A-rühma laul
Viis: algselt tuntud jaanipäeva laulu viisil, laulmise käigus modifitseerus
Sõnad: Eveli Habakuk, 31. juuli esimestel tundidel Adõl-su laagris.

A-rühma matkapäevik ehk 7 mutikest ja Oskar

Minimaalselt kärbitud, kuid mitte tsenseeritud.

Päeviku võti: A-rühm mägedes Leana
A-rühm mägedes Meeri
A-rühm mägedes Birgit
A-rühm mägedes Eveli
A-rühm mägedes Ave
A-rühm mägedes Kati
A-rühm mägedes Silja

ja instruktoriks oli Edgar Haavik, kellest võib pikemalt lugeda aadressil

http://www.matk.ee/tegevus/Yritused/aastamatkaja/haavik.htm

Ainuke lause, mida Edgar pidas kirjapanemise vääriliseks oli : Mägedest paremad saavad olla ainult mäed

19.07.98

Meenutused

Pole aimugi miks me alles nüüd (9 p hiljem ) seda kallist päevikut kirjutama hakkasime. Nii palju lõbusat on ju vahepeal olnud : rong, Moskva, Min. vodõ, kaljuõppused, Viktorist instruktor(keda ainult Meeri mõistis), veeõppused ja meie esimene tipp - GumatŠi. Lausa uskumatu, et me mutikesed selle kõigega 9 päeva jooxul hakkama oleme saanud.

Täna on meil juba teine puhkepäev- tõeline inimesi nüristav aeg, kahjux aga mitte huumori vaba. Põse- ja kõhulihased saavad siin küll suurima koormuse.

Täna pidime retke Mestia bivakki (e. Adõrsu onnike) ette võtma aga ilm ei soosinud meie üritust ja seetõttu jäime ka lõunasöögist (midagi uut olla olnud) ilma. Tegime ise Robi-rooga - väga maitsev oli. Homme üritame taas bivaki poole teele asuda , eks näis

Leana

PS. Täna olid külas eeslid , Birgit ja veel mõnedki polnud eeslit varem katsunud . Eveli ahistas väikest eeslit istus selga, ajas taga, tahtis pilti teha.

Tegime panuseid õhtusöögix. Meeri arvas ära, et on terapuder kriipsudega. Eveli muidugi taas ei söönud seda.

Uued mõisted:

Need mõisted õppisime instruktor Viktori (kuna Edgar sõitis Naltsikusse tagasisõidu pileteid ostma ja piiritsooni luba taotlema) julgesti eksperimenteeriva käe all kaljuõppustel. Ronisime julgesti seongus varisevate ja kõikuvate kivide otsas ja imiteerisime odnovremmenoje dvizenie`t . Lõpuks läksime ka tegelikku ronimist proovima - tagusime kaljunaelu ja panime klemme. Üleval kui jaam järgmiste vastuvõtuks valmis ilmnes tõsiasi, et Leana juba poolel teel jaama poole roninud - julged mutid. I-tipuks kujunes asjaolu, kui Birgitile käsk anti teine köis üles tuua , kuid teine pool jutust arusaamatuks jäi ja välja tuli, et Silja ilma julgestuseta praktiliselt üles ronis. Kui peanupp paistma hakkas ®

Täna(19.07.) veel hilja öösel(21.15) mingi tobe rivistus. Tegelikult oli täitsa lõbus, täis varustuses mööda maja ronida. Eveli toodi ülalt alla päästeteenistuse abiga. Toibus ta peagi. Tort ja sampus olid head. Meid avati kõiki mägedele või oli see vastupidi. Lõpux öö.(Venelased laulsid meile)

Esmasp. 20.07.98

Üllatus taas köögi poolelt : hommikuks makaronid lihapalliga ( rasvane ! ), igatsesime mannapudru järele.

® kamandasime heas usus teda, et ta köie kivi tagant ära võtaks - ei jõua ju muidu köit üles tõmmata ja siis selguski, et hoopis Silja selle köie otsas üles ronis. Lõpp hea kõik hea - laskusime libedalt ja käbedalt kaljult kaheksaga alla , ise näljased ja rahutud, et õigeks ajaks sööma jõuaks. Vahepeal möödus meist ka E-grupp heas usus, et me oleme juba söömas ja ka nendele toidu välja võtnud - lõpuks olime meie need , kes pool ja rohkemgi tundi hiljaks jäid. Olime parajalt ihhihii ja ahhahaa - E-kad ei jõudnud ära imestada, mis A-katel viga on - lihtsalt jube lõbus oli.

Eriti huumoriks kiskus järgmine päev(15.07.98) - meil olid veeõppused. Kõmpisime jõeni - ilus ilm ja külm vesi. Kuulasime veidi teooriat ja siis läks praktikaks! Kõigepealt kileriided selga - kellel oli muidugi - nöörid, kummid, rihmad jm selline pingule ja vette! No küll oli külm! Kõigepealt ületasime jõe rivina 6 tk. Siis tagasi proovisime kolme kaupa, kuid proovimiseks see ka jäi - kole kiire oli jõel vool. Teine katse läks Tadziki meetodil -ringis - see tuli meil päris hästi välja! - tegime teine kord veel. Siis läks asi tõsisemaks - kaikaga puusa peal jõe ületamine, julgestus kahe köiega kaldalt. Samas kohas see ei õnnestunud - läksime veits edasi ja Leana saigi üle . Siis ribu-rada-pidi ka teised. Tagasi tulek oli eriti ägeda koha peal - mööda köit mis oli tõmmatud üle jõe. Jalad alt nigu niuhti - köik said ujuda - viimane antud juhul kirjutaja - tömmati lihtsalt jõest läbi - vette ja selili ning siis vee all nina kinni kuni sai läbi. Edasi toimus üleüldine kuivamine ja sai ka natuke kuulatud Oskari loengut ohtudest mäes - needsamad mäed ja ohud silme ees. Meeri

Kolmapäev 22. 07. ( umbes keskpäeval)

Oleme tagasi retkelt Mestia tippu. Loomulikult õnnestus see suurepäraselt, oleme ju ilmatuma vaprad mutikesed. Seekord ei olnud tipu vallutamine nii põnev nagu eelmine kord, jäämurrust saime ilusti üle ja alla ka. Üldse oli kogu retk puhkuse moodi väljasõit. Esmaspäeval jäime pooleks päevaks pidama ühes kenas paigas , kust Oskari jutujärgi oli "onnikesse" umbes 1 tunni jagu teed , seega - kohe selle künka taga. Kui lõpuks olime kõik ära põlenud päikesest ja palavusest asusime siis teele. Rada kulges mööda kividele laotud tuure ja oli üsna arusaamatu trügimine mööda kive. Onni aga ei paistnud kuskilt, hakkasime juba kahtlema selle olemasolus. Lõpuks nägime ühe järsu kaljuserval inimesi ja võtsime suuna sellele. Täitsa õige koht oli.Teekond kestis umbes 2 tundi.

Selles onnikeses leidis aset ka minu esimene hommikune köögitoimkond. Kell 3.30 helises kell, mõni minut peale seda avastasime et taskulamp ei tööta. Tassisime Leanaga kotid õue et näha veidigi riideid, mida kuhjade kaupa selga ajasime. PIME, TUUL, KÜLM, UNI ja ikka tuli seda tobedat putru keeta. Ausalt öeldes kahtlesin juba selle Kaukaasiasse tuleku mõtte arukuses. Aga kõik läks siiski hästi - lõpuks saime priimusedki põlema ja söögi valmis. päike tuli välja ja tuul vaibus. Kahtlused kadusid. Tean et tegin ainuõige otsuse. Siiski loodan et see oli minu viimane hommikune köögitoimkond. Seekordse tipputõusu juures oli veel seegi veider et mägi ise ei paistnud enne kui päris tipu all olime. Aga tipp olevat ilus olnud mina seda küll hästi ei näinud kuna tulin viimaste seas aga nägijad olid võlutud. Eks siis nemad kirjutavad. Praegu kõik magavad õiglaselt teenitud und, kuid mingil veidral põhjusel sai minu uni otsa. Ongi kõik.

BIRGIT

23. juuli Neljapäev

Oleme matkal, täitsa iseseisvalt, Tuhkatriinu jäi koju. Hommikul tegime ise süüa, kõige parem siiani, kuna Eveli oli vorstile lähedal seisev isik. Kakao oli suurepärane - kokaks Meeri. Eile oli söögi inventuur - terve kast jäi üle. KURB, MASENDAV. Nüüd sööme palju ja vägisi. PUTRU! Eile õhtul käisime jalutamas et pudrule ruumi teha. Eksisime tee ja jõe vahel sohu. Tagasi tulles tegi Oskar meile üllatuse ®

söögitädid olid meile salatit ja kotlette ja mune saatnud. Väga hea oli, kuid haisvad vorstid jäid jälle järgi. Varastasime poistelt mustika moosi , väga hea oli.

Meeri ja Eveli püüavad haigeks jääda. Ei õnnestu. Söövad küüslauku, neelamine Meeril ei õnnestu. Peab harjutama. Matkame edasi.

BIRGIT

14.35(23, juuli) Saime hakkama kangelasteoga - vallutasime uue mäetipu , mis sai nimeks Marta. Oleme õnnelikud ja uhked. Vaade on ilus nagu ilmgi. Tippu jätsime tuuri kirjaga, et meie nais-pataljon vallutas selle imelise mäetipu. Nüüd asume allateele ja valmistame lõuna.

On juba õhtu , käisime pesemas ja vene onu , kellele me eestikeelseid numbreid õpetasime, leidis, et me oleme ilusad ja puhtad. Aga nüüd tagasi sorima päevaseid mälestusi. Marta tipul me kirjutasime ametlikule blanketile kauni tuurikirja, aga siis õnnestus mul see krõpsti kaljuprakku pillata ja kõks lilleke, läinud ta igaveseks oligi. Aga kribisime kähku uue ja siis algas laskumine. Paar korda sai hüütud ka : "kamen" ja siis jälgisid kõik, kuidas kivikesed suurte hüpetega alla jõudsid. Üle rusunõlvade jõudsime lõpuks kaljudeni, mis me eemalt olime lõunasöögi paigaks välja valinud. Seadsime juba priimuse ülesse, kui Silja kuskilt ülevalt mingite kividega alla sõitma hakkas. Mõtlesime, et liiga ohtlik koht, panime pillid kotti ja läksime uut kohta otsima. Leidsime. Priimus sai märjaks, ei läinud põlema. Katsime külmlaua. Sõime. Priimus ei läinud ikka põlema. Asusime teele. Mõne aja pärast leidsime pilvise taeva all ühe päikselise paradiisi oru. Org oli kaetud kauni rohelise muruvaibaga, mida lõhestas külm ja karge selgeveeline mägiallikas. Allavoolu olid allika kaldad pikitud suuremate ja väiksemate kivikestega, mis moodustasid sel kohal, kus kaldal lebas kärbestega kaetud poolnäritud tuurapea, möirates allaviskuva kose. Ülesvoolu oru kaldad kiskusid teineteise poole ja org lõppes halli madalat taevast toetava mäe jalamil terava koonusena. Kuigi mujal rebis tuul puudelt lehti ja keerutas tolmu üles, siis meie orus oli horosho i teplo kak zimoi u petshki Sama matsu jagas välja ka eriilmeline veisekari, kes mitmest küljest hakkas meie kaunisse orgu tungima. Aga meie ei lasknud end nendest häirida. Meil läks priimus põlema; priimus läks põlema ja me tegime juustuga makarone. Ei olnud viga. Veiste ring ahenes. Meil õnnestus läbi murda ja koduteele asuda. Rohkem koduteel ei juhtunud, v.a. see, et leidsime siiski kodutee.

Eveli

24. juuli, reede

On kärarikas vaikne tund. Robi sai roetud. Ennelõunal tegime käigu vabasse loodusesse. (Vahepala: Leana paneb oma Moskvast ostetud hambaharja tikkude abil lahasesse. arvatakse, et hambahari tuleks ära raseerida. Lahas ei õnnestu. hambahari ise on tege`lt "imflexible for flexible teeth). Käisime lilleretkel. Kolm fanaatikut suutsid rohelistele nõlvadele suured mustad laigud tekitada. Mul õnnestus lambakari mitu korda kaljudest välja meelitada ja ma sain neid fotografeerida. Käisime ka Birgiti unelmate paradiisis. Seal me tegime järgmist: Kati ja Silja mängisid kahekesi ühte flööti, Birgit punus pärga(praegu seovad nad selle oma pirni külge), Ave, Leana ja Meeri kammisid jätkuvalt rohelist, mina voolisin puust suveniire(Leanale tegin krokodilli pea, Birgit sai ühe küüruga kaameli(sellest sai kaisuloom), Kati sai sipelgasiili, Edgar sai pölvpükstes spagaati harjutava alpinisti alakeha, Siljale sai vöödiline iminappussike). Tulime tagasi, E-rühm oli juba siin e. klassikaliselt: Kui A-rühm Edgarita alpilaagrisse jõudis, oli E-rühm juba midagi joonud.

Ütlemisi: Flöödimängijal mokad persses nagu ratsanikul perse mokas

Küsija suu pihta ei lööda.
Küsija lüüakse maha.
Mahalöödu tõuseb üles,
sest maaslamajat ei lööda,
ja saab uue matsu

25. juuli Laupäev

Eile käisime SAUNAS! Evelil oli elav tuli seljas. Edgar tegi 2 ´40° poolikuga sooja vett. Vapper mees. Saun oli fantastiline, Eveli ja Kati käisid isegi ujumas. Poisid ka. Peale sauna tegime süüa(putru!). Kell 11.00 võeti elekter ära, Edgar rääkis oma mahlakat elulugu. Väga huvitav oli. Siis tegime Evelile uue soengu - PIMEDAS, kobamisi maniküürkääridega. Köik lõikasid kes said. Elekter tuli hiljem tagasi(1.00)ja soeng osutus välditavaks. Leana tegi kerged korrektuurid ja nüüd on üks ilusa soenguga tüdruk. Mille peale läks kangelane poiste tuppa magama ja leidis koha Taavo ja Alani vahel.

Täna hommikul söime putru.(vahelduseks). Siis logelesime mida teeme jätkuvalt. Süüa ei ole õnnestunud müüa. Muide: Paides oli arst nimega Nääb. Võttes telefoni toru ütles: “Nääb, kuuleb.”

BIRGIT

Alpinistide teelesaatmissoovid:

26. juuli Pühapäev

Oleme õnnelikult jõudnud Elbruse asulasse Adõl-zu laagrisse, kuigi hommikupoole elasime kindlas teadmises, et õhtuks jõuame kenasti “Prijutì”. Edgar küll arvas, et kena kui õhtusööki teha jõuame. Aga näe!, jõudsime just lõunaks kohale. Meie oodatud bussi asemel, mis kell 11.00 väljuma pidi, korjas meid dom-domiku teeotsast peale meile juba tuttav sinise kilekattega veoauto, kuigi jah, poolteist tundi hiljem. Sõit iseenesest oli väga huvitav: vihma hakkas ladistama kui oavarrest (algul oli see siiski rohkem rahe moodi), juht oli purjus, mis meid muidugi sugugi ei heidutanud, teel sai bensiin otsa, suitsupause oli 2, kile hakkas läbi laskma, kuid meie suur ja tubli päästja Eveli oli kärmas suuremaid auke kinni nõeluma lilla lõngaga. Leana plaasterdas samuti paari väiksemat auku. Köik see tegi meie tuju vaid lõbusamaks. Edgar pidi meid lausa noomima, me pidavat hullemad latatarad kui kohalikud olema. Üks kaasasõitnud tohter märkis ära meie optimismimeele.

Praegu oleme end kenasti sisse seadnud siin laagrikeses. Telgid püsti, lõuna söödud, ostetud pomitortšikud kinni pistetud ja meel hea.

Eveli oskas kohalikud oma sarmiga juba nii ära võluda, et poisikesed jooksevad lausa järgi ja karjuvad NIPDIRI, NIPDIRI. Oskas ta ju N-WC M-WC-ga segi ajada. Kui nad spordiväljakul palli tahtsid mängida kogunes ta ümber poisse nagu kärbseid sooja piima peale. Nüüd mängivad palli, mille Edgar köögist tulles oskas välja völuda(ju tal siis hea käsi nende kokatädide peale on). Paistavad väga rahul olevat. Ainult Meeri jalad hakkasid nõrkusest tudisema ja nüüd tegeleb ta teekeetmisega. Kati leidis koha telgis raamatu taga, nagu vabadel hetkedel ikka, ja mina sain siis ka kord vihiku taha. Nohistan ikka nina, mis täna hommikust koledasti kinni tahab minna ja loodan, et ikka nii haigeks ei jää, et Elbrusele tõusta ei saa. Pidin niigi juba ühe pealelõunase ronimise ja veeõppuse vahele jätma ja vaid kadedalt teiste tegevust kaldalt jälgima. Minu ametiks oli siis fotografeerimine ja julgestamine, kui ülejäänud köik teisel kaldal olid.

Homme kell 10.00 pidi suur rivistus ja pidulik Elbrusele saatmine, retke avamine olema. Tea, kas siin midagi ka õigel kellaajal ehk väljakuulutatud kellaajal juhtub?

Ah jaa. Porohnja tegi meile täna kingituse. Kinkis alpinistide märgi, mida tehakse ta jutu järgi vaid piiratud koguses ja ainult Vene alpinismi 75-nda aastapäeva puhul, Edgarile muidugi. Et sellist kingitust meile teha pidi ta ühe lätlase märgi tagant ära tõstma. Lubas kaks samasugust asemele anda. Nii me siis olemegi märgi omanikud, mida näeb Edgari hoolsa silma all. Täitsa kena märk muideks! Ave

28.juuli Teisipäev

Nüüd oleme siis õnnelikult jõudnud “Prijut 11”-sse. Õnnelikult? Teekond siia oli tegelikult Kaukaasia kohta normaalne.Adõl-zu laagris oli lahe alpiniaadi avamine. Oleksime nagu sattunud vene komöödia filmi. Me olime aukülalised. Üritus kirjeldamatu. Edasi sõitsime bussiga, millel pidevalt sai bensiin otsa või läks vesi keema. 5 km sõitsime ca 1 tund. Mul tuli uni peale (Leana)

Ööbima pandi meid lauda moodi ruumi kus normaalne loomgi ei ööbiks. Elekter puudus, kuid aknal on siiski klaas ees. (teine ruum oli suisa ilma aknaklaasita) Peale meie ööbis selles ruumis veel 3 venelast, kes keset ööd kuhugi minema hakkasid ja palju lärmi tegid. Kell 4.30 oli köögitoimkonna äratus - mina ja Eveli suundusime kööki putru keetma. 6.15 startisime Pastuhhovi kaljudele aklimati retkele. Ilm oli ilus, mäed ja vaated lausa suurepärased. 2 tunniga olime üleval, allatulek oli naljategu. Allajõudes logelesime ja sõime kuni kella 18.00 nüüd siis lähme magama et hommikul 3.00 startida. Ilm on praegu kole sadas lund aga ehk paraneb selleks ajaks, nii väga tahaks ju tippu tõusta. Eks näis, ehk siiski. Homme kell 16.00 tuleb meil buss vastu ja lubati sauna viia. Oh kui hea.

BIRGIT

30 juuli Neljapäev

Oleme jälle Adõl-zu alpilaagris. Oleme rõõmsad ja õnnelikud, sest meie unistus Elbrusest läks tõeks. Me jõudsime tippu, kõik mutikesed ja Edgar. Alustasime tõusu kell 3. 15 enne sõime jälle Robi Rooga mis hiljem korduvalt endast määrku andis. Pastuhhovi kaljudeni läksime taskulambi valgel edasi juba loodusliku valguse abil. Peale sadulat läks kõigil olemine kehvaks (peale Edgari), kes oksendas, kellel pea valutas, mõnel lihtsalt iiveldas. Aga tippu jõudsime kõik. Tegime grupipildi ja hakkasime kiiresti allapoole liikuma et peavalust lahti saada. Allatulek oli ka vaevaline, olime kõik nii väsinud, et käia ei jõudnud, kuid pepu peal liugu lasta oli ka valus. Prijutini jõudes selgus, et tõstuk töötab kella 15.00-ni. Kuid kell oli juba 14.15. Seega loopisime kiirelt asjad kottidesse ja tormasime Leana ja Meeriga allapoole et tõstukit töös hoida. Meie suureks üllatuseks said teised v.a. Ave, veidra sõiduriistaga tõstukini. Meie aga sumpasime lumes ja vees kuni jõudsime lagendikuni, kust edasi minna ei osanud. Karjusime siis kõiki eestikeelseid roppe sõnu seal väljal, väsinud ja tigedad nagu me olime. Välja teisel serval olid aga 2 inimest, kes KURA-di peale justkui võpatasid - need olid eestlased, kes jälle üles Elbrusele minema hakkasid. Lõpuks jõudsime siiski tõstukini ja saime õnnelikult alla. Peagi tuli ka buss, mida oodates ühe jäätiseringi tegime et jälle inimese tunnet kätte saada. Möödaminnes käisime ka Narsani vett joomas. Õhtul laagris jõime oma konjaki ära ja Edgar andis pidulikult meile meie alpinisti tunnistused kätte. Uni oli suurepärane, enne käisime veel dussi all mis olemise veelgi mõnusamaks tegi. Eveli ja Kati magasid suisa lageda taeva all kuna ei viitsinud Eveli telgi vaiu ära tuua. Ongi peaaegu kõik, täna on meil vaba päev mõned tahavad matkama minna, eks näis.

BIRGIT

Väheke veel eilsest. Kui ma viimasena meist kah tõstuk-toolist maha sain ja vagunisse hakkasime minema, astus paar-kolm kohalikku ligi ja küsisid: “Kas see on teie kirka?” Mul miski asi nagu torkas kohe. Olin oma kirka kiires allatulemistuhinas ja poriste kasside mahakangutamisega läbiligunenud saabastelt(mis veel Prijutis täiesti puhtad ja kuivad olid)sootuks unustanud. Meeles oli vaid, et kassid ikka kiirelt kotti saaks ja sootuks arusaamatu oli mulle, kuidas küll ülejäänud neli meist, kes minust veel Prijutti jäid, juba all saavad olla? Eks ma siis selle kallal pead murdsin , kuni head inimesed kirka kätte andsid. Edgari käest sain muidugi ka lopsu vastu lagipead. Kuidas võib sellist asja unustada? Näib, et minu puhul on taolised “tühiasjad” täiesti võimalikud. Seni on õnneks kõik väga hästi lõppenud. Nii nagu kõik meie 3 tipuvallutust ideaalsetes ilmastikutingimustes.

Ave

Oleks vist kena, kui kõik paar rida Elbruse käigust kirja paneksid! Algas kõik varahommikul - ega öösel eriti magada saanudki - palav ja veel lisaks mure kuidas ilm välja veab. Kell 9.00 eelmine õhtu hakkas kõik selginema - taevas oli kõikvõimalikes toonides värviline ning seda ilu oli Birgit varmas ka fotodele jäädvustama. Niisiis hommikust. Olin lisaks Avele ka toimkonnas. Kui Ave äratas olin parasjagu une ja ärkveloleku piirimail ja ega ma sotti saanudki kas mind äratati või mitte. Teine katse Avel siiski õnnestus. Äpardused sellega siiski ei piirdunud - me ainukesel veel töötaval taskulambil põles pirn läbi- õnneks olid abivalmis inglased nii lahked, et andsid ühe pirnikese ja nii me saime pimedas teele asuda. Tähed taevas ja välgud läänes kaugel sähvimas asusime oma palverännakule Elbrusele. Nii see tõepoolest välja nägi! Rada mäkke vilkuvaid tulukesi täis. Pimedas läks astumine kohe palju lõbusamini - päris kole oli mõelda, et sama tee mis eelmine päev Pastuhhovi kaljudeni sai tehtud tuleb uuesti läbida - tähed taevas ja tulukesed ees oli hoopis teine minek. Hämarusest jätkus väheseks - paari tunni pärast hakkas idas taevas punetama ning kogu mäestik oli õrnas valguses meie silme ees. Vaade oli kaunis, kuid külm ja tuul kihutasid meid taga liikuma - käies juba avaramat vaadet imetleda polnud mahti - vahi jalge ette, et ikka samm-sammus liikuda. Mägedel selline kaval komme olema, et alt vaatad - kohe-kohe jõuad kohale, kuid mida edasi sa kõnnid, seda kaugemale näib kõik nihkuvat - lõpuks on tee kohe kole pikk. Pikapeale hakkas ka kõrgus tundma andma - pea tuikas ja see va hommikune Robiroog ei tahtnud hästi sees püsida. Sadulal tegime pikema peatuse - kosutasime end glükoosiga(kes kui palju üldse talus magusat!) ja kenad noormehed(rahvust ei oskagi paika panna) pakkusid veel šokolaadi ning sai ka jõujooki rüübatud. Olime probleemi ees kas minna üles või alla - üksmeelne otsus oli üles - kuigi teel sai endalt ilmselt mitu korda küsitud kas mitte alla. Üksmeelsed, nagu me tõsistes küsimustes oleme olnud, saime ka sellega kõik hakkama - Elbruse tipp juba paistis - veel paar sammukest - veel veidi puhata armsaks saanud kirka najal ja ka need viimased astumised said astutud. Me olimegi tipus! Olime tõusnud 5621 m kõrgusele - s.o Euroopa teine tipp kuid samal mäel, I on 5642 Elbruse läänetipp. Sai tehtud ka ühine “naistepataljoni” pilt instruktoriga ja veel mõned pildistamised ja tee ruttu alla. Veel puhkus väike sadulal ning kõik, kuidas keegi jõudis, alla. Allaminek oli veelgi vaevalisem kui ülesminek - vastupidiselt varasematele kogemustele. Sai palju tagumiku peal liueldud ja jalgadel koperdatud - kell 14-14.15 kõik all lootes tunnikese puhata. Ehee! - seda ei olnud meile antud.Kodinad kohe kokku ja jooksuga alla tõstukini enne, kui need kinni pannakse.

Ei tea keda või mida peab tänama, kuid nagu Heili meile n.ö. ristimisel ütles: “olgu mäed teile avatud” - on mäed meile tõepoolest avatud olnud - kõik tipud tegime ilusa ilmaga. Ka see viimane - kui kõik ennustasid halba ilma - läks meil korda ikkagi ilusaimaga oma mägiretked selleks suveks lõpetada.

Igaljuhul me täname, kes või mis sa ka iganes pole ja loodame meeldivale koostööle ka edaspidi. Meeri

Neliku (B.S., M.S., L.S.,E.H.) soovile vastu tulles muljeid-emotsioone Elbrusest. Suurim mulje on see, mis juhtus mu armsate ja alati elavas ja rõõmsas tujus kaaslastega. Kuni tipuni ei saanud ma midagi neist aru, oli endagagi tegemist. Õieti enda kopsudega - need ei tahtnud nii palju õhku vastu võtta, kui mina sisse tahtsin hingata. Niimoodi ja teistmoodi endaga vaeva nähes me pataljon end üles vedas.Vasakul olid Tsetseenia ilusad kaljud ja orud, paremal Kaukasuse peaahelik. Jube ilus, lausa kaunis. Kui need jalad vaid nii väsinud poleks olnud. Alla tulles läks tingel-tangel lahti. Oksendatakse, ollakse kahvatud, valutatakse päid, mäletatakse Robi Roed. Vähemalt Pastuhhovini oli neid kurb vaadata, samas endal kõik OK ja istuks aga kivi otsas ja naudiks aga panoraami. Üllatav, et laskudes neil enesetunne paremaks ei läinud. Suht tülikas see sulanud lume sees alla vantsimine ju oli - kassid tahtsid kogu aeg platvormkingadeks muutuda. Lõpuks, kui olin teistest juba nii palju maha jäänud, et keegi mind ei näinud, loobusingi neist lisaraskustest, kohalikus keeles “koshki”, ning lubasin endale lõigu komistamisohutut liikumist. Prijutis ju oleks tahtnud end korraks rihmaks pikali tõmmata, alpiniaadi raskemale osale sellega kriipsu alla tõmmata, aga ei. Kolgata jätkub. Elbruse tipp oli 5621 m (nad praegu ütlevad mulle, Azau ehk tõstuki alumine punkt on 2300 m merepinnast. Selle 3300 m kõrgusevahet läbisime 6 ja poole tunniga. Õhtuks laskume veel umbes pool km, s.o Adõl-su laagrisse. Õhtul on Napoleoniring, Edgar tunnistab meid noorem alpinistideks, korraks välgatab pidulik hetk, et taas kaduda. Korraks kõlavad ilusad sõnad...

Tegelikult pidin ma Elbruse muljeid..... Kuni päikeseni oli väga ilus. Kuni sadulani oli tüütu vantsimine. Sadulast edasi oli imeilus, üldse mitte tüütu, vaid hoopis huvitav, teadlik hingamine, milline vaade! Päevikuruum on lõpukorral, vihm sajab, rahvas on näljane, ent entusiastlik, nagu ikka.

Kat, 30. juuli õhtupoolik

• Eveli kokkuvõtte: Algajate grupp - s.o. kell 3 öösel välja, kl 4 kassid all.

31.07. On õhtu, palav, niiske, unine. Mineralnõje Vodõ raudteejaamas. Istume ja ootame rongi, et koju minna, juba kella 3-st alates ja veel natuke homset ka. On olnud väga pikk päev, nagu ütles Edgar kõrvalpingilt. Kõik algas Adõl-su laagrist, kus sai hommikul varakult kotid kuidagiviisi kokku - ja siis selgus, etseli olla tee äraviinud 10km eespool. Läksime siiski bussiga vaatama, aga läbi sealt küll ei saanud. Istusime teeserva maha, puhkasime jalga ja õppisime selgeks oma rühma laulu, mille Eveli eelmisel õhtul pimedas oli välja mõelnud ja kirja pannud. Siis võtsime kotid selga, et selist ümber kõndida ja edasi hääletada. Oli päris vaevarikas minek. Birgitil jalg välja väänatud ja kotid ka nii rasked. Selle Birgiti jalaga oli eile omaette lugu: sadas vihm, pikalt ja pidevalt. Istusime telgis, rääkisime ????, kui tal põis taas kord skisofreeniliselt täituma hakkas. Ei jäänud tüdrukul muud üle kui vihma kätte minna. Eks ta siis läinudki võimalikult õhukeselt riides, et pärast kuiv oleks - jooksuga, rõdult tuleva kisakoori saatel, komistas ja saigi jalg veel viimasel õhtul välja väänatud.

Tagasi seli juurde tulles: Teed oli oma km või nii ära uhutud. Turnisime seal mööda rohunõlva, Kati veel veeres jupi maad. Kuni tuli vastu Heili koos mikrobussiga. Sellega lõppesid suured seiklused. Kohtasime üsna pea E ja M rühma, kuulsime nende saavutustest ja vigastustest (Triinu põlv ja Yybi selg) ja siis me siia jaama jõudsimegi

Pärast seli ainus sündmus oli meie rühmalaulu esitlemine (Eveli sõnad rahvalik viis) Vana Tallinna kõrval. Enne kestis proov ja häälte lahtilaulmine terve bussisõidu, seega me kooslaul peaaegu sujus.

Kokkuvõte reisist: Kõik oli kogu aeg ilus; ainult puhkepäevad olid pilves.

Silja

MULJE

väga raske on tabada seda tunnet,
mis oli siis, praegu
nagu on ja ei ole
ometi oli
olemas on aga mälestus kaunimast ajast mu elus seni
on igatsus minna taas
tunda uuesti ja tugevamini

kõik algas valgusküllasel hommikul
sini-sinise taeva all
esimene pilk - see naelutati
ma olin olnud kerge saak

talle ei lugenud see, kes olid sa olnud enne
sa läksid ta juurde
ta kooris su pikkamööda paljaks
alles siis otsustas, kas meeldid talle
nii mõneski muutis ta midagi

ta kõrgus mul avas silmad ning lubas näha
kui kaunis on köikjal
kui palju käidud ja käimata teid kergemaid ja raskemaid
kui palju nähtud ja nägemata ilu
on ka madalamal
kui palju on veel käia ja näha

temaga veedetud aeg oli aegumatu ja ajatu
puudusid tunnid ja päevad, olid vaid sündmused
ajatust piiramas aeg, mis eelnes ja järgnes

ma ei lase esimesel kohtumisel jääda viimaseks