Eveli ja Birgit - kaks Alpiklubi Firn Alpide retkest osavõtjat suundusid peale Alpe edasi Pamiiri - eesmärgiks Lenin (7134 m) Mindi koos suurema grupiga, kellest enamuse moodustasid pealinna alpinistid. Eveli pani kokku ka põhjaliku päeviku sealsetest tegemistest - head lugemist! Birgiti muljed ajast, mil tema tegemised erinesid grupi tegemistest on kirjas Birgiti memuaarides .

Lenin `99 - Eveli muljed

28.juuli, Moskva
Loodetavasti mõningad viimased tunnid M. lennujaamas. Eile jõudsime siia kella 11 paiku. Meie lendu (kell 14.00) oldi 26 ja pool tundi edasi lükatud. Siis tuli hakata aega surnuks lööma: söök, kaardid, ajalehed. Meile anti esialgu isegi üks päikesekuum vineerseintega kamber arstipunkti kõrval. Aga hiljem kui saadi teada, et me enne homset ei liigu, ja ka ìrahuvajavaidî haigeid hakkas üksteise järel saabuma, siis tuli taas teisele poole vineerseina kolida. Õhtul käisime kohvikus komplektlõunat söömas. Mängis tore vene muusika. 

30.juuli, Atsik-Tas, IMC PAMIR
Siia jõudmine ei olnudki nii paganama lihtne. Kõik käis "vene" moodi. Moskvas pidasime esialgset CHECK-IN aega (3 tundi) mõttetult pikaks, aga hiljem vaatasime närviliselt kella, et kas jõuab. Ülekaalu eest maksmise/mittemaksmise eest käis tõsine võitlus. Tõnu kotid kaaluti ja ülekaalu eest nõuti päris suur summa. Siis saadi jutule reisiesindajaga, kes reisi edasilükkamise korvamiseks oli nõus ülekaalu eest mitte raha võtma. Vahepeal jõuti veel paar meie kotti kaaluda, kui venelased-checkinnijad (teine firma) jälle kisama pistsid ning me pidime taas kaalu juurest taanduma. Käis pidev vaidlus, nii mõnigi kord saime pakid kaalule pandud, kui tuli need jälle ära võtta. Lõpuks võisime siiski oma kotid kõik korraga kaalule laduda ning ka piletid väljastati. Jäi üle vaid loota, et transamehest vene härg, kes hoidis käpa all kogu CHECK-INni, meie kotid ka õigele lennukile paneb. Väljalend toimus 16.30 asemel pisut enne viit. Pea 4-tunnine lend Biskekki (ex-Frunze) oli igati meeldiv üllatus. Kirgiisi Airlines oli täiesti tasemel. Kenad stjuuardessid, pakuti mahla, korralik lõunasöök. Biskekki jõudsime umbes 11 paiku kohaliku aja järgi. Ossi jõudmiseks tuli meil ümber istuda. Moskvas pagasile mingeid nimesilte ega sihtpunkte ei pandud. Pagas tuli mööda linti ja igaüks noppis endale sobiva. Me leidsime kõik õnneks nii palju kui vaja. Õnnestus ka mööda saada meestest, kes kontrollisid pagasikleepsu olemasolu lennupiletis, seda kleepsu meil kõigil ei olnud. 

Mingi kohalik kuli võttis meid oma pealetükkiva hoole alla ja juhatas teisele korrusele.Seal hakkas kogu jant uuesti. Tuli välja võtta uued piletid, meil läks nendega suhteliselt kaua ja esimese lennuki peale me ei mahtunud (kogu Ossi minev rahvas viidi edasi kahe Jak-40). Piletid käes, tuli uuesti ka pagas kaaluda, lasime kaaluda terve grupi oma korraga, nii õnnestus meil mõned kotid kaalust mööda nihverdada. Ülekaalu maksmisest seekord ei pääsenud, aga pisikese pistise eest maksime vähemate kilode eest. Pisikese Jaki jaoks oli meid ilmselgelt liiga palju, kuna oli teiste seas 2 gruppi alpiniste (meie ja leedukad) + veel paar alpinisti suurte kottidega. Aga kui väiksemad lapsed sülle võeti, said kõik endale istekoha. Täitsa tore sõit oli (50 min) ja isegi jooki pakuti üks tops. 

Ossi jõudes hüppasime lennukist maha, keegi ei kontrollinud, kes ja kust, samuti ei vaadatud passi Biskekis. Lennujaamas oli Alar bussiga vastas ning sõitsime oma ööbimiskohta, kus teised olid juba varem redutanud. Nägi ta välja nagu nägi, aga vähemalt anti süüa ja sai dushi all käia. Öösel oli uni hea, kuigi oli väga palav. 

Järgmisel päeval (29.juuli) umbes 11 paiku hakkasime Atsik-Tassi sõitma. Sõiduvahendiks vana hea ninaga buss, kuhu enne meie pealeminekut olid tekkinud 2 itaallannat, japs, 2 venelast + paks (Atsik-Tasi boss) ja bussijuht. Kuidagi mahtusime, venelane istus tavalisel toolil ja paks seisis seni kuni ta ühest bensukast endalegi tooli kauples. 

Sõit algas paljutõotavalt, pärast 2 esimest kurvi avastasime, et bussil on tagant uks lahti läinud. 200 m eemal oli näha üht inimest seismas ühe meie kotiga. Kõik olid muidugi rohkem kui ühte mütsu kuulnud, kuid tagasi me ei pöördunud. Sättisime kotid nii, et tagumine uks paistaks bussijuhile. Maha kukkunud kompsud peal, sõitsime edasi, lootes, et kõik asjad on alles. Peagi andis meile peatumiseks märku miilits, kuid paks hüüdis aknast, et pole aega ning me tormasime 30-40-se tunnikiirusega edasi.

Linnast väljas algasid mäed. Värvilised: punased rohelise muruga, kollased, hallid; mikroreljeef olematu, makroreljeef kobe.  Mägedest üles meie buss lausa vedas ennast, aga alla läksime veel aeglasemalt, arvati vist, et pidurid pole korras, seda kuni ühe bensukani, kus bussijuht avaldas paksule arvamust, et buss vist ikka ei ole katki, ning edaspidi sai meist ralliekipaaz.

Lõunat käisime söömas ühes kohalikus savionnis, kus näiteks guljass maksis 12 SOM-i (umbes 5 EEK-i). Istusime rätsepistes vaipadel, larpisime teed, mugisime saia. Väljas oli 2 jurtat, mis seest olid eriti kaunid, neist ühe ees mängis kõlar kõva tümakat (vene disko). Ajakirjanikust itaallannale ja tema sõbrannale käristas välja paks, kes toidu hankis tagant ukse kaudu. 

Kohale Atsik-Tassi jõudsime pisut enne 10, oli juba pime. Viimasel sõidutunnil väärinuks meie buss maasturi nime. Sõitsime mööda kitsaste ojasängidega laia jõepõhja, mööda kreenis teed. Ühe korra teenis bussijuht isegi aplausi ära, olime parasjagu kreenis, oli vaja mvkke sõita ja keerata. 

Esimesel õhtul polnud õnneks vaja pimedaga telke püstitada, sest paks eraldas meile saabumise puhul 4 telkmaja ning tegi ka õhtusöögi välja. 

Täna oli kohanemispäev. Jalutasime, vaatasime ümbrust, korjasime kive, mida on siin palju ja ilusaid ja värvilisi. Käisime osad ka ülemises laagris - Sibulapõllul. Osa sorteeris toitu. 

 
31. juuli
Täna hommikul pidime alustama 1. tõusu, aga 3 inimest (Alar, Kaupo, Merle) olid rivist väljas, siis otsustasime, et ülejäänud käivad 4200 peal ära ja alla tagasi. Alustasime 9-kesi teed kell 10.40. Meil Birgitiga oli alguses eriti hea minek, umbes 50 min jõudsime Sibulaväljale. Ootasime grupi kokku. Riho tuli jupp aega oodata. Kohale jõudes oli nii tal endal kui ka teistel selge, et edasiminejat temast ei ole. Võtsime talt kuivikud ja jätkasime 8-kesi. Tasapisi läks raskemaks. Tuli võtta üks väga järsk mudanõlv ja samas kohe teisel pool alla laskuda. Siis pisut mööda samakõrgusjoont. Veel kord ühest orust läbi ning mööda moreeniharja liustikule. Mugavuse mõttes panime ka kassid alla, hiljem leidsid enamik need tarbetud ja tülikad olevat. Liustik oma väga väikse tõusunurgaga suutis meist viimse välja pigistada. Pärast 1,5 tunnist minekut, kui I laager ikka veel ei paistnud, otsustasime tagasi pöörduda, sest jõud oli otsas ning tuli kiirustada, et mite pimeda peale jääda. I laagrisse jäi umbes tunni aja tee. Oma üles veetud asjad peitsime liustiku servale moreeni vahele. Laskumine mööda liustikku oli suurepärane (25 min). Moreeninõlvast alla, keetsime ühe sooja tee ja edasi. Tõus kurule oli enamikule paras katsumus, teiselt poolt mööda mudanõlva alla oli päris tore. Siis mööda rajakest Sibulaväljale ja sealt IMC-sse. Siinset jõge ületades pillasin kinda jõkke, mille allavoolu juhtumisi ühe kivi pealt üles leidsin. Laagrisse jõudes olime ikka piisavalt väsinud. Tee oli valmis, süüa hakati tegema. Sõin hiljem telgis, kuna oli uni ja ei olnud isu, aga puder sai valmis, olin veel üleval ning Birgit tõi mulle üllatavalt head kaeraputru. 

Halvad uudised olid, et haigetel ei olnud paremaks läinud, küll aga Rihol hullemaks (temp. üle 38 kraadi). 

Saabus 1.august
Esimene päev, mil päeva jooksul sadasid aeg-ajalt vaid mõned piisad ning paistis ka päikest natuke. Kui hiline hommikusöök valmis sai, otsustasime ka Riho, kes oli kogu öö köhinud, hingeldanud ja Birgiti söödetud tablette neelanud, sööma kutsuda. Birgit tuli tagasi jutuga, et see mees kuumab ning ei ole äratatav. Veel ei aimanud me midagi tõsist. Räägiti siiski kohaliku arstiga. Veel ei midagi. Siis aga algas korraga action. Panime Birgitiga talle kraadi, saime 40,2, samal hetkel oli ka velsker kohal ning juba võeti Riho koos magamiskotiga telgist ja kanti arstipunkti. Riho avas küll aeg-ajalt silmad, kuid ei reageerinud millelegi. Kutsuti ka saksa arstid. Vene ja saksa meditsiini tulise võitluse, O2 ja palavikku alandava süstiga saadi Riho transporditavasse seisundisse. 100$ ja kastikas oli nõus 80 km kaugusel olevasse haiglasse sõitma. Rihoga koos sõitsid Birgit, Alar ning Merle, kes ennast halvasti tundis. Raputavast teest oli kasu Riho äratamisel. All haiglas diagnoositi kopsupõletik. Riho ise naases adekvaatsesse seisu, kuid hommikusi sündmusi ta ei mäletanud. Merle ja Alar naasesid õhtul, Birgit jäi Rihot ravitsema iseteenendatavasse haiglasse.  Birgiti edasistest juhtumistest võib lugeda ta enda poolt kirjutatud memuaaridest.

Meie, teised, jätkasime eelmisel õhtul alanud kraadimiskampaaniat. Pärastlõunal ei olnud vaid minul ja Margel palavikku. Õhtul oli seis enam-vähem sama. Teatud osal tekkis kindel kavatsus minna järgmine päev alla, et seal palavikust taastuda. 

2.august
Hommikul oli palavikuga endine seis. Pidasime nõu saksa arstidega, kes ei pidanud allaminekut vajalikuks. 4-kesi (Priit, Margus, Marge, mina) otsustasime, et alustame 3. aug tõusu ning üritame toime tulla ilma vahepealse allatulekuta. Otsisime endale välja toidud-telgid, uurisime välja ülesveo hinnad. Aga kella 7 seisuga on Margusel 37,2, Priidul 37,1, minul 37. Hommikul tuleb tõsine nõupidamine teha. Tõusmine on tõsise küsimärgi all. Aeg on väga napp.

3.august
Hommikul siiski väljusime. Varahommikul käis lao-onu ülessaadetavat kotti küsimas. Hiljem tuli ta korra veel, siis juba paksu nõudmisel. Vana pilgutas silma ning karjus paksule, et meil ei ole midagi üles saata. Kogu teater oli seepärast, et otse laomehe kaudu oli vedu poole odavam kui paksu vahendamisel. Minek ise oli pisut kergem kui eelmisel korral ning saime ka pisut kiiremini, aga liustiku viimane osa oli siiski päris kustutav. Seepärast 4200 peal kõigepealt puhkasime mõnda aega, keetsime teed, siis panime telgi üles. Sättisime järgmiseks päevaks asjad valmis. 

4 august
Alustasime hommikul kell 6.30 tõusu 5300 peale, kotid mitte just kõige kergemad, silme ees lumesein. Juba alguses ei olnud mul teab mis head minekut, võrreldes teistega. Üle liustiku seinani jõudnud, võttis Margus mult enamiku toidust. Hommikul juba oli mul kõht lahti ning ka tee peal tuli mitu korda soolt tühjendada. Käia tuli mul väga aeglaselt ja sagedaste puhkustega, et vältida südame pahaks minemist. Lõunapausi ajal läks mul alla vaid mõni kild shokolaadi. Kohutav janu oli, aga juua midagi mõistlikku ei olnud, oli vaid teed, kuhu segatud suhkrut ja soola ning mis maitses kohutavalt. Janu kustutamiseks sõin pidevalt lund, mis teatavasti asja ainult hullemaks ajab. Enne ühte järjekordset pausi kiirustasin pisut, sest teised paistsid, ning tagajärjeks oli juba varasemast tuttav maokramp. Kuid väga aeglaselt edasi minnes see enam ei kordunud. Aeglaselt ja tahtejõu abil jõudsin siiski kella 16 paiku II laagrisse (ca 2 tundi hiljem kui Marge). Aga õnneks ei olnud ei süda paha ega peavalu, lihtsalt väga väsinud. Lamada oli päris hea.Tee ei olnud jätkuvalt lemmikjook ja seetõttu vaevas kerge janu. Magada sain mina täitsa hästi. Priidul oli tõsiseid probleeme olnud. 

5. august
Hommikul umbes 8.20 hakkasime 2. laagrist esimesse laskuma. 2 tunniga olime kohal. Ilm nagu ka eile päeval on suurepärane. Hommikust saadik oleme siin peesitanud. Ja nüüd, kus me käisime moreeni pealt pisut kraami toomas, saame ka Spartakiaadi juua tavalise vee asemel. Spartakiaadist oleme juba jupp aega unistanud. Ilm hakkab õhtu poole taas pilve kiskuma. 

Ootame alt teisi järgi, nende varustus, mis hobusega tuli, on juba ammu kohal. Tervelt 80 kg, meil neljakesi oli vaid 28. 

6. august
Eile õhtul peale viit teised siiski tulid, riburadapidi, nagu kellelgi jõudu jätkus. Ka Birgit oli eelmisel õhtul alt haiglast ära toodud, kuigi ta ise oleks järgmisel hommikul 3 korda odavamalt üles saanud ning oleks olnud võimalus ka Rihole mõned asjad saata. Riho tervis pidavat OK olema ning mõne päeva pärast tuleb ta ilmselt baaslaagrisse redutama, mis on kõige odavam variant. Birgit rääkis haiglast ja sealsest külakesest päris mahlakaid lugusid. 

Õhtul toimus järjekordne toitude jagamine, seekord 3-ks: meie grupp, alt tulnud rongi grupp ja alt tulnud lennuki grupp. Kaks viimast läksid täna hommikul 5300 peale. Ilmselt kõik ka sinna jõudsid, sest alla tagasi ei tulnud keegi, kuigi mõne jätkuvalt tõbise puhul oleks seda karta võinud. 

Homme saab toimuma meie 2. tõus 5300 peale, mis plaanide järgi jääks ka viimaseks. Seal vaatame juba, mis edasi hakkab saama. 

7. august, II Camp (5300)
Hommikul startisime 6.45 ajal. Kaasa tuli lisaks võtta köis, sest eelmisel õhtul peetud sideseansi ajal arvasid teised, et sildade olukord on suhteliselt kehv. Tegelikult olid sillad päris head (ühte kohta oli täiendav köis tekkinud) ning me ise olime ka päris kiired. Mina, kes ma kõige aeglasem olin, jõudsin 5300 peale alla 5 tunni (eelmine kord pea 10 tundi). Viimases lõigus hakkasid meile ülevalt tulijad vastu tulema. Esmalt Tõnu, kes väitis ennast kehvasti tundvat ja arvas, et tema vist enam üles ei tule. Priit andis ülestassitud telgi Tõnule, sest all oleks muidu kohtadest puudu tulnud. Siis tulid Birgit ja Merle, selgus, et eelmisel päeval oli vahetult laagri läheduses 4 inimest lõhesse kukkunud, nende hulgas ka Bert. Hea, et pärast 10-15 m vabalangemist pehme lumehunnik all oli, kõik pääsesid kergelt. Ka Bert ei olnud enam kindel järjekordses ülestulekus. 

Marge ja Margus tõelised sõgedad läksid pärast mõningast puhkust edasi, et üritada 5800 peale mõningad asjad viia. Kas on nad tõelised härjad või hindavad oma jõudu üle? Loodame esimest. 

Meie Priiduga koeme siin 5300 peal. Kohutav kuumus on. Mõtlesin , et lähen telgi varju, aga seda ei olnudki, sest päike paistab otse ülevalt. Pea tuikab, ilmselt on see kõrguse ja kuumuse koosmõju. 

8.august, 5800 peal
Eile jõudsid teised juba peale 16 ülevalt tagasi. Aga parasjagu läbi olid nad küll. Õhtusööki tegime telgis sees. Ajaviiteks tagusime kaarte. 

Täna alustasime minekut 5800 peale 9.45. Ilm on pilves, sajab, nähtavus enamasti minimaalne. Ülestulek omas rahulikus tempos (kokku 2t 45 min) oli OK. Tee peal kohtasin ühte gruppi asiaate, kes olid eelmisel päeval 6700 pealt tagasi pööranud külma tõttu. Ühed teised vastutulijad olid tippu jõudnud, külma üle nad väga ei kurtnud. Tuul pidi ainult kohutavalt tugev olema. 

Meie, teised, oleme juba tunde telgis vedelenud. Margus käis ära Razdelnaja peal (6240), tühjalt oli sinna 1,5 tunni tee. Homme tuleb ka meil sama tee jalge ette võtta. Lahkheli on järgmise laagripaiga suhtes. Mina ja Priit eelistaksime Razdelnajalt laskudes 6100 peale laagrisse jääda, Marge ja Margus aga sealt kohe ka 6400 peale tõusta. Näeb, mis saab. 

9.august
Oleme telgis 6100 peal. Väljas on tohutu tuul, tuiskab, aeg-ajalt sajab. Margus tegi just kangelasteo - käis väljas lume järel. Nüüd saame õhtusööki teha, eks näe, kuidas pärast teed saab. 

Tulek üle Razdelnaja võttis aega umbes 2,5 tundi. Enam-vähem samaaegselt Marguse ja Priiduga, Marge oli taas kärmem. Priit kavatseb homme allapoole liikuda, ütleb, et jõudu pole ja sitt on olla. 

Me ei ole otsustanud, kas üritada ilusa ilma korral otse tippu või kolida 6400 peale telgiga ning üritada sealt. Ei teagi kumb variant parem on, aga võib-olla siiski 6400 peale minna, muidu oleks liiga pikk minek. 

10.august 6100 peal Panin just õhtuse kisselli tulele. Oleme täna siin terve päeva nn. ìpuhanudî. Priit läks juba hommikul 9 paiku alla. Ilm oli siis päris kena. Meie võib-olla magasime ühe tipu tegemise võimaluse maha. Aga mine tea, sest need, kes kell 6 läksid, tulid tagasi. Kella 8-sed vist siiski läksid, aga ei tea, kuhu me nii hilja minnes jõuaksime. Samuti keeras umbes 3-4 vahel ilma jälle päris kehvaks, aga me oleks sel ajal veel kindlalt teel. Tavaliselt keerabki ilma sel ajal kehvaks, kes teab, kuidas me saame.

Vahepeal jõudsid siia 6100 peale järgemööda Alar, Erik ning mõne tunni pärast ka Bert. Algul arvas Alar, et proovivad kohe ka tippu, aga nüüd lähevad siiski homme alla tagasi. Nimetatud 3 on peale meie potensiaalsed tiputegijad. Kaupo pidi haige olema, Merle & Birgit võtsid oma eesmärgiks Razdelnaja, võib-olla ka Tõnu. 

Meil 3-l (mina & Marge & Margus) on homme tõsine kavatsus tippu rünnata. Loodame, et ilm ei vea alt, sest me oleme kaardid üsna ühe päeva peale pannud. Kui ei lähe õnneks, siis võimalik, et 12. meist veel on üritajaid, aga 13. enam vaevalt. Kõrgus teeks oma töö. Loodan ilmale ja meile endile. 

11. august
LÕPETAMATA LENINI PÄEV
Äratus oli pool kuus, et pool seitse minema saada. Jõime oma kisselli ära ning olime peaaegu minemas, kui Margus avastas, et ilm on liiga pilves. Kiibitsesime me kõik, päikest nagu oli hetketeks, aga siis kadus. Otsustasime oodata. Umbes 8 paiku avastasime, et ilm päris ilus. M & M läksid venelaste poole maad kuulama. Venelased olidki 5-kesi minemas. Võtsime neile sappa, lahkusime umbes poole 9 paiku. Ilm oli päris hea. Rahulikult minnes oli täitsa hea. Raskemaks läks umbes 6800 peal, kust tegelikult oli veel päris palju minna. Umbes 1 paiku hakkas ka pilvkate järjest tihenema, nähtavus halvenes, ajuti kadudes, kohati sadas. Platool umbes 6900 peal tuli sumbata paksus lumes, aeg-ajalt ilmus silmapiirile veel küllalt kõrge mäemassiiv. Rühkisin ühe venelase kannul aegamisi edasi. Umbes 7000 peal tulid vastu Marge ja 2 venelast, kes pisut enne tippu olid tagasi pööranud, kuna venelasel jõud lõppes ning ka aeg oli juba hiline. Aega ja ilmaolusid arvestades, tuli meil igal juhul venelastega koos alla minna. Margus oli juba pisut varem tagasi pööranud, kuna tema jõuvarud olid lõppenud. Uuesti väga väsinuna üle platoo ning kaljust alla. Pisut edasi, nähtavus puudub, tuleku teed ei leia, laskume mööda harja. Margusel on tõsine mägihaigus. Omal jalal suudab veel astuda, kuid tasakaal ja koordinatsioon puuduvad. Venelased aitavad transportida. Alumisel platool (6500-6400) vaevab juba suur väsimus, sumbata tuleb sügavas lumes. Margus on juba pisut kobedam, kuid teeb GPS-i järgides kummalisi haake. Esimese venelase jälgedes olen pool 9 oma telgi juures, tee peal mõtlesin teistele teed keeta, kuid kohale jõudes vajun asemele. M & M jõuavad umbes tunni aja pärast juba täielikus pimeduses. 

Unne vajudes lõppes 11.aug., mil 3 eestlasel ja 5 venelasel jäi üsna napilt vallutamata Lenini (7134 m) mäetipp. 

12. august
Ärkame 6100 peal, mitte veel täielikult taastununa eelnenud raskest päevast. Lisaks on veel külm Marge varbaküüned siniseks muutnud. Midagi keeta ei viitsi. Paneme asjad kokku ja alla, see aga tähendas kõigepealt tõusu Razdelnajale. Ilm oli järjekordselt nähtavuseta, tuul, sadas. M & M kadusid eest. Võtsin selle tõusu väga aeglaselt, andis tunda hommikusöögi puudumine. Mulle jõudsid järele ja möödusid 2 prantslast, kes otsisid ka teed Razdelnajalt alla. Mõne aja pärast märkasin Margust oma selja taga. Margest ei teadnud ta midagi. Võtsime koos prantslaste jälgedesse ja olime peagi laskumas. Korra sai isegi ühe päris pikka liu, kuigi lund oli väga palju. Liulaskmise tulemusel kaotasin koti küljest joogipudeli ja kassid. Kahju! 5800 peal kaevasime välja oma sinna jäetud asjad ning jätkasime teed. Tee peal tuli nii mõnigi tuttav vastu, kellega sai mõni sõna vahetatud. Viimasest seinast alla sõites puhusin juttu soomlasega. Ülemise laagri kohal kohtasin onu, kes läks kaljult vett võtma, endalgi tekkis isu mõne lonksu vee järele. Jõudsin onust pisut enne ja võtsin ka tema koti vett täis. Oli lahke saksa onu ja kutsus mind teed jooma. Maitses hästi. All oma telgis oli Margel tee juba peaaegu valmis ning varsti sai ka sooja lihaga suppi. Suurepärane. Siis larpisime teed ja tagusime kaarte kuni kella 8-ni. Vahepeal üritasime alumise laagriga sidet saada, aga ei midagi. 

Kell 8 läks pimedaks, nii ronisime teise telki, kus oli lamp. Kogu aeg sadanud lumi oli hanged juba päris suureks kasvatanud. Meiega liitus juba 4200 pealt tuttav türklane, kellega olime päeva jooksul elavalt suhelnud, e-maili aadresse vahetanud ning kelle plaan alustada õhtul tõusu luhtus ilma tõttu. Türklane ei olnud just eriti kõva käsi. Kuid leidsime ka mõned ühised mängud nt. Donkey ning samuti teadis ta üsna ìKüüned persseî sarnast mängu. Igatahes oli lõbus. Magama minnes panime öösel kella 4-ks kella helisema, et vaadata ega lumi meid selleks ajaks ära matnud ei ole. 

13. august, väidetavalt reede
Hommikul kaevas türklane nii meie kui ka Marge telgiesise lumest puhtaks. Telgid on üleni hangedes. Need telgid, mis hetkel tühjalt seisavad, on vaevalt lume alt aimatavad. Hetkel on kell pea 15 ja me ei ole veel kuskile liikunud, sest jätkuvalt sajab, on tuul, alla rada ei ole. Nähtavus kohati on, kohati ei ole. 12 paiku oleks peaaegu minema hakanud, kuid otsustasime siiski pisut oodata ja sai vist õieti tehtud. Keegi pole kuskile liikunud, kuigi minejaid oleks mõlemale poole. Mängime kaarte, sööme (vahepeal tõid türklased, kes kasutavad meie priimust, meile teed, väga hea oli), vaatame telgist välja, mis teised teevad, jälgime ilma (ei miskit tolku), oleme välja mõelnud kümneid erinevaid alla lendamise ja kelgutasime mooduseid, kuid ühtegi neist ei ole veel käiku lasknud. Loodame homsele. Hirm on mõelda poistele, kes peavad veel vähemalt 6100 peale telgi järele minema, sest lund on tõesti kohutavalt palju. Jääks vähemalt sadu järgi, siis nihkuks täna õhtuks unistatud soe saun pisut lähemale. 

Täna me alla ei saanudki. Õhtul mängisime aga jälle kaarte. Küll eesti, küll türgi mänge. Rääkisime juttu. Pidi tulema Eesti-Türgi ühisõhtusöök. Aga kui me oma pudruga (väga maitsev!) sinna läksime, siis osutus nende telk liialt väikseks ning samuti oli nende õhtuks planeeritud söök kadunuks jäänud ning nad ise sõid makarone. Nii jäi ühissööming ära. Pärast tuli türklane meie telki türgi kohviga, samuti kiitis ta väga meie kartuliputru. 

14.august Oli suurepärane ilm. Öösel oli veel sadanud ja tuisanud ning telgid olid taas lume all. Kui me hommikusöögi järel ühe vene grupi jälgedes alla tulema asusime, siis fotoaparaadid olid muudkui töös. See päev oma iluga korvas tipu ebaõnnestumise ning sa teadsid taas, miks sa siia olid tulnud. Kui alumine org paistma hakkas, siis sai selgeks, et isegi baaslaagris on lumi maas, lootus kuumast suvepäevast purunes.

Allatulek ise oli tore, kuigi väsitav, sest sumbata tuli kohati vööni lumes. Asja tegi raskemaks seegi, et 3 gruppi vahepeal igaüks oma rada ajas. Alla jõudsime umbes 5,5 tunniga. All, s.t. 4200 peal pakkusid poisid meile väga maitsvat shashlõkki, mis hiljem kohutavat janu põhjustas. 4200 pealgi oli nii palju lund, et mõningatest telkidest vaid katuselapid paistsid. 

Umbes 5 paiku saime 4200 pealt tulema. Lenini liustik tundus mööda kitsast lumist konarlikku rada astudes väga pikk. Kuru ületamine ei olnudki väga raske. Kuid Sibulapõllule jõudes olime ikkagi üsna väsinud. Õnneks oli auto sakslastele, kellele me olime pea järele jõudnud (hakkasid tund enne tulema), vastu tulnud ning me saime autoga alla baaslaagrisse. Terve tee oli üks suur piin, sest autokastis vedeles hulgaliselt Coca-Cola pudeleid, meil oli aga kohutav janu. Kohale jõudes ostsime kumbki Margega endale 2*1 l Cocat ning kohe jooma. 

Teised olid meid nähes siiralt rõ õmsad, sest meie suhtes oli valitsenud täielik teadmatus ning kardeti kõige hullemat. Saatsime Tõnu ja Priidu Margusele, kes oli meist tee peal maha jäänud, vastu. Saime muidugi noomida, et olime Marguse üksinda tulema jätnud, kuid õnneks jõudsid poisid koos Margusega kenasti kohale. 

15.august
Ilmselt viimane päev Atsik-Tasis, homme peaks buss meid alla viima. Ilm on taas täiesti pilvitu, soe, kuigi ümberringi on kõik valge ja lumine. Toimub üldine olelemine. Riho läks taas kohalike jurtaelanike juurde külla, Birgit kauples ennast kaasa. Suur unistus pesemisest ei ole veel täitunud ning ilmselt saab teoks alles Osis. Võimalus on muidugi mõni järveke otsida. 

16.august 
Kella 10 paiku hakkasime Atsik-Tasist laskuma, enne veel tehti ühispilt, kus peal kõik laomehest köögitüdrukuteni. Paks oli viimastel tundidel libedus ise. Meile pakuti eile hilisõhtul sauna võimalust. Hommikul sõitis paks isiklikult meiega kaasa ning samuti pandi kaasa pajukit, igale pudel min. vett, leiba, tomatit, õuna. Tagasitee sai tunni võrra lühem, kuna paks teadis otsemat teed läbi jõe. Lisaks veel allamäge sõitmisega võidetud tunnid. Imetlemist jätkus, kuigi enamus oli juba korra nähtud. Käidud sai mitmes kohas turul ja poes, et kõik endale kalpakid saaks. 

Juba tuttavasse hotelli jõudsime enne 7. Perenaine võttis meid vastu rõõmusõnumiga, et Marge lennukipiletiga on asi OK. Õhtusöögi kella 9 kokku leppinud, läksime linna peale viimseid SOM-e kulutama, suveniire otsima-ostma. Leidsime kõik, mis otsisime ning peale väikest ekslemist võõras pimedas linnas ka oma hotelli. 

Peagi istusime õhtusöögilauda. Pisut söönud, tuli perenaine tshistnõi russkii samagoniga ning palus luba öelda toost meie terviseks. Valati piaalidesse ja kõlas pikk toost (tädi rääkis, kui rõõmus tema on , et meie kõik elavalt tagasi oleme), mis ei jäänud tol õhtul sugugi viimaseks ning kõlas kahtlaselt sarnaselt mitmeid-mitmeid kordi. Sobivat hetke kasutades põgenesime Birgitiga pesema. Pikapeale said kõik kuidagi tulema. 

17.august
Pärast varast hommikusööki (6.30) meile esitatud arve oli 100$, mida oli väga palju. Pärast selgusenõudmist kahanes see 50$, arvesse olid pandud ka ìspetsiaalselt meie tuleku puhuksî valmistatud tshistnõi rysskii samagoni 2 pudelit. 

Peale 7 olime Osi lennujaamas. Lennuk pidi väljuma kell 10. Pärast mõningast uuringut selgus, et lennukit Biskekist sama päev Moskvasse ei lähe ning tõsiasi, et otselendu Os-Moskva ei toimu juba pool aastat, ometi oldi meile just sellised piletid müüdud. Lendasime Biskekki. Ülekaalu eest (väga vähe) meil maksta ei tulnud. Biskekis lubati meile õhtul peale 8 anda magamiskohad profülaktooriumis. Läksime linna peale.1 tund sõitu ja kesklinnas. Käisime esmalt söömas, siis turule. Puuviljad, odavad, palju, nii mõnelgi kõht lahti. Kalpakke hunnikute viisi, üks uhkem kui teine. Siis asusime tel/faxi võimalusi otsima. Tee peal jõime ohjeldamatult, sõime ülihäid kooke, jäätist. Teatasime telefoni teel oma hilinevast saabumisest. Tagasiteel sõime veel neid samu kooke. Sõitsime lennujaama ning läksime õhtust sööma. Siis läksime administraatori juurde, keda oleksimegi ootama jäänud. Aga siis ühed vene alpinistikollid, keda miilitsad olid pidevalt linna peal kinni pidanud, juhatasid Riho ühe teise asjapulga juurde, kes pärast pikka sõimamist leidis meile 8 kohta. Pärast mitmeid küsimisi leidsime lennuväljalt maja, kus elasid lendurid ja stjuuardessid. Meile anti 2 tuba, kus olid voodid ja puha, uni oli hea. 

18.august (täna hommikul kell 9 oleksime pidanud Tallinnas olema)
Täna läks meil üllatavalt lihtsalt. Ülekaalu meil ei olnud, käsipagasit ei pidanud kaaluma ning keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et meil ei olnud sihtkohta jõudmise templeid ega paberit selle kohta. Riho, Tõnu ja Margus otsiti kahtlaste elementidena küll põhjalikult läbi ning Marguselt võeti 10$ deklaratsiooni puudumise tõttu, aga see oli ka kõik. Näeb, mis Moskvas saab. 

Moskva raudteejaama jõudsime poole 6 paiku, selgus, et sel päeval läks Tartu kaudu käiv rong, mis väljus enne viit. Järgmise päeva Tallinna rongile olid piletid välja müüdud. Tuli valida, kas minna Pihkva või Piiteri kaudu. Viimane tundus parem variant. Esimene Peterburi rong, millele pileteid oli, väljus kell 2 öösel. Hommikul olime kohal. Edasi sõitsime pealelõunal bussiga Ivangorodi. Selle keerulise teekonna plussiks oli odavus - Moskvast Eesti piirini 70 krooniga. 

Seitsmeks olime piiri ületanud ning Narvas olid autod meil vastas, nii et Tallinnasse jõudmine oli juba lihtne. 

2 päeva pärast seda jõudis meieni uudis, et Alar ja Erik vallutasid Lenini mäetipu.

Ei maksa arvata, et nende päevade jooksul poleks olnud hetki, kus ma mõttes andsin õiguse oma vanaemale, kelle arvates ei tarvitseks mul ennast sedasi vaevata, ometi tean hetkel, et ma lähen sinna jälle.
 

Eveli Habakuk