Lehtsabade muljed

Viimased närvilised minutid enne starti teeme Kaisa lugemisel ükshaaval varustuse kontrolli ning loeme üle oma karabiinid, rullikud ja zhumaarid, laskumisvahendid. Kõik tundub olevat kas vöös või seljakotis oma järge ootamas. Haaran slingikotist veel viimased kaks pikka oranzhi slingi, nii igaks juhuks ja mõttega, et siis ei pea Merililt neid tagavaraslinge küsima alumise jaama meisterdamiseks. Aga ometi jääb õigetest slingidest puudu ning CoachA saab veel viimasel minutil enne starti tagasi joosta ning mulle ühe karabiini ja keskmise slingi tassimiseks tuua. Hea, et ärkasime ja märkasime, sest too kandeaas võimaldab üsna hõlpsalt kanderaami raskuse kätelt kehale kanda.

Stardikäsklus antud lippab Grete mäest üles ning meie neljakesi Merili, Pireti ja Kaisaga asume liivakottidest kannatanut kuluaaris üles tarima. Saame esimese järsema osani ja seejärel ootame kuni Grete saab üleval jaama valmis ning asub fikseerima meie tehtud tööd. Edasi läheb hüüete ja kirkalöökide saatel tirimiseks ja tõukamiseks. Veidi vasakule ja paremale ronimist ning pikkadest slingidest tirimist ning kannatanu ongi ülal. CoachA ergutab ja kiidab, aega on kulunud 6 ja pool minutit.  Jätame Merili köit puhtima ning tassime kannatanu teele, seal võtame ta nelja lehtsaba vahele ning asume mööda asfalti teele. Teel peatume mõned korrad, et kohendada asendit ning vahetada Piret Merili vastu välja. Piret saab ka kollase õhtulehe plagu, millega ta siis head laskumis ning sidumiskohta otsima asub mõnikümmend meetrit meist ees. Loeme ajuti kõval häälel vasak-vasak-1-2-3 sammurütmi ning meetrid edenevad jõudsalt.

Jõudnud tagasipöördekohani seome kannatanu repsuga plagule ja asume tirima. Siinkohal teeme esimese vea ja lähme alla mere peale, selmet panga alla jääda. Vea olemus ja tõsidus selgus kui jõudsime avatud veeni. Kulutasime siinkohal mitu minutit vaidlemisele, kas tasub ülepõlve veest läbi sumbata, mere poole jääd otsima minna või lainemurdjatest üles ronida. Peale jäi viimane variant ja mõningaste jõupingutuste järgselt  saime kannatanuga eelmise võistkonna jälgedes finishi poole rügada. Lumi oli märg, raske ja kehvasti kandev. Pidevalt vajusime üle põlve sisse ja plaguga vedamine ei töötanud pooltki nii hästi kui loodetud. Tegime aegajalt vahetusi ning kui tuled paistma hakkasid eemaldasime plagu ja tassisime algul neljakesi, hiljem kahekesi kannatanu stardipaika. Esimene ja kõige enam kardetud osa sai sellega läbi.

Elustamisetapil üritas Piret ilusa sixpackiga meesannekest elustada, mina panin Kaisa puhkama ja unustasin seejuures teda tekiga katta ning koos Meriliga lahastasime kahe kirka ja viie kolmnurksidemega Kaisa parema jala. Kokku saime siin 12 trahviminutit aga kahjuks ei tea kui palju ja mille eest täpselt.

Peale elustamist ronis Merili puure jäässe keerates üles ning asus vasakpoolses vinnamisjaamas korda looma. Esmalt tekkis tugiköis ning seejärel ka julgestusköis. Kaisa julgestas  Pireti ja seejärel ka Grete üles. Lõpuks tekkis ka pikendatud vinnamisköis, mille ots ulatus napilt maani. Vinnamisköis vajas ühel hetkel veidi sebimist ning kerge pinge all olles ei saanud ma kannatanu küljest väikest karabiini lahti ning öösse kostis frustratsioon “fucking väikesed karabiinid” näol, mis nüüdsest on saanud amatöörfilmiklassikaks..

Vinnamine läks seekord üle kivide ja kändude, sest vinnamisköis jooksis kolm korda vastu kalda serva ning takistus oli parasjagu suur, et ma sain all vinnamisköie otsas kogu keharaskusega rippuda. Kui Merili ülalt kaasa aitas ning sellega köie eemale suutis liigutada servast, siis edenes ka kannatanu koos Kaisaga ülespoole. Peale üksjagu pikka vinnamisprotseduuri oli kannatanu ülal ning minul jäi all oodata ainult tugiköie ning julgestusköie saabumist. Köie allaviskamisega läks aega ning nii sai paar korda igatsevalt üles hõigatud “kus mu köied on”. Lõpuks zhumaaritasin üles ning korjasin tugiköie kokku ning liikusin laskumisjaama. Seal vahemehega köis ümber puu, laskumisvahend külge (kaotasin seejuures samas karabiinis olnud shelli) ning julgestusköie saabumisel laskusin alla kaevuritööd tegema. Juba eelnevalt vaatasin hea tugevasti kinnitambitud lumega koha välja ning kaevasin kaks auku seljakottidele ning Piret kaevas lume alla kirka. Ühendasime slingid jaamaköie ja suure ülekäesõlmega jaamaks. Ülesõiduköie saabumisel panime peale lumme valmis laotatud plokisüsteemi ning peale mõningast kohendamist saime köie pingule veetud. Viledega märku antud jäi üle oodata kannatanu saabumist. Köis oli piisava varuga ning kannatanu laskus ilusti ja tasakaalus õigele poole jõge. Kannatanu saateköie tahtsime taaskord tagasi üles saata, selmet kohe kokku puhtida. Sama viga juba mitmendat korda.  Õnneks Merili kutsus meid ülevalt korrale ning saime all oma tegemistega edasi mindud. Viisime Piretiga kannatanu stardipaika tagasi, unustades seejuures kannatanu enesejulgestuse ta külge. Mina korjasin kokku ploki- ja jaamamaterjalid, Piret ülesõiduköie ning Grete kätte sai julgestusköis. Võetud viimased lonksud jääkülmast mustsõstrajoogist ja eemaldanud kassid asusime ranna poole teele. 

Lumi oli üsna paks ning kergesti läbivajuv. Enne meid olid ringile läinud juba kaks võistkonda ning seega olid mitmed jäljed ees, mis tegid liikumise natukenegi hõlpsamaks. Umbes poolel teel kuulsin veidi ettepoole liikunud Kaisalt ning Gretelt kommentaari, et kaugemal mere peal on parem liikuda ning tõesõna oli jääpeal liikumine hoopis hõlpsam. Pimeduses olid hästi näha eesliikujate pealambid ja ühel hetkel hakkas silmapiiril olev puudeviirg aina paremat kuju võtma. Viimased kümned meetrid rannas olid küll tõeliselt raske läbitavusega, kuna jalad vajusid puusani sisse. Kohati töötas isegi lumel rullimistaktika paremini. Seejärel libedast kallakust trepikäsipuude toel ülesminek ning siis ainult 3.5km lusti ja lillepidu mööda suusaradasid ees ootamas ilus kuu. Teades, et laskumisköis on minust 5-10' kaugusel ees ning Piret ja Merili on 10' kaugusel taga võtsin rännakut kiirkõnnil sörkimise asemel. Kui lõpuni jäi umbes 15' tuli esimene kõne peagi kohale jõudvalt Gretelt, kes küsis juhendeid laskumisjaama tegemiseks. Andsin juhised ning jätkasin teed. 7-8' hiljem tuli uus kõne, mis teavitas eelnevast asjatust optimismist ning saabunud kurvast tõsiasjast, et Grete oli koos Kaisaga eksinud. Üritasin neid õigele teele tagasi juhtida. Lõpuks jõudsin esimesena kohale, tegin jaama ning jäin ootama laskumisköit. Vahetasime CoachA'ga osaleja ja ergutaja muljeid ning ei läinud enam kaua kui olin rõõmsalt all, kuivad riided seljas ning spordijook lõkkel soojenemas. Peagi tulid ka teised ning lõkke ümber sai esmased emotsioonid vahetatud ning lehtsabalikult sädistatud ja rõõmus oldud. Jätsin ülejäänud lumele magama ning kadusin kella 3 paiku Hollywoodi suunas. Tehtud!

Hedi

.

Kuigi enne võistlust oli nii mõnigi kahtleja, kes arvas, et me pole selleks ürituseks valmis/võimelised ja ega endalgi kõige kindlam tunne ei olnud, tundus mulle siiski, et alahindasime end mõnes osas. Näiteks selle plagu allapanek sellistes oludes ei andnud peaaegu üldse mingit efekti. Kiiremini ja võib-olla ka lihtsamini oleks saanud kanderaami kahekesi tassides nagu me lõpus tegime. Arvan, et enamvähem hästi oleks see töötanud, kui oleks veel raskuse ka kätelt ära saanud, siis oleks ainult jäänud tagumisel vaadata, et liiga sügavasse auku ei astuks ja sellega tasakaalu ei kaotaks. Aga see selleks. Meesannekesega peab veel natuke rohkem kohtamas käima…

Kui ma seinalt üles jõudsin  tegin jaama ja viskasin alla tugiköie. Et julgestusköie otsa ka alla saata tahtsin selle enne poole peale tõmmata aga kuidagi ei tulnud seda poole köie märki ja varsti selguski, et mul juba kaugelt üle poole köie üles tõmmatud – keegi oleks võinud ju ikka selle teise otsa kuhugi kinnitada! Aga mis seal ikka tõmbasin terve köie üles, poolitasin ja viskasin otsad alla. Seni kuni teised üles tulid tegin teise jaama vinnamiseks. Kuna teoreetiliselt polnud lubatud teha jaama servale kõige lähemasse puusse siis pidin selle tegema taha puu külge, üritasin teha võimalikult kõrgele, et köied ei hakkaks ääre vastu käima. See mul hästi ei õnnestunud, kuna kõik köied jooksid selle kaldaäärse puu tagant ja ühest kohast. Lootsin, et äkki süsteem ikkagi toimib ja ei hakanud ümber tegema. Oh õnne, (Hedi) suure pingutuse peale jõudsidki Kaisa ja kannatanu üles. Veidi oli üleval veel  pusimist, et kannatanu juurte tagant üles saada. Siin oleks ilmselgelt lihtsama süsteemiga kiiremini saanud, kuid arvasime, et maa peal vinnamine on meile raskem. Kuid oleks vist pidanud end veidi tugevamaks pidama ja lootma sellele, et võistlus (ja loodetavasti ka reaalsetes) oludes jõudu kuskilt ime kombel juurde tuleb, mida ka tuli. Nagu juba mitu korda tõestatud, toimivad lihtsamad süsteemid paremini aga ikkagi tahaks, et asi tuleks kätte veel lihtsamini ja kergemini, eks sellepärast ikka üritab mingeid "nippe" kasutada!

Kannatanu allalaskmine sujus täitsa kenasti ja selle aja peale kui ma alla jõudsin, olid teised juba mereäärseid mõnusid nautimas. Ja see lõpurännak polnud minu jaoks üldse mitte kõige lihtsamate killast. Oleks pidanud veel natuke kaalu kaasa võtma, ehk siis joogist tundsin puudust. Korraks enne lõpumatkale asumist lubati sõõm ühest eriti külmast mahlapakist aga ei suutnud seda palju sisse kallata.

Aga kokkuvõttes oli üks igati tore ettevõtmine, mis poleks saanud teoks ilma tugeva initsiatiivita Hedi poolt ega tarkade õpetussõnade ja kannatlikkuseta CoachA -lt ega teiste lehtsabade innuka osavõtuta. Kõik pingutamas ühe eesmärgi nimel lõi peale võistlust ikka väga laheda grupivaimu, kohe selline, et nüüd oleme kõigeks valmis, kui juba see tehtud sai...

Merili