Tere Marge:)

RONGISÕIT
SAABUMINE
TREENINGUD
GUMATSHI

PARADIISIBIVAKK
LAAGRIS
VIA-TAU

Naisteekspeditsioon Kaukaasia' 98


E-RÜHMA KROONIKA

I PÄEV 10.07.98

20.24
Möödusid suured sinised tollikollid. Ütles ühele mehele teisest vahest: "Pakazai zumadan!" Liigub ka rohelisekirjusid noormehi. Mitte nii kollid.
Ach

21.35
EMT (Estonian Meridian Time)
Taavo

II PÄEV 11.07.98

9.30
Varahommik. Mõned juba kolistavad nõudega. 4 tunni pärast jõuame Moskvasse. Eile saime piirilt isegi läbi, kuigi paljud toidukastid rebiti lahti, Janno pidi näitama seljakoti sisu. Aga üle lasid meid! Kogu oma varandusega. Tegelikult on jube fantastiline tunne. Närveldav ettevalmistus on läbi, nüüd oleme TEEL. Väljas paistab juba Moskva-eelne suvitusrajoon - pisikesed sinised kuudid. Meel on rõõmus. Tere hommikust!
Yyp

9.44 MMT (Moskovian Meridian Time)
Nii. Eile jäi kirjutamine pooleli. Esimene punt ehk Alan, Ave, Janno ja Taavo, st mina, saime pihta. A shto v etom jassike i kto eto Jussike takoi? Välja pakkisime, välja keerutasime. Õhtusöök oli vägev: vein ja maasikad ja pannkoogid, mida kõigile ei jagunud. Kemmerg toob taas vanad head mälestused tagasi. Tuleb oma loomulikke vajadusi rahuldava rongijuhi tunne. Vajutad pedaali ja... Siis veel eile head-und-anektoot:
Läheb mees apteeki. Küsib kondoome. Talle pakutakse valgeid, musti ja Miki-Hiire pildiga. Mees mõtleb: "Need valged on igavad, Miki-pildiga vist on lastele, võtan mustad." Kodus siis seksib naisega kasutades seda musta värvi kaitsevahendit. Aga juhtub, et see puruneb. Sünnib poiss, musta värvi nagu neeger. Poiss kasvab suuremaks ja küsib ükskord isalt: "Issi! Miks on nii, et ema on valge, sina oled valge, aga mina olen must?" Isa vastab mõtteid mõlgutades: "Täna jumalat, pojake, et sa Miki-Hiir pole." Vot nii. Selleks korraks kõik.
Taavo

III PÄEV 12.07.1998

14.15
Lahendame ristsõnu.
14.40
Kimame läbi Venemaa tasandike. Toimub kaardiõppus. Kel mägedeskeem selge, hakkab "valetama". Mõni putitab oma varustust, Yyp kõõritab, mis ma kirjutan. Eilne anektoot: rongis sõidavad prantslane, sakslane ja inglannast leedi noore tütrega. Rong siseneb pimedasse tunnelisse. Kostub suudluse pats ja kõrvakiilu plaks. Rong väljub tunnelist ja kõik istuvad endiselt oma kohtadel nagu midagi poleks olnud. Inglise leedi mõtted: "Nii et mul on tubli tütar - ei lase endale ligi tikkuda." Tütar mõtleb: "Huvitav, kumb neist härradest mind suudles?" Sakslane mõtleb: "Mille eest ja kelle käest ma vastu lõugu sain?" Prantslane mõtleb: "Kui tuleb järgmine tunnel, siis suudlen taas preilit ja annan sakslasele vastu hambaid."

Muide - naabrid - venelastest sõdurpoisid, panid tina ja ropsisid vagunis oma kohad täis. Nüüdseks on nad selle ära koristanud ja magavad välja. Marge sai "valetamises" 8 kolme üles tagasi! Heili "Jõmpsikas" Hani jäi millestki ilma...!

Tänane anektoot - veidi ümber kohandatud: Käes söögiaeg. Yyp kutsub E-grupi meesliikmeid sööma: "Mehed, söök on laual - tulge irisema." Aitab siis selleks korraks.
Taavo

Nuku sõidab Moskvas metrooga. Küsib minult, Jõmpsilt: "Kas sul kah jalad pingilt maha ei ulata?" Vaatan, tal ei ulatagi. Mul rõõmus meel, et seljakott seljas ja jalad põrandal. Nagu suur inimene kunagi. Nukule ei ütelnud, et tegelikult ilma kotita ei ulatugi.
Jõmps

15.05
1. päev - rongisõit. Kõik on rõõmsad, pisut erutatud ja ärevil.
2.päev - rongis. Kõik endiselt rõõmsad ja rahul.
3. päev - rongis. Veel on kuulda optimistlikke toone. Muidu on kõik rahul. ...

Kaks päeva hiljem - ikka rongis. Kes veel rõõmustada suudavad, on rõõmsad, teised ei ütle midagi. Ainult põrnitsevad aknast paistvat tühermaad ja lõõskavat päikest. Kolm päeva hiljem - rongis, kus mujal. Keegi ei ütle enam midagi. Teevad näo, et on rahul. Võib-olla ongi. Kuskilt kostab üksik - ohhhh....

Aga muidu on päris lõbus! PS. Ahjaa, eile käisime Punasel Väljakul (õigemini platsikesel). Polnudki teine teab mis punane. Lenini juurde ei lastud. Ega ei tahtnud ka nii väga - puhaku rahus. Moskva ise oli aga maru ilus, kuigi väsitav.
Och

23.05
Kadri kirjutas peatused üles.
Ps. Ahjaa, päeva tippsündmus - Taavo sai endale nime - NIUKSU! Ristiemaks on Jõmps isiklikult. Pühapäevanimeks sai ta Ochi poolt Nuuts. Head ööd, kallid kaasvõitlejad ja muidu kenad inimesed. 5 ja pool tundi rahulikku rongiund veel.
Och

IV PÄEV

10.30 MinVodõ raudteejaamas.
Ärkasime vara - 4.00. Ringutad, haigutad - mõnus! Varsti oleme kohal, siis on juba laagri inimene rongil vastas ja buss ees ning meie varsti laagris. Milline ilus unistus!

Muidugi ei ole meil ühtegi inimest vastas, muidugi ei ole meid ükski buss ootamas, tagasisõidu piletid puha broneerimata! Milline õnnetus! Mis siis muud, kui viskame kotid nurka ja asume ootele. Ka jaama natshalnik tuleb alles kell kaheksa, see tähendab kolm tundi pärast rongi saabumist.

Lühikese ajaga täitub jaamaesine magavate alpinistidega. Otsitakse parimat poosi. Kes see oleks enne osanud arvata, et uni, seljakott kaisus, kõva pingi peal, värskes õhus, nii magus võib maitsta!

10.42
Jõmps ja Edgar on võlurid! Buss on ees - punane akvaarium.

23.37
Ullu-Tau laagris, instruktorite majas.

No nii - esimene "laagripäev" on möödas. Oli paras põrgu, eriti Jõmpsile. Sest bussiga saime ainult Adõr-Su oru algusesse, tõstukini. Viisad endal veel registreerimata.
Tõstuk oli vägev - kõik kotid ja enamus inimesi jõudis sellega üles. Kuid siis alles naljad algasid - saabus piirivalve auto, teatas, et tegemist on piiritsooniga ja meil ei ole mingit õigust seal viibida. Vaja minna Naltshikusse. Nõnda olime justkui pantvangis - alla minna enam ei tahtnud, edasi aga ka ei lastud. Tõstukiülem muutus ka tohutult närviliseks, kui väitsime, et meie ei ole nõus enne raha maksma, kui laagriülem seal. Vahepeal tundus asi juba nugade peale minevat, viimasel hetkel saabus siiski Tõrnausist mingi natshalnik. Selleks ajaks oli meil juba borsh söödud, mõnel perekonnad loodud ja tõstukiülem tulivihane. Ega laagri natshalnik kah parem ei olnud - kärkis mis kole, sest meile olla siiski buss järgi saadetud, aga Naltshikusse, see tegi nüüd täitsa tühja sõidu. Muidugi meie süüdlased. Suure vaidlemise peale topiti meid kõiki - 23 inimest, poolteist korda niipalju seljakotte ja tohutul hulgal kaste - ühte lihtlabasesse veoautosse. Kotid keskel, inimesed ääres, Nuku (Ave) veel kottide otsas lavatsil. Ääre pool istujad hoidsid kramplikult kinni, sest mägiteel nii sõita on rahulikule põhjamaalasele ikka parasjagu hingerahu raputav tegevus. Poole tee peal aga, oh imet, võeti peale veel 4 matkaselli ühes suurte kottidega. Nüüd jäi kottide ja inimkihi kohale vaevalt 10 cm paksune õhukiht, kust kopsudesse hapnikku ammutada. Aga uskuge või mitte - rahvas oli rahul.

Jõudsime laagrisse. Ilmus ka Barahnja isiklikult. Pahane. Ikka selle bussi pärast. Jõmps ja Edgar läksid teda ''masseerima'. Ja meil esialgu vedas - bussi maksmisest saime lahti, anti isegi väikest õhtueinet - leiba, võid, küpsist ja teed; lunimise peale isegi peedisalatit. Lausa paradiis. Oleks veel enne uinumist dushi alla saanud..., aga noh, elame ka vee puuduse üle. Head ööd.
Yyp

V PÄEV

6.55
Och ajab kõiki üles peale A-rühma ühe toa. Sest täna on Birgiti sünnipäev! Laulame, vahvlitordil säravad küünlad. Birgit lendas 23 korda kogu oma raudvoodiga sinise taeva alla (kahju, et katus ees oli...)

8.45
Ave vaeseke, kes eile MinVodõs kukkus, lonkab ikka. Hüppeliiges, välja väänatud. Temal tuleb nüüd raske otsus teha - kas tulla kaljuõppustele või mitte...
Yyp

Jälle IV päev

On õhtu. E-rühm sööb õhtust. Mina Avega joon sõdurpoiste ja venelastega. Viina. Sõprust, tutvust, alpinistide, emade, maailma rahu, vendluse jne. terviseks. 4-st 3 jõime 2 peale "ära". Hommik oli raske. Magamiskoti kotti ei leidnud ja tasakaal oli alakaaluline ja pead nagu polnudki. Kuidas ma küll rongist maha sain? Tulemus oli: mina käpuli - põlv lõhki. Ave röötsakil - jalg välja väänatud. Pole midagi. Tuleb rohkem juua. Tagasiteel.
Taavo

V PÄEV

Saime kohale tõeliselt. Kohalikud on huvitavad. On noored (tatikad), kellele me oleme "memmeriks" laagrisoleku ajal, on vanemad - neile me oleme "tühi koht", on päris vanad - neile oleme - "tshitshjas budet".

Süüa saab hästi. Välja arvata õhtul. Siis on kõik näljased. Käisime mäes. Nuku ka käis (lonkas) ja ronis. Õhtuks jäi ta siiski "koju" - täitis oma kohta minu kõrval ehk harjutas koduseid töid - koti õmblemist. Ta oli ikka VÄGA TUBLI! Musi talle selle eest.

Margega on lood nüüd "sedapsi". Homme õhtul on poiss shampuse ja sashlõkiga ukse taga, ülehomme tidrik tanu all. Huvitav, kuidas siinkandis need pulmad välja näevad? Aga tegelt on asi väga tõsine. Mingit sihukest maiku, et meie neist huvitatud oleme, ei tohi anda. Siis on ... ma parem ei kirjuta.

Algajad on pärast esimest õppust sillas, st mägihaiguses. Ainult naeravad. Aga homme teevad nad tõepoolest jõeõppust, kus silda hädasti vaja.

Mehi ahistatakse. Veel vägistamisefekti pole minu puhul tuvastatud, ent Edgar ütles pärast Naltshikust tulekut, et tunne on kui "läbitõmmatud". Jõmps ütles sama IV päeva õhtul. Huvitav, kes küll.
Ets sai paberid korda, ent see oli ikka vastav anektoot ja kammajaa küll. Propusk siia, propusk sinna, natshalnikud ja miliitsia, zajavlenied jne.

Õhtu "pirn". Marge avas hammastega briljantrohelise pudeli korki, et Ochi näppu putitada. Hambad rohelised, huuled rohelised. Vot. Lõpetan vastavasisulise anektoodiga. Potsataja ja Gena istuvad kõrghoone katusel ja söövad pannkoooke. Üks kukub kogemata alla. Potsataja ütleb:"Oota sa siin, ma lähen ja toon ära." Lähebki. Gena ootab, ootab. Mõtleb Potsataja väike on. Vaja aidata. Vaatab katuseäärelt alla, ahaa - ja hüppab kooki tooma. Jõuab ka Potsataja alla. Vaatab, vaatab ja hõikab üles:"Gena! Kumma ma võtan - kas selle väikese ja kollase või suure ja rohelise?"

Birgitile veel kord kõikide poolt palju-palju õnne, jaksu - et sa ikka sama mõnsa oleks. Ja naeru olgu sul sama palju kui täna kogu tuleval aastal. Ja lilli. Uhh, saigi kõik. Kell siin "meestetoas" on 24.20. On aeg hakata me kirjatöö otsi kokku tõmbama. Aga teiega - hea lugeja - kohtume taas homme. Aga siis on juba siin hoopis teised lood ja tegelased (võibolla) ja see on juba hoopis teine jutt.
Taavo, alias Niuksu

VI PÄEV ehk kolmapäev 15.02.1998

16.11
Hommikul veidsa enne 7.00 kuulsime Yybiga koputust uksele. Arvasime, et Och on meid äratama tulnud, kuid äkitselt kostus venekeelne hõige:"Devotshki, seitshas dushsh pudet!" Yyp küsis kohe, et kes see oli. Mina vastu:"Venelane, aru ei saanud või?" Üldiselt tundus, et kõik olid hommikul natuke unemaiamad kui tavaliselt. Näiteks Jõmps otsustas dushshist loobuda, et vaid magada saaks. Hommikusöögiks oli täna MAGUS!!! mannapuder ja siis toodi veel riisipuder "sosiskaga". Joogiks oli nime järgi kohv. Me Jõmpsiga jõime seda küll kui lihtsalt magusat jooki, millel kohviga mingit seost pole. Asusime teele õppekaljudele. 20 minutiga olime üleval nagu niuhti. Pesustusime ja asusime seongus liikuma. Paarid:

  • Och - Jõmps
  • (Hellik) Liina - Janno (Tulla)
  • (Niuksu) Taavo - Alan (Dyfuun)
  • Yyp - Ach

Korraldus oli, et iga paar liiguks kokku ühe köie (kumbki pool köit ees). Sellele pidid järgnema grupi liikumine mööda tugiköit ja seejärel pidi järgnema laskumine. Tegelikult liikus iga paar 3x 0,5 köietäit ja siis organiseeris Liina (Hellik) meile horisontaalse tugiköie, mida mööda laskusime. Ja oligi me aeg otsa saanud. Ruttu alla sööma (supp, tatrapuder lihapalliga + tomat ja leib ja kompott).

Kuna Jõmps meie laagriinstrutor Viktorit kätte ei saanud, jäi ajutiselt ka tshurkaõppus ära. Praegu kuivatavaad algajad oma veeõppusest märgi saapaid ja muud varustust ning käib agar toidu jaotamine. Homme peale hommikusööki asume teele bivakki, et harjutada lumel-jääl liikumist ja teha paar tippu. Hea ongi siit laagrist mõningaks ajaks minema saada. Eile enne õhtust seonguõppust kogunes terve kari neid musti moorlasi meie ümber. Meid vaadati kui mingeid haruldusi. Meenub üks seik esimesest päevast laagris, kus mõned väiksed tüdrukud, teada saades, et me oleme Eestist, küsisid luba meie omadel kätt suruda. Kõige sümpaatsemad on siin laagris sööklatädid. Toidud on üldiselt väga head. Mitte niisugused nagu Adõl-Su laagris, kus kokad ei taibanud viineritelt enne keetmist isegi kilesid ära võtta. Jõmps ja Hellik läksid meie esimest marsruuti üle vaatama. Hellik on meie selle aasta esimese tipu esimene juht. Muidugi on Jõmps lubanud meid kõiki juhtimises aidata ja suunata. Olukord on kontrolli all. Kõik on väga rahulik. Lähen teistele appi toitu jagama.
Ach

VII PÄEV ehk neljapäev 16.07.1998

Lõpuks ometi läksime laagrist ära. Jõudsime ootamatult kiiresti Gumatshi bivakki, kuid kuna seal vett ei olnud, siis otsustasime kogu koliga edasi rühkida. Nüüd oleme siis tipule lähemal, vahetult liustiku kõrval kivisel platsil. Siit avaneb hea vaade õige mitmetele tippudele: vasakult lugedes Tju-Tju, Shogensukova, Dzailõk, Treugolnik..., Sarõkol, Ullutau, Tshegetau ja Gumatshi. Pidime siin alguses "kulda kaevandama" - kõik olid õhinal kirkadega maad sonkimas, et telgiplatsi tekitada. Borsh ja siis lumeõppustele. Lumeõppusi tegime vägevalt. Alul üheaegse liikumisega, siis vahelduvjulgestust, ikka hopp ja hopp, kalpsadi-kalpsadi üle pragude. Lõpuks jõudsime kaunis Gumatshi nõlva alla lumekaussi, seal harjutasime kukkumist. Nii mõnus! Muudkui sõidad mööda lund, vahepeal tegime veel tahapoole kukerpalle ja püüdsime end siis kinni - nagu lõbusad ja ulakad lapsed, kes on üle pika aja lumele hullama lubatud. Juba kaunis õhtul tulime alla ja tegime süüa. Arvake ära mida? Robirooga loomulikult. Täitsa maitsev oli.
Yyp

Ärge unustage kurgipommi.
Och

VIII PÄEV ehk reede 17.07.1998

9.08
On võrratult kaunis hommik. Paistab kuu (noor) ja paistab päike. Esimene ärkaja - sinjoor Dyfuun - on toimkonnas, st istub tähtsalt kulp käes priimuste juures. Och on tal abiks. Kella 6 paiku möödusid meist A-rühma liikmed -- Gumatshile. Edgari hääle järgi hinnates olid nad täis minemiselusti. Jõmps andis neile vähe juhiseid (eilsele treeningul ju käisime Gumatshi all) ja siis kõlas Edgari võimas hääl:"Noh, mutid, läheme!" Ja nad läksid. Meil on siin alles üheksa ajal rahulik hommik, nemad peaksid peagi tippu jõudma. Meid ootab täna aga ees jääõppus, algajate rada Gumatshile läheme proovima homme.

Eile õhtul oli veel lahe seik: Jõmps tegi Niuksule "erootilist" massazi. Oleks te näinud Niuksu nägu - see väljendas korraga kõike ja samal ajal mitte midagi. Meie Achiga istusime kõrval ja vaatasime seda kui kohalikku teatrit või televisiooni.

Mis sellel kohal siin veel põnevat on? Tshegetaul, mis asub siinsamas kõrval, on kaunis pidevalt laviinikesed, mida siit, ohutust kaugusest on mõnus jälgida. Teisel pool meie bivakki, moreenisel nõlval, jalutavad aga lambukesed, kes muudkui kive alla veeretavad, kuid õnneks ei jõua needki meie laagrini. Kõik loodavad, et eksiks ometi üks lambuke laagrisse - saaks liha... Rahvas hakkab tasapisi tõusma. Suurim põhjus selleks on vist köögist levima hakkavad toidulõhnad.
Yyp

16 paiku (igatages õppuselt tagasi)
Laagri jõudsime eile hästi. Algajad meist tunni jagu allpool. Nägime neid kah "trenni" minemas. Ise käisime Gumatshi all väljas. Asi lõppes aga kukerpallidega, mida ma tagurpidi teha ei julgenud. Huvitav - Toomel ja Kassitoomeaugus sain hakkama küll?!? Nagu eelpool öeldud, sain massazhi, siiski õigesse kohta, st turjale ja õlgadele ja kaelale. Magasin hästi, und nägin. Ärkasin hommikul Edgari röökimise peale. Pistsin pea välja. Lehvitasin Avele ja teistele algajatele, soovisin parimat ja magasin edasi. Tõusime 9-9.30. Sõime ja liustikule. Muu oli tore, aga jääpraost oli 2 haaravaga üpris raske välja saada. Hakkama sain. Tegin "pääsukest" kah sealjuures. Praegu kuivatan asju ja ennast. Varsti saab sööki. Tahan juba tippu ja alla pesema. Niuts - igatsen Ave järele. Ja maasikamoosi ja kirsse.
Niuksu

Dyfuun, vaeseke, peab jääma hommikusse toimkonda.
Och

18.20
Peaks siis ka mõne mulje kirja panema. Kõigepealt eilne lumeõppus - päris lõbus oli. Leidsin keset suurt lund isegi ühe prao üles. Lähen ja lähen ning järsku kadus kirkavars lume alla. Tõmban välja - auk. Kopsisin siis seal natuke ja hüppasin üle. Lähen edasi ja vaatan, et nagu oleks veel pragu ja siis vaatan ringi ning ütlen oma teisele köieotsale - Jõmpsile:"Kui nüüd asi õige on, siis seisan ma suure prao peal." Jõmps:"No mis sa siis seal paigal vahid?" Arukas mõte, kas pole? Tegelikult ikka ei olnud pragu. Nojah, pragusid leiaks siit ju igasuguseid - lumepraod, jääpraod, kivipraod, kaljupraod jne.

Aga muidu on kõik väga ilus ja tore. Isegi öösel - taevas oli nii tihedalt tähti täis, et ega sinna vist rohkem polekski neid mahtunud, vapustavalt ilus oli!
Och

XII PÄEV Teisipäev 21.07.98

No nii - lõpuks ometi paradiisis, rahu, vaikuse ja mägedega koos. Teised on teel Tju-Tju Vtoraja Zapadnaja poole (2A), mina otsustasin jääda alla - jalg põrguline teeb valu. Kuid tuleb tunnistada, et ka üksi bivakis olek on ülimalt mõnus. Leidsin siin mõnusa tugitooli, käetugedega ja puha, siin ei puhu eriti tuult ka. Tahaksin natuke eelmistest päevadest kirjutada - nii kiire on olnud, et mitu päeva ei ole ühtegi sissekannet. Nõndaks.

18.07 oli plaanitud meie esimene tipp - hea ja lihtne 1B - Gumatshi (3810 m). Öösel sadas. Oli pidev hirm, et nüüd kordub sama nali, mis eelmisel aaastal, et vihma ja ärakeeranud ilma tõttu tuleb tagasi pöörduda. Kuid ilm selgines kella kuue paiku ja me läksime ikka välja. Liustik, kus olime enne lumeõppuseid teinud, oli tundmatuseni muutunud - vihm oli selle nii võrratult puhtaks pesnud - see kiiskas tõusva päikese kiirtes, praod kõik kenasti lahti ja näha. Natuke oli siiski ka kinnist liustikku, siis aga, et kurule jõuda, tuli ületada jääkosk. Naumovi järgi ülimalt lihtne, paremalt servast üles jalutada. Tegelikkuses osutus parem serv läbimatuks - siledad seinad, kaljult pidevalt kukkuvad kivid. Ei jäänud muud üle, kui tuli jääpuuridega otse üle jääkose minna. Seinad, lõhe siin, lõhe seal, meil aga ainult 5 jääpuuri kaasas. Tundub, et kohe-kohe selle künkakese taga lõpeb jää ära, aga võta näpust. Lõpuks nägime eespool viite matkajat. Nende ja meie köitest sai paras tugiköite sasipundar. Nende "kaljukitsest" juht Serjosha hüppas mööda tugiköisi ringi üle pragude, nii et polnud asigi. Kuid kui kuulis, et me sama teed mööda tagasi kah tahame tulla, siis kahvatus - hullud inimesed. Meie olime aga lõpuks jõudnud oma lihtsakese marsruudi alla. Siit kurult tuli lihtsalt tõusta lumenõlva pidi harjale, siis mööda lumist harja tippu. Lihtne, eks ole?

Aga alla bivakki jõudsime alles 19.45. Olime ju tegelikult läbinud ühes marsruudi alla minekuga kaunis ränga tee. Kuid sellega ei olnud tolle päeva tulekud ja minekud läbi - meil oli veel vaja laskuda kogu oma kraamiga alla laagrisse. Esimene tund läks kiiresti - jõudsime ilusti Gumatshi bivakki. Kuid sellega olime jõudnud uttu, pimedus võttis maad. Järgnes Kolgata tee - mul kadus tasakaal hoopis ära - teed ei näe, ei tea, kuhu astud, kui kaugel on järgmine kivi, raske seljakott rõhub niigi väsinud liikmeid, jalad käivad all ringi. Kui paar korda juba kukutud, siis on mu õnnetu vasak jalg nii ära väänatud, et ei pea enam sugugi. Järgneb meeletu tuigerdamine, iga paari sammu järel olen pikali maas. Kirun, vannun, lõpuks ütleb jõud üles, nutta tahaks. Ei jõua isegi kohalejõudmisest mõelda. Teised tunduvad õnneks normaalsemad olevat, Hellik ja Ach lohutavad ja ergutavad mind. Kõige hullem on silla leidmine. Kuid mingi nipiga Jõmps selle lõpuks siiski leiab ja me jõuame laagrisse. Kell on umbes pool üksteist. Ja kujutage pilti - meid lastakse veel sööklasse, antakse leiba ja muna ja JUUSTU. Oma teetassi panen viis lusikatäit suhkrut. Et jõud tagasi tuleks...

Kui Gumatshi otsas käies kimbutasid meid pilved - üks ees, teine taga, vaadet tipust polnud, siis järgmisel, kuivamise päeval laagris sadas juba ohtralt vihma. Hommikupoolikul saime dushshi alla - milline mõnu. Pesime pesu jne.

Õhtul aga tuli tõsine jamm. Tegime algajatele ristimise - käisid nad ju ära oma esimesel tipul. Keerasime kokku ei millestki suurepärase tordi (koostis 5 pakki küpsiseid, 1 mustsõstramoos, 1 kondenspiim, vesi, kaunistuseks suhkur ja rosinad). Shampus oli meil juba Eestist kaasas. Airaangi oli õhtupoolikul hangitud. Tõmbasime siis köied üles - pealiku toast (lõhest) alates, siis kõrvalt toast tugitoooli alt läbi, zumaariga kolmandalt korruselt teisele, järgnes kontrolltuur saapaviksimise näol ja ülesriputatud õuna ögimine, milleks tuli kasutada kas lõuatõmbamistehnikat või lõhe ronimise tehnikat. Köiepusa läbimine, laskumine kaheksaga mööda treppi, tempel peale ja alpinist oligi valmis.

Meie grupp pidi esimest korda elus ka päästeoperatsiooni ette võtma. Algaja Eveli ei pidanud sellisele kõrgusele vastu ja minestas. Mägihaigus. Võimetu oimugi liigutama. Alles shampus all parandas (ei tea, kas peab järgmine kord shampuse marsruudile kaasa võtma või?). Igal juhul oli õhtu lõbus, aga väsitav.

Järgmisel päeval panime asjad kokku, tegime menüü ja ... paradiisibivakki. Siin ma nüüd olengi. Peaks veel Naumovit lugema (meeles tuleb pidada uus-vanasõna - usu veel Naumovit).

Praegu hakkas ritsikas nii kõvasti kõrval siristama, et jube lausa. Nüüd siis tänasest päevast. Hommikul olin toimkonnas ja nagu alati, kui on kiire, keerasin kõik vussi. Kella ei kuulnud, ärkasin alles kolmveerand tundi planeeritust hiljem (kell 5). Siis said poole keema ajamise ajal mõlemad balloonid tühjaks, puder tuli maitsetu ja tee lahja. Lõpuks said mu armsad sõbrad minema alles kell 6.30. Kuid ilm on veel ilus, loodan, et neil läheb kõik hästi. Ahjaa - hommikul tahtis suslik veel meie juustu ära süüa ja mina avastasin, et mu fotokas ei tööta. Nüüd sain teise vist tööle, kuid 5-6 pilti on valgustatud. Edasi läks päev juba paremini. Kõigepealt magasin telgis, siis panin kõvasti riidesse, et ära ei kõrbeks ja magasin väljas. Kella ühe ajal käisin "ujumas" (see tähendab ühte kiiret kätekõverdust siinsamas ojas). Tõin ära õhtusöögi veed, otsisin välja toiduained ja siis tulid mulle külalised - kolm moskvalast-alpinisti 19. toast. Mind kutsuti kohvile - jõin mitu tassi Capuccinot (kes ütles, et üksi bivakki jääda on halb?). Ajasime juttu, sõime shokolaadi ja pähkleid. Jgal juhul palusid nad laagris neile külla minna ja lohutasid, et Shogensukova on kiire marsruut. Ise lähevad nad ülehomme vist Tshegettaule. Nüüdseks on nad juba teel laagri poole ja mul on aeg õhtuks mägiliivateed korjata. Ja siis tuleb lugeda veel Naumovit...
Yyp

Pool 9 õhtul
Oleme tõesti nüüd õhtul. Käisime Vtaraja Zapadnajal Tju-Tju otsas. Minek oli vinge. Hommikul kraapisime ilma köite ja julgestuseta üle liustiku. Õhtul alla tulles meie naisliikmed võtsid pragusid juba maoli lumes kõhuli, mehed sammusid niisama üle. Tipp oli naljakas 1. zapadnajast panime pikalt mööda. Siis vaatame, ohoo teine tipp - see meie oma pole - ei tuuri, ei miskit. Kolmanda ja neljanda tipuga sama nali, mõtleme, et teeme 5 Tju-Tju tipu traaversi...
Niuksu

XII PÄEV 22.07.98

Lõuna ajal ~12.15
Hommikul pidime tippu minema. Sellisesse, kus me veel pole käinud - 2B nimelt. Jäi minemata. Ilm tegi tünga. Müristas ja keegi meist ei kiskunud minna. Peale hommikusööki kell 6 hakkas vihma ka veel sadama. Aga kui 10-11 üles tõusime, paistis päike. Närv missugune. Oleks võinud ikkagi minna. Nüüd konuta veel 1-2 ööd siin minu meelest enam üldse mitte paradiisis, vaid pärapõrgus. TAHAN ALLA TAGASI!!

Päevitasin just nii umbes tunni. Nüüd tulevad mingid rõvedad pilved. Päike läinud ja tuul puhub. Aga varsti läheme Yybi ja Achiga mägiliivateed korjama. Praegu nad teevad maniküüri. Liina ja Janno läksid Kesk-Kitshkidari bivakki otsima. Loodan, et nad selle käbe leiavad.
Niuksu

13.45
Ja hakkaski sadama. Tuul on vinge. Alul konutasin Achi ja Yybiga nende telgis, siis otsustasin meie omasse kobida. Viib tuul viimaks selle veel minema muidu. Telgis istuda saab ainult Tulla poolel. Asi on lihtsalt niivõrd kreenis. Nojah, nii need ilmad siin on, veerand tunniga keerab kuhu juhtub, kui ilmataadil vaid soovi on. Ei tea, kus on Hellik ja Tulla? Ehk pääsesid ligumärjaks saamisest.
Muide, telk, raisk, laseb minu poolt küljest kahest kohast alt äärest vett sisse. Likvideerin kahjustusi, olukord kontrolli all, ohvreid pole.
Niuksu

15.10
Äike on otse pea kohal, müristab ja sajab ja müristab ja sajab. Kõik liigub: vesi ülevalt alla ja nõlvadelt omakorda allapoole. Ainult meie püsime veel siin Paradiisibivakis. Paradiis võib olla ka vesine.
Jõmps

16.03
Mäed, ma olen teist palju kirjutanud, aga kõik on veel ütlemata. See, mis läbi minu kandub, on kõik teie oma, ja läbimistes viib palju kaasa. Ma ei jää tühjaks. Saan elujõudu, maailmatarkust ja puhastun. Selle leian alles kodus. Tean, et leian. Meeletult hea on olla kohas, kus pole vaja sõnu kuuldavaks teha, vaid võib neid ainult mõelda. Mäed saavad niigi aru. Mõttetarkus voolab läbi aja ja ruumi. On vedanud, et olen parasjagu õiges võrkpunktis, tühi ja täis, väike ja väeti ja tarkuseootuses, mäed.
Jõemps

19.00
Vihm läbi. Ujumiskursused kõigil edukalt läbitud. Topsid laest vett täis tilkunud. Ise elus. Päike paistab. The show goes on, that means, the expedition goes on.
Niuksu

20.55
Homme hommikune toimkond: Niuks sai (ta on hirmus ehmunud ja õnnetu, aga ta saab juba ohtralt näpunäiteid, kuidas piimapulber ilma tükkideta vees ära sulatada jne.)
Och

Vist 23. juuli


Kuupäeva väljanuputamisega on juba tõsiseid raskusi, mis siis veel nädalapäevast rääkida. Ilmselt on see märk sellest, et siin, mägedes, on oma aeg ja oma elurütm. Kui siin kivi peal istuda ja silmad sulgeda, siis kuulen ja tunnen, kuidas see "teine aeg" minust läbi voolab. See aeg lihtsalt on ja jääb (ka siis, kui mind siin kivi peal poleks) - nii nagu mäedki. Mäed mu ümber ongi see aeg - püsiv, võimas ja elav. Mäed ju elavad, nagu aegki, mida nad endas kannavad ja endast peegeldavad. Kuigi selles ajas toimub pidev liikumine - miski murdub, kukub, sulab, voolab, tekib, kaob -midagi püsivamat on inimese jaoks vist raske leida. Aeg on inimestest alati üle - inimene on aja sees ja peab ennast sinna sobitama, seal oma koha ja tee leidma, suuna valima või ette antud suunas minema, teetähiseid otsima ja panema. Iial ei saa ta aga aega kujundada, vaid aeg kujundab teda.

Hetkel on minu ajaks mäed. On ka ilmselt nende jaoks, kes tipu poole rühivad. Ei usu, et selleks, et olla tast üle, vaid et mägede hinge ja igavikku endast läbi lasta - seeläbi midagi ära anda ja ka juurde saada. Igaüks otsib oma - mõni leiab, mõni kaotab, mõnest ei saa üldse aru. Sellest hoolimata on igaüks oluline ja tähtis ning väärtus omaette. Et mõista teise hinge, tuleb ilmselt tabada aega ja rütmi, milles ta viibib, kuid see ei olegi nii lihtne.

Jõmpsil on selle kohta väga head mõtted kirja pandud. See algab nii. "Me tahame minna mäkke..." Ma loodan, et ta kirjutab selle ise siia üles. Mina aga omalt poolt vist praeguseks lõpetan. Kirjutada võiks ju veel palju, kuid kui arvestada, et enamus siin tahab selle ka ilmselt kohusetundlikult läbi lugeda, oleks see nende suhtes ebaõiglane.

Peaks ka vist Naumovit lugema hakkama - kuigi ega me teda enam suurt vist ei usu - probleem vaid selles, et raamat puha venekeelne ning minu jaoks seetõttu üsna keeruline, kuid - kes püüab kõigest väest, saab...

Kadri e. Och e. Kadrunn
e. ü.p.k.k.k.t.k. (üksik päevitaja keset kivi kolme telgi kõrval)

24. juuli ehk mõnus päev all laagris

Oleme all. On mõnus. Eile tegime siis Shogensukova tippu Yybiku juhtimise all. Harjal 2 tunniga, siis läbisime 2 köietäit 4 tundi. Tere-tere. Oleme ikka kõvad küll. Siis kukutas Sinjoor Dyfuun meile kive pähe. Kivi kukkus köiele ja Firni tutikas köis oli nagu noaga 10 meetrit lühem. Jõudsime siis esimese shandarmini. Kell oli 2.25 p.l. Oli näha kohe veel 2 köietäit. Otsus - alla tagasi. Yyp küll tahtis teha päikese käes külmööbimist, aga arvestades, et taskulamp öösel nõnna palju sooja ei anna, tuli ka tema alla. Saime elu vingeima dülfritäie ehk täpselt 40 meetrit köit alla tulla. Pool 7 olime all.

Hellik on haigeks jäänud. Halb. Tulla väänas jala välja. Halb. Ochi nohu taandub. Hea. Senjoor Dyfuun on väsimusest üle saamas. Hea. Ach on terve ja OK. Hea. Niuksu on katki aga muidu Ave hoole all. Hea. Yyp veidi põeb jalga, aga on heas tujus. Hea. Jõmps peab alati vastu. Hea. Järeldus: +3 Head. Ekspeditsioon jätkub!

Täna saame sauna. Ja airaani, kui keegi minuga kaasa tuleb. Algajad on kõvasti ringi kooberdanud. Nüüd saavad tasuta Elbrusele - on 75 aastat NL alpinismi ja nad esindavad koos Arzamazi noortega Ullu-Tau laagrit. Hea, et tasuta saavad.
Niuksu

18.05
Hetk tagasi käisid kohalikud lapsed käsitööd müümas. Jõmps ja mina ostsime endale mõnusad, soojad, karvased sokid, Och sattus vaimustusse viltmütsist, sellisest valgest ja mustade triipudega. Muidugi ostis ta selle peale mõningat tingimist 20 ruubliga ära. Sokid maksid 5 rubla tk ehk siis 10 rubla paar. Nüüd pole vähemalt jalgade külmetamist karta. Kuigi veidi murelikuks teeb Edgari jutt, mille järgi saab suure mehe sokkidest peale pesu beebi sokid. Eks ootame siis esimest sokipesu. Või peab sokke hoopis jalas kuivatama?!
Ach

25. juuli


Eile käisime õhtul veel airaani ja hleboshkat ostmas. Nii muuseas ostsime veel sokke, 2 kera lõnga ja ühe kootud vesti empsile kingiks. Õhtul kuulasime poole 2-ni Edgari heietusi, lõikasime Evelile uue soengu. Kahju, et Tulla ja Hellik maha laagrisse jäid. Ühel jalg, teisel külmetus. Aga nad said asjast juba nagu üle ja soovisid meilegi parimat ja muudki hääd. Tulla näitas V-märki, tähendus: 2 tippu ja võit! Paneme ära need tipud.

Och on homme toimkonnas. Kurbmängu polnud, ta oli vabatahtlik "ohver". Ach sikerdab homset marsruuti, ta on liider. Algajad lähevad homme Elbrusele "Ullu-Tau" laagrit esindama. Ah, mis algajad nad enam ongi, kaks 1B tippu selja taga. Tublid on nad.

Ülestulek oli täna üllatavalt kerge! Oleme vist "paradiisist" kõrgemal, aga kerge oli - lihtsalt järsem tõus ja vähem "nühkimist". Algajatele kena ilma ja meile ka! Muide - täna minnakse üllatavalt vara magama, kell pole veel 9-gi.
Niuksu

Hommik
Nagu juba öeldud olin ma sellel hommikul vabatahtlikult toimkonnas. Kuna hommikusööki sooviti kella kolmveerand viieks, otsustasin pisut enne nelja üles tõusta. Panin aga kella helisema ja läksin tuttu. Magasin kuidagi rahutult ja lõpuks ometi tirises ka kell. Kargasin üles, panin end kobades riidesse ning tormasin oma kohustusi täitma. Panin aga potid priimusele ning kui mõne aja pärast olin ametis ühe priimuse ballooni vahetamisega, vaatasin juhuslikult kella - see oli kell kolm (!!!) öösel. Meie suur vaenlane, kuid paratamatu kaaslane äratuskell, oli ilmselt mägihaiguses ning seetõttu heast peast tund aega varem helisenud. Ma-sen-dav! Mis siis muud kui korjasin aga träna jälle kokku ning pugesin pomisedes telki, et veel tunnike pikutada. Maru vahva küll ärgata hommikul tund aega varem, siis kui niikuinii tõotab tulla natuke töisem päev kui lihtsalt laagris magades. Neetud kell!
Och

                VAHEL MAA JA VAHEL TAEVA
                ALPINIST NÄEB PALJU VAEVA
                RASKED KOTID SELJALUUL
                KONTIDESSE PUHUB TUUL.
                                       /Dyfuun/

29. juuli


Mäed liidavad. Mina vähemalt tunnen, justkui oleksin pehmes vutalris, kaitstud ja hoitud. Ja ma tean - suuremas osas on selles tundes süüdi just siinne õhkkond, looduse ilu ja elu. Mägede endi elu.
Yyp

30. juuli varahommik


Olukord on kohutav - ma ei ole end juba alates 25. juulist pesta saanud. Kolja mängib muudkui mäkra, st kas paneb sooja vee väga vara kinni või ei anna seda üldse. Täna lähen tunni aja pärast teisele katsele.
Yyp

1. august. Keskpäev

Viimane katsumus - rongisõit. Olete te kunagi istunud terve päev otsa saunalaval? Meie nüüd oleme - tagasiteel Moskvasse Vladikavkas-Moskva rongis. Ainult millegipärast, vastu kõikide reisijate tahtmist, viskas keegi vahetpidamata leili.
Yyp