Eesti esimene naisekspeditsioon "Elbrus 97"

KROONIKA

Kirja pannud Andres Vesilind

"Ma lähen suvel Kaukaasiasse" - "hull oled või???" - selliseid dialoogijuppe vahetas meist vist igaüks enne reisi oma vanemate või teiste tuttavatega. Kuid meie siiski läksime. Ja vastupidi igasugustele kartustele oli igatepidi tore. Fantastiline loodus ja maha kah ei lastud...
Siinkohal ongi nüüd ära toodud minu kui ekspeditsiooni ühe toestajaliikme subjektiivsed muljed kogu sõidust. See kroonika ei pretendeeri kaugeltki täiuslikkusele, on ju igal inimesel kes mägedes liigub pidevalt mäega oma vahetu ja individuaalne dialoog, kuid mingi pildi peaks see jutt meie reisist siiski andma. Kui lugejal on soovi seda juttu täiendada, siis ootan igasuguseid kommentaare aadressil andresv@ut.ee

Mai lõpp, Vene saatkonna ees Tallinnas.
Kuna Tartus ei tahtnud konsul meile viisasid anda, siis tuli pealinna sõita. Aadressi järgi maaliinide bussijaama kõrvalt välja otsitud maja ei meenutanud algul küll millegi poolest Vene saatkonda, ainult tohutu vene keeles vadistav rahvahulk oli ühe raudukse taga, millest kummagile poole ei leidnud ma terve suure maja ulatuses esimesel korrusel ühtegi akent, kus oleks klaasid ees olnud ja sees poleks prügi ja ehitusprahi hunnikut olnud. Isegi Vene lippu polnud kusagil näha... Aga maja oli siiski õige.

Poolteist tundi enne saatkonna avamist kohale tulnuna avastasin end olevat järjekorras 53-s. Kell 9.00 hakati inimesi kümnekaupa uksest sisse laskma. Kui esimesed kümme uksest sisselastut hakkasid 1,5 tunni pärast välja tulema, siis jõudsin järeldusele, et kui ma midagi ette ei võta, siis ma ühe päevaga siin hakkama ei saa. Ja kui siis üks saatkonnatöötaja uksele tuli, siis andsin oma kutse tema kätte ja teatasin, et olen Tartus järjekorra juba ära seisnud (kuigi jah, Tartus seisis järjekorras Much). Ei tea, kas mõjus minu lipsuga valge särk ja konarlik vene keel või oli sellel töötajal lihtsalt hea tuju, aga terve järjekorra nördimuseks lasi ta mu uksest sisse.

Mõtlesin, et viisad on juba samahästi kui käes, kuid ma ei olnud taibanud Muchi käest kaasa võtta tema allkirja ja Firni templiga tühjasid Firni blankette. Ja kui nüüd minu käest saatkonnas küsiti klubi presidendi allkirjaga paberit, et kõik Kaukaasiasse sõitjad on Tartu alpiklubi Firn liikmed, siis polnud mul seda paberit kusagilt võtta. Veel torkas silma, et terves saatkonnahoones ei ole lubatud mobiiltelefoniga rääkida ja saatkonna faksi numbrit - mis isegi Ekspress Hotlines-is olemas on - ei oldud nõus ka ütlema.

Ei jäänudki siis muud üle kui välja tagasi ja nädalapärast koos vajalike paberitega tagasi. Siis läks asi õnneks ja 5. juuliks olid meil viisad käes.

15. juuli 13.30, Üksinda Muchi kontorit valvamas.
Naised on Tartu Raadio otsesaates. Viimasel hetkel on sponsoritelt igasuguseid asju saadud, eriti riideid. Nii et tuli endagi seljakott lahti pakkida, kodunt kaasavõetud riided välja võtta ja Sangari teksad asemele panna...

15. juuli 18.30, Tartu raudteejaamas.
Kus on Aktuaalne Kaamera, kes lubas kohale tulla???

16. juuli 11.00, Veidi enne Moskvat.
Rong on nagu muiste ikka, pakutakse teed ja puha. Sööme õunu, muid Megavilju (st. AS Megavilja vilju) ja Salvesti moosi Liivimaa Pagari saiadega sinna peale. Much ja Heili on kusagilt ka küpsetatud kanakoiva välja võlunud.

17. juuli 21.30, Moskva - Kislovodsk rongis.
Käib äge asjade pakkimine, sest hommikul kell 4.55 saabume Mineralnõje Vodõsse, kus me peame maha minema. Ravitakse Liinat, kes on omale kusagilt 37,5 palaviku leidnud. Allan on teinud kaameraga esimesed kaadrid. Peame plaane, kuna näib, et lätlaste esialgne jutt kohapealsest täielikust toitlustamisest ei olnud just 100 protsenti õige. Toitlustamine olevat küll olemas all alpilaagris, kuid üleval mäes peab oma varudest sööma. Aga õnneks on meil õige palju Salvesti antud Robi Roogasid kaasas, nii et me peaksime välja tulema.

Sööme aprikoose, mida tädikesed raudteejaamades 10 000 rubla (25 kr.) ämber müüvad. Päeval müüsid pirukaid kah, aga nüüd õhtul enam millegipärast mitte.

18. juuli hommik, teekond alpilaagrisse.
Hommikul kell 5 ronisime siis rongist maha ja mahutasime end koos lätlastega (kõik kokku 39 inimest) koos asjadega üheainsa meile vastu tulnud LAZ bussi peale. Aga üsnagi korralikult mahtusime ära. Siis järgnes 3,5 tundi sõitu, kuhu vahele mahtusid 5 tõkkepuuga miilitsate kontrollpunkti, kus meid küll kinni ei peetud. Hea bussijuht, aga vana buss andsid kokku üsnagi omapärase tsükli - ralli, mootori keemaminek, seismine ja uue vee kallamine, ralli. Aga kohale jõudsime.

Baas meenutab kunagist pioneerilaagrit - 3 kohalised toad kämpingumajakestes, igal toal küll oma võti, aga sellega teeb ka naabertoa ukse lahti... Toas sees on 3 inimese peale üks suur ja 3 väikest kappi, pooled ilma usteta, teiste uste kinnihoidmise ainus meetod on "tool ette".
Kell 11 oli hommikusöök, mis koosnes ühest küpsisest, ühest kilega viinerist ning lusikatäiest salatist. Sai, või ja tee pealekauba. Vähe küll, aga õnneks see hulk järgmiste päevade jooksul kasvas.
Peale hommikusööki ronisime laagri kõrval asuva mäe otsa panoraampunkti, mis oli tervelt 100 meetrit kõrgemal kui enamus meist elus käinud oli. Ja seal mäe otsas võtsid meid vastu ... vägagi rahulolevate ilmetega kohalikud lehmad.
Tagasijõudes jälle sööma ja siis dushi alla. Avastasime, et dushi kõrval on ka päris korralik saun olemas, mida küll millegipärast kütta ei viitsita.

19. juuli, jääõppused.
Tore oli, nii palav on, et ole kasvõi lühikestes pükstes ja särgis, aga ei saa, kuna jää on siis kukkudes valus.

Õhtul läksime veel mäkke ühest väga hea maitsega mineraalveeallikast omale juua tooma. Vaated olid väga head, ainult tagasitulekuga jäime veidi hilja peale. Läks pimedaks ja kui me 50 meetri kaugusele laagrist jõudsime, siis avastasime, et Much oli meid juba otsima tulnud...

Mäest alla tulles kuulsime veel kuidas kohalik pühamees inimesi jumalateenistusele kutsus/laulis. See oli võimas.

Õhtul üritasid Much ja Allan veel veidi streikima hakanud videokaamerat puhastada, sellest oli isegi veidi kasu. Järgmisel päeval pidasid akud palju kauem vastu kui täna.

20. juuli, teine jääõppusepäev.
Võimsam kui eilne. Kassi- ja kirkatrenn: kasside ja kahe kirkaga mööda seina üles. Tore oli, kahju ainult, et Liina ja Erik ei saanud tulla, mõlemad otsustasid alla oma tervist parandama jääda.
Tagasitulles leidsime veel ühe mineraalveeallika.

Kell 21.30 õhtul, laagris.
Much tuli heade uudistega. Homme hommikul saame veel normaalselt magada, siis kahel järgmisel päeval äratus kell 02.00. Elbrusele minnes tuleb äratus veel varem, kell 01.00... Põhjus on selles, et öösel on mööda lund parem liikuda, lumi on kõva ja sa ei vaju iga sammuga põlvini või veel rohkem sisse.

21. juuli.
Kõndisime üles Rohelise Hotelli nimelisele aasale, sõime ja siis ruttu magama, et homseks välja puhata.

22. juuli, tagasi VIA-Tau tipult (3820 m.).
5 tundi ülesronimist ja 3 tundi alla ja selle reisi esimene tipp on vallutatud. Üsnagi sügava mulje jättis öösel täiskuu valgel mööda lumenõlvu ronimine. Lätlased, kes ees läksid, panid veel alguses vale tipu otsa, nii et sai seegi nähtud.

Mäest allatulek meenutas kohati rohkem lumes hullamist kui ronimist, kuna lumenõlvad olid just nii järsud, et kõige parem allatulekumoodus oli kahel jalal suusatamine. Aga niiviisi allatulles mitte kukkuda õnnestus minumeelest küll ainult treeneril...
Õhtuks jõudsid telkimisplatsile kohale ka osa meie mägimatkajate seltskonnast, kaks nendest oli veidi teise tee valinud.

Ja hommikusesse toimkonda sattusin loosi tahtel mina...

23. juuli 00.00, telgis.
Väljas sajab paduvihma, tuleb meelde eelmise aasta Tatrate-reisi viimane päev...

Kell 02.00.
Kaastoimkondlane Taavo hõikab väljast, et oleme pool tundi sisse maganud. Egas midagi, ruttu telgist välja ja teed keetma. Vihm on järele jäänud.

Kell 03.30.
Stardime Gumatshi tipu poole, ees 8 tundi tõusu, siis 2 tundi laskumist ja siis peale lõunasööki veel täisvarustusega alla Adõl-Su alpilaagrisse tagasi.

Kell 03.45.
Hakkab taas sadama.

Kell 04.00.
Otsustasime koos lätlastega otsa ümber pöörata ja tagasi alla telki magama minna. Ilm on tõusu jätkamiseks liiga halb.

Kell 09.00.
Taas väike vihmapaus. Much ajab kogu rahva üles, et asjad kokku panna ja alla minna. Vihma hakkas küll taas sadama, aga 2 tunni ja 20 minutiga olime all alpilaagris, mööda teed, mis üles tulles võttis aega 5 tundi. Siis panime asjad kuivama ja ennäe imet, kokad on meile isegi mingi lõunasöögi valmis teinud.

Kell 16.00.
Läksime Heili, Taavo, Marika ja Liinaga Elbruse külla postkontorisse ning saatsime sealt igale poole kaarte. Terve postkontori peale oli valida kolme erineva pildiga postkaardi vahel, kõik veel sellest ajast, kui igal kaardil oli trükitud neljakopikaline mark peal.

Postkontorist välja tulles hakkas taas sadama ning otsustasime katusealla vihma ülejäämist ootama jääda. Poole tunni pärast jäigi sadu veidi väiksemaks ning me otsustasime liikuma hakata. Saime 100 meetrit tulla, kui Much tuli meile vastu. Ja koos meie poolt laagrisse kuivama jäetud vihmakeepidega. Vau!!!

Õhtul käisime Allaniga veel külast airaani ostmas (kes ei tea, siis see on kohalik hapupiima taoline ollus, päris maitsev). Kui ütlesime, et oleme Eestist, siis läks jutt kohe väga sõbralikuks. Pärast esimest komplimenti pribaltide kohta, et tark rahvas, te jääte elama, lasti ka airaani hinda tervelt kaks korda alla. Meie saime 2,5 liitrit kätte 5000 rublaga, samas kui laagris müüdi kolme liitrit 10 000-ga.

Ja õhtul oli veel saun, päris kuum ja mõnus pärast kahte rasket päeva...

24 juuli, puhkepäev.
Käisime niisama külas ringi ja kuivatasime asju, ühesõnaga valmistasime end moraalselt ette Elbruseks. Poodides müüakse Viru Ranna sprotte ja Pärnu Meierei Estonskaja Smetana-t. Ja viimest veel ilma külmkapita...

25. juuli 15.00.
Jõuluõhtu tunne on peal. Väljas on paks lumi ja tuisk, meie istume kuuekesi 3800 meetri kõrgusel Elbruse nõlval Venemaa spordikomitee tünnis ja keedame priimuse peal teed. Tore on, kõigil on hea tuju (njahh, hea tuju pidi mägihaiguse esimene tundemärk olema...). Seljataga on 15 minutit sõitu bussiga ja 3 jaamavahet köisraudteega.

26. juuli.
Tõusime Elbrusel kõige kõrgemal asuvasse alpimajakesse Prijut 11-sse (4200 m.), panime asjad ära ja jalutasime edasi Pastuhhovi kaljudeni (4700 m.) ja tagasi. Kõik ootavad huviga homset.

Kohal on väga kirju seltskond, lõpetades ameeriklaste ja jaapanlastega.

Õhtul väljas saapaid kuivatades tundsin kaasa ühele onule, kes siira järjekindlusega üritas 5 cm. laiuse pintsliga Prijut 11-e välisseina helesiniseks värvida. Kuigi see sein oleks enne mingit tasandussegu vajanud...

27. juuli 00.00.
Meie toimkond tõuseb üles ja tuleb väljast teatega, et torm on...

Kell 01.00.
Meie asume sööma, lätlaste toimkond tõuseb üles.

Kell 02.00.
Lätlased stardivad tipu poole, meie jääme veel ilma paranemist ootama.

Kell 02.30.
Stardime meiegi. Muidu pole minna vigagi, ainult kõndida tuleb kogu aeg külg ees, kuna nägu tuule poole hoida ei saa. Asjatudjad hindavad tuule kiiruseks 20 m/s.

Kell 04.20.
Pöörame koos lätlastega Pastuhhovi kaljude juures otsa ringi ning pärast väikest tee ärakaotust oleme kell 5.15 all. Teel tulevad vastu veel üks slovakk ja üks ameeriklane, kes ka tippu välja jõudsid. Tipus said nad olla 10 minutit ja sedagi praktiliselt olematu nähtavusega.

Ka meie grupist kostab nii mõneltki arglikke kommentaare, et natukene oleks võinud Pastuhhovi kaljudest veel edasi minna, aga parem on siiski see, et me kõik tervelt all oleme.

Päev kulub magamisele, oma nappide toiduvarude hävitamisele ning alt meile üksteise järel külla jõudvate Firni mägimatkajate tervitamisele.

Kaamera jupsib taas. Kui me täna üles oleksime jõudnud, siis oleksime pidanud ainult fotodega läbi ajama, sest kaamera ei võtnud piltigi ette. Nüüd aga jälle natukene käib.

28. juuli 02.10.
Alustame uue katsega. Tuul on küll veidi väiksem, aga ilm on see-eest veidi külmem.

Kell 09.00.
Oleme kõik õnnelikult sadulas (5300 m.). Siinkirjutaja pöörab otsa ringi, jõud otsas. Teised jätkavad idatipu poole.

Kell 09.30.
Ka Eric ja Marika pööravad otsa ringi, ülejäänud jätkavad.

Kell 10.30.
4 ekspeditsiooni "ELBRUS 97" liiget, 3 toestajaliiget ja treener on õnnelikult Elbruse idatipus (5621 m.). Hetk pildistamiseks ja filmimiseks ja siis alla.

Õhtu möödub kõigil kõrguse pärast vähem või rohkem puperdavat tervist taastades ja puhates.

29. juuli, enne pidulikku õhtusööki laagris.
Hommikul tulime Elbruselt alla ning päeval läksime mineraalveeallika juurde filmima. Merle ja Allan ronisid allika juurest veel ka alla kose juurde, mina otsustasin aja vähesuse tõttu sinna hommikul tagasi tulla.

Kell 19.30 algas lätlastega koos pidulik õhtusöök, shampuse ja arbuusidega. Kuna sattusin lauas kõrvuti istuma Everesti otsas käinud lätlasega, siis sai kuulda üsnagi palju huvitavaid ja kasulikke muljeid ronimisest, reisimisest ning sponsorite otsimisest.

30. juuli 09.00, tagasi kose juurest.
Tore ja ilus oli, ainult ühe kose ääres asuva suure kivi otsas jäi käimata. Aga eks tule kunagi uuesti tagasi...

Peale hommikusööki tegime veel veidi kaljuronimistrenni ja sõime kohalikku shashlõkki.

Kell 19.30.
Hüvasti laager! Bussijuht teeb samasugust rallit nagu tulles ja seda vaatamata pidevalt teel jalutavatele lehmadele. See lehmaslaalom teeb kohati kõhedaks küll, eriti kui mõni nendest otsustab vastupidi bussijuhi ootustele oma liikumissuunda muuta...

Veel on imelik see, et igal ristmikul peatavad miilitsad kõik sõidukid kinni ja kontrollivad üle. Õhkkond on kuidagi ärev. Pärast rongis saime raadiost teada, et Põhja-Osseetias oli üks kamp miilitsakamba maha nottinud...

Kell 23.00.
Oleme Mineraalvetel ja kell 00.35 istume rongi peale. 12 päeva puhkust on läbi, ees on 3 päeva rongisõitu.

1. august, Moskvas.
Riia vaksalis on tualeti veesüsteem rikkis. Juhatatakse 500 meetri kaugusel asuvale turule, seda juhatust kasutatakse üldjuhul aga ainult esimese nurgataguseni...

Päeval käisime mööda linna. Kahju ainult, et ujumispükse kaasa ei võtnud, oleks saanud 18 000 rubla eest Moskva olümpiabasseinis ujumas käia.

Õhtul üritas Allan meid veel rongijaamas filmida, aga üks miilitsaonu astus ligi ja keelas selle ära. Riikliku tähtsusega objekt olevat...

2. august, Vene-Läti piir.
Rahvusvahelisel piiril oleva piirivalvuri kohta natuke liiga ebatsensuurseid sõnu tarvitav Vene piirivalvur tõstab Liina rongist maha. Põhjus - öösel on keegi Liina kõhukoti koos passiga ära varastanud. Läbirääkimised ja passi otsimine kestavad küll niikaua, et rong jääb tervelt tunni graafikust maha, aga kõik on asjatu. Liina jääb Venemaale, kust ta lubati küll järgmisel päeval lägi Pihkva koju lasta...

Kell 13.20, Riia.
Viime asjad bussijaama ära ja käime kordamööda linna vaatamas. Silma torkab, et kui EUROLINES bussid välja arvata, siis nägin 2 tunni jooksul Riia bussijaamas ainult kahte mitteIkarus bussi. Ka linn tundub palju venemeelsem kui Tallinn. Poodides on sageli nii, et pöördud müüja poole inglise keeles - ei saa aru, pöördud vene keeles, on kõik kombes.

Kell 17.55.
Viie minuti pärast peaks väljume Riia - Tartu buss, aga bussi ees veel ei ole.

Kell 18.00.
Buss tuli ette. Meie ja teised reisijad panime oma asjad peale ja istusime oma kohtadele. Siis tuleb bussijuht ja vabandab vene keeles, et buss väljub tunni aja pärast, kuna Hamburg - Tallinn buss pole veel kohale jõudnud ja seal on meie reisijaid peal. Meie siis tõlkisime selle jutu ka ilusti bussis istuvetele sakslastele ära.

Üldse pani imestama, et ei 17.10 väljuva Riia - Tallinn bussi juht ega ka meie bussi juhtinud lätlane ei osanud sõnagi muud võõrkeelt peale vene keele.

Kell 19.00.
Hamburgi buss jõudis kohale ja meie buss sai veidi rohkem täis. Juht vestleb veidi mobiiltelefoniga ja siis laiutab jälle käsi - tuleb ära oodata ka München - Riia buss, mis tuleb poole tunni pärast. Egas midagi, jälle bussijuhi soovituse kohaselt: baar - tualett - baar - tualett...

Kell 19.30.
Saame liikuma. Kuna ka Läti - Eesti piiril läheb aega (nagu tavaliselt), siis kaotatud aja tagasisõitmise asemel jääme veel 45 minutit graafikus maha. Aga kell 00.45 oleme siiski Tartus.