23:45 olime õnnelikult tagasi baaslaagris, kus meid rikkaliku toidulaua, rohke arbuusi ning ülirammusa ja maitsva tordiga vastu võeti. Köiekaaslased - Sergei ja Ivan
Ivan ronimas
Sergei töös
Tõus jaama
Järjekordne köietäis on puhas
Rabotajem, rabotajem...
Allavaade
Ivan seina ülemises osas
Autoportree õhtupäikeses
Tipuplatool koos viimase valgusega
Kosutav puhkus mere ääres Festivali viimase päeva veetsime juba varbaid Kaspia mere laintesse kastes. Mägedest vaid mõned tunnid sõitu ja olimegi mere ääres. Esimese asjana lõi meid pahviks mere ääres valitsev kuumus - 41-42 kraadi, seepärast sai end merevette kastetud üsna tihti. Vesi on õrnsoolane, mõnusalt soe, kahjuks pisut liigagi ja jahutust-värskust ei paku. Mere äärde ostsime kaasa pool looma lihas ning õhtul grillisime. Öö hakul kolisime kitarri ja telkidega otse randa pidu jätkama. Et tagasisõiduni oli veel mõni päev aega, sai kohalike külalislahkusel veel mõned päevad mere ääres veeta ja mägedeväsimust välja puhata.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et õnnestus näha ja kogeda Dagestanist ilmselgelt positiivsemat poolt - palju sõbralikke ja külalislahkeid kohalikke, ilusat loodust, omapärast kõrgeimat asustatud punkti venemaal, kohalikku külakultuuri, elu piiriäärsetel aladel mägedes, Kaspia merd, kohata ja sõbraks saada toredate inimestega erinevatest venemaa paikadest, nendega koos mõtteid vahetada, külg-külje kõrval mägiradu tallata, koos võidurõõmu tunda, õhtul kitarrihelide ja laulude saatel vennastuda. Sellest reisist on jäänud väga positiivsed mälestused. Erydag (3925m), Poljakovi 5B marsruudi kirjeldus Vaata ka üritusest kokkupandud filmijuppi Ürituse kohta saab pisut lugeda ka siit (vene keeles). Artikkel kohalikus lehes http://gazeta-nv.ru/content/view/6454/109/ Veel osalejalt kommentaaridega pilte festivalist http://www.risk.ru/users/fcnfyby/17427/ ja http://fotki.yandex.ru/users/sealasmail/album/142586/slideshow/ ps. kohalikud Dagestani alpinistid ei suutnud meenutada, et seal varem oleks eestlasi alpinistlikke marsruute roninud? Kui keegi teab varasemast eestlaste poolt sooritatud alpinistlikke tõuse Dagestani mägedes, oleks väga tore sellest teada saada! NB! Saabus tagasiside Ivo Parmaselt, et sel mäel on ka varem eestlased roninud, seda 1987ndal (vist) ja NSVL meistrivõistlustel alpinismis raames, täpsemalt sellest loe edasi... Küsisid ka kas keegi on eestlastest varem Dagestanis alpinistlikke tõuse teinud. |
