Alpiklubi Firn "Lumeilvese" matk 29.-30.01.2000

läbis järgmise marsruudi:

29. jaanuar - start 11.20 Haanja Kultuurimaja eest.

Haanjas tagasi kell 17.30

30. jaanuar - start kell 9.45

Haanjas tagasi kell 15.30

-----------------------------------------------------------------------------------------------

Tõustud 20 Eesti kõrgemale mäele. Mägede kogukõrgus 5750,9 m.
Puhas liikumisaeg: 11 tundi 55

Idee. Jaanuari alguses sündis idee, et võiks matka korraldada. Suusamatka. Küsimus lahenes, kui sattusin Internetis Lumeilvese statuuti nägema - http://www.geo.ut.ee/ilves/ . Sai kindlaks tehtud piirkond (Haanja Looduspark), välja otsitud kaardid, suusad ja muu tarvilik, ning lõpuks sai idee teoks 29.-30. jaanuaril, 2000, mil 18 inimest selle katsumuse läbisid.

Lühike MATKAkiri.

Esimene päev.

7.30 start Tartu bussijaamast – suund Võru.
9.20 Võrust Haanjasse, kus olime 10.25.

Kui pakid ööbimiskohta – Haanja Kultuurimajja – maha pandud olid, võis retk alata. Kaarti luges ja marsruuti aitas ette valmistada Kristjan – matkamises grupi vilunuim, nii et teelt suuremat eksimist ei juhtunud meil kogu marsruudi vältel.

Tipud. Esimene tipp tuli ruttu, oli samas "künka taga". Tipp, nagu ka kõik ülejäänud 19, said uhkelt alpinistide kombel "sisse pühitsetud" – Jürka poseeris Eesti lipuga; Viki fikseeris videokaameraga olulisemad vaated, Jürka lipuga ning Kristjani, kes luges ette tipu nime, kõrguse, koha Eesti edetabelis ning tippujõudmise kellaaja.

40 minutiga oli kolm tippu läbitud. Tekkinud eufooria hakkas kaduma, kui järgmise kolme tipu peale kulus veel kolm tundi. Õnneks põhja suunas kaugeim – Vällamägi (mõlemad tipud) oli käidud. Ilm oli ilus, päike küll ei paistnud, kuid midagi alla taevast ka ei sadanud. Kui just metsas puude vahel ragistades alla mütsatavad lumepatsakad välja arvata…

Hakkasime vaikselt alles jäänud päevavalgusega tunde-minuteid lugema. Marsruut oli suurepärane – lähenesime juba taas Haanjale, "võttes" mägesid jooksult koduteel. Esimese päeva viimased kuus tippu läbisime 2 tunniga, viimase otsa jõudsime juba pimedas. Esimese päeva kangelaseks tuleb pidada Hannest, kes läbis distantsi jala, kohati põlvini lumes sumbates. Teisel päeval kordas sama Margus.

GPS. Tehnilise varustuse poole pealt oli meil lisaks eelpool nimetatule kaasas ka GPS. Teadjad märkisid, et see väärt aparaat olema pidi… Paraku mitte meie jaoks, kes me seda esimest korda käes hoidsime. Siiski – oma koordinaate suutsime määrata, ka kõrgust ja liikumise kiirust, aga suuremat kasu tast siiski ei tõusnud. Siit moraal – tasemelgi tehnika on ilma teadmisteta kasutu. Teiseks päevaks olime asja siiski selgemaks saanud. Kristjan oli Haanja koordinaadid sisestanud ning lõunapoolseimal mäel – Plaani Jaanimäel – suutsime määrata juba oma edasise mineku suunda ja oma asukoha kauguse Haanjast – 5,180 km.

Õhtu veedeti aegamisi aega surnuks lüües – kes ajasid niisama juttu, Jõmps kudus sokki, mõned jõudsid veel "Kõvver Kõrts" nimelisse kohta minna.

Söömine.Õhtusöögi tegemine oli paras vaev. Meie varustusse kuulus ühe plaadiga elektripliit, üks suur keedupulk, kiirkeedukann ja 4 eri suuruses potti. Aga söönuks said kõik. Õhtu "nael" oli tort, mis oma algsest söömiskõlbmatust välimusest hoolimata kohapeal imeheaks ja –ilusaks vormiti.

Teise päeva hommikusöök läks untsu. Mannapuder oli pigem noa ja kahvliga, kui lusikaga söödav. Pohlamoos aitas seda siiski alla libistada…

Teine päev.

Tipud. Alustasime oluliselt varem, kui eelmine päev. Kuna enamus tippe juba tehtud olid, siis oli loota kergemat päeva. Siiski, Plaani Jaanimägi – päeva kolmas tipp asus linnulennult umbes viie kilomeetri kaugusel, ning edetabeli tipp, ehk siis 1., 3., ja 4. ka veel tegemata olid. Ajakavast võib vaadata, kuidas me tempo oli.

Plaanilt "haakis" end meile sappa üks koer. Nooremapoolne, musta-halli kirju. Vapralt läbis ta koos meiega marsruudi Haanjani, käies läbi ka mäetipud. Mõtlesime, kas mitte ka temale Lumeilvese tiitel omistada, aga otsus oli, et vist siiski ei maksa – pärast loomakesel identiteedikriis – koer või ilves, kumb olla?! Kui aga omanik juhtub seda lõiku lugema, ja kutsa veel koju pole tulnud – otsige Haanjast!

Üheks raskemaks ning kõrgeima tõusuga osutus eelviimane ehk siis Eesti neljas – Tsälbämägi. Suur Munamägi ei tundunudki viimasena enam nii suure katsumusena. Sellega olidki 20 Eesti kõrgeimat tippu läbitud ning 18 uut Lumeilvest "sündinud". Loodetavasti mõnigi suuremaks "kaslaseks" kunagi pürgib…

Üldist. Ei oskagi ütelda, milliste suuskadega sõitjatel matkal kergem oli. Kellel olid laiad metsamehe "Beskii"-d, ei vajunud nii sügavale lumme sisse, kui need, kellel peened klassika või "uisu" suusad olid. Viimaste omanikud aga arendasid suuremat kiirust lagedatel lõikudel, teedel ning laskumistel. Kõige raskem oli vist aga jala seda distantsi läbida, mida esimesel päeval umbkaudsete arvutuste kohaselt 12 kilomeetrit kogunes (ehk siis umbes 2km/h meie keskmiseks kiiruseks tegi), teisel aga vast pisut rohkem oli.

Märkimisväärne oli ka Jõmpsi (Heili Hani) saavutus – kõik tipud, nii tõusud kui laskumised – tegi ta ära suuskadel. Arvestades tihedat võsastikku ning tuulemurdusid, mida läbisime, oli see "kõva sõna".

Ilmaga meil vedas – mõlemal päeval olime Haanjas tagasi, kui tuul tõusis; teisel päeval lisaks veel lund sadama hakkas.

Haanjast lahkusime 16.35 bussiga ning jõudsime 17.30 Võru-Tartu-Tallinn bussile. See oli juba välja müüdud – nii tuli peale kahepäevast matka veel pisut üle tunni püstijalu bussis sõita. Viki juures said soovijad veel õhtul sauna.

Kirja pannud Taavo Lumiste