|
 |
EvastTulin suure õhinaga 2006 aasta sügisel Lõunakeskuse ronimistrenni. Nii põnev oli alguses (on praegugui), tundsin et olen kõige ägedam ja lahedam inimene maailmas, et sellise asjaga tegelen. Esimeses trennis olid minu treeneriteks/juhendajateks Andres ja Volli. Vollit ma alguses natuke kartsin, sest vene nimi tekitas arvamuse, et ega siit peale vene keele muud ei tulegi. Aga kõik oli hoopis vastupidi. Esimeses trennis Andres küsis mu käest, et kas mul ka mõni mägi suveks välja valitud või mis põhjusel ma trenni tulin. Ei tundnud ma Firni seltskonnast kedagi siis veel. Andresele vastasin suure uljusega, et Mont Blanc (ega ma ise ühtegi teist mäge siis veel nimepidi ei teadnudki). 2007 suvel aga läksin koos Valdo seltskonnaga, sh Evaga hoopis Gruusiasse Kazbeki otsa.Esimesed ronimissussid, mis ma jala otsa sain pistetud olid Eva "vanad juustud" nagu ta neid ise nimetas. Ju siis oli Eval must nii hale kui ma oma jooksu tossudega seinal äpardusin, et ta lihtsalt pidi mulle oma "vanad juustud" andma. Mõne aja pärast olid mul algajal aga juba uhkesti omad papud olemas ja palju sain Evaga koos ronida üksteist julgestades. Ta kogu aeg karjus mu peale, et "mida Sa mökutad", "roni", "pinguta", "hoia", "üks liigutus veel" jne... Sain Eva kamandamisest palju hoogu juurde. Ja kui tuju hakkas langema läbikukkumistest, siis ega ta jonni ei jätnud, seni kuni olin TOP'i võtnud. Ise ta muidugi muigas kogu aeg. Teate ju küll seda näoilmet, teil kõigil on see mõne Evast tehtud pildi peal olemas. Üks kord ronisime Lõunaka seinal mingit sinist rada. Oli vist mõni võistlusest seinale jäänud rada. Ettevõtmine osutus meil vägagi väljakutsete rohkeks ja pika pusimise ja läbikukkumise peale tegime väikese pausis sellel rajal. Läksime kumbki miskit muud vahelduseks ronima. Minul aga kripeldas sinine rada ning ma proovisin kellegi teise julgestuses seda veel. Ja tegin ära!!! Oooo ma olin nii uhke, et Evast sellel hetkel karvavõrdki parem olin. Kiitlesin sellega Eva nina all. Siis tegi Eva tõsise näo pähe ja lihtsalt ilma pikema sissejuhatuse ja hoiatuseta ronis selle ka ära. See oli muidugi minu üürikese uhkuse lõpp. Võib olla Eva, nagu Eriku jutust järeldub, lasi mul olla tublim kui ma arvasin, ent minu järeldus veel eile oli natuke teistmoodi. Eva ei nautinud teiste alistamist, vaid teiste edusammud innustasid teda paremini/kiiremini/osavalt tegutsema. Eva on minu mälestustes mitme inimesena, sellisena, kes on karm ja karjub su peale, et mis mökutad. Teiselt poolt sellisena, kes on siiralt mures oma tänaval longu vajunud jalgratta pärast (see oli nii halenaljakas, kuidas ta seda ütles, mäletan ainult Eva murelikku nägu) ja kolmandaks inimesena, kes Gruusias mulle palju toeks oli mu esimesel mäevallutusel. © Kairit Ahman comments powered by Disqus |
