Firni suvepäevad 2000. Kokkuvõte.

Alpiklubi Firn suvepäevad toimusid 2.-4. juunil 2000 Viljandi lähistel Karula veskis.

Reedeõhtused kohaletulijad pidid tõdema, et ilm oli hirmus. Kas nii möödub kogu nädalavahetus? Õnneks oli Ilmataat seekord meie poolel — laupäeva hommikul hakkas taevas vaikselt selginema ja päike paistma. Muidugi, ega liiga palju head korraga ka ei saa - tuul ei tahtnud kohe mitte kuidagi vaibuda ja ähvardas meid veski seinalt lahti lükata, kuid meie, firnikad, jäime siiski visas võitluses tuulega seekord peale.

Laupäeva hommik algas pudruga, mida juhtumisi sai nii palju, et isegi lõuna paiku tulijad said hommikusöögist kõhu kuhjaga täis - tubli kõhutäis tatraputru kindlustas kindla püsimise seinal vaatamata hirmsale tuulele.

Edasi läks võistlusteks, nimelt toimusid laupäeval traditsioonilised Firni lahtised ronimisvõistlused. Võisteldi meeste, naiste ja laste klassis. Võistlustele registreerus kokku 6 meest, 11 naist ja 3 last. Naiste ja meeste eelvõistluse (meestel veski põhjaküljes, naistel veski uksest paremal asuval trassil kaks korda üles) käigus selgitati välja viis finalisti, kes pääsesid põhivõistlusele. Eelvõistlusele järgnes laste võistlus – nende ülesandeks oli ronida ühe korra veski katuseni või siis lihtsalt nii kõrgele kui nad suutsid.

Edasi järgnesid finaalid:

• naiste finaal – ronida veski uksest paremal pool asuval trassil üks kord üles-alla (kohtuniku julgestusega) ê ukse juurest traavers paremale kuni veski põhjaküljele (ilma kohtuniku julgestuseta maapinna lähedalt, keelatud kasutada seina ülevalpool ‘ranti’) ê märgitud kohas veski põhjaküljel astub võistleja maapinnale ning paneb end kohtunikujulgestusse ê veski põhjaküljel asuval trassil ronida üks kord üles ning dülfer alla ê kui jalad puudutavad maad, läheb aeg kinni.
• meeste finaal – ronida veski põhjaküljel asuval trassil üks kord üles-alla (kohtuniku julgestusega) ê traavers vasakule (ilma kohurniku julgestuseta, ‘randist allpool’) kuni veski ukseni, kus astutakse seinalt maha ê trass jätkub teisel pool veski ust (ukse ja köögi vahel), kus ronitakse kohtuniku julgestuses üles-alla ê veel kord üles ning laskumine alla ê kui jalad puudutavad maad, läheb aeg kinni.

Võistluse tulemused:

Need, kes olid võistlemisest vabad, sisustasid oma aega palli kõksimise või ruudu mängimisega. Pärast kiirusronimisvõistluse finaali toimus pidulik autasustamine, kus lisaks ronimisvõistlustel saadud heade tulemuste eest autasustati diplomiga ka tublisid alternatiivvõisltlustel (mullaviskamine, kärutäitmine) osalejaid. Eriti tublidena tõsteti esile Birgit, Leana, Eveli ning Alan, Tambet ja Martti.

Kui võistlused läbi, läks lahti suunatud jooksmine vabas looduses ehk algas kirjade otsimise mäng. Teemaks oli päev paganate perekonnas: vanapagan, tema naine ja poeg veetsid ühe päeva väga veidral moel, kus neil tuli ette suuremaid ja väiksemaid äpardusi ja seiklusi, need seiklused olid kirja pandud ja nüüd tuli osavõtjatel kirja pandud juhtumiste järgi järgmised kirjad üles leida. Kõik kolm võistkonda said kirjade otsimisega edukalt hakkama (va üks vahejuhtum, kus tuul oli kirja puu otsast minema löönud ja hajameelne kirjade autor lõpetas otsimise kanalisatsiooniauku kukkumisega, õnnetuseks kirja ei leitudki) ning lõpetasid jooksu veski katusel ühe korraliku hoooooo-ga. Peale pisukest hingetõmbepausi ning Eveli sünnipäevalaua taga istumist oli rahval veel jaksu võrkpalli mängida. Improviseeritud võrguga ja põlvini ulatuva heinaga kaetud platsil läks lahti miniturniir, ning kuna kõik olid võitjad, siis kaotajaid selles võistluses ei olnud. Kui hakkas juba hämarduma ja võrkpall ära tüütas, jätkati kartulit mängides.

Enne sauna läks lahti munaviskevõistlus valgete (vedas neil, kes said valge muna) ja pruunide munadega. Igale võistlejatepaarile jagati värske kanamuna, mida paarilised teineteisele nii viskama pidid, et muna terveks jääks. Iga viske järel kaugenesid võistejad teineteisest sammu võrra. Võitsid need, kelle vahemaa oli viimase õnnestunud (terveks jäänud muna) püüdmise järel kõige suurem. See võistlus pani tõsiselt proovile silmanägemise, sest väljas oli juba päris pime. Muna püüdmine käis pigem tunde järgi, sest muna nägi alles siis kui see juba nina alla jõudis ning siis oli küsimus juba kiires ja sujuvas reageerimises. Tuleb tunnistada - hulk mune jäi Karula veski juurde viivale teele. Mida kanad küll arvaksid? Võitjate, Tambeti ja Ott-Henriku, kaugus teineteisest oli aukartustäratav (~ 20 m).

Peale seda rohket elevust pakkunud mängu oli ka viimane aeg sauna minna. Kui naised end kitsas leiliruumis üritasid soojendada (oli kuri plaan järve joosta), sisustasid mehed oma aega pillimängu ja lauluga. Kui kõik soovijad saunas käidud said, ning lõkkekartulid söödud ning traditsiooniline maffia-mäng mängitud, oldi juba nii väsinud, et ühisest laulmisest ei tulnud enam midagi välja - igaüks püüdis leida endale mõnusa magamiskoha ja peagi oli veskis väga vaikne, ainult viimased söed prõksusid kaminas ja väsimatu tuul vihises veski ümber.

Järgmine hommik algas lärmaka söögilekutsumisega - kes ees, see mees - kes natuke kauemaks lesima jäid pidid tõdema, et maitsev mannapuder oli otsa saanud (ilmselt kohkununa eelmise hommiku pudru kogusest püüdsid kokapoisid mõistlikumalt kuivainega ümber käia). Hakkajad kokad panid uue laari tulele ja nälga ei jäänud siiski keegi. Kui kõht täis, olid kõik varmad ronima ning aset leidis veel üks, TKM-võistlus. Selle võistluse läbimiseks tuli kõigepealt sooritada zhumaariga tõus maakivikamina ning selle kohal asuvate ‘sarvede’ vahelt kuni aknani. Seal tuli ennast haakida enesejulgestusotsaga varem paika pandud tugiköiele ning teha traavers paremale (veski ja negatiivseina vaheliset ‘praost’ läbi, ‘praos’ olles tuli end teisele julgestusele ümber haakida) kuni veski põhjaküljele. Veski katuselt tuli sooritada laskumine kaheksaga.

TKM- võistluse tulemused:

Pärast TKM- võistlust kergitati saladuseloori ka selle võistluse nimelt. Nimelt oli juba eelmisel päeval välja kuulutatud konkurss, kus igaühel oli võimalik pakkuda oma variant sellele, mis peitub lühendi TMK taga. Kõige kõrgema tunnustuse osaliseks sai välja pakutud nimetus Tehniline Kombineeritud Marsruut. Toredaid nimesid pakuti aga teisigi, neist kolm leidsid eraldi tunnustust (*).

Seejärel hakkas rahvas end vaikselt koduteele sättima. Need, kes veel ronima jäid, lõpetasid päeva korraliku kõhutäiega.

Nii kulgesidki meeleolukad ja tundub, et ka väga toimekad Firni suvepäevad. Igatahes oli sellest sagimisest mõnus rammestus lihastes ja hea tunne, et sai veedetud lõbus nädalavahetus oma sõprade seltsis.

Kirja pannud Meeri Sassian, täiendanud Kadri Täht.