Panen mõned mõtted ja mälestused Evast kirja, ehk pakub kellelegi äratundmisrõõmu ja kellegi jaoks avab Evast võib-olla mõne seni vähem teada tahu.
Ma ei tea, mis tööd Eva täpselt tegi, millist muusikat ta kuulas, mida ta telekast vaatas, mis ta lemmikvärv oli ja ikka ja nii edasi. Küll aga teadsin ja jagasin tema kirge vastupidavusspordi, täpsemalt jooksu vastu selle erinevates vormides.
Jooks on lihtne, jooks on demokraatlik. Varustus mõjutab tulemust imevähe, kõik on jooksja enda teha. Jooks ei ole laiskade inimeste ala, tuleb teha tööd, et taset säilitada, ja veel rohkem tööd, et tulemusi parandada. Heal juhul on pikkade treening- tundide tasuks võistlusjärgne endorfiinne rahulolu pingutuse lõppemisest ja eneseületusest, treening- ja võistluskaaslaste tunnustus, halvemal juhul vigastused ja pettumus. Kuid mõlemal juhul algab mäng uueks võistluseks valmistumisega justnagu otsast peale. Jooksja sõnavaras puudub õnne mõiste, jooksja on vähemalt jooksurajal ise oma saatuse sepp. Joostakse jalgadega, kuid võidetakse peaga - tähendagu see siis keha tagantpiitsutamist, kalkuleerivat tempoarvestust või taktikalisi võtteid konkurentidest vabanemiseks. Sellist ala harrastas Eva Firni mitteametlikus jooksusektsioonis, mis viimasel ajal tegutses koosseisus Eva, Erik ja Andres, viimane ühtlasi peatreeneri ametis.
Evat iseloomustades tuleb esimese asjana pähe ilmne vastuolu suure võimekuse ja suhteliselt madala eneseusu vahel, mis kohati oli lausa koomiline. Mõnelgi jooksul pakkus ta enne starti endale viimaseid kohti, kuid lõpetas poodiumil või sellele väga lähedal. 2007. a Lembit Virkuse mälestusjooksul tunnijooksus ei julgenud ta lõpuks startigi tulla, kuid jooksis samal ajal üksi Tamme staadionil ning oleks oma tulemusega naiste arvestuses pika puuga võitnud! Loomulikult oli ta pärast endaga üpris rahulolematu. Teine Evat iseloomustav joon oli suur empaatiavõime: kiitust, imetlust ja lohutust jätkus tal kõigi jaoks, välja arvatud tema ise. Tuli ette, et Eva vältis konkurentidest möödumist, "sest äkki lähevad selle peale kurvaks.." Tõsi, siin oli sel hooajal toimumas metamorfoos. Kevadisel Tartu jooksumaratonil osales jooksusektsioonist vaid Eva, teised liikmed elasid tema jooksule aktiivselt kaasa. Eva jooks oli keskendunud ja kaasakiskuvalt võitluslik. Viimaste meetriteni võitles ta viimase poodiumikoha pärast ja jäi lõpuks napilt alla. Evalik märkus, et "appi, peaaegu oleks pidanud autasustamisele minema" andis siiski märku, et väljaspool jooksu on ta täiesti endine Eva. Kaotus, mida pidasime hoopis võiduks, kuna Eva näitas oma sisu ja polnud kahtlustki, et sellise arengu juures kuulub ta peagi Eesti mistahes rahvajooksul poodiumikandidaatide hulka. Enda suhtes oli ta nõudlik ja vahel liigagi kriitiline. Muidugi ei saa mööda vaadata toredast tõsiasjast, et Eva oli nagu väike päike - alati oli tal nägu naerul ja tuju hea, kui ka ta enda jooks oli aia taha läinud, tundis ta heameelt teiste õnnestumiste üle. Kui enamikule on oluline teha mingit asja hästi, siis Eva pidi kõike tegema hästi JA ILUSASTI! Küll ei olnud ta rahul oma jooksusammuga, mis olevat "kole ja hüplev", küll pidas ta oma ronimist koledaks. Kes vähegi Evat jooksmas või ronimas on näinud, suudab ilmselt ette kujutada, millist hämmeldust need avaldused tekitasid. Kui Eva ei roninud ilusasti, siis kes ronis?!
Joosta võib lühikest, kesk- või pikka maad. Eva forte oli kahtlemata pikamaajooks. Treeningpartneritena kippusime ikka Evaga üksteise tulemusi ja treeningnäite võrdlema. Kui lühematel distantsidel olin enamasti Evast kiirem (jajah, mina kui mees võrdlen end nääpsu naisterahvaga, ent seda ilmekam on võrdluse teine pool), siis maratonidistantsil näitas Eva mulle alati kandu. Aastatel 2005-2007 olid Eva kohad Eesti maratoni mitteametlikus edetabelis (naiste arvestuses) vastavalt 13., 5. ja 6. Sel kevadel Edinburghis joostud ajaga 3:22:09 jagab ta hetkel samas edetabelis 3.-4. kohta. Edetabel ise aadressil http://www.hermesclub.ee/huvitav/2008/2008_maratoni_edetabel.htm Eva eesmärgiks oli kvalifitseeruda ajaga New Yorgi ja Bostoni maratonidele (so mitte võita osalusõigust loteriiga). Tegelikult kvalifitseeruski ta oma Edinburghis joostud ajaga mõlemale maratonile, paraku jääb see unistus teostumata ja need maratonid jooksmata. Sümptomaatiline, et samamoodi kutsus ta sind kaasa nii Ülemiste jooksule ("Ülemistele ju ikka läheme?") kui New York'i maratonile ("New York'i maratonile ju ikka läheme?!"). Jooks on jooks..
Võimalik, et maratonidistantsist pikemad üritused sobisid talle veelgi rohkem, sellest räägivad head tulemused 8h rogainis (2006 a. naiste arvestuses esikoht koos Liina Paluga), seiklusvõistlusel Winter Xdream (esikohad aastatel 2005 ja 2007) ja naiste arvestuse esikoht 2003a Matkaspordi 36h võistlusel. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et rohkem naiskondi toona 36h võistlusel polnudki, ent mis teha, kui rohkem vapraid tüdrukuid metsa ei jagunud. Eva pani nime kirja ka sel sügisel toimuvale 24h rogaini MM-ile..
On teada tõde, et võistlustel tahavad võita kõik, kuid treenida tahavad ainult võitjad. Selle jaotuse alusel kuulus Eva kindlasti võitjate hulka. Küll üksi õhtuti Tähtvere spordipargis, küll treenerina Firni välitrennis, küll mõnusa kaaslasena jooksusektsiooni sagedastel nädalavahetuse treeningväljasõitudel - trenn oli Eva sõber, trenni ta ei kartnud! Vitipalu, Vooremäe, Pirnaku, Vapramäe ja Vellavere kant olid kohad, kus tihti koos kilomeetreid mõõtsime. Kes Evast puudust tunneb, satub nendes kohtades kindlasti Eva jalajälgedele ja ilus loodus pakub hingele lohutust, et üks tubli jooksja on sussid lõplikult varna riputanud.
Jooksujutu lõpuks mõned kiirelt otsitud pildid Evast jooksuradadel:
Alpinism oli kindlasti Eva teine (või ka esimene!) suur kirg. Isiklikult olin temaga koos mägedes esimest korda alles sellesuvisel reisil, kuid temast varasematel mägedeskäikudel tehtud pildid ei jäta kahtlust, et mäed olid tema element. Naerul nägu vaatab vastu praktiliselt igal pildil. Ise räägin ainult selle lühikeseks jäänud reisi jooksul kogunenud muljetest.
Nii siseseinal kui kaljudel oli ta osav ja nagu Veronica väga õigesti märgib, graatsiline (Eva enda jaoks oluline!), Arvi ütles selle kohta, et "ronib nagu nugis!" 100% nõus. Lisaks äärmiselt vastupidav ja ökonoomne (nagu selgus ühel treeningul, kus harjutasime kestvusronimist). Alpinism ei ole aga ainult ballett kaljudel, see tähendab ka tõuse baaslaagrisse raske seljakotiga, varaseid ärkamisi ja lahkumist sooja magamiskoti rüpest kõige magusamal uneajal, vihma ja tuult, tormi ja rahet. Loomulikult ka hingematvalt ilusaid hetki, linnainimesele kättesaamatut tähesära varasel öötunnil, jaaniussidena näivate alpinistide pealampide siblimist, vapustavaid vaateid kõrgustest ja rampväsinuna marsruudilt naastes totakat õnnetunnet ja rahulolu. Jajah, vahel ka valusat kaotusekibedust.
Mõningane ebakindlus ja vähene eneseusk saatsid teda ka alpinismis. Tema enda jutu järgi võinuks vahel oletada, et ta ei jaga asjast ööd ega mütsi, kuid asi polnud kaugeltki nii. Mõnigi kord esitas ta mõne väga lihtsa küsimuse, kuidas seda või seda teha. Imestasid omaette, kas ta tõesti seda ei tea ja hakkasid seletama. Alles naeruturtsatus ja kommentaar "ega ma NII blondiin ka pole" tõid selguse, et küsimus oli hoopis mõnes nüansis. Kuigi enne võistlusi ja muidu harjutamas oli sageli kuulda Eva arvamust, et ta ikka nii paljusid asju ei oska, siis ei võistlustel ega mäes sellist asja tegelikult ette ei tulnud. Kaljudel oli Eva nagu kala vees, ometi küsis ta vahel viimase laskujana: "Kas (tõesti) siit tuleb alla tulla?" Saanud kinnituse, et tõesti tõesti, laskus ta järgmisel hetkel kadestamisväärse osavusega kribinal-krabinal alla. Seega taas vastuolu võimekuse ja eneseusu vahel.
Raskused, mida mäed pakkusid, ei olnud Evale probleemiks. Rasket kotti ei saanud isegi selga aidata, rääkimata sellest, et ta oma koti kergendamise nimel mõnda asja oleks nõustunud loovutama. Konservide ülestassimist pidas ta oma isiklikuks kohustuseks. Esimesel tipul kogetud üpris vastik ilm (lumi, tugev tuul, halb nähtavus, tugiköie juures passides ka üpris külm) ei võtnud tal naerutuju ära. Kui kontrollisin, ega tal külm ei ole ja kas tal ikka midagi süüa on, lõppes asi sellega, et hea samariitlane proovis mulle mu jäätunud presentkinnaste asemele oma villaseid kindaid sokutada. Alla hüti juurde tagasi jõudes imestas, miks mul sokke jalas pole. "Märjad on noh!". Järgnes teine katse oma villastest aksessuaaridest lahti saada, seekord sokkide näol. Taskutoidu oleks võinud vabalt ka võtmata jätta, kuna Eval paistis seda kõigi jaoks jaguvat. Veel üks iseloomulik moment. Ei mäleta, kas tegu oli esimese või teise tipuga, kuid ühel hommikul kujunesid asjalood nii, et meie telkkond (Erik, Arvi ja Priit) põlgas hommikuse söögitegemise aegu ilma liiga halvaks ja ei uskunud selle paranemisse. Aga võta näpust! Ilm paranes ja nii tuli marsruudile minnes püksirihma koomale tõmmata. Alla tagasi jõudnuna tegin optimistliku märkuse, et nüüd tuleb kiiresti hommikusöök ära süüa, enne kui õhtu käes. Eva kostis seepeale Andresele midagi sellist, et kui Erik teinekord hommikul näljasena meie ukse taha tuleb (käisin hommikul nende telgi juures Andresega hoopis ilma suhtes konsulteerimas!), siis eksju me anname talle ka süüa?! Pahvatasime Andresega mõlemad naerma, see kõlas nii siiralt ja heasoovlikult. "Aga milleks?!", nöökis Andres, "ta on ju ilma harjunud!" Diagnoos: altruismi eriti kaugele arenenud vorm. Taskutoidust oli juba pisut juttu. Hävitasin jõudumööda Eva pakutud aprikoose, martsipani ja muud head-paremat. Kui Chardonnet' tipus naeruga tema soolapähklitest keeldusin, ei jäänud ta võlgu: "HMmhhh!? Sa ei söö MITTE MIDAGI, mida ma sulle pakun!?" No tõepoolest, täpselt nii see oligi.
Vot selline vahva tüdruk oli Eva. Andja. Kurb, et talle endale nõnda vähe aega oli antud.
Loen praegu oma juttu ja endal hakkab ka imelik. Nagu oleks jutt mõnest inglist maa peal, ainult tiivad veel puudu. Kui midagi negatiivset meenub, kirjutan kindlasti :), aga ärge lootma jääge.
